Meelis Friedenthal
Palveränd iseenda juurde
Tiit Aleksejev, “Palveränd”
“Palveränd” on minajutustus ristisõjast kroonikate taustal. Nimelt liigub loo jutustamisele esimese isiku perspektiivist suurema osa jooksul raamatust kaasa ka kroonika, millesse lugejad küll eriti pilku heita ei saa, kuid mõtteliselt kohal on ta kogu aeg. Juba romaani alguses viitabki Tiit Aleksejev üsna otseselt Aguilersi Raymondi kroonikale “Historia Francorum qui ceperunt Iherusalem”. Samas on selge, et Aleksejevi raamatu Raimondus on koondkuju ning Toulouse’i krahv Raymondi kroonikakirjutajaga pole tal kuigi palju ühist. Ometi just nendest kroonikatest ja sellest koondkujust tahaksin ma alustada.
Hilisem kroonik Raimondus ilmub päris raamatu esimestel lehekülgedel ning tema sekkumine toobki minategelase romaanis kirjeldatud sündmuste juurde. Temal on ka kohe algusest peale nimi, minategelane seevastu jääb tegelikult kuni lõpuni nimetuks, sest pärastpoole kasutatud “Dieter” on lugejale teadaolevalt kogu aeg varjunimi, mille taha peidab end keegi muu. Just Raimonduse käe all kasvab minategelane kirjaoskajaks ladinlaseks ja tutvub kristliku maailmaga. Hüpoteetiline küsimus, kas see “mina” võiks olla ka kusagilt Eestist pärinev noormees, on paraku määratud lahtiseks jääma. Võib-olla ainukeseks kindlamaks vihjeks minategelase päritolu kohta on ta lähedaste surm katku: 11. sajandist ei ole laiaulatuslikumaid epideemiaid teada ning selleaegsed teated katku kohta pärinevad pigem tihedama asustuse ja elavama kaubavahetusega aladelt. Niiviisi võiks romaani kangelase tõenäoliseks kodumaaks pidada ehk hoopis Preisi piirkonda – kuigi mitmed elemendid nagu rabad, rästikud ja vainuköis viitaksid justkui ka kodusemale kandile.
Minategelane on silmapaistvalt andekas noormees. Kerge vaevaga saab ta selgeks ladina keele ja asub ahnelt lugema kõike kättesaadavat. Kirjatundmine oli sel ajal üsna haruldane oskus, mida tavaliselt kepihoopide ja siniseks pekstud selja abil õpiti varasest lapsepõlvest peale kas koduõpetaja või kloostrivendade käe all vahatahvlitele tähti maalides. Üldiselt tähendas kirjaoskus 11. sajandil automaatselt ka vaimulikku haridust, kuid vaimulikudki oskasid ladina keelt kohmakalt, seda kirjutati enamasti maneerlikult ja vigaselt. Aleksejevi Raimondus ise oli kahtlemata saanud vaimuliku hariduse (vähemasti ta prototüüp sai), aga lisaks tavalisele koolitusele teadis ta (erinevalt oma prototüübist) palju ka retoorikast, filosoofiast ja ajaloo eesmärgist. Seega ei olnud ta kindlasti mitte tavaline reakirjaoskaja. Ilmselt oli ta lugenud Augustinuse “Jumala linnast” ja Isidoruse “Etümoloogiate” kõrval ka antiikautorite retoorika- ja filosoofiateoseid. Viited Aristotelese teostele teevad romaani Raimondusest aga 11. sajandi lõpu kohta lausa erandliku inimese, sest selleks ajaks ei olnud kõnealuseid raamatuid veel ladina keelde tõlgitud. Kui võtta arvesse Raimonduse väidet, et kreeka keelt ta “päris vabalt” ei oska, saab vaid oletada, et ta pidi olema neid lugenud araabia keeles. Igatahes teeb see temast rohkem õpetatud ja lugenud inimese, kui oli 12. sajandi keskel kõige targemaks ja progresiivsemaks filosoofiks peetud Petrus Abaelardus, kes teadis vaid Boethiuse tõlgitud Filosoofi teoseid.
Siin tekibki erinevus selliste kroonikatega nagu “Historia Francorum” ja ka “Gesta Francorum”. Need on nimelt kirjutatud keeles, mida hilisemad autorid iseloomustavad kui lihtsat ja “maadligi vonklevat” ning põhjavad viletsa retoorika pärast. Haritud ja peene maitsega Raimondust pole võimalik millegi niisugusega seostada. Teda esitatakse koolitatud ning sündmuste ajaloolist kaalu mõistva mehena, kes teadlikult üritab luua ja konstrueerida sündmusi mitte nii, nagu need olid, vaid nagu need oleksid pidanud olema. Sellest vaatepunktist võiks “Palverännu” kroonika eeskujuks olla pigem hilisem (ja nendel samadel “lihtsatel” kroonikatel põhinev) ülevaade ristisõjast “Gesta Dei per Francos”, mille on 1108. aastal kirja pannud palju haritum Nogenti Guibert.1 Guibert rõhutab, et “ajalugu võib ilustada viimistletud ja elegantsete sõnadega, kuna seevastu pühade teemade müsteeriume ei ole sobilik esitada poeetilise paljusõnalisusega, vaid kirikliku lihtsusega”. Sõjast niisiis peab rääkima võitluse ja vere üle valvava Marsi väärilises stiilis. Ja edasi: “nähes niisiis, kuidas Issand on sooritanud nüüd üle aegade kõige imelisemaid tegusid, pidasin ma enda kohuseks tõsta neid väärtuslikke kalliskive [tegude kirjeldusi] välja tolmust, neid varandusi – kallimaid kui kuld – päästa sellest viletsusest, kuhu nad on praeguseks jäetud.” Ehk siis – see, mis on juhtunud, tuleb kirjutada ümber oma sõnadega ja parema retoorikaga.
Vahest aitab see võrdlus ühtlasi paremini mõista romaani minategelast – nimelt on Nogenti Guibert kirjutanud ka enda eluloo “Monodies” (Üksildased laulud), mida peetakse üheks selgemaks ja eredamaks näiteks 12. sajandil toimunud intellektuaalsetest muutustest. Võiks öelda, et tegemist on esimese meie ajani säilinud tõelise autobiograafiaga pärast Augustinuse “Pihtimusi”. Vahepealsetest sajanditest on teada peamiselt vaid hagiograafilisi või siis ka kroonikalaadseid üleskirjutusi, kus aga kirjutaja isik jääb alati tagaplaanile või isegi täiesti tundmatuks (nt meie Henrik).
Seega võikski vaadelda “Palverännu” kroonikat ja minajutustust kui ühe inimese kahte tahku, mis vastavalt käsitletavatele teemadele on esitatud ka erinevates stiilides. Neid aga ei tohiks vastandada kui “fiktsiooni” ja “tegelikkust”. Raimonduse kroonika on küll teadlik, mingitest kindlatest eesmärkidest lähtuv fiktsioon – nagu ajalookirjutus üldiselt. Kuid täpselt samamoodi on retoorikareeglitel rajanev fiktsioon ka minajutustaja aruanne endast. Oluliseks ei tee minajutustust seega mingisuguse tõesema pildi andmine ristisõja alguse sündmustest – “mina” perspektiiv on kohati isegi teadlikult aher ja ühekülgne –, vaid asjaolu, et üldse kerkib esile selline “mina” ajalugu, vastandudes suurte sündmuste ajaloole. On ju 12. sajand tuntud veel sellegi poolest, et siis hakati (mitmete uurijate arvates) avastama indiviidi selle sõna tänapäevases tähenduses, ning esimesi märke sellest nähakse just eelmainitud Guiberti ja veidi hilisema Abaelarduse teostes.
Niisugusele tõlgendusvõimalusele viitab ka pöördelise tähtsusega sündmus romaani esimeses kolmandikus – minategelast halvav hirm, argpükslus lahingus ja sellest lähtuv süü. Kuigi seda tunnet on romaanis nimetatud häbiks, on siiski tegemist eelkõige just süüga. Mitte keegi peale minategelase ei tea sellest ja nii ei ole ka mingit ohtu, et see süü tuleks avalikuks. Süü erinevus häbist aga just selles seisnebki, et süü on isiklik ja häbi avalik. Süü on puusüü, puusäsi, mille ümber kasvab tüvi, toigas, mis vette pistetult korjab enda ümber igasugust prahti ning millest erinevate voolude ja mõtete keskel kujuneb lõpuks isik. Niisugusel taustal omandab tähenduse ka kuni selle sündmuseni anonüümselt tegutsenud “mina” muutumine Dieteriks. Nime võtmisega tekib mingi ollus, kese (olgugi laenatud ja fiktiivne), mille ümber üldse isik saab koonduda. Sellest hetkest peale muutub ka minategelase arusaam ristiretkest ning – mis veelgi olulisem – arusaam iseendast. Samalaadsel problemaatikal rajaneb Guiberti “Monodies”, kus jutustajat vaevab mingi nimetamatu, anonüümne süü ning selle pidev tajumine sunnib teda ennast vaatlema, enda sisse vaatama ja teada saama, kes see “mina” siis tegelikult on – saama endast ja selle kaudu ka ümbritsevast teadlikuks. Augustinuse järgi: “Ära mine välja, pöördu iseendasse tagasi, sest tõde elab inimese sees.”
Nii haritud inimesele, nagu minategelane oli, sai sellega seoses kindlasti selgeks ka pärispatu ja surelikkuse idee. Selles suhtes ei saa tema uut arusaamist maailmast kindlasti mitte pidada meie mõistes “skeptiliseks humanismiks”. Raamatu keskel sureva preestri lausutud “Jumal on koletuim…” iseloomustab niisugust arusaama üsna hästi. Skeptilisele ja ratsionaalsele humanistile näib surm millenagi, millel pole sisulist tähendust, sest see on pimedus ja tühjus. Inimesele, kes võib-olla enam ei tahakski uskuda või tahaks loota, et jumalat äkki siiski ei ole, on surm õudus, mitteolemise kohutavus. Just selle õuduse tunne sai otsustavaks tänapäevase indiviidi esilekerkimisel. Seda hakkavad väljendama 14. sajandi katkust vaevatud Euroopa surmatantsud ja memento mori’d, ning – kuigi see aeg pole tegelikult veel käes – ka “Palverännu” minategelase puhul on nii katk, surm kui ka süü selgelt määraval kohal. Just surma tajudes ja surma poole teel olles saab inimese elu endale tähenduse.
Nii sugeneb ka vajalik pinge üldise ürituse (ristisõda) ja peategelase individuaalsete püüdluste vahel. Eneseavastamise ja nimesaamise saatustmääravast hetkest alates polegi ju “mina” eesmärgiks enam jõuda koos teiste ristisõdijatega Jeruusalemma, vaid leida armastust Maria – Jumalaema nimega ristitud ning kõrgest ja kättesaamatust soost naise poolt. Leida tähendus ja sisu omaenda elule.
Ometigi tekib just siin teatav ebakõla ning trubaduurlik pinge, millel suhe rajaneb, ei tule välja. Elusisustava, rüütelliku, kauge ja piinleva armastuse idee pidi olema minategelasele kindlasti hästi tuttav, sest selgub ju, et ta on lugenud legende Pühast Graalist (mis tegelikult küll jõudsid käibele alles 12. sajandi lõpul). Niiviisi oleks saanud tema ja Maria kohtumist Anatoolia päikese all esitada kui neid mõlemat vapustavat, pingest ja süüst laetud elamust. Selle asemel aga avaneb võimalus lugeda, kuidas üsna tänapäevase ja liberaalse maailmavaatega inimesed saavad kokku ja ajavad veidi filosoofilise sisuga juttu. Armastajate suhte säärane mõõdukus võib tuleneda arusaamadest, mis kehtivad meie praeguses klassi- ja seisustevabas ühiskonnas, kus igaüks tajub end väärtusliku ja enneolematu indiviidina ning seisusel ja suguvõsal ei ole inimese identiteedis määravat rolli (mis ongi pigem hea kui halb). Ent romaani ajaloolis-sotsioloogilisest taustast lähtudes tundub küll, et kui peategelane oma süülisusega on ette valmistatud olema iseenesest teadlik ning seega ka vaba kollektiivsete tõekspidamiste igamehetarkuse taagast, siis Maria käitumise motiivid jäävad hämaraks ja isegi ebaloogiliseks. Sellise naise suhe alamast seisusest mehega on võimalik vaid läbinisti eneseteadliku armastuse või siis hullumeelsuse ja täieliku hoolimatuse kontekstis. Mingit nii tugevat tundetausta Maria puhul selgelt ei ilmne ning nii jääb tema tegelaskuju kuidagi jõuetuks.
Kokkuvõttes aga on “Palveränd” korralik ajalooline romaan üsna Mika Waltari ja Karl Ristikivi vaimus. Hea ja mõnus lugemine, mida julgeks soovitada kõigile, kes tunnevad mingitki huvi keskaja ja eriti ristisõdade vastu. Raamat on ka faktiliselt võrdlemisi täpne või vähemalt oma sisemise loogika järgi täpsusele püüdlev. Mõni anakronism ja ebakõla hakkas küll silma (peale juba mainitute veel näiteks nimekujud Jean-Babtiste ja Heraikleon), aga need on väheolulised või loo üldhäälestuse seisukohalt üldse mitte olulised.
1 Vahemärkusena küll niipalju, et need teisedki kroonikad pandi siiski kirja alles pärast Jeruusalemma vallutamist.