Konverents “20 aastat Laari esimesest valitsusest” 20. oktoobril 2012 oli uhke, tugeva pateetilise kvaliteediga sündmus, mille tipphetkeks kujunes kahtlemata Mart Laari naasmine avalikkuse ette. 2012. aasta veebruaris saadud insuldi tagajärjel pikkadeks kuudeks voodisse aheldatud Laar pidas säravalt vaimukaid näiteid täis pikitud, sisimast väärikusest kantud ja samas inimlikku tänutunnet tulvil kõne püsti seistes, tõendades kogu oma isikuga esimese põhiseadusliku valitsuse otsuste elujõulisust ja vastupidavust ajas. Jah, selle “julgete diletantide” valitsuse tegemised olid tõepoolest uhke sõit ning tänusõnad selle võimaldamise eest ulatusid peale parteikaaslaste ka laiema avalikkuseni. Piripardani täis saal aplodeeris püsti seistes ning läbi kaamerasilmagi tuntaval meeleliigutusel polnud midagi ühist õõnsa parteipateetikaga, millesse laskumist uuemal ajal on kõige tabavamalt pilanud NO99 “Ühtse Eesti suurkogu” Saku suurhallis 2010. aastal.
Konverentsi kava oli tõotanud prominentset parteipidu ning seda see vaatamata liigutavatele hetkedele – ja samas suuresti just tänu nendele – ka oli. Osa Isamaa esimese valitsuse hiilgusest (viletsus ei paistnud konverentsil kuigivõrd silma) langes tänase Isamaa ja Res Publica Liidu peale, mida juhib “äraostmatute” poistebändist pärit ja ilma igasuguse isikliku karismata professionaalne poliitik ning mis on Reformierakonda tabanud kriisis muutunud omaenda näo ja tõekspidamisteta seltskonnaks, mille peamine eesmärk on sarnaselt Reformierakonnaga iga hinna eest võimul püsida. IRL-il on puudunud sisemine jõud ja poliitiline tahe valetamise, vassimise ja avaliku arvamuse naeruvääristamise nõiaringi sattunud võimukoalitsiooni moraalselt puhastada.
Teade, et sel üritusel esitletakse tippajakirjanik Kalle Muuli raamatut “Isamaa tagatuba”, muutis ette ettevaatlikuks. Veel raamatut lugemata esitasin endale küsimuse, mis on olnud selle valmimise hind. Selleks et avalikus teadvuses lausa müütilisi mõõtmeid omandanud tagatuppa pääseda, oli ilmselt vaja olnud tagatoa tegelastega lähedalt suhelda ning neid ka usaldada. Millal see usaldus sündis, kui jäägitu see oli ning missugune on olnud professionaalse ajakirjaniku professionaalne distants oma allikatega? Selge ja ühemõtteline vastus selgub raamatu teises pooles.
Kuid kõigepealt kiidusõnad. Tegemist on väga loetavalt ja ladusalt, julge üldistusvõimega ja loovalt vormistatud teosega, mille taga on ühelt poolt pikaajaline ajakirjanikukogemus, teisalt mahukas arhiivitöö ning kolmandaks lähedalepääsemine tollal poliitikas tegutsenud inimeste mälestustele, mis eeldatavasti osutusid mitmegi asjaolu tõlgendamisel risti vastukäivateks. Ilmne sümpaatia Laari ja tema tollase kaaskonna vastu on inimlikult mõistetav, ilma selleta poleks seda raamatut ilmselt sündida saanudki. Sümpaatia pole seganud toonaseid suuremaid ja väiksemaid apse kajastamast ning ka kriitilisus tolleaegse ajakirjanduse suhtes on tähelepandav ja põhjendatud. Sama selgelt kui sümpaatiad, joonistuvad välja ka antipaatiad: Savisaar ja Vähi on selgelt negatiivsed tegelased, kellele antud hinnangute põhjendamisele kuigivõrd ruumi ei pühendata. Lausa lahtise käega piki pead saavad näiteks tänane kultuuriminister, tollane Kuku raadio juht Rein Lang ning tänane suhtekorraldajast arvamusliider Ivo Rull, tollane Isamaa peasekretär.
Suhteliselt vähetuntud informatsiooni hulk, mida raamat pakub, on muljetavaldav. Rohkesti leidub üldinimlikku huvi ajendavaid detaile, mis teevad teksti parimas mõttes elusaks (rotid Laari talveporgandite kallal, Laar põlvili briketti ahju toppimas, Marju Lauristini lõhkirebitud mantel, Mart Nuti kummikud jpt). Ja vaevalt oleks see raamat nii hea, kui Muuli oleks valinud kiretu kirjeldamise, pelgalt faktipõhise lähenemise tee. Võrreldavat kaasaelamisvõimalust iseseisva riigi sünnivalule ei ole Muuli teose kõrvale pannagi, kuigi kirjutajaid on olnud.
Laari esimese valitsuse väljakutsed olid erakordselt suured, kuid kõik suur seisab tormis. Õigusruum tänapäevases mõistes oli sündimata, see tuli alles luua. Inimesed, kes seda riiki sünnitasid, olid väga noored, suuremalt jaolt humanitaarid, kellel nii majanduslikke kui ka õigusalaseid teadmisi pehmelt öeldes nappis. See oli ühtlasi nii tugevus kui ka nõrkus, mille Muuli hästi esile toob. Nagu Laar eespool mainitud konverentsikõnes nooruse võlu kohta isegi tunnistas: “Peamine on see, et sa ei tea, mis on võimalik ja mis mitte. Ja kui noorele inimesele öelda, et mingi asi on kas esimest korda maailmas või ilmvõimatu, siis ta hakkab seda just tegema.” Nõnda oli pidev torm ehk, nagu Muuli ütleb – maavärina epitsentris viibimine – paratamatu.
Ent ikkagi. Raamatu valmimisel on olnud oma hind, minu meelest ajakirjaniku südametunnistuse seisukohalt vägagi kõrge. See on rubla- ja relvatehingu jäägitu õigeksmõist. Fakt on muidugi see, et riigikontrolli taotletud kriminaalasja rublatehingu asjas ei algatatud, sest riigile ei olnud kahju tekitatud. Valuutatehingute korra rikkumise paragrahvi järgi esitatud süüdistus varises kokku, sest riik kahju ei kandnud. Ajakirjanduses õhku jäänud kahtlusi, et rublatehingu vahendajad, Laari tollane nõunik Tiit Pruuli ning “maagid” Agu Kivimägi ja Marek Strandberg võisid rublatehingust isiklikku kasu saada, on asjaosalised nimetanud valeks ning Pruuli, Muuli raamatu oluline allikas, on otsustanud rublatehingus räsida saanud maine puhtaks pesta kohtus. Muuli võtab väga selge seisukoha: isegi “häbiväärset” poliitilist protsessi vedanud prokurör Urmas Tammiksaar ja kaitsepolitseinik Koit Annama “olid sunnitud tunnistama, et ükski kohtualune ei saanud tehingust isiklikku kasu”.
Muuli väidab ühemõtteliselt, et tehing oli Eesti riigile majanduslikult kasulik ning nimelt tänu rublatehingule said pensionärid oma elatusraha õigel ajal kätte, aga kuna peaministriks saada ihanud Tiit Vähi kasutas talle teada olnud infot alatult ära ja tegi rublatehingust poliitilise malaka, siis oli Laar sunnitud avalikkusele valetama ning lõpptulemusena naelutati “suure töö tegijad” autahvli asemel häbiposti. Tulevase autahvli asjus julgen küll kahelda. Vaevalt oleks venelaste ninapidi vedamist olnud võimalik avalikult ja ausalt põhjendada nii, et idanaaber sellest haisu ninna poleks saanud. Seetõttu poleks rublatehingust ilmselt üldse valitsuse algatusel avalikkusele räägitudki, kui kõik oleks Laari ja tagatoa plaanide kohaselt läinud. Muuli selle kohta targu seisukohta ei võta, kuigi relvatehingu kohta väidab ta samas täie kindlusega, et see oli plaanis pärast õnnestumist avalikkuse ette tuua. Tänase tarkuse juures võivad asjaosalised küll eeldada, et rublatehingu-suguse suurejoonelise afääri saladussejäämise lootus olnuks lihtsalt lapsik, kuid tollal ei olnud neil nüüdset elukogemust veel kuskilt võtta. Samavõrra selge on ka see, et tänapäeva õigusruumis ei tuleks rublamüügi mõõtu mõtet pähe isegi kõige lennukamatel avantüristidel.
Iisraeli relvaost on Muuli esituses samuti läbini positiivne ettevõtmine, kuigi tollasest ajakirjandusest muidugi säärast muljet ei jäänud. Ta kiidab TAAS-ilt ostetud relvi taevani ja väidab, et need teenivad edukalt Eesti kaitseväelasi veel kakskümmend aastat hiljemgi Afganistanis. See on tõsi, kuid Eesti tollase valitsuse esitlemine “Palestiina needuse” ohvrina ning kõigi relvatehingut tabanud “nuhtluste” ajamine tehingu teise poole ja ka lihtsalt halva õnne süüks mõjub pigem propagandistliku õigustuse kui erapooletu käsitlusena.
Iisraeli relvaostu kajastades paljastab Muuli ka oma tollased töömeetodid: tühjast-tähjast lobisemise käigus sulaselge kavaluse abil info kättesaamine. Tühjast-tähjast lobisemine oli võimalik, sest vähemasti ajakirjanik Muuli distants toonaste poliitfiguuridega oli väga väike. Muuli kirjeldab, missuguse enesestmõistetavusega liikus ta supikandikuga Jüri Luige, Indrek Kanniku ja Tiit Pruuli lauda. Ja siis ühel päeval juhtus millegipärast imelik asi, et “vanadel semudel ei kõlba järsku ajakirjanikuga enam ühes lauaski istuda”. Muuli “semud” arutasid nimelt parajasti relvatehingut, mille kohta kõrvallauas kõrvu kikitades üksikuid sõnu kinni püüdnud Muuli hiljem Pruulilt ülestunnistuse pettusega pooleks välja tiris. Mispeale Pruuli laskis käiku oma leivanumbri, “vaatas sulle silma sisse ja rääkis kõik ära”, võttes vastu lubaduse “kodumaa õnneliku tuleviku nimel” vaikida ning pakkudes võimalust õigel hetkel saada kogu info otseallikast koos õigusega see esimesena avaldada.
Ma ei saa täie kindlusega väita, et poliitikute ja ajakirjanike vahel selliseid tehinguid praegu enam ei sõlmita, kuid üldiselt on siiski tase tublisti tõusnud. Ajakirjanike ja poliitikute distants on üldjuhul palju suurem ning neile ajakirjanikuhakatistele, kellele pole koolis selgeks saanud, et allikatele sülle istuda ei sobi, tehakse see selgeks toimetustes. Muulit läbivas “sülleistumises” süüdistada oleks küll ülekohtune, kuid kohati on ta oma allikatele ka seda raamatut kirjutades olnud väga lähedal, nõnda et piltlikult öeldes võib tunda üksteise kehasoojust. Pruuli kõrvad paistavad raamatust kohati liigagi pikalt välja. Kui Muuli masendus selle pärast, et tema hangitud info asemel relvatehingu kohta läks esiküljele mingi mõttetu uudis Poola suursaadiku volikirjast, asendub vihaga “Vene mõjuagentide üles keeratud idiootide” vastu, kes kukkusid “tümitama inimesi, kes olid Eesti sõduritele ostnud esimesed korralikud relvad, millega riiki kaitsta”, siis omandab õigustamine lausa naeruväärse mõõtme. Asi oli ja on ju selles, et infot püüti avalikkuse eest varjata. Takkapihta tehti seda oskamatult. Tõsi, tänapäeva poliitilises kontekstis on seda palju kergem mõista kui tollases.
See, et juba valmis lugu kontrollitud infoga jääb trükki minemata selle pärast, et mõni nõunik helistab ja mornilt teatab, et lugu “jääb ära”, ei ole ajakirjanduse tänases arengufaasis enam võimalik. Toimetused on oma otsustes palju iseseisvamad ja ei lase võimukandjatel endale pähe istuda, ammugi mitte mingitel nõunikel (kuigi Pruuli mõõtu nõunikke ei kipu tänapäeval muidugi olema). Ometi leidub praegugi tuntud ajakirjanikke, kes osutuvad poliitilistele lobitegijatele kergeks saagiks, sest naudivad lähedasi kontakte “kõrgemal seisvate” isikutega ega esita endale tihtipeale küsimust, mis eesmärgil neile seda või teist räägitakse. Poliitikutega sinasuhetes ajakirjanikke, kes lasevad intervjueeritavatel kapata vaid mööda neile meeldivaid teemasid, leidub hulgi, eriti teles. Nii et arenguruumi on kõvasti.
Kas rubla- ja relvatehingu asjus ilmub tulevikus ka kriitilisemaid käsitlusi, näitab aeg. Prokuratuuri tasemel uurima neid vaevalt enam hakatakse, asjad on ammugi aegunud. Kuid hiljutine VEB-fondi näide annab lootust. Eesti Panga VEB-fondiga seotud audit tõi nimelt ilmsiks, et Vene ettevõttele TSL International üle 32 miljoni dollari nõudeid lisanud dokument oli võltsitud ning esitas valeandmeid. Säärase tõsiasja ilmsikstulek oli üllatus ka paljudele kogenud ajakirjanikele, kes olid ammu maha matnud lootuse selles asjas tõde teada saada. Rubla- ja relvatehingu asjus ei teeks ma aga panust mitte niivõrd riiklikele uurimisasutustele (raske on öelda, mis need kõnealustel juhtudel üldse olla võiksid), vaid nimelt ajakirjanikele, kes ei pelga pikki töötunde arhiivides, omaaegsete väljaannete põhjalikku läbikammimist ja suhtlemist asjaosalistega ilma nendega ülearu lähedaseks saamata.
Autor töötab ajalehes Äripäev