Joonas Veelmaa. Alaska. Tallinn: Puänt, 2022. 64 lk. 15.50 €.
Kärtsroosa kaanega kogu, mis kuulutab kokkukägardatud paberile trükitult: „Alaska“. Autor: Joonas Veelmaa. Eeldatavasti siis mees. Esimene mulje: lahe. Täpsemalt siis – lahe on see, et üks mees on võtnud nõuks debüteerida roosade kaantega luulekoguga. Ehk siis, sisuni alles jõudmata, mulle juba täitsa meeldib see raamat. Mõni võib ju kosta, ah, misasja, mehed kannavad juba ammu roosat, mis seal nii väga erilist ja subversiivset on? Aga on. Ja sisu ainult kinnitab kaane poolt vihjatud pehmet kindaviskamist soonormidele, kuigi kogu edasi lugedes tekib vahepeal siiski kahtlus, kas ka sellega ei visata kohati ikkagi lugejale villast. Kuigi ilmselgelt pigem woke pehmopoeet, kipub mõnikord kohatu onuheinolik „naljade tegemise“ vari siingi autorit kummitama. Veelmaa on eelkõige tuntud slämmiluuletajana, mis tähendab, et ta tekstid ongi kirjutatud-mõeldud live-esitamiseks, tingides juba ette suhtelise lühiduse-nappuse ja löövuse-puänteerituse ning meeldimissoovi ja vastava raami: „luuleõhtu / esineja alustab / „noo tere ühiskonna ülejäägid“ // ja sa mõtled / fakk // ma kuulun kuskile / olen osa millestki suuremast / lõpuks ometi“ (lk 6); „tere-tere / kallis hiltoni pere / ööbin nädalavahetusel teie pool // ja olen ka väikestviisi / sotsiaalmeedia mõjuisik // hetkel on kogunenud üle / saja jälgija // number pole suur ma tean / tasuta tuba ei ole veel paslik küsida // aga äkki saaks lihtsalt ühe / paki soolapähkleid“ (lk 8).
Veelmaa tekstid räägivad üldiselt ühiskonnast, on n-ö selle kriitilised. Üle võlli groteskseks (à la Grigorjeva) siin küll kordagi ei minda, autor on pigem heatahtlik togija kui tõekuulutaja-moraalilugeja: „täna oleme kogunenud siia / urmas sõõrumaale / kuuluvale pinnale // aga ma küsin teilt / kas me peaksime kummardama / inimest kes kummardab raha (…) ja ma vastan // ei pea // meie issanda poolt / õnnistatud eestis on ainult / üks urmas keda / kuulata (…) mis seal salata ka / homoküsimuses“ (lk 17). Ses mõttes sobib Veelmaa kogu kõigile, kes vähegi kannatavad luulet, mis ei kätke endas igavikulis-filosoofilisi arutelusid, ilusaid keerulisi sõnu ega pretensiooni igavesele elule, vaid ongi mõeldud tarbimiseks-nautimiseks siin ja praegu. Mingis mõttes saab nii autorimina kui tekstid endid kokku võtta sõnapaariga: hale/naljakas. Aga üldsegi mitte halvas mõttes. Ning kui juba intelligentsed kirjanduskorüfeed establishment’ist julgevad prestiižsete ajakirjade veergudel mind nais-Roosteks kutsuda, julgen minagi öelda, küll hoopis teises võtmes, et Veelmaa luule on mingis mõttes kogu oma kurblikkuse – ja selle kohatise nautimise kiuste – antiroostelik. Seal, kus üks autorimina on enesekindlalt macho (mõeldes just noorema Rooste loomingu peale), on teine enesekindlalt pehmo. On sümpaatne, et Veelmaa autorimina ei ürita luuleridades endale testosteroonset tõsiseltvõetavust skoorida, vaid ütleb konkreetselt: „kui ma kohale jõudsin / oli selle tüdruku süda juba hõivatud // kui ma kohale jõudsin / olid tunnid juba alanud // kui ma kohale jõudsin olid parimad laulud juba loodud“ (lk 58); „isa luges tihti / sõnu peale / et ära ole siuke / mõttetu pask // aga kes see ikka / oma vanemaid / kuulab“ (lk 27); „ole enesekindlam / muidu inimesed peavad / sind selliseks mökuks / nagu sa päriselt oled“ (lk 16). Kõige tugevam luuletus kogus ongi seotud meheks olemise stereotüüpide üle ironiseerimisega: „mees teab mis mees teeb / mees teab mis mees sööb / mees teab mis mees ei käinud sõjaväes / mees teab mis mees kükitas kehalise tunnis hobuse otsas / ja // ei julgenud alla tulla (…) mees teab mis mees kakelda ei taha / mees teab mis mees luuletab“ (lk 21). Antud tekstis on Veelmaale nii (ise)loomuliku kõige naljaks pööramise taotlus hoopiski puudu, tunda on hoopis melanhoolsust, kerget viha, ärritust ning provokatsioonitahet, mis ei üritagi end nunnu puändiga lugeja silmis lõpuks kuidagi lunastada. Siin on midagi, mida ilmselgelt tasub tõsiselt võtta, mis näib autorile endale olulisena ja seega muutub tähenduslikuks ka lugeja jaoks. Kuigi eesti kirjandusskeene on Lauri Vahtre ja Mart Helme õuduseks suhteliselt täis sellist kurblikku „niu niu, olen ikka üks jube väeti mees“ tekstindust, on minu arvates tegemist üksnes tervitatava nähtusega. Maailmas, kus möllavad mingid pseudoürgmaskuliinsuse eestkõnelejad à la Peterson&Tate, on äraütlemata hea meel lugeda sellist kirjandust, kus tüüp tõdebki enda kohta: olen mõttetu ja problemaatiline! Palun, lugupeetud (mitte minu poolt muidugi) – Helmed, Espak, Vooglaid, Vahtre, Reinsalu, Grünthal, Ernits, Makarov, Madisson, Espenberg, Kuusik – võtke ometi eeskuju, tervenemine algab tunnistamisest!
Siiski pean märkima, et kohati on mul – naisena – raske uskuda sellesse nende (tegelikult ju täitsa privilegeeritud) meesvaesekeste „nutulaulemaiesse“, kelletaolise manipuleerimisega eelmainitud vägistamisõigustajad nagu Tate endale raha ja võimu kokku kraabivad. Näib, et Veelmaa saab ise ka sellest aru, suutes pikkida kogusse piisaval hulgal selliseid tekste, mis humoorikalt ironiseerivad iseenda luuserluse ja autorimina kohatise proto-onuheinolikkuse üle: „ma igatsen seda aega / mil mehed said olla mehed / ja naisi kehastas enamasti hannes võrno // ma igatsen seda aega / kui last sai füüsiliselt karistada (…) ma igatsen seda aega / kui homoseksualistid ei käinud tänaval õigusi taga nõudmas / vaid tegelesid oma asjadega omaette (…) ma igatsen seda aega / kui inimesed ei plaganud välismaale õnne otsima / mida mujal on / mida meil pole?“ (lk 22); „tegin täna lõunauinaku mis / sümboliseerib minu solidaarsust ebaõiglust kogevate / naistega // sõin õhtul kaks pannkooki toorjuustu ja hapukurgiga et / pöörata tähelepanu läänemere üha kriitilisemale tervisele (…) kui maailm mingipärast / paremaks kohaks ei muutu / siis minu poole näpuga / mitte näidata“ (lk 14).
„Alaska“ on raamat, mis ühiskonnakriitika kiuste on suhteliselt pretensioonitu, ja see on samaaegselt nii selle tugevus kui nõrkus. Esimest korda raamatut lugedes naersin pea iga teksti peale, teisel korral oli nali aga juba tuttav, samas tekstid ise uut või teist tähenduskihti enam ei kandnud ja nii hiilis väikestviisi ligi pettumuse tunne. Muidugi, kogu ise ongi ju üles ehitatud teatud ootustehorisondi võimalikult madalale asetamisele. Veelmaa juba teab, et uut jalgratast ta oma tekstidega enam leiuta (lk 48), suured eeposed on ära kirjutatud, naised, keda ta tahab, on ära võetud (lk 58), ja arvutada võimaluste piires ta endiselt ei oska (lk 50) – nii et mingis mõttes, kui lugeja lõpuks võib olla pettunud, näitab see paradoksaalsel kombel ju selle pehmopoeesia õnnestumist? Luulekogu kui järjekordne feil? Noh, nii ja naa. Veelmaa luule nimelt aitab sind vaid ühel õhtul, järgmisel lugemisel aga ilmneb juba teatud traagika – kui naljad tehtud ja kuuldud, naerud naerdud, haigutab meile vastu omamoodi kirbe tühjus, haigutab meile vastu juba iseenda luuserelu, kus peab tõdema, et jõuame ju samuti nagu „Alaska“ autoriminagi tihti igale poole natuke liiga hilja, natuke liiga luuserina, olles alati natuke liiga off-off selle ühiskonna ja sädeleva ning instagrammitava kärtsroosa maailma jaoks.
Arvan, et Veelmaa tugevamad-huvitavamad tekstid on tegelikult alles sündimisel, selle tarvis soovitan julgemalt katsetada antislämmilikke tekstidega ning mitte üritada pöörata kõike (tõsist) pidevalt naljaks ja naljakaks (kuigi naljad on Veelmaal tõesti head, seda biiti ta jagab). Siis on suurem tõenäosus ka „tõsiseltvõetavate“ tekstide sünniks, nende va „tumedate tunnete zewasofti“ omadeks (lk 51). Mis ma sellega öelda tahan: Veelmaa, sa juba debüteerisid roosade kaantega, enam pole elus karta nagu eriti midagi. Peab julgema võtta oma tekste nüüd piisavalt tõsiselt, ei pea taandama neid peaasjalikult „klassi klouni“ mängivale karakterile kirjanduses, sest potentsiaali ka kõikideks muudeks tegelasteks ju on. Ja minu suust (sulest siis) on see üpris suur kompliment, sest – trigger warning ja trummipõrin – olen täielik seksist. Ma nimelt ei armasta eriti mehi ega nende kirjandust (ja kunsti). Pean naisi evolutsiooni tipuks, ning tippe on mõistagi raske mitte armastada. Isegi kui sa pole mõni neoliberaal. Sestap arvustajana, kelle esmane tunne on – nagu mõnel ämblikulisel, kes pärast paaritumist tunneb suurt tungi teine pool ära süüa – meeskirjandust lugedes tihti see hävitada, on rõõm tõdeda, et seekord nagu väga seda teha ei tahtnudki.
Lisa kommentaar