Persephone, suure Zeusi laps, tule, õnnis,
ainsana sündinu, võta vastu rõõmsalt antud ohvrid,
Plutoni auväärne naine, hoolas ja eluandev,
Sina hoiad Hadese väravaid maa sügavas põues,
kaunite juustega Praxidike, Deo oma puhas võrse,
eumeniidide ema, allmaa valitsejanna,
tüdruk, kelle kord Zeus salajases ühenduses soetas,
Eubouleúse valjult möirgava paljumuutuva ema,
aastaaegade mängukaaslane, valgustkandev ja hiilgav,
kõrgeauline, Sina suudad kõike, viljadest pakatav tüdruk,
särav, sarvedekandja, ainult Sind igatsevad surelikud,
kevadel tunned Sa rõõmu aasade leebetest tuultest
ja näitad oma püha palet võrsetes ja haljas viljas,
sügise tulles sai Sinust mõrsja röövija sängis,
ainult Sina oled elu ja surm vaevades inimestele,
Persephone, toidad ju kõiki alati ja tapad kõik.
Kuula, õnnis jumalanna, ja saada maast üles viljad,
Sina, kes sa õitsed rahus ja tervise õrnades kätes
ja ilusas elus, mis juhatab vana ea õrnalt
Sinu valdusse, valitsejanna, ja vägeva Plutoni maile.
Vanakreeka keelest tõlkinud Elo-Mall Toomet
Tõlke aluseks on väljaanne: Orphei hymni. Toim. Wilhelm Quandt. Berliin: Weidmann, 1955. Kommentaaride ja tõlgendusvõimaluste osas olen saanud palju abi ja inspiratsiooni ka Gabriella Ricciardelli editsioonist: Inni orfici. Toim. G. Ricciardelli. Milano, 2000, ning Apostolos Athanassakise 1977. ning 2013. aastal välja antud ingliskeelsetest tõlgetest: A. N. Athanassakis, Orphic Hymns: Text, Translation, and Notes. Atlanta 1977, 2013.
2 Ainsana sündinu – Persephone oli Zeusi ja Demeteri ainus ühine järeltulija.
5 Praxidike tähendab „õiguse täideviijat“ ning seda võiks seostada nii Persephone rolliga allilma kuningannana kui ka tema järgmises reas mainitavate kättemaksujumalannadest lastega. Deo – Persephone ema Demeteri lühendatud nimekuju.
6 Eumeniidid ehk „heasoovlikud jumalannad“ on eufemism kättemaksujumalannade erinnüste kohta, kes vähemalt Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ endale selle nime said ning keda Ateena areopaagil ka heasoovlikena austati.
8 Eubouleus ehk „heanõuline“ on siin jumal Dionysose epiteet, keda orfilises mütoloogias üldiselt peeti Persephone ja Zeusi lapseks.
9 Aastaajad ehk Hoorid olid ilu ja graatsiat kehastavad jumalikud tütarlapsed, kes sageli kuulusid Aphrodite, aga ka neitsilike jumalannade kaaskonda.
11 Sarvedekandja – sarved võivad viidata seostele kuuga, nii on ka kuujumalannat Selenet kujutatud talle pühendatud orfilises hümnis sarvilisena.
ORFILISTEKS HÜMNIDEKS kutsutakse tänapäeval üldiselt üht kindlat tekstide rühma (kokku 87 heksameetrilise värsimõõduga hümni), mis sattus lääneeurooplaste tähelepanu alla pärast antiikaega uuesti 15. sajandi esimesel poolel, mil mitmed käsikirjad teiste kõrval ka nende hümnidega Bütsantsist Itaaliasse jõudsid. Orfiliste hümnide loomise aega ja kohta ei ole võimalik kindlalt paika panna, kuid üldiselt peavad uurijad kõige tõenäolisemaks Pergamoni linna Väike-Aasias ning 3. sajandit pKr. Tegu oli ilmselt rituaalselt lauldes ette kantud tekstidega, mida võis seal oma kultuses kasutada rühm dionüüslikesse-orfilistesse müsteeriumidesse initsieerituid. Neile hümnidele on omane eriline poeetiline võlu, mis tõuseb esile jumalate eri nimede või epiteetide loendamise kaudu, näiliselt lühikeses vormis on edasi antud palju – kauneid kujundeid, mütoloogilisi lugusid, palveid ja lootusi.
Antiikaja allikates leiab vähemalt alates klassikalisest perioodist viiteid orfikutele ning ka Orpheuse luuletustele ja hümnidele, kuid tõenäoliselt ei ole varasemate mainimiste puhul tegu konkreetselt kõnealuse hümnikogu, vaid laiema, ilmselt veelgi varasemate juurtega ja ka suuliselt levinud poeetilise traditsiooniga, mis seostas end müütilise luuletaja Orpheusega. Tänapäeval on Orpheus küllap kõige enam tuntud müüdi kaudu, kus ta oma varalahkunud naist Eurydiket Hadese vallast tagasi tooma läheb ning pillimängu ja lauluga allilma kuningannat ennastki võlub, kuid Eurydike siiski lõpuks kaotab. Allilma temaatikaga oli tugevalt seotud ka orfiline religioosne traditsioon, mida tuleks näha mitmekülgse ja muutuva nähtusena Vana-Kreeka religioonis, kuid mille puhul on siiski võimalik eristada mõningaid keskseid ja ühtseid jooni. Eriti oluline jumal oli orfikute jaoks Dionysos (nende mütoloogias Persephone poeg), kelle titaanid lõhki rebides tapsid ja ära sõid. Zeus omakorda hävitas välguga titaanid. Selle loo juures on nähtud ka kristliku pärispatu käsitlusega sarnaseid jooni – inimesed pärinevad nimelt nende titaanide tuhast ja nii on meis kõigis nii maine ja madal, titaanidelt saadu, kui ka igavene, dionüüslik alge. Orfikute jaoks oli oluline just surmajärgsus ning salajastesse müsteeriumidesse pühitsetutel oli lootust paremaks eluks teises ilmas, kus tulijaid ootas orfilises traditsioonis samuti väga tähtis jumalanna, Persephone, kellele on pühendatud siin tõlgitud hümn.
Tõlkimisel oli eesmärgiks teksti edasi anda võimalikult lihtsas ning loomuliku rütmiga eesti keeles, nii et see võiks ka siin ja praegu mõjuda siira palvena. Mõeldud on sealjuures just hümni mõjule kirjaliku tekstina, millisena ta meieni tänapäeval ennekõike jõuab. Sellest valikust tulenevalt olen vältinud originaali värsimõõdu järgimist, algteksti sisuline tähendus on aga edasi antud ridade algse jaotuse järgi. Samuti olen püüdnud võimalikult täpselt järgida epiteetide tähendusvälja, eesti keele omapärade tõttu siiski mõningaid kompromisse tehes.
E.-M. T.
Lisa kommentaar