EESTI ÜKSIKLANE GALAPAGOSE SAAREL.
Looduse inimene Oxfordi Inglise keelega.
Prantsuse ilmaränduri poolt üles leitud.
Prantsuse lehes „Le Petit Parisien“ awaldatakse wäljawõtteid jahilaewa „Firecrest’i“ wahiraamatust, kelle omanik, tuntud Prantsuse reisija Alain Gerbault, purjetab oma jahilaewaga ümber maailma, ilma meeskonnata, päris üksinda. Läinud aastal maikuul wälja sõites Paanami wäinast, jõudis tema Galapagose saarele, mis on lääne pool Lõuna-Ameerika mandrist ja kuulub Equadori wabariigile. Maandudes saarele, leidis tema seal wäga hea kliima, wiljarikka taimestiku, rahulikke elanikke (pärismaalasi, portugaallasi ja hispaanlasi) ja ühe huwitawa Euroopa põhjamaalase, eestlase, kes Tallinnast pärit; kahjuks ei nimeta ta selle eestlase nime. Sellest järgmised read ajalehest:
„Maaomanik kohaliku kuberneri ja mõnede daamide saatel wõõrustasid mind minu laewal. Näitasin neile päewapilte, mille üleswõtteid mina merereisi ajal tegin, autasud, mida mina murutõnise mängu eest sain ja lasin neile grammofoni mängida mõned palad Granadost. Wäikene lainetus õõtsutas pisut ankru peal seiswat „Firecresti“ ja minu wõõrad olid rõõmsad, kui pea jälle wõisid jahilaewalt kindlale pinnale astuda. Üks muchacho (indiaanlane), umbes 12 aastane sasispeaga poisikene, püüdis minule selgeks teha ebamugawust üksildasel reisil ja äraarwamata mõnususi ühisreisil temaga. Kui mina eitasin ühist reisi kaaslasega ja otsustasin siiski üksinda edasi purjetada – sai poisikene wäga kurwaks ja näis otsekui walmis iseenese tapmise peale.
Saatsin oma wõõraid elumajani, kus peale einet peremees andis minu tarwitada hobuse ja ühe oma teenritest (gauchos), et waadata saare ümbrust. See oli meeletu ratsutamine üle lagendiku ja wäljade. Juba hulk aega pole mina ratsa sõitnud. Pronksist sadula jalused lõikasid minu jala lihaste sisse, minu õhukesed linased püksid waewalt kaitsesid sääri kõwa sadula eest. Aga rahwusliku uhkuse pärast otsustasin mitte maha jääda oma saatjast kes pööraselt kihutades mind kaasa kiskus üle kaljuse pinna, läbi suhkrupilliroo wäljade. Meie galopeerisime üles ja alla kuristiku kallakutel, puude oksad piitsutasid minu jalgu. Niisuguses kiiruses sain waewalt waadelda ümbrust. Kihutasime üle banaani, suhkrupilliroo wäljade ja kohwiistanduse. Mõneks silmapilguks seisatasime, et wärskendada ennast suurepärase „goyaves“ wiljaga, missugust õrna maitset mina iialgi ei unusta. See mõnus ja küpse wili wedeles maas. Meie kohtasime hobueeslid koormatud puudega ja puu- ja aiawiljaga, noori inimesi, kes teretasid meid sõnadega: „buenas tardes.“ Saare muinasjutuline wiljarikkus imestas mind wäga, peale seda 1200 meetrit allpool peegeldaw meri, kus ei olnud näha ühtegi laewa kuni horitsondini, mis kaugenes meist umbes 70 miili.
Peale kahetunnilist ratsutamist üle mägede ja lagendikkude seisatasime ühe urtsiku juures. Seal üks inimene, wööst saadik alasti, puhastas käbliga põõsaid. Tema heledad, lokkis juuksed langesid õlgadele, mehine põlenud nägu oli päikesest kullatud. Jalad olid kohaliku kombe järele linaste mähistega mähitud. Temast hõõgus terwis ja jõud. Rosso! ütles minu saatja. Samal silmapilgul lähenes minule see inimene, teretas mind Prantsuse keeles. Siis wabandas tema, et on unustanud meie keele ja meie jätkasime oma juttu Inglise keeles. Mina olin wäga üllatatud, kuuldes tema puhast wäljarääkimist. Tähtede d ja t wäljaütlemine andis oletada Skandinaawia päritolu, kuid muus, iseäranis täpses rõhus silpidel ja grammatiliselt õiged laused imestasid, ühtlasi aga rõõmustasid mind. See ei olnud sadama madruste keel, waid keel, mida räägitakse Oxfordis ja Cambridges. Mina wäljendasin oma imestust. See on sellepärast, et mina sain kõrgema hariduse, wastas tema minule. Ta ütles, et on eestlane, sündis Tallinnas, on teede insener, on tsiwiil insener, mitte Inglise mõttes masinist. Küsis, kas mina mõistan, mis tähendab tsiwil insener? Wastasin temale, et muidugi mõistan, sest ise sain ka Pariisis inseneri hariduse. Tema oli 13 aastat insenerina Wenemaa raudtee peal. Tuli Ekwadori kullakaewandustesse õnne otsima ja sattus wiimaks siia Galapagose saarele. Kliima meeldib temale. Tema suudab ennast ära toita, tehes tööd siinse maaomaniku juures üle kahe päewa, kolmandamal ja teistel päewadel töötades ainult endale. Praegu on tema 50 aastat wana, ta usub, et wõimalikult kauem elab siin paremas terwises, kui keset tsiwilisatsiooni; kõik muu pole temale tähtis. Ainult suurt puudust tunneb sellest, et saab wähe teateid wälisest ilmast. Equador’ist saab tema mõnikord ajalehta, kuid suurte waheaegade järele; enam jagu teateid tähtsamatest sündmustest ei jõua tema kätte. Kohe külwas tema mind küsimustega üle: Kas m-lle Lenglen ikka weel on wõitmata champion murutõnise mängus? Mis sünnib Wenemaal? Mis on Pariisis? Kas minu laewas on ajakirju?
Wastasin temale, et laewas on minul palju raamatuid, kuid ajakirju ei ole. Romaanid nende intriigidega teda ei huwita. Jutt läks wiimaks filosoofiliste teemade peale üle. Mina olin üllatatud ja rõõmus, et kohtasin saarel kõrgesti haritud kultuurinimese. Jutuwestmine mere ja põõsapuhastaja filosoofiga kestis üle tunni. Seletasin temale minu reisi põhjustest, minu eluwiisidest ja kuidas ja mis abinõudega õnne elus otsime, eemal tsiwilisatsioonist, kuid looduse lähedal.
Wiimaks lähenes minule minu saatja ja ulatas sahwtise ja küpse ananasi. Päike hakkas mägede taha wajuma ja minul tuli aeg tagasi pöörata. Meie ratsutasime üle jõekese ja mina waatasin mitu korda tagasi, et enda mälestusse jäädawalt kinnitada waikse, õnneliku loodusinimese kuju, kes jäi maha põõsaste puhastuse tööd tegema.
Jõudes maaomaniku juure, tänasin teda ülihuwitawa ringsõidu eest. Mind paluti malet mängima. Olles wäsinud ja kõik see aeg mõteldes põõsastepuhastaja filosoofi peale, mõtete laialioleku pärast, kaotasin mängu algul kuninganna. Siis kogusin oma tähelepanu, et mitte kaotada terwet partiid.“
Waba Maa, 4. märts 1926.
PRANTSLANE
„Rosso!“ kõlas Julio hele hääl üle okkaliste põõsaste. No muidugi, see kaluri poeg, kes pisut allpool rannikul elab, ei taipa siiani inimesel ja Inimesel vahet teha, ehkki ma jõudumööda tema geograafiaalaseid teadmisi täiendada püüan. Kui mitu korda olen ma neile selgitanud, et mina mitte venelane ei ole, vaid sootuks teise, soome sugu rahva seast võrsunud. Iga kord, kui mind selle alandava tiitliga ristitakse, lähen ma näost punaseks nagu moonileht, õigustades kahekordselt endale kingitud hüüdnime.
Oleksin Julio suunas peaaegu kõblaga virutanud, kui ma mitte tema taga ratsutavat peent, ülespidi keeratud vuntsidega eurooplast ei oleks kartnud tabada.
Eurooplane silmitses mind Julio õla tagant uudishimulikul, isegi pisut jultunud pilgul. Nähes tema peeneid, linaseid pükse kibuvitsapõõsaste astlaist räsitud, jalgu õhukestes tenniskingades verele kraabitud ning nägu lõunamaa päikesest kestendamas, mõtlesin paratamatult, mis tunde mina, talupoegade järeltulija, võisin omal ajal jätta Pariisi, Londoni või Berliini peenemates seltskondades, muld ikka veel püksisäärest pudenemas. Tegin kohmaka kummarduse ja tervitasin võõrast prantsuse keeles, teadmata isegi, mis tema olekus mulle just romaani päritolu reetis.
Tema otsmik selgines. Ta otsekui reanimeerus, vaadates mind nüüd enam mitte kui eksootilist looma, vaid kui enese liigikaaslast.
„Ma ei lootnud kuulda siin tühermaal kõlamas enda kodumaa keelt,“ sõnas ta naeratades.
„Keeltel ei ole kodumaad. Nad on vaid võtmed, mida enesega kaasas kanda. Mul on neid juba suurem kimp vööle kogunenud,“ vastasin naerdes. „Kuid tunnen, et mu prantsuse keel on pisut roostes. Kas teile sobib, kui jätkame vestlust inglise keeli?“
„Miks mitte – brittide päralt on moodne maailm! Kuid mida te siin ometi teete? Mu teejuht ristis teid venelaseks, kuid teie keelekasutus lubab aimata pigem eurooplast.“
„Nagu näete, harin põldu. Kahtlen, et mu keelekasutus eurooplast aimata laseb, pigem näitab see, et olen omal ajal koolipinki nühkinud. Venelaseks ma ennast tõesti ei tunnista, ehkki selle tsaaririigi teenistuses enam kui kümme aastat oma elust kulutanud olen.“
Päris mõnus oli õhtupäikeses pisut selga sirutada ning vaheldumisi prantsuse- ja inglisekeelseid fraase oma keelel kõlada lasta, otsekui pisikeste sõõmude kaupa vana head veini juures.
„Ja mis alal siis, kui lubate uudishimutseda?“
„Raudtee. Aga mitte lihtne masinist või õlinäpp, vaid insener. Õppisin seda kunsti Peterburis, kuid pärast viisid tööülesanded mind pea kõigisse suurematesse Euroopa ja Aasia linnadesse,“ eneselegi üllatuseks tundsin, kuidas vana ametiuhkus minus korraks pead tõstis. Tundus, nagu läigataks lõunapoolkera õhtupäikeses mu rinnal veel Teedeehituse Instituudi mundri kuldsete nööpide riba. Rehmasin rahutult käega üle rinna, et neid pettepilte enesest eemale peletada.
„Oo, aga siis oleme teiega ju ametikaaslased!“ rõõmustas prantslane. „Minagi olen hariduselt insener. Kuid nagu näha, siis samuti eriala poolt seatud rööbastest üsna kaugele tüürinud. Kas võib küsida, kuidas on teie nimi? Mina olen Alain. Alain Gerbault, kirjanik ja maailmarändur,“ ütles ta ning sirutas mu poole ilusa, jõulise ja hoolitsetud käe.
„Albert. Arthur… Albert… Seen,“ vastasin, tõmmates iga nime mälu salasoppidest välja nagu Koigu külasepp raudsete pihtidega valutavaid hambaid talupoja lõualuust.
„Väga meeldiv. Ja nagu ma aru saan, siis põgenete teiegi moodsa tsivilisatsiooni ja selle pahede, maailma hulluse ja inimeste valelikkuse eest?“ päris Alain elava uudishimuga.
„Jah,“ vastasin, mõningase vastumeelsusega. „Kui Venemaalt lahkusin, oli palju ebakindlust õhus. Segastel aegadel teevad inimesed segaseid tegusid. Tulin siia… no ütleme nii, et ühe sõbra soovitusel, aga pidama jäin juba isiklikel põhjustel. Nagu näete, on kliima siin soodne. Päike ja tuul otse paitavad su põske. Maa toidab ära. Ja ega vist rohkemat tasugi ses maailmas loota.“
„Aga kas teil kahju ei ole? Olete ju kõrgesti haritud mees, teiesuguste järele on ikka nõudlust. Kui ka mitte Venemaal, siis mujal Euroopas. Sellise keeleoskuse ja elukogemusega leiaksite hõlpsasti teenistust.“
Muigasin mõrult: „Ega säravate nööpidega munder üht talupoega ikka ümber ei kasvata. Pigem muudab ta hernehirmutiseks või albilt riides pupeks, millega kõrgemate inimeste vitriinkappe kaunistada. Ei, mina olen siin rahul. Ja mu elu voolusäng tasane, ei tunne vajadust seda uuesti ringi pöörata. …Aga teie? Mis teiesuguse noore mehe siia kaugesse kanti on pelutanud?“
„Olen ümbermaailmareisil,“ vastas Alain sellise lihtsa iseenesestmõistetavusega, otsekui oleks ta öelnud „läksin korra poodi“. No vaata siis! On ikka inimestel viitsimist, muudkui risti ja rästi mööda meie kera ringi kärutada, kui seda ometi igast küljest ühesugune tühjus ümbritseb.
„Tahan tundma õppida kaugeid tsivilisatsioone, viia inimestele teateid kõige kaugematest paikadest, kõige metsikumatest olenditest, julmast loodusest ja kõikevõitvast inimlikkusest,“ jätkas Alain. Ning nägin, kuidas ta peas otsekui oma tulevase raamatu tagakaaneteksti kirjutas.
„…tahtsin pageda euroopalikust tsivilisatsioonist kõigi selle hüvede ja pahedega. Hüljata väikekodanlik heaolu ja seista silmitsi tegelike, eluliste probleemidega, mis algavad hommikusest leivakõrvasest ja lõppevad õhtuse ulualuse leidmisega.“
Tundsin, kuidas mul kergelt igav hakkab.
„Niisiis heiskasingi purje ja suundusin tundmatusse,“ ei andnud prantslane veel alla, vaid seiras unistavalt kauget silmapiiri, juuksed õhtutuules lehvimas ning ühe armutult ära kriibitud jalaga hajameelselt teise säärt sügades. „Tahtsin haarata ohtudel sarvist ja näha kõike, mis maailmal on mulle pakkuda. Ahmida enesesse lõhnu ja maitseid, kogeda suurimaid ohte ning taltsutada tundmatut. Ennekõike aga sülitada välja see mürk, mille ühiskondlikud ootused ja sotsiaalne surve meisse aastate jooksul süstinud on.“
„No siis oleme küll siia Galapagosele suisa vastandlikel põhjustel sattunud.“
„Kuidas nii?“ imestas Alain.
„Mina tahtsin lihtsalt maad harida,“ vastasin tõsimeeli ja pisut nukralt.
Alain vaikis. Ta mõistis, et tema nooruslik tormakus, idealism ja ilukõnelisus olid langenud viljatule pinnasele ning minust ei saa järjekordset kangelast tema eepilises seiklusromaanis, argonauti tema odüsseias. Tahtsin poissi kuidagi lohutada. Ei ole ju tema süü, et ta minusuguse kuiviku otsa komistas. Komponeerisin oma meeles mõnd seltskondlikku küsimust, mis temasugust noorsandi huvitada võiks.
„Aga teate, ma olen siin juba ilmatuma kaua põõsaste vahel istunud. Rääkige paari sõnaga, mis välismaailmas uudist. Ajalehti, nagu näete, mul ei käi, ja enamik uudiseid jõuabki minuni lihast ja verest sõnumitoojate kaudu. Teie sportlik välimus lubab oletada, et hoiate silma peal ka spordimaailmal. Kas meie võluv esireket Langlan on endiselt murutõnises ilma tegemas?“
„Oo jaa,“ elavnes Alain. Õnneks möödub prantslaste tusatuju sama kergesti kui seenevihm! „Alles hiljaaegu sai ta mitu säravat turniirivõitu. Ja vaatamata keerulistele aegadele maailmapoliitikas usun ma, et spordis tõesti peitub rahvaste sõpruse võti. Olgu kui tahes paljud riigid vaenujalal või kui mitmed pead veeremas, apollonlik vaim elab edasi kõigis neis sitketes noortes kehades, mis leiavad enesetäiuse füüsilisi piire kombates ning avardavad meie ettekujutust inimkehale seatud piiranguist. Kas teate, ma olen isegi pisut murutõnises kätt proovinud. Mu laeval, mis all rannikul ankrus seisab, on koguni väike kollektsioon erinevaid karikaid ja aurahasid, mis elu jooksul kogunenud. Ehk soovite neid hiljem uudistama tulla?“
Keeldusin viisakalt.
„Aga peale sportmängude? Mis sünnib Venemaal, mis Euroopas? Kas on uusi juhte tõusmas või vanu langemas? Kas Venemaal endiselt kodusõda möllab?“ voolas minust küsimustetulv selle päikesest põlenud ja niheleva ajalehe suunas. Liig kaua olin ma eemal olnud välismaailma meeletusest ja armust. Olin südamerahus lahkunud keset lavastust, kuid tundsin endiselt huvi lõpplahenduse vastu.
Alain sügas pead ja tuletas meelde, mida ta kuulnud oli. Seda polnud just palju. Igatahes vähem, kui tema teadmised spordivallas lubasid oletada: „Kodusõda Venemaal on lõppenud… punased said seal otsustava võidu. Kuid samas tabas neid alles mõned kuud tagasi hoopis teistsugune kaotus – nende armastatud juht Lenin otsustas kõrvad pea alla panna…“
Seda öelnud, võpatas ta pisut ja heitis äreva pilgu minu suunas. Ei teadnud ta ju minu poliitilisi veendumisi (või nende täielikku puudumist) ega aimanud, kuidas ma sellistesse profaansustesse suure juhi aadressil suhtun. Nähes minu täielikku ükskõiksust, jätkas ta julgemini: „Aga Venemaa ei ole ainus suurriik, keda võimuvahetus ähvardab. Alles hiljuti see oli, kui Saksamaal, Munichis, ühes õllekeldris võimupöörde plaane hauti. Ehkki see küll sedapuhku hõlpsasti maha suruti, oli sealgi kannatanuid ning hukkunuid ja noil ambitsioonikatel pruunsärklastel paistab germaani rahva seas tõusev toetus olevat.“
„Ärge kunagi alahinnake õllekeldrite poliitikat,“ vastasin ma, ärkamisaegseid Tartu korporatsioone ja toonast üliõpilaste seltsielu meenutades. „Õlleuimane pea on see lõõts, mis puhub lõkkele südame söed.“
„Pigemini on selleks lõõtsaks võimuiha! Ei näe ma enam ideaale suurmeeste silmis ega usku nende südameis,“ nentis Alain nukralt.
„Keda sooviksite siis tüüri juures näha? Töölisi ja talupoegi? Harimatuid masse nagu Venemaal?“ küsisin kuivalt.
„Sootuks teistsuguseid inimesi, teiesuguseid inimesi! Valgustatud põõsafilosoofe, kelle käsi on enne riigitüüri järele sirutumist mullas sobranud. Kelle jalad on veel rahvale lähedal, kuid pea juba metsast kõrgemale kasvanud, sealt avarat pilku maailmale heites. Aga paraku ei kanna teiesugused maailma raskust oma õlgadel, vaid pööravad südamerahuga selja kõigile hüvedele, mida moodsal ühiskonnal oleks neile pakkuda.“
„Las olla võimul need, kes seda kõige enam soovivad. Mis minul sellega asja,“ vastasin pahuralt prantslase tundepuhangule.
„Lubage, et ma vähemalt kirjutan sellest, kirjutan teist, härra Seen! Haritlase ja harija harukordsest kombinatsioonist! Kuidas teile meeldiks raamatutegelane olla?“ küsis Alain silmade särades, nagu pakuks mulle jumal teab mis roosamannat.
Mu näos ei liikunud ükski lihas, kui vastasin: „Võibolla ainult tehnilises kirjanduses.“
„Aga ka elu vajab kasutusjuhendit! Ja teie loodusfilosoofia, teie poolt viljeletav eluviis on miski, mis võib pakkuda lahendusi paljudele kaasaega kummitavatele pahedele.“
„Ma ei usu, et selline eraklikkus sobiks hulkadele. Pigem üksikutele algarvudele, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga.“
Vaikus voolas meie vahele laisalt nagu tasandikujõgi.
„Mida saan ma veel teie heaks teha?“ küsis Alain murelikult. „Kui tahate lugemist, siis minu laeval on üsna hea raamatukogu, võin teile sealt mõned köited tuua.“
„Ei, aitäh, ärge nähke vaeva! Romaanid ja romantika pole minu rida. Pole kunagi olnud,“ vastasin üsna järsult. „Aga tänan teid siiski nende nappide uudiste eest… On ühtaegu rahustav ja rahutukstegev teada, et maailm pärast minu lahkumist üsna samamoodi edasi käib. Arvasin, et eesriie on juba langenud, kuid tundub, et pole veel vaheajalegi mindud.“
Samal hetkel sahises meie kõrval põõsas ja nähtavale ilmus Julio, kes oma kõige süütuma naeratusega maailmarändurile kauni ananassi ulatas. Minu kasvatatud ananassi! Silmitsesin poisiklutti mõrvarliku pilguga ja tundsin, kuidas kümned, sajad, tuhanded tunnid vulkaanilise pinnase kraapimist näpud ja küünealused taas kihelema ajasid.
„Oo, mis see siis on,“ küsis Alain rõõmsa üllatusega. „Tänan sind Julio, oligi ülim aeg end pisut kosutada.“
Ja ta lõikas küpsest viljast paksu viilaka.
„Tundub, et hakkab pimenema,“ nentisin, pilku silmapiirile heites, et mitte näha, kuidas mu töövili prantslase ablaste lõugade vahele kaob. „Päike vajub siin mere taha sama kiiresti ja otsustavalt nagu lutsukivi. Eks ole teilgi aeg minema hakata, kui te just pimeda kätte ei taha jääda… Mis juhul olen ma heal meelel nõus teiega oma spartalikku ulualust jagama,“ laususin, ja viipasin poolirooniliselt oma viltuse, vitstest punutud varjualuse poole.
Alain, prantslane, kes otsis kohtumist tundmatuga, päriselu ja romantilisi seiklusi, võdistas kergelt õlgu, ja vastas kiiresti, lõug ananassimahlast läikimas: „Ei, aitäh, ilmselt heiskame juba üsna hommikul purjed ning – üks kapten ei jäta oma alust kunagi liiga kauaks üksinda. Aitäh teile vestluse eest, härra Seen, ja soovin teile…“ – ta mõtles pisut – „…soovin teile rahulikku elu.“
Seda öelnud, surus ta veel korra otsustavalt mu kätt ja hüppas hobuse selga. Lepliku kabjaplagina saatel laskusid nad alla ranniku poole. Saatsin neid pilguga ja mõtlesin, kui hea on see, et ma ise ümbermaailmareisil ei ole, vaid kodus.
KILPKONN
Läksin täna hurtsikust eemale uitama, et pead prantslase külaskäigu poolt üles keerutatud mõtetest pisut puhastada. Mäeküljelt alla, rannajoone poole liikudes nägin Gerbault’ jahti sadamas loksumas. Laeval ei paistnud vähimatki elumärki. Küllap põõnab alles. Kehkenpüks!
Reisikirjaniku veski jahvatab ainese ja lugeja najal. Aines on vili, mis kirjaniku õõnsasse peakolusse valatakse ning seal romantika, idealismuse ja fantastika veskikivide vahel peeneks jahvatatakse. Sellest jahust pannakse siis kergeuskliku lugeja peas sai küpsema. Vaene näljane pööbel, kes küllap isegi teab, et ta oma eluajal seda „päris“ saia hamba alla ei saa. Sest temal puudub hea haridus, elegantne vestlusoskus, isiklik jaht ja hää riietus. Ptüi! Hakkasin juba kahetsema, et Gerbault’ga niigi palju aega olin viitnud. Kõblates oleksin vähemalt põõsad haritud saanud, aga fantasöörist prantslast ei hari ükski instrument.
Üks asi muutis mind eilsele tagasi mõeldes siiski murelikuks. Tõdemus, et suutsin prantslast kohates tema emakeeles vaid tervitushäälitsusi kuuldavale tuua. Varem oleksin sellises olukorras silmad peast häbenenud! Nüüd aga – nüüd ei teagi, kuidas sellesse suhtuda. Siin veedetud ajaga on keeled minus uinunud. Vahel täidab see mind ebahariliku ärevusega. Ei, mitte hirmust, et ma mõnd frantsu või fritsu tema emakeeles enam teretada ei mõista – ma pole kunagi inimeste seltsi otsinud –, vaid murest, mida tunneb tehnilist ülevaatust läbi viiv mehaanik, kui märkab, et tema hoolealuses on mõned ühendused katkenud. Mu keha on vaid elamise masin. Ja minu kohus on teda heas korras hoida, realiseerida tema potentsiaali. Kui ma unustan keeled, on ainult aja küsimus, mil tõrked levivad muudessegi osakondadesse.
Tjah… võibolla peaksin ikka sagedamini mandril käima? Või sootuks kaaluma oma üksildase peavarju hülgamist. Kolima teisele poole mäekülge? Omale Progresost mõnd seltsilist otsima? Tundsin ju vahel minagi, kuidas üksilduse ämblikud mu hinges oma võrkusid koovad. Asulakülastus virgutaks kahtlemata mu sõnalist ja kultuurilist eneseväljendust, aitaks vaimu salasoppe tuulutada.
Kuid liiga värskelt olid mul veel meeles umbusklikud pilgud ja ärevad hispaaniakeelsed sosinad, kui siia saarele saabusin. Rosso. Kahtlustavad pilgud saatsid mu varju. Vange ja looduseuurijaid, seiklejaid ja koloniste, õnneotsijaid ja piraate olid kohalikud näinud. Neid ametimehi nad mõistsid. Kuid üks räbalates sõjapõgenik tekitas vaid usaldamatust. Ühed pidasid mind revolutsiooni eest pagenud vürstiks, sirutasid käe varmalt välja ning pettusid, kui minu auklikest taskutest ainsamatki kuldraha neile ei pudenenud. Teised arvasid, et mina neilt miskit tahta võin. Spiooniks ja salakuulajaks peeti mind. Minu läheduses tasandati häält, tõmmati riideräbalad oma varanatukese ette ning varjuti kipakatesse tööliselamutesse, justkui oleks mul sealt teab mis saladusi nõutada! Ei, ei ole ma veel valmis oma pelgupaika jätma. Las kuhjuda liiv pealegi sõnadel luideteks ning tuisaku kinni mu mälu salasopid, kuni mõtetest on saanud vaid juhuslik vari vaimu kõrbes.
Kosutav suplus leevendas mu rahutust. Lesisin hingeldades rannaliival, mis mu selja all kuumas, õdusalt nagu savitellistest leso talvisel Võrumaal. Keerasin mõnuga külge. Poolunes silmi vidutades märkasin, kuidas mulle lähenes aeglaselt roomates üks selle saare pärisasukatest, hiidkilpkonn. Nende kilpkonnade kilp olevat purunematu. Esimest korda nägin üht sellist Berliini loomaaias. Tema kilp oli täkkeid täis. Räägiti, et kolonisaatorid olid vaest looma puulõhkumise pakuna kasutanud, ilma et sellest kilpkonnale vähimatki häda oleks sündinud. Seda lugu räägiti uhkuse ja imetlusega, demonstreerimaks, kui fantastilisi vorme ja materjale loodus sünnitada võib. Jah, eks inimeses ikka tekitab aukartust, kui on mingi osa loomulikust maailmast, mida tema adra ja hargiga pahupidi pöörata ei suuda.
Olin ju minagi suurema osa elust sama usku teeninud. Tundnud uhkust sellest, kui inimene oma taibu ja meelevalla järgi loodust painutas, uusi metsikusi enesele võites. Seal, arenenud maailmas, pidasin end liigikaaslastest ikka pisut erilisemaks, väljapeetumaks. Matemaatika ja keeled olid maailma minule valla teinud ning näis, et kaine mõistus ja loogilised arutelud pakuvad lahendusi kõigile probleemidele. Kuid siis tulid sõjad, tulid revolutsioonid, verevalamised ja ebakindlus. Maailm, mis mulle ennegi teab mis südamelähedane ei olnud, muutus otse väljakannatamatuks, nii et kindlam tundus olevat siia vulkaanijalamile pesa ehitada kui inimeste vallandatud laviini alla mattuda.
Kuskil seal, tuhandete meremiilide taga, marssisid progressi- ja teaduseusk ilma minuta edasi. Kuid õõnsalt kõmisesid nende sammud. Nii erinev oli sellest tormlemisest minu praegune elujärg, mis otsis kohastumist läbi paigaloleku. Eks olidki ju Galapagose saared teadusmeeste seas kuulsust kogunud just selle poolest, et loodus siin omasoodu, inimesest rippumata oma eksperimente ellu võis viia. Ja tulemuseks oli – purunematu kilbiga kilpkonn.
Aega mul on. Siit ei lähe ma enam kuhugi. Vast halastab loodus minule ning laseb tekkida kohastumisel, mis minugi lõpuks saatusehoopide vastu tundetuks muudab. Jah, kilpkonnist peaksime meie eeskuju võtma! Mis loeb mulle teie ajalugu, emotsioonid ja inimlik õnn, kui tegelikult oleme ühed lojused kõik siin jumala loomaaias ringi uitamas. Ma naersin endamisi. Viruta veel, kirvemees! Viruta veel!
(…)
KULD JA KARTULID
Maismaal käies tegin ka postkontorisse asja, et värskemaid ajalehti nõutada. Minu suurimaks üllatuseks ootas mind seal ees kiri! Gustavilt. Kellelt siis veel! Juba mitu tundi istun verandal ja keerutan pikast merereisist võidunud ümbrikku näppude vahel, lükkan edasi meie taaskohtumist.
Kui vastakad on mu tunded venna suhtes! Vaatepunkt on seisukoha küsimus… Algul panin naljaks tema huvi igasugu päkapikkude ja haldjate, vanarahva ebaratsionaalsete vaimusünnitiste vastu. Narrisin teda, imede otsijat ja ülestähendajat, et ta Tartus kohtukulliks tahtis õppida. Eks oli ju minu omaaegses Peterburgi minekus ka üksjagu uhkust sees. Tahtsin Gustavile näidata, et minagi pole sita pealt riisutud ning Tartust veelgi kaugemale oma võrasid sirutan, otse maailmapuuks pürgides.
Aga nüüd? Nüüd on tema vabas Eestis oma riiki teenimas, sellal kui mina otsustavatel aastatel siia jumalast hüljatud kärbsemustasaarele pagesin. Kes meist siis õiglasem on? Ometi saime omal ajal justkui võrdselt kodumaa-armastuse ja aatelisuse sees laagerduda. See voolas meisse juba emapiimaga, ümbritses meid Tartu üliõpilasringkondades ja haridusteel. Sellal kui tema lugupeetud kodanikuna väärikat vanaduspõlve naudib, olen mina isamaa nurisünnitis. Madalate tungide ori ja ükskõikne hing.
Südamevärinal avasin kirja:
Arthur!
Mu kallis väikeveli!
Kuidas on Sinul seal kaugel?
Pärast ajalehis ilmunud artikleid oled Sa kodumaal küll tehtud mees! Mindki otse külvatakse üle küsimustega Sinu käekäigu, lapsepõlvekalduvuste, poliitiliste vaadete ja iseloomujoonte kohta. Mida tean mina küsijaile vastata?! Oled minu eest samasuguseks saladuseks jäänud kui üks kõige haruldasem Urvaste põlvepikumehike. Ometi on hea teada, et Sul eluvaim sees on ja käsi mitte kõige kehvemini ei käi.
Olgu aga mainitud, et meie kallitele vanematele on Sinu isevärki kuulsus ka üksjagu meelehärmi põhjustanud. Nimelt käivad Võrumaal ringi kuulujutud, et Sa neile sealt kaugelt justkui kulda oled saatnud (kui see tõesti tõsi peaks olema, siis palun mindki lahkesti teavitada ja oma osa Viljandi poole teele panna!). Suisa uskumatu, et see sama mõistus, mis rahvaluules kõige fantastilisemaid olendeid ja imelisemaid muinaslugusid on võimeline sünnitama, teisal lihtsale saamahimule ja mammona ahnusele nõnda hõlpsasti järele annab.
Kas mäletad veel Saarepi vendasid meie lapsepõlvest? Naaberküla poisid… Tugevad, hea peki peal kasvanud. Juba karjapoistena olid nende käed vast süllajämedused, nii et nad paljakäsigi kasetüvest kinni sasides hõlpsasti puid maa seest võisid kiskuda. Noh, nüüd on nende käsivarred vast juba verstased ning ei nad lase neid nüüdki tegevuseta seista. Kuulnud seda Lõunamaa-kulla juttu, kaevasid need kaksikud meie aida alla tunneli. Nagu mägrauru. Vähe veel puudus, et ema, kes nüüd juba suisa vanaks on jäänud, sinna pimedas sisse oleks astunud ja kaela murdnud! Küll vabandasid siis poisid ette ja taha, kui nad aidast vaid pehkinud tündreid ja pooltühja viljasalve eest leidsid, kuid kahju oli juba tehtud. Vähemalt lubasid nad tuleval kevadel meie kartulimaa täitsa ilma tasuta ja lihasjõul üles kaevata. Asi seegi!
Suisa sõgedaks läks aga see Pitsimäe vanamees. Too vanapoiss, kes kännujuurikast omale piibu oli vestnud ning enamasti nagu liisunud õunavein lõhnas, soojemal ajal ikka kuskil kraaviperves magusasti magades! No ei jätnud ahnus temagi hinges oma kulutuld süütamata. Ikka labidas kätte ja otse meie talu õunaaeda sonkima. Seal oli ilusaid kohevaid mutimullahunnikuid tekkinud, mida tema siis värsketeks varanduse peidukohtadeks pidas. Muidugi jäi temagi pika ninaga! Lisaks oli ta end „töö“ kõrvalt nii täis kaaninud, et isa ta lihtsalt iluaiast tukkumast leidis ja hõlpsasti sealt ühes labidaga tükkis üle aia viskas.
Üks sõge aga, Pikämäe talu vanaeit, oli end suisa meite kartulikoopasse ära peitnud! Järas seal pimedas mugulaid, silmad kilamas peas. Arvas vist, et kullakamakad on otse kartulite sekka ära peidetud ning tahtis hambaga iga viimase kui mugula ehtsust proovida. No on loll!
Aga võibolla mingis muus, metafoorilisemas mõttes, ei eksinudki see Pikämäe vanamoor liiga palju. On ju norrakad seal kaugetel maadel tõepoolest kartulid suutnud kullaks muuta ja oma kartulidünastiaid rajanud. Seegi on üks koht, millest Sa ehk rohkem teadust võiksid anda – kas seal tõesti neid mugulaid kulla hinnaga müüa saab? Ja kas kasvutingimused soodsatena püsivad? Viiksin ka vanematele teadust, kui jälle Koigu kanti satun. Põllumajanduslikud küsimused on ikka nende hingele lähedased.
Mina olen nüüd lõplikult siia Viljandi Lossimägede vahele pesa pununud. Ja võin südamerahuga öelda, et ei kanna mind enam ükski laevuke siit kuhugi kaugele imedemaale, olgugi et seal „kured kulda, kanad karda söövad“. Pigemini tahan ma alles jäänud elupäevad sellele pühendada, et meie kallis Eestimaa selle rahvalauludes taga igatsetud võlumaa sarnaseks muuta. Kullast ja karrast enamgi on meie kullane koorevõi ja kodune leivakannikas laulu sisse panemist väärt! Ilumeelt ja harrast tänulikkust peab igaüks eneses kultiveerima, siis leiad imedemaa oma õue pealt.
Oh, kui kaunisti õitsesid eelmisel kevadel õunapuud! Ja sügiseks olid kõik puud sedavõrd lookas, et neid siit-sealt tugipostidega toestama pidin. Õunamahla voolas otse ojadena ja muist sellest lõpetas ka minu veinikeldrites tolmu kogudes. Kuidas sa muidu ikka selle ilma vägevatega suhteid lood ja hoiad, kui mitte hästi kaetud õhtusöögilaua taga, millele selline kodune kuldjas rüübe ülimaks ehteks on. Kuldrenetist, millele näpuotsaga õigeid vürtse lisan ning kääritades mõnusa vungi sisse lasen, voolab tõesti otse sulakulda tahutud klaasidesse, nii et see õunasort igati oma nime vääriline on. Jah, sina võid ju sääl kaugel saarel lehelugejale erakuna tunduda, kuid usu mind, tõelised erakud on need moodsad inimesed, kes end kõigest kaunist ja looduslähedasest eraldavad, betoonist ja terasest kastidesse sulguvad. See, kes elab aga looduse rüpes ning mõistab selle ilu ja haprust märgata, ei pea mitte kunagi üksildust tundma. Seda olen ma nüüd selgesti mõistnud.
Lõpetuseks aga, üks hiljutine lugu, mis samavõrd poliitiline kui anekdootlik on. Meil siin Viljandis elutseb üks erukapten Artur Mutli, kes poliitilistes asjades ühtaegu häälekas ja kangekaelne on. Rohkem, kui see talle pahatihti kasuks tuleb. Pisut enne praegusi riigivanema kandidaatide ülesseadmisi tuli meie vahel jutuks, kas Viljandis võiks selle tarvis rohkem allkirju koguda Johan Laidoner või vaps Andres Larka (ma muidugi ei tea arvata, kas kumbki nimi Sulle äkki sootuks tundmata pole). Mõlemad on kanged mulgi mehed, kes siinkandis laia toetuspinda omavad. Artur panustas muidugi vapsile. Need olid oma kihutuskõnedega inimestel pead kuumaks kütnud ja Larka juhtis pika puuga. Mina aga seisin sirgeselgselt Laidoneri taga, uskudes, et kui auravad peanupud pisut jahtunud on, siis mõistuse hääl taas kõnelema hakkab ja Laidonerile siinkandis lõpliku võidu toob. Et veendumused lihtsalt tühjadeks sõnadeks ei jääks, otsustasime neid ka materiaalsete panustega toetada. Mina panin kihlveole pandiks oma veinikeldri, mille riiulid alles äsja imeliste “veiklevate” veinipudelitega täitnud olin. Mutli aga, kes juhuslikult ka lihuniku poeg on, pani omalt poolt mängu vagunitäie vorste. See oli kihlvedu, mis tervelt kuu aega – tulemuste selgumiseni – meie linnas ja kaugemalgi pidevalt kõneaineks oli ja, loodetavasti, kandidaategi end parimast küljest näitama innustas. Ja lõpptulemus? No ütleme nii, et järgmistel jõuludel ja jaanipäeval minu laual vorstidest juba puudust ei tule.
Ootan juba homset kaardilauda, et Mutli ees võidurõõmsalt vuntsi keerutada. Arvata võib, et vaesel mehel silmad häbi täis ja taskud tühjad on – kui ta muidugi üldse kohale ilmub. Veelgi suuremad panused on nüüd aga riiklikul tasandil mängus. Ometi usun ma kindlalt, et Laidoner aprilliski Larka ees otsustava võidu võtab. Selle nimel olen ma nõus või terve ešeloni jagu vorste mängu panema!
Sellised on rõõmud ja mured meie armsal Eestimaal. Kirjuta vahel sealt kaugelt paar sõna elumärgiks. Kui mitte oma vanema venna, siis vanemate rõõmuks ja rahustuseks.
Emban Sind, väikevend!
Gustav
11. märtsil 1934
Seen langetas aeglaselt käe kirjaga ja vahtis pimedusse. Ookeanilt maja suunas puhuv tuul tõi endaga palmipuude vahelt kaasa pisut käärinud kuldrenetilõhna. Kusagil pimedas hiilgasid Pikämäe vanamuti ahned silmad. Üle nii paljude aastate valdas Seent koduigatsus.
Katkendeid valmivast ajaloolisest jutustusest. Eelmisi vt Vikerkaar, 2020, nr 9.
Lisa kommentaar