Pilt

LXXVIII

“Minnakse Veski uuli mööda vastumäge Helme poole; liigume juba kultuurprodutsentsel alal. Mida kõrgemale tõuseme, seda selgejoonelisemalt kerkib nägematusest linna kogupilt; võrdlemisi harvalt asetunud väikesed kastisarnased ehitised, nende vahel rohkesti vilja- ja okaspuid, kaugemal põhjas gümnaasiumi punane kivikere ja mustendavad kuusemetsad. Üldiselt on linnal suure küla füsiognoomia.”

E.P. koguteoses “Valgamaa”.

(Tõrva alev 192…, aasta enne tormi hävitustööd gümnaasiumi pargis)

Pildil seisavad ja istuvad nad lageda õhtuvalguse teravates varjudes. Pikad üksildased oksteta männid aia taga – taevatühjusse tõmmatud püst­­jooned – nemad viieteistkümnekesi siinpool lattaeda, heidetuna sügisesse. Noor aed, kirvejäljed aialattidel selgesti veel nähtavad, kusagil vasakul see suur ja nähtamatu, mis heidab varju. Nad ise heidavad – üks­­teisele, iseendile.

Ma peaksin valgust – vana värvitu positiivfoto järgi – märtsivalguseks, kuid ma eksin. On sügis – septembri lõpp –, nad istuvad kapsapeenra ääres.

Need poseerijatest, kes oma pale on pööranud päikese poole – nende näod on selged, kuid silmad pilujad. Kuigi õhtune ja kollane, ei lase päi­ke endasse (sisse) vaadata. Valgustuse eest tuleb maksta pimestusega. Kuid ainult üks neist teeb seda täiel määral, direktor Madis Reisenbuk ise. Sest tema istub keskel. Tal on lühikeseks pöetud pea, ümar, lõuga kasvanud nägu, valge krae, päikesest punakaskirju lips, küünarnukk toolileenil, pöial vestitaskus. Oma peaaegu suletud silmadega fikseerib ta sihikindlat ühte punkti. Ta näeb kaugele. Näeb, sest on valinud selle kauguse, kusagil pargipuude taga, võibolla Vanamõisa järve vastaskalda kõrgendikul, kes teab kui vanadele mändidele. Ülejäänud peavad oma valikut saladuses. Nad on leppinud osavalgusega ja kannatavad varjude all; selle eest võivad nad lahtisilmi vaadata. Silmadega, mis näevad kõike se­da, mis siin on, peamiselt iseennast. Iseennast õhtus, iseennast teisel pool (või on see siinpool?) lattaeda, millel kirvejälgi veel on tunda. Ja lõhnavad vaigu järele.

Siia rajatakse Reisenbukide kodu. Siia gümnaasiumi pargi kõrvale, ja võibolla on nad esimesed, kes hakkavad siia Vanamõisa järve ümbrusse ehitama. Pioneerid. Lagedasse õhtuvalgusse, kõrgete mändide joonestikku.

Nad on ja ei aimagi. Nad on, nagu oleksid just siis, kui nad on. Nad suudavad end petta olevikku. See tähendab, raputada lahti õhtust, teada, et hommik tuleb iseendast, nagu tuleb talvgi. Ja kapsad võetakse ja viiakse keldrisse. Hapendatakse tünnides, kuigi sügis sellest ei vähene, pigem süveneb. Siis tuleb hall maha ja rohi krabiseb valgena jalgade all.

Nad petavad ennast, nad usuvad, et nii see on. Nagu see ikka veel oleks.

Ei ole enam. Nad ei ole seal, kus nad on. Nad on igaveses õhtus. Igavese õhtutaeva igaveses tühjuses. Sügise lageduses. Päike hoiab neid oma valguse varjus.

Nad ei ole seal, kus nad on, nad on igavikus.

Ja ometi mõni neist naerab. Mõni räägib ja laps rebib katki kapsalehte. Ta ei vaata siiapoolegi, tema lagipea pruunid juuksed võtavad päikesevalgusest üheainsa heleda laigu. Keegi ei saa teada, missugune on ta nägu. Peaaegu kõik nad naeratavad. H iseendastmõistetavalt.

Tema nime mulle pildinäitaja (R tütrepoeg) nimetabki. Nimetab ja vi­hastab, kui ma äkki aru ei saa. Siis saan. Nad – R-id – vihastavad kergesti, nad on tõsised inimesed, neil on selged põhimõtted. Nad vaatavad päikesele silma.

Ehkki sügisel, ehkki õhtul, ehkki kissis silmadega – ja ikka maksavad pimendusega. Aga nad vaatavad kaugusse ja näevad ka.

Nad on lõuga kasvanud.

Mitte nii nagu meie.

Ka meie oleme lõuga kasvanud, aga teisiti. Me ei usu kaugust. Me ei usu, et ta on seal, kust ta paistab, ja meie ei pea temast kinni. Me ajame jonni. Me oleme süüdi. Meil on teistsugune lõug. Aga parimad on need, kes lasevad end lihtsalt petta ja naeravad. Või naeratavad ja vaatavad truusüdamlikult objektiivi. Või silmitsevad fotograafi. Või näitavad end selles, milles nad olid. Selles, mille olemasollu nad uskusid. Mille olemasolu võtavad ükskõikse üleolekuga.

H seisab tagareas aia juures, põsk vastu valgust, vasak ninapool hele – nägu iseenda varjus. See surm, mis kõigele varju heidab, hoiab teda kaelast saadik endale. Ta on valinud äärmise koha – nagu ikka. Ta on kohal, aga äärmisel. Ta on kohal, et aidata kohalolu. Temaga on see, mis seal oli, mingil määral tõelinegi. Tema iseendastmõistetav hoiak tingib õhtulageduselt, igavikult, tagasi selle päeva. Päeva, mis on päev koos hommiku, õhtu ja ööga. Sügise, koos kevade, suve ja talvega. Teda võib usaldada. Ta petab iseennast, kuid ei lase end sellest petta.

Ka enesetapja seisab tagumises reas, äärel, kuid idaservas, ema kõrval ja tema nägu on valgustatud, üleni. Siiski ei vaata ta päikesesse, vaid temast mööda. Mööda päikesest ja kaugusest. Ta on hüsteerik, sest enesetapja. Hiljem saab tast linnapea. Enne veel kui ehitatakse Õhne paisjärve kõrgele kaldale moodne konstruktiivses stiilis valge hoone, võibolla on tal ka õnn seal linnapeana viibida.

Kes teab, mina ei tea.

Nüüd ta naeratab, kuid tema naeratuses ei ole rõõmu. Küll ka mitte kurbust, selles ei ole midagi, see on grimass.

Päike paistab talle näkku, ta ei kissita silmi, sest ta silmad on ära pööratud, suu tõmmatud naerule, nii reageerib ta õhtule, aga võibolla ainult fotograafiale, või ema juuresolekule, kes seisab ta kõrval, nägu varjuga teravalt pooleks lõigatud. Ka tema naeratab, vaatab oma pooliku näoga pilkavalt fotograafi poole – kes teab, kes see on, küllap mõni tuttav ikka.

Samal äärel, enesetapja ees, istub, küünarnukk aiatooli seljatoel, N. Olter. Veel ei ole ta küll nime järgi tema, see raske abielu ja ränk abiellumine seisab alles ees. Ta näib elektriseerituna, ta juuksed hõljuvad püstloodis üles, ta naeratus turnib koketeerivuse ja hullumeelsuse piiril. Sellest ei ole midagi, sest tema on kunstnik – joonistusõpetaja praegu ja siin, ja palju rohkem võib ta endale lubada (lubabki). Alles hiljuti elas ta läbi romaani, mille elekter nüüd hõljutab nähtavasti ta juukseid.

Varsti aga läheb ta Olterile mehele – mingi lohutus peab ju ometigi leiduma, kuigi olekski ränk. Pallasesse ta enam tagasi ei lähe, sellega on lõpp, varsti on lõpp ka joonistusõpetusel, sest Olteri armukadedus piirneb samuti hullumeelsusega, aga kunst ei jää sellegipoolest tegemata.

Nüüd proua, hakkab ta nukkusid õmblema ja maalima – ta saab kuulsaks (kes teab, kuidas Olter sellelegi reageerib) –, aga hiljem tuleb kuulsus kasuks, Saksa ajal ostavad ümbruskonna rikkad talumehed nukud liha, või, munade ja muu hea ja parema eest kokku. Naabrirahvas igas­tahes kadetseb ja arvatavasti lepitab see Olterigi.

Olter ise on igas mõttes konksudega mees, temaga ei saada mõne lausega hakkama, tuleb loobuda või jutuajamine temast pikemalt ette võtta. Praegu ainult niipalju, et pildistamise ajal on ta õigeusu preester Tõrva vene kirikus Riiska järve lähedal Valga tänava lõpus, kus kogudus on väike ja palk ei toidaks perekonda ära. Seepärast peab hingekarjane pärast abiellumist võtma omale ilmaliku ameti lisaks, ta läheb postkontorisse ametnikuks.

N-i kõrval istub keegi, keda ma ei tunne. Ta jääb ema ja enesetapja ette, justkui nende vahele (ainuke suurem vahe selles grupis), ja kannab valget jakki ja vöödilist seelikut, sinna juurde heledaid sukki ja paelaga kingi. Teda ei varja keegi, tema on üleni nähtav – ometi tundmatu.

Siis Madis Reisenbuk ise, siis tema proua, proua naeratab ja kaks ham­mast hiilgavad kuldselt õhtupäikese valguses. Hiljem, neljakümne neljandal aastal, oli tal kuldhambaid palju, ka siis ta naeratas, ka tolle sü­gise õhtuvalguses nad särasid. Praegu on tal käed puusas ja pross rinnas, ka sellele heidab õhtu oma helgi. Siis noor daam, keda päike puudutab põgusalt laubale ja põsele: Noor daam varjus, lahtise kaelusega, kes ta on? Kas R-i ja ta proua tütar? Ma arvutan – niipalju ja niipalju: muidugi on võimalik! Ainult kas noorem või vanem? Vanem, kes käib ülikoolis ja lõpetab inglise filoloogina? Või noorem, kes käib Pallases, või läheb alles sinna? Ka tema, ka tema elab Pallases üle ränga romaani, ähvardab ennast tappa (lausa enesetapjate koondpilt), viskab ennast jõkke, kuid ujub siiski välja.

Tuleb koju Tõrva ja läheb kellelegi V-le – kellest hiljem enam kõneldagi ei taheta – mehele.

Kaob kuhugi see V, sünnib Jaan ja mina püüan Jaani hälli juures kärbseid, see on 1939. aasta sügisel (kui maja on ammugi valmis, isegi uus linnaosa, ja tänav, mis lõpeb Madis R-i majaga, kannab Madise nime) ja iga kärbse eest makstakse mulle ühe tagaaia kirsiga metsikust puust ja mina püüan hoolega. Hiljem kaob ka ema – see noorem tütar – ja Jaan jääb vanaemaga, aga see on teine lugu.

Siis on rea lõpp käes ja seal istub junnikeeratud patsiga naisterahvas, kes pöörab oma nina noore daami ja pr R-i poole, ütleb parajasti midagi ja päike valgustab tema valge, triibulise pluusi varrukat. Ta on mehelik naisterahvas ja kannab lipsu. Mida ta ütleb, just nüüd, kui nad seisavad, seda ma ei tea. Palju üteldakse sellel õhtul ja midagi ei tea ma sellest. Ta­gareas, H ja ema vahel, seisavad kaks tundmatut, nüri ilmega naisterahvast ja üks tuttav mees.

Aeg oleks rääkida temast. See peab sündima peatükis, mis jääb sulgudesse.

(LXXIX)

Ma ei tea ta nime, olen unustanud, see ei tule mulle enam kunagi meelde. Ta nimi on asi, mis unustatakse jäädavalt. Miks, ma ei tea. Ma tunnen ainult, et nii see on. Ma mõtlen temale ja ta nimele ja tean – see nimi ei tule mulle enam mitte kunagi meelde. Mingi keeld – täiesti põhjendamatu minu arvates – seisab mu mälu ja tema nime vahel.

Pole küsida kelleltki, sest kõik on surnud. Kõik nad – sellelt pildilt –, õhtuvalguses seisjad. Pilt täis surnud inimesi vahib mulle läbi päikesevalguse otsa. Mul tuleb klomp kurku ja mul on iseendast kahju.

Iseendast, sest mina olen kaotaja.

Õhtuse päikesevalguse kaotaja, sest kunagi ei või see enam tagasi tulla. Tema loomuses seisab – olla kadunud, nagu minu loomuses – olla kaotaja.

Mul ei ole kelleltki küsida, ma olen eksinud. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Ma lähen, kuhu jõuan.

Ma ei saa ta nime teada, ma nimetan ta X-iks. Ema rääkis: “Mul on tunne, et talle maksti kätte – sinu isale nimelt. Sest alati tegi ta vaest X-i naerualuseks ja nüüd on tema poeg samasugune, või hullem veel.” See poeg olen mina.

Ema ütles: “Minul oli temast kahju ja ma mõtlesin, mis see Nigul tast alatasa kiusab, on ju igasuguseid inimesi.”

“Ta oli väga sümpaatne” – ütles ema veel – “minule ta meeldis, ta oli küll hirmus laisk ja vedel, kõik pudenes ta näppude vahelt maha, ikka ta kaotas midagi ära ja oma tuba ei olevat ta kunagi koristanud. Ta jäigi poiss­meheks.” Mina olin ka – siis, kui ema rääkis.

Ema ütles veel: “Neil oli suur talu, tema isal, ma mõtlen, ja meie käisime paar korda seal külas. Peaaegu nagu mõis, mitte nii nagu meil Võrumaal. Ubamulkideks nad ennast nimetasid ja olid uhked. Ta sai isa käest raha ja tal oli Tõrvas päris ilus korter, ja korras hoiti see – esialgu – ka. Ja ega polnud sellest ka midagi eriti, kui asjad vedelesid põrandal maas, oli nagu midagi boheemlikku.

Siis aga juhtus sääl midagi, kas isa suri ära, või läks talu pankrotti, ma ei tea, mis see oli, ta ise sellest ei rääkinud – on niisugusi inimesi, kes näi­vad väga lahtised ja jutukad, ekstravertsed täiesti, aga on tegelikult kinnised ja oma asjadest ei räägi midagi; või läks talu vennale või õemehele, ma ei mäleta, kas ma seda teadsin või ei teadnudki. Õde tal küll oli, tollega olin ma juba varem Tartus kokku saanud. Tema ise enam kodus ei käinud, aga mingisuguse raha ta kindlasti sai, päris ilma ta ei jäänud, aga hiljem ei koristanud tema tuba enam keegi. Ehkki alguses oli tüdrukuid palju, kes häämeelega oleks talle mehele läinud. Sinu isa narris teda ja see ei olnud enam ilus.”

Ma ei küsinud, kas sina ka, sest millegipärast tundus see küsimus kohatu.

“Ta olevat surnud suures viletsuses. Hiljem, kui me Tõrvast ära tulime, nägin teda veel paar korda – oli võidunud suvemantlis ja nööbid ripakil ja habe ajamata. Jooma vist ei olevat küll hakanud. Seda imelikum see põhjaminek. Ja nüüd ma mõtlen, jumal maksis su isale ta narrimised kätte. Ei tohi niimoodi ripendavate nööpidega ringi käia!”

Ma vaatasin, pintsakul olid kõik nööbid kõvasti ees, ükski ei ripen­da­nud. Ainult üks puudus. Ma teadsin aga, kus ta oli – taskus –, peenrahaga koos tuli ta alati välja, kui poes käisin.

Panin käe taskusse, raha oli, aga nööpi enam ei olnud, ei tea, kuhu ta seekord jäi.

Ma ütlesin: “Ei tea, kuhu ta jäi.”

“Sääl sa oled, nii ei tohi!”

(Nööpide etteõmblemine ei teinud mulle vähimatki raskust, ei tee prae­gusenigi ja aeg-ajalt ma neid õmblengi, aga see ei puutu asjasse.)

Mul on X-ist veel kaks pilti.

Nad istuvad raiesmikul (arvatavasti Tantsumäel), kahekesi ühe kännu peal, ema ja üks teine noor naine, ning tema, X, laia äärega kaabu peas, üks käsi püksitaskus, teine paberossiga ema pea kohal. Hele ülikond istub kuidagi viltu, justkui kergitatult ja voltides ta seljas, pintsaku all vest ja valge rinnaesine ilma lipsuta, keskpäeva päike paistab talle näkku, ta vaatab truusüdamlikult pildist välja – valgus ei sega teda, sest kaabuäär kaitseb silmi.

Taamal põõsas ja kaugemal üksikud kõrged, kuid hõredad kuused. Ema kummardub ja paneb kingapaela kinni. Või võtab lahti. Tal on heledad sukad jalas. Tume kleit.

Võibolla ta ei tea, et teda pildistatakse, või ei hooli sellest, ta ei vaata sinnapoolegi – juukselahk jookseb üle pea kuklasse, ainult seda näeme.

Teine noor daam sealsamas kännul istub poolprofiilis pildistaja poole, tema ei tee samuti fotografeerimisest välja, on silmnähtavalt süvenenud mõtteisse, ei mõtle aga seejuures kindlasti midagi – nagu noored naised ikka. Vaatab oma sisemuse suurt stsenaariumi. Kui teda õlast puudutada, võpatab ta kindlasti ja küsib – mis? Küsib hajameelselt, naeratab hajameelselt, otsekui tüdinult, ja vajub tagasi. Ärkab siis uuesti, iseenesest, ja küsib jälle – mis oli?

Midagi ei olnud, ainult pilti tehti ja minnakse edasi. Kuhu?

Kust mina tean. Kümme kuud ja kümme päeva hiljem (26.1.29.) kirjutab ema sellesama pildi tagaküljele kirja ja saadab Emmale Põlvasse:

Armas Emma!

Sinu ja Alli kirja sain ja nüüd katsun vastata nii lühidalt, ainult seda, mis küsisid. See aadress on: Raatuse tänav N 53 (vist), pr Masing. Valter teab, kus ta elab, ta on käinud. Võta Valter kaasa: Loodan, et Sinagi vastad varsti minu küsimusele.

Tervitan, Adi.

Kes on pr Masing? Ei tea. Mis küsimused need on, millele Emma peab vastama kümme kuud enne minu sündimist? Ei tea.

Aga nüüd hakkan mõtlema, et kas see noor naine, kes ema kõrval kän­nul äraoleva näoga istub, ei olegi Emma ise?

Vähemalt nelikümmend viis aastat ma tunnen seda pilti ja alles nüüd käib see mõte mul peast läbi. Muidugi Emma!

See muudab palju ja ma pean ühte-teist järele ja ümber mõtlema.

Kuid mitte praegu. See peatükk kuulub temale, X-le, kes seisab laias kaabus kännu juures nende seljataga. Suvisel raiesmikul, kus taamal paistavad üksikud hõredad, kuid kõrged kuused. Rohi on pikk ja päike paistab seniidis, ikka veel suvi, suve suur süda.

Ta on suvesüdames varjul ja laia kaabu äär kaitseb ta silmi. Kõik nad on, kolmekesi, ka neljas, kes pilti võtab ja ennast ei näita.

On suvi ja keskpäev, mis kunagi ei kao. Mis iganes ei tulekski.

Ma tunnen seda suvepäeva, seda igavest ja kadumatut keskpäevatundi igas viimaseski varjundis, see on mu veres, ehkki ma polnud seekord veel sigitatudki. Suur kadumatu suvepäev Tõrvas. Kas seal oli lootuse süda?

Tema, X, seisab ema ja Emma (nii selgus see nüüd) seljataga ja ootab. Ta ootab, sest on arg. Suvi on oma südames ja rohi on kõrge ja kuused sääl taga. Veel on aega oodata.

Ta ootab.

Ja kümme kuud hiljem ootab ema vastust Emmalt? Kas need ootused on kuidagi seotud? Kas üks nendest tüdrukutest, kes heameelega oleks talle naiseks läinud, ei ole Emma ise? Sellest see ema sümpaatia?

Ja Emma ootab kauem?

Tema aga ei tee otsustavat liigutust, ei ütle otsustavat sõna, ei täna, ei homme. Ta ei taha kaotada seda päeva sellisena, nagu ta on, päeva, kus kõike võib veel oodata, kus kõik võib jääda tähendusrikkalt lahtiseks, kus homme on enam kui täna, kus tänane jääb homseks ja homne ülehomseks, kus päevad järgnevad lahtiselt kuni lõpuni, kuni lõpuks…

Nad kõik ootavad, neli inimest kännu ümber, ainult mõned ootavad kauem.

See ei loe, sest lootus sel südapäeval on nii suur, et oodata võib lõpmatuseni.

Igavikuni, sest päev jääb.

Kuigi mõndagi juhtub, ja iga jumala päev.