Piltilus maailmalõpp: tuumasõjast kliimamuutusteni

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 7–8

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud A. V.

Igapäevases elus pöörab enamik inimesi vähe tähelepanu keskkonnale, mis ometi toetab meie põhilisi eluks vajalikke toiminguid. Samas, kui keskkond on ohustatud, järgnevad tavaliselt katastroofilised kuvandid halvimatest võimalikest stsenaariumidest, mis võtavad sageli visuaalse või tekstilise maailmalõpuretoorika vormi. Maailmalõppu võib mõista siin kui organiseeritud süsteemi (näiteks kliima, majanduse, ühiskonna) täielikku kokkuvarisemist, koos õhkõrna võimalusega alternatiivse maailmakorra sünniks selle kiiluvees. Siinses artiklis vaatlen ma kahte liiki visuaalset maailmalõpulist sõnumi-edastust fotograafias, võrreldes tuumasõjast põhjustatud maailmalõpu kujutisi praegu uudistes ringlevate kliimamuutuste kujutistega. Piltidelt leiab hämmastavaid sarnasusi, kuigi ohtude juurpõhjused ning võimalikud lahendused on sootuks lahknevad.

1950. aastate alguses, tuumarelvade kasutamise ja sellele järgneva tsivilisatsiooni hävingu ümber keerleva massihüsteeria tippajal, kubisesid uudised tuumaseente, tsiviilkaitsetegevuste ja tuumavarjendite fotodest. Kuulus Life Magazine’i esikaanefoto aastast 1961 kujutab näiteks radiatsioonivastasesse ülikonda riietatud meest, kes žestikuleerib dramaatiliselt, silmad pärani, kaamera suunas. Aasta hiljem oli ühel esikaanel illustratsioon hästi korraldatud tuumavarjendist, mis julgustas rikkamaid lugejaid oma peredelegi samasugust hankima.

Kuigi pole põhjust arvata, et oleme tuumasõjaohust mingil moel üle saanud, on 1990. aastatest alates saanud kliimamuutustest peamine eksistentsiaalne oht elu jätkumisele planeedil Maa.

Mõistes, kui suur on fossiilkütuste põletamisest tulenev inimmõju ülemaailmsele kliimasüsteemile, on geoloogid näinud vaeva selle nimel, et meie ajajärku hakataks tunnustama kui uut, inimtegevusest juhitud geoloogilist ajajärku: antropotseeni.^[1] Tõdemuses, et elame ajal, mil inimkond on võimeline iseennast hävitama, peegeldub suuresti see, mida öeldi esimeste aatomipommide testimise ja seejärel nende Jaapanile heitmise aegu 1945. aastal. Hiroshima pommitamise päeval teatas USA president Harry S. Truman: „Asjaolu, et me suudame vabastada aatomienergiat, kuulutab uut ajajärku inimkonna arusaamises loodusjõududest.“ Seega on nii aatomipommi kui ka tõendatud ohtlike kliimamuutuste toimumist tõlgendatud omal moel kui uut „inimese ajajärgu“ algust, asetades inimesed võimaliku maailmalõpu keskmesse. Maailmalõpu, mille me ise oleme esile kutsunud.

Mõlemad suured rahvusvahelised riskid nõuavad suurriikide omavahelist koostööd. Külma sõja haripunktis oli vaid peotäis riike välja töötanud tuumapommi, ning vaid USA ja NSVL-i puhul oli usutav nende kasutamise võimalus. Maailmarahu ja stabiilsus põhinesid kahe ülivõimu usul heidutuse ja mõlemapoolselt kindla hävingu (mutually assured destruction) jõusse. Mõlemad osapooled teadsid, et rünnakule järgneks vasturünnak ning kõik riigid kannaksid mõõtmatuid kahjusid. Kuigi maailm jõudis korduvalt tuumasõjale ohtlikult lähedale, on heidutusprintsiip siiamaani olnud edukas ja tuumarelvade kasutamise ära hoidnud.

Kliimamuutuste puhul peavad kasvuhoonegaaside peamised emiteerijad lubama, et vähendavad nende hulka. Asjaolu, et arenenud riigid on juba nautinud fossiilkütuste piiramatu põletamise vilju, samas kui teised riigid on alles hiljuti saanud ligipääsu nendele odavatele energiaallikatele, teeb probleemi veelgi keerulisemaks. See on põhjustanud pikaajalise vägikaikaveo USA ja arenguriikide, eriti Hiina ja India vahel, kus pooled üksteist vastamisi süüdistavad ja seeläbi tegevusetust pikendavad. Aastaid ei nõustunud USA vähendama emissioone, kui Hiina ei luba sama teha, Hiina aga väitis, et USA on lõiganud kasu aastakümneid kestnud piiramatust süsiniku emiteerimisest ning oleks vaid aus lasta Hiinal fossiilkütustest saadud odava energia toel sama hoogsalt areneda. Teoreetiliselt lahendati see pinge 1992 ÜRO kliimakonventsiooni raames „ühise, ent diferentseeritud vastutuse“ mõiste abil, ent see põhimõte rakendus alles 2015. aasta Pariisi kliimaleppe raames. Pariisi leppe allkirjastamisega näis rahvusvaheline koostöö kliimamuutuse leevendamiseks tegevat suure sammu edasi, kuid ka selle leppe tõhususe on USA oma isolatsionistlike tendentsidega ohtu seadnud.

Kõige esmasel tasandil on tuumasõja ja kliimamuutuste poolt põhjustatud maailmalõpulised sündmused juba olemuslikult erineva loomuga. Nagu Rob Nixon oma raamatus „Aeglane vägivald“ näitab, on kliimamuutustel keeruline ületada uudisekünnist, sest need kujutavad endast harva ootamatuid uudissündmusi – tegemist on lõpmatult keerulise protsessiga, mille spetsiifilisi manifestatsioone on raske ühemõtteliselt seostada protsessi enesega.^[2] Tuumasõda on seevastu ootamatu sündmuse musternäide: pommi plahvatus on selgelt tuvastatav hetk, millest alates võib maailmalõpu lugu jutustama hakata.

Teiseks, tuumasõja vältimiseks pole vaja teha muud kui vältida tuumapommide kasutamist ning veenduda, et ligipääs tuumarelvadele ei laieneks. Nii lihtne see ongi. Seevastu Maa pinna ohtliku soojenemise vältimiseks peame täielikult muutma viise, millega hangitakse kogu planeedi majandust toitvat energiat. Niisiis kui esimesel juhul on võimalik maailmalõppu vältida „vanaviisi jätkates“, siis teisel juhul saabub maailmalõpp aeglaselt, ent vääramatult just vanaviisi jätkamise tagajärjel.

Mõlemal puhul võib maailmalõppu, mille suunas me liigume, raamistada ja mõista kahel eri viisil: traagilises või koomilises võtmes. Esimesel juhul pole inimestel oma saatuse üle kontrolli ning lõpp on vääramatu. Inimesed on vaid etturid, ohvrid asjade suuremas arengus. Maailmalõpu koomiline raamistus seevastu eeldab, et kuigi katastroof kumab horisondil, on inimestel siiski teatav teguvõim ning tulemus ei ole täiesti ette määratud.

Pommi ja kliimamuutuse fotograafiline kujutamine

Avalikkuse reageeringut suurtele rahvusvahelistele ohtudele mõjutab see, kuidas neid uudistes kujutatakse. Konkreetselt kliimamuutus on aga väga raskesti kujutatav oht. Olukorras, kus sõnad ja teaduslikult tõestatud faktid ei tundu olevat erilist mõju avaldanud, on mõned teadlased pannud oma lootuse fotožurnalistikale ja teistele visuaalsetele meediumidele. Tõepoolest, fotod on väga erilist tüüpi tähendustloovad objektid. Pildid kõnelevad „koodivaba“ keelt – me mõistame neid mitte abstraktseid sümboleid tõlgendades, nagu kirjutatud või kõneldud keeles, vaid analoogia põhjal, sest nad meenutavad seda, mida me näeme meid ümbritsevas igapäevases maailmas – see tähendab, et piltide „lugemisel“ „ei pea toimuma ümberkodeerimist“.^[3] Fotodel on lisaks veel üks hea omadus: semiootikaterminites on nad nii ikoonilised kui ka indeksmärgid. Nad sarnanevad sellega, mida nad kujutavad (ikoonilisus), ja on samas tõendiks, et see, mida nad kujutavad, oli ka tegelikult olemas (indekseerivad), sest vastasel juhul poleks seda olnud võimalik fotografeerida. Seetõttu on fotosid ajalooliselt peetud väga usaldusväärseks, kuni kasutamiseni tõendusmaterjalina kriminaalasjades.^[4]

Sellepärast on ülioluline hinnata kriitiliselt pilte, mida praegu kasutatakse peavoolu uudismeedias kliimamuutuste kujutamiseks. Just seetõttu, et fotod on ühtaegu nii käestlibisevad ja samas nii võimsad tähenduseloojad, on meil tarvis mõista, kuidas nad kujundavad meie mõtlemist teatud ohtudest, kuidas nad võivad aidata avalikkust nende ohtude vastu mobiliseerida või, vastupidi, aktiivset vastutegevust pidurdada. Tuumasõja ja kliimamuutuste kontekstis käsitlen siin kolme kujutamisviisi:

1. Apokalüptiline ülevus (häving kaugelt vaadatuna).
2. Postapokalüptilised järelmid (sündmusejärgne vaade hävingule maapinnalt).
3. Apokalüpsis ohvri silmade läbi.

Lõpp kaugelt vaadates on kaunis

USA õhujõudude piloodi tehtud kuulsal fotol näeme 9. augustil 1945 Nagasaki linna kohale tõusnud tuumaseent (vt pilt 1). Kuid Nagasakit ennast ei paista kusagil. Seesugused fotod jäävad vaataja jaoks suuresti abstraktseks. Võimalus jälgida plahvatuse kuju tähendab ju ilmselgelt, et oled juba ohutus kauguses, nagu selle pildi teinud fotograaf. See on ülev vaatepunkt, mida 18. sajandi filosoof Edmund Burke defineeris kui distantsi tegelikust ohust, mida tuleb hoida selleks, et kogeda esteetilist naudingut:

„…enesealalhoiu juurde kuuluvad tunded sõltuvad valust ja ohust; kui nende põhjused meid vahetult mõjutavad, on nad lihtsalt valusad; kui meil on valu ja ohu idee, aga me ei viibi ise nende mõju all, on nad kütkestavad; seda kütkestust ei nimeta ma naudinguks, sest see sõltub valust ja eristub piisavalt igasugusest positiivse naudingu ideest. Seda, mis meid niiviisi kütkestab, nimetan ma ülevaks.“^[5]

Kliimamuutuste puhul toimivad paljud oluliste ajalehtede esikaanefotod sarnasel moel: näidates suurejoonelist vaadet maastikule, mida ohustab häving, ent mis näeb fotol enesel kahtlemata väga meeliülendav välja. Järgnevalt keskendun Josh Haneri fotole, mis avaldati 28. oktoobril 2015 The New York Timesi esikaanel. See oli ajalehe jaoks üks esimese katsetusi droonifotograafiaga ning foto kujutas mööda Gröönimaa jääkatet voolavat vett, allkirjaks: „Gröönimaa liustike sulamise tõttu tekkinud jõgi suvelaagri ülesseadnud teadlaste läheduses.“ Foto tegemise kogemust kirjeldades kasutas Haner ise sõna „hüpnotiseeriv“, andmaks edasi kohtumist maastikuga kõrguselt, kus tavaliselt leiab vaid madala lennuga linde.^[6] Foto liigutas toimetajaid sedavõrd, et nad otsustasid panna selle esikaanele. Mõlemad fotod – nii see kui ka Nagasaki aatomipommi jäädvustus – kujutavad protsesse, mille tagajärjed tuhandete inimeste elule on vaieldamatult katastroofilised. Aatomipomm tapab tuhandeid ja Gröönimaa liustike sulamisest põhjustatud maailmamere taseme tõus viib kunagi tuhandete rannikulinnades elavate inimeste ümberasustamiseni. Ent olgugi mõlema probleemi keskmes inimesed, ei ole neid kummalgi fotol kusagil näha. See, mis fotodel silma köidab, on mõlemal juhul laitmatu kompositsioon, täiuslik sümmeetria, tuumapilve visuaalne elegants 1945. aasta fotol ning ootamatust rakursist pildistatud kummaline, ebamaine maastik, mille helendav jõgi pooleks lõikab, Haneri fotol.

Esimene troop, mida ma nimetan siin apokalüptiliseks ülevuseks, lähtub sellest, kuidas oleme kultuuriliselt harjunud hindama suuremõõtmelist maastiku kujutamist, nagu 19. sajandi romantilises kunstis. Need perfektselt komponeeritud, reeglina mitme kilomeetri kauguselt üles võetud fotod tuumaseentest ei anna üldjuhul mingit kontekstuaalset infot. Vaataja näeb vaid plahvatust, taevast ja lamedat maad kuskil kaugel all. Pole vahet, kas tegemist on fotoga tuumakatsetusest Nevadas või tegelikust pommiplahvatusest Hiroshima või Nagasaki kohal, pildil näevad mõlemad välja suuresti ühesugused. Võime hinnata plahvatuse kuju tähendab tingimatult, et vaataja on ohust kaugel, mis võimaldab tal nautida pildi vaatlemise esteetilist mõnu. Kuivanud järved ja sulavad liustikud inimtühjades kaadrites täidavad sama rolli kliimamuutuste jäädvustamisel.

Maailmalõpp kui ette kindel lõpplahendus

Siin on meil looduskatastroofide vahetute tagajärgede kujutamise kaks klassikalist viisi. Inimeste ainus roll siin on illustreerida katastroofi ulatust, neil puudub igasugune mõju katastroofile enesele, neid ei saagi tegelikult pidada kujutatud stseenides osalejaiks. Meeleolu on trööstitu. Mõlemal fotol (vt pildid 2 ja 3) paikneb inimfiguur all keskel, seljaga kaamera poole, vaadeldes hävingu ulatust. See teeb neist pildi vaataja asemikud, tema koha osutajad fotol, aidates teda pildi sisse tõmmata. Ent kui ta juba seal on, siis mida ta täpselt näeb? Mitte probleemi, mis apelleerib vaataja isiklikule vastutusele ja sunnib teda tegutsema. Vastupidi, meile vaatab vastu tundmatu, hiiglaslik jõud, mis ähvardab hävitada kogu tsivilisatsiooni – pigem asteroid kui sõjarelv. Meid asetatakse kohe saabuva maailmalõpu raami, mis on oma laadilt vaieldamatult traagiline – teisisõnu, vääramatu. Ning kui tuumasõja puhul on enamik inimesi – eriti need, kellele pomm sihitud on – tõepoolest võimetud suurvõimude strateegilisi otsuseid mõjutama, siis kliimamuutuste puhul aitab iga inimene oma igapäevase tegevusega kaasa kasvuhoonegaaside lisandumisele atmosfääri. Seda erinevust fotodelt välja ei loe.

Katastroofifotograafial on kahetine eesmärk, mis ulatub vaataja informeerimisest palju kaugemale. Ühelt poolt aitab see ohvritel traumaga toime tulla ja isegi paraneda. Teisalt saadavad katastroofifotod sõnumi mingi konkreetse ohu kohta, mida tulevikus vältida; tegemist on riskikommunikatsiooni ühe vormiga. Katastroofifotograafia esimest rolli on lahanud Jennifer Good oma raamatus „Fotograafia ja 11. september: Vaatemäng, mälu, trauma“. Fotonäitusest „See on New York“, mis koondas endasse tuhandeid amatööride ja professionaalide tehtud fotosid 11. septembri sündmustest, sai selle tragöödia mälestamise keskne tulipunkt. Fotod ise andsid inspiratsiooni poeetidele nagu Wisława Szymborska, kellelt pärinevad kuulsad read kaksiktornidest surma hüpanud inimestest:

Nad hüppasid alla põlevatelt korrustelt –
üks, teine, veel mõned,
kõrgemalt, madalamalt.

Foto jäädvustas nad elavana
ja nüüd hoiab neid
maa kohal suunaga maa poole.^[7]

Fotograafia tervistav potentsiaal on hästi dokumenteeritud.^[8] Mõnikord aitab katastroofifotograafia traagilise sündmuse järel kogukonda ühendada ja enesekindlust taastada. Piltnikud Susannah Sayler ja Edward Morris väidavad oma „Kanaarilinnu projektis“, et kliimamuutuse fotografeerimine peab samamoodi andma vaatajatele võimaluse hoomata kliimamuutuste traumat, et selle kaudu tegevusetusest üles ärgata ning leida motivatsioon väljakutsele vastu astuda. Traumaatiliselt kaunid fotod kliimamuutustest kannavad aga endas „katartilise halvatuse“ ohtu. Libby Lesteri ja Simon Cottle’i hinnangul võivad taolised vaatemängulised fotod küll „vabalt osutuda hädavajalikuks, et tõsta avalikkuse teadlikkust ja üldist muretaset, ent vaatemängulisusest üksi ei piisa rahvamasside mobiliseerimiseks ja poliitiliste vastulöökide võimaldamiseks“.^[9]

Üks olulisi komponente riskikommunikatsioonis on vajadus pakkuda informatsiooni mitte ainult ohu, vaid ka võimalike tegude kohta, mida avalikkus teha saaks. Aastakümneid kommunikatsiooniuuringuid on tõestanud, et pelgalt hirmust ei piisa vastutustundlike reaktsioonide tekitamiseks. 3. aprillil 2006. aastal oli ajakirja Time esikaanel kurjakuulutav pilt jääkarust jääl, allkirjaga „Muretse. Muretse tõsiselt“. See on üsna tüüpiline näide kliimamuutuste kujutamisest keskendumisega hirmule, selle asemel et pakkuda lahendusi, mis tekitaksid inimestes tunde, et „ka mina võin midagi ära teha“.^[10] Viimast liiki kujutisi leiab kliimakommunikatsioonis harva. Kui ma tosinat pilditoimetajat intervjueerides küsisin, kuidas nad kliimamuutusi kujutavaid fotosid valivad, siis eeldasid nad ühegi erandita, et ma mõtlen fotosid kliimamuutuse katastroofilistest tagajärgedest, mõistmata, et kliimamuutuse narratiivi võivad sobida ka lood innovaatilistest lahendustest. Samamoodi on näha vähe kujutisi alternatiivsetest tulevikkudest, näiteks süsinikuneutraalsetest jõujaamadest, inimestest, kes testivad taastuvkütuseid, või rohelisest linnataristust. Hüpe teadliku mure ja veendumuse juurest, et „midagi on vaja teha“, reaalsete tegudeni ongi eduka kliimakommunikatsiooni kõige suurem väljakutse.

Silmast silma ohvritega

Viimaks kujutavad nii tuumasõja kui ka kliimamuutuste teemalised fotod ohvreid ja sündmustest mõjutatud isikuid sotsiaalselt lähedaselt distantsilt. Kuigi aatomipommi ohvreid kujutavate fotode levik oli pärast Teise maailmasõja lõppu äärmiselt piiratud ning need hakkasid levima alles pärast USA okupatsiooni lõppu 1952. aastal (Ameerikas isegi hiljem), pääsesid mõned pildid ometigi tsensuurist läbi. Nii avaldas ajakiri Life 8. oktoobril 1945 fotoreportaaži reisist Tokyost Hiroshimasse. Käputäis fotosid kujutab vigastatud, oma elu eest võitlevaid ohvreid ajutistes varjupaikades, nagu ka siin toodud foto emast ja lapsest (pilt 4). Mõlemale on antud pisut toitu (riisipall) ja nad tunduvad olevat kahe seisundi vahel, olles saanud just groteskse kompensatsiooni oma ääretu valu eest, aga siiski veel näljased, hoides oma toidupala käes ja vaadates samal ajal kaamerasse.

Sarnaselt Life’i fotodega on lapse kogemus kesksel kohal ka kliimamuutusi kajastaval New York Timesi esikaanefotol 3. mail 2016. Väike tüdruk istub kail oma maja ees, temast on saamas üks esimesi USA kliimapagulasi – ta tuleb ümber asustada, sest kliimamuutused teevad tema kodu elamiskõlbmatuks. Mõlemal juhul on rõhk lapsel, kelle saatus on kaalukausil.

Huvitaval kombel võttis inimestele keskenduva fotomaterjali tekkimine mõlemal puhul kaua aega, kuigi põhjused on siin erinevad. Pärast rünnakut Hiroshimale ja Nagasakile üritas USA valitsus tõkestada inimkannatusi kajastavate fotode levikut nii Jaapanis kui ka kodumaal. See embargo kestis 1950. aastateni, kui varem põlu all olnud pildid, näiteks meeldejäävad portreed Ken Domonist ja Yamahata Yosukest, jõudsid lõpuks avalikkuseni. Asahi Picture News Jaapanis kajastas hävingut ja ohvreid 24-leheküljelises erinumbris. Ameerikas jõudsid vaid vähesed fotod jaapanlastest ohvritest peavoolu meediasse, põhiliselt illustreeriti tuumaküsimust fotodega, mis näitlikustasid võimalikke ettevaatusabinõusid tuumapommi USA pinnal lõhkemise puhuks.

Üsna viimaste aastateni keskendusid kliimamuutuste jäädvustused peaaegu eranditult inimasustuseta looduslikele piirkondadele; kõige ikoonilisemaks neist osutus järjest väiksematel jääkamakatel balansseeriv jääkaru. Jää kui pinnavorm, mille järjest vähenevat mahtu nähti kui üleüldiselt mõistetavat häirekella, sai ülitavaliseks kujundiks, mis leidis oma tee ajalehtede esikaantele, dokumentaalfilmidesse (näiteks James Balogi „Jääjahil“ – „Chasing Ice“), mitmetele näitustele („Vanishing Ice“ ja „Seeing Glacial Time“) ning ka aktivistlikku kunsti, nagu Olafur Eliassoni teosed Pariisi kliimakonverentsi ajal või World Wildlife Fundi „Jääkaruprojekt“ COP15 konverentsil Kopenhaagenis. Jerilynn „M“ Jackson on neid projekte kriitiliselt nimetanud ühtaegu defetistlikeks ja deterministlikeks. Ta järeldab, et „liustike hävingule fokuseeruv narratiiv, mida iseloomustab reduktsionism ja kahjule keskendumine, on muutumas järjest igapäevasemaks ning teeb nähtavaks meie kultuurikujutelmades kasvavad kliimamuutuste-teemalised mured – mured, mis keskenduvad absoluutsetele ja „ettenähtavatele“ lõppudele võimalike ennustamatute tulevikustsenaariumide arvelt“.^[11]

Alles hiljuti on kliimamuutuste fotograafiline ikonograafia peavoolumeedias hakanud lisaks sulavatele liustikele ja kaugetele Kolmanda Maailma katastroofiohvritele kujutama ka neid inimesi, kellega suudaksid samastuda lääneriikide lugejad. 2016. aastast saadik on The New York Times üritanud üha rohkem esitada Ameerika kliimaohvrite lugusid, keskendudes eriti Louisiana ja Alaska kliimapagulastele. 2006. aasta orkaan Katrina ja 2012. aasta orkaan Sandy tekitatud hävingu kiiluvees avaldasid nii mõnedki ajalehed esikaanefotosid inimeste päästmisest, üksteise aitamisest ja päästeoperatsioonidest. Ent arvestades kasvavat hulka teaduslikke tõendeid sellest, et niisuguste ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemine on suuresti inimtekkeliste kliimamuutuste tulemus, peaksid pildivahendajad nihutama oma fookuse nn „loodusliku“ katastroofi järgsetelt abi- ja päästeoperatsioonidelt jätkusuutlike praktikate ja pikaajalise vastupanu kujundamisele. See trend on juba tekkimas, näiteks juunis 2017 avaldas The New York Times esikaaneloo sellest, kuidas Holland valmistub kliimamuutuste võimendudes ja meretaseme tõustes uuteks üleujutusteks, kasutades seda ohtlikku konteksti samas uue rohelise infrastruktuuri ehitamise võimalusena.^[12]

Iga oht on ühtlasi võimalus. Tuumakatastroofi puhul oli selleks tuumalõhustamistehnoloogia rakendamine rahumeelsete eesmärkide teenistusse: ohutu ja puhta tuumaenergia tootmiseks. Iroonilisel kombel elab just tuumaenergeetika nüüd läbi midagi taassünni taolist tänu sellele, et ei tekita kliimat kahjustavaid süsinikjäätmeid. Kliimamuutuste puhul on võimaluseks majanduse ümberorienteerumine taastuvatel energiaallikatel põhinevaks ning elustiilide muutmine tarbimist ja jäätmeid vähendavaks. Üks viis muretsemise ja tegutsemise vahelise lõhe kahandamiseks on muuta keskkonnakäitumist puudutavaid näitlikke sotsiaalseid norme – teiste jätkusuutliku käitumise nägemine enda ümber innustab jäljendamist.^[13] Sellest järeldub, et ikonograafia, mis asetab maailmalõpu koomilise narratiivi keskmesse inimese, kes on planeedi tuleviku enda hoole alla võtnud, võib veenda vaatajaid ka ise tegutsema, selle asemel et jahmunult paigal seistes planeedi möödapääsmatut traagilist lõppu ootama jääda.

Kokkuvõtteks

Viimane troop, mis näitab ohvreid lähedalt, isiklikus mõõtkavas, võib kõige suurema tõenäosusega inimeste meeli ja südameid liigutada, ent kliimamuutuste esile kutsutud avalikku reaktsiooni uurinud teadustööd järeldavad, et ainult kliimamuutuse ohvrite kujutamine on väga ebaefektiivne viis inimeste kaasahaaramiseks ja tegutsema julgustamiseks. Me vajame rohkem fotosid, mis näitavad inimesi tegelastena maailmalõpu koomilises raamistuses.

Kõrgelt hinnatud Tuumateadlaste Infoleht (Bulletin of Atomic Scientists) on käivitanud Viimsepäevakella, mida keeratakse kord aastas, 1947. aastast alates. Analüüsides laiapõhjaliselt rahvusvahelisi suhteid ja suuremate ohtude arengut, annab see organisatsioon hinnangu, kui lähedal on inimkond enese põhjustatud maailmalõpule. 1991. aastal, Külma sõja lõpus, keerati Viimsepäevakella oluliselt tagasi, pelgalt kuuelt minutilt enne keskööd, kus see oli olnud 1988. aastast saadik, 17 minutile enne keskööd, sest et tuumasõjaoht hinnanguliselt vähenes. Nüüd aga seisab Viimsepäevakella osuti kahe ja poole minuti kaugusel keskööst, suuresti kliimamuutuste tõusva ohu pärast. Organisatsiooni ametlik teadaanne kuulutas: „2016. aasta jooksul globaalse turvalisuse maastik tumenes, kuna rahvusvaheline kogukond ei suutnud efektiivselt maandada põhilisi inimkonda ohustavaid eksistentsiaalseid ohte: tuumarelvi ja kliimamuutusi.“^[14] Kuigi nende ohtude vahele võib tõmmata mitmeid paralleele ning kuigi nende fotograafiline kajastamine võimendab sarnasusi veelgi, on praegu olulisem kui kunagi varem mõista, et kummagi ohuga toimetulek nõuab drastiliselt erinevaid abinõusid. Esimene nõuab, et me pühenduksime olemasoleva tehnoloogia mittekasutamisele; teine jällegi, et me pühenduksime uute tehnoloogiate väljatöötamisele, mis suudaksid teha igaveseks lõpu meie sõltuvusele fossiilkütustest. Võimalik, et kõige targem lähenemine kliimadiskursuse seisukohalt on aktsepteerida ohtliku soojenemise möödapääsmatust ning keskenduda proaktiivsetele tegevustele, mis aitavad kogukondadel efektiivselt ja jätkusuutlikult uue olukorraga kohaneda.

^[1] See termin võeti esimest korda kasutusele 2000. aastal ning 2016. aastal tegi antropotseeni töögrupp ametliku ettepaneku kuulutada meie praegune geoloogiline ajajärk, holotseen, 1950. aastal lõppenuks (Rahvusvaheline Stratigraafia Komisjon pole seda ettepanekut küll veel vastu võtnud). Põhimõtteliselt tähistab antropotseeni tunnistamine pöördepunkti arusaamises, et kui varem määras inimajaloo kulgu keskkond, siis nüüd on inimtegevus jõud, mis suunab globaalset ökosüsteemi. W. Steffen, J. Crutzen, J. R. McNeill, The Anthropocene: Are Humans Now Overwhelming the Great Forces of Nature? Ambio, 2007, kd 36, nr 8, lk 614–621; B. Szerszynski, The End of the End of Nature: The Anthropocene and the Fate of the Human. Oxford Literary Review, 2012, kd 34, nr 2, lk 165–184. Vt ka P. Crutzen, E. F. Stormer, Kas me oleme jõudnud antropotseeni? Tlk A. V. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 49–52.

^[2] R. Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Cambridge (MA), 2011.

^[3] H. Stock, In Between Modes. Language and Image in Printed Media. Rmt-s: Perspectives on Multimodality. Toim. E. Ventola jt. Amsterdam, 2004.

^[4] J. H. Newton, The Burden of Visual Truth: The Role of Photojournalism in Mediating Reality. Mahwah (NJ), 2001.

^[5] E. Burke, A Philosophical Enquiry Into the Origins of Our Ideas of the Sublime and Beautiful. London, 1757. Part I, section VII.

^[6] J. Haner, A Drone’s Vantage Point of a Melting Greenland. Times Insider, 26.10.2015. https://www.nytimes.com/2015/10/28/insider/a-drones-vantage-point-of-a-melting-greenland.html?_r=0.

^[7] W. Szymborska, Foto 11. septembrist. Rmt-s: Oma aja lapsed. Tlk H. Lindepuu. Laiuse; Põltsamaa, 2008, lk 76.

^[8] B. Zelizer, Remembering to Forget: Holocaust Memory Through the Camera’s Eye. Chicago, 1998; R. Hariman, J. L. Lucaites, Public Identity and Collective Memory in U.S. Iconic Photography: The Image of „Accidental Napalm“. Critical Studies in Media Communication, 2003, kd 20, nr 1, lk 35–66.

^[9] L. Lester, S. Cottle, Visualizing Climate Change: Television News and Ecological Citizenship. International Journal Of Communication, 2009, kd 17, nr 3, lk 929.

^[10] S. R. J. Sheppard, Visualizing Climate Change: A Guide to Visual Communication of Climate Change and Developing Local Solutions. London; New York, 2012.

^[11] M. Jackson, Glaciers and Climate Change: Narratives of Ruined Futures. Wiley Interdisciplinary Reviews: Climate Change, 2015, kd 6, nr 5, lk 489.

^[12] M. Kimmelman, Dutch Face Rising Seas. The New York Times, 16.06.2017.

^[13] K. Doherty, T. Webler, Social Norms and Efficacy Beliefs Drive the Alarmed Segment’s Public-Sphere Climate Actions. Nature Climate Change, 2016, kd 6, lk 879–884.

^[14] Doomsday Clock Statement. Science and Security Board. Bulletin of Atomic Scientists, 2017.