Aristotelese järgi on luulemängu mängimiseks vajalikud kaks asja: ühelt poolt keel ja selles kajastuv elu kui etteantud materjal ning teiselt poolt isekehtestatud mängureeglid. Viimased peavad, nagu Aristoteles rõhutas, keele tavalisele olukorrale mõnevõrra vastanduma. Seega on luule üks pidev laveerimine Skylla ja Charybdise vahel: ühelt poolt varitseb pidev oht kaotada side eluga ja elava keelega, teiselt poolt jälle oht, et luule muutub proosast eristamatuks. Mõlemal juhul kaotab luule oma dünaamilise jõu, mille talle annab tema kaksikloomus: väljendus ja struktuur, kirg ja selle valitsemine.
Niisiis on küsimus selles, kas “vorm” kui kontrastiivne element peaks olema mingil kombel keele enese orgaaniline laiendus, mida ei saa taandada omaette keeleks, või tuleb see sisse tuua väljastpoolt. Sellele küsimusele on antud erinevaid vastuseid. T. S. Eliot, olles märkinud, et “meie inglise luule on teatav sulam eriilmelistest lättesüsteemidest”, jätkab seejärel tugeva rõhuga: “Aga on olemas üks loodusseadus, mis on võimsam kui ükski neist varieeruvatest hoovustest või võõr- ja minevikumõjudest: seadus, et luule ei tohi igapäevaselt kasutatavast ja kuuldavast keelest liiga kaugele hälbida. Olgu luule rõhuline või silbiline, riimitud või riimimata, vormiline või vaba, ei saa ta endale lubada sideme kaotamist tavasuhtluse muutliku keelega… Seega peab luule muusika olema niisugune muusika, mis on latentne oma aja tavakõnes.”
Seevastu Roman Jakobson ütleb: “Paistab, et võõrmõjud ei pruugi olla üksnes antud keele prosoodia nõuetele vastava ühe või teise värsistamisvariandi kasuks valimise stiimulid: nad ei pruugi sanktsioneerida üksnes üleastumist selle keele mis tahes grammatikavälisest elemendist, vaid intensiivne võõrmõju teeb võimalikuks üleastumise isegi keele fonoloogilisest süsteemist.”
Kui võtta eesti luule, siis on selgelt õigus Jakobsonil. Värsisüsteemi sissetoomine väljastpoolt (tavaliselt teisest keelest) ei tarvitse lõpuks viia üksnes selle kohastumiseni kõnealuse keelega, vaid see võib põhjustada ka keele kohastumist tolle värsisüsteemiga. Süsteemiga sobimise nimel on võimalik isegi see, et tekib eriline “poeetiline” hääldus.
Kuidas on siis lood eesti keelega? Esiteks mõned lingvistilised faktid. Dünaamiline rõhk on alati sõna esimesel silbil, olles mõistagi mittefoneemiline. Kvantiteet on kompleksne nähtus. Esimeses silbis on foneemilised kolm pikkust (väldet). Järgsilpide (mittefoneemiline) kvantiteet sõltub esimese silbi kvantiteedist (“kvantiteedi tasakaalu reegel”). Huvitaval kombel mängib “pika” ja “ülipika” eristus küll tähtsat rolli eesti morfoloogias, aga minu teada ei ole seda kunagi poeetiliselt ära kasutatud. Grammatiliselt märksa vähem produktiivne eristus “lühikese” ja “pika” välte vahel on samas eesti meetrikas tähtis.
Viimast fakti on ajalooliselt seletatud asjaoluga, et eesti rahvalaulu meetrum on vanem kui tänapäeva eesti keele kvantiteedisüsteem. Vana eesti rahvalaul on põhiolemuselt kvantitatiivse meetrilise struktuuriga. Meetrumiks on neliktrohheus, millel on teatavad vabadused, nagu anakruus esimeses jalas. Selle põhireegli järgi ei tohi lühike pearõhusilp paikneda värsitõusus ja pikk pearõhusilp värsilangus.[1]Mõne uurija järgi realiseerub ideaalne rütmimall (“meetrum”) “jalgade” tegeliku järgnevusena (jalg koosneb kahest silbist, millest esimene on teisega võrreldes “pikk”). Ilse Lehiste hiljutise artikli põhjal võib aga öelda, et asjad on tegelikkuses märksa peenemad: eesti rahvalaulu värsistuskunst ei seisne niivõrd tolle lihtsa malli realiseerimises etteantud reeglite järgi, vaid sõnade ja silpide mitmesuguste võimalike kombinatsioonide mänguna.
Alliteratsioon ja assonants on eesti rahvaluule lahutamatu osa, kujunedes sageli esteetilisteks eesmärkideks iseeneses. Lõppriim (inglise luule tähenduses) on tundmatu, aga domineeriv süntaktiliste parallelismide muster annab võimaluse mitmesugusteks grammatilisteks riimideks, millest mõned on daktülilised või isegi hüperdaktülilised. Alliteratsiooni ja assonantsi tuleb käsitleda lahutamatult koos eesti keele fonoloogiaga: keel on vokaaliderikas ja vaene konsonantide, eriti konsonantühendite poolest. Konsonantühendeid sõna algul ei sallita ja selle tagajärjel võib alliteratsioon olla üsna lööv. Kuna rõhuta vokaalid on redutseerimata, siis on assonantsil ja vokaalide modulatsioonil suured võimalused. Eesti rahvalaulu keel erineb leksikaalselt ja grammatiliselt kõnekeelest. Selles ilmnevad mitmed arhailised jooned. Usutavasti hääbus vana rahvalaul seetõttu, et muutus üleni arhailiseks, maneristlikuks ja formalistlikuks ning kaotas sünkroonsed sidemed elava kõnekeelega: sellest sai üleni mänglev vorm, rütm, kujund, kunst – mis sageli midagi ei väljendanud.
Eesti kunstluule areng ei ole rahvaluule traditsiooniga otseselt seotud. Erandiks on mõned vähesed teosed, mis vana eesti rahvalaulu jäljendavad. Ainult üks neist on tõeliselt tähtis: F. R. Kreutzwaldi (1803–1882) rahvuseepos “Kalevipoeg” (1857–1861). See koosneb Kreutzwaldi enda või teiste talletatud ehtsatest rahvaluulevärssidest, Kreutzwaldi värsistatud rahvaluulepärimusest ja Kreutzwaldi enda loomingust, mis nii stiili kui meetrumi poolest järgib lõdvalt rahvalaulu. Nagu Johannes Aavik ja teised õpetlased mitu põlvkonda hiljem näitasid, puudus Kreutzwaldil niihästi rahvalauliku intuitiivne kui ka teadlase analüütiline teadmine rahvalaulu isegi kõige põhilisematest meetrumireeglitest. Tema loodud osad kalduvad selgelt silbilisrõhulise neliktrohheuse poole (nii nagu me seda tunneme saksa ja vene luulest) kvantitatiivse asemel. “Kalevipoeg” sisaldab palju värsse, mis selgelt rikuvad eesti rahvalaulu põhireegleid. Teisalt leidub selles ka Kreutzwaldi enda loodud värsse, milles on rahvalaulu kvantiteedireegleid rakendatud õigesti ning mis lähevad vastuollu toonilise värsi reeglitega. Ja lõpuks on seal ka ridu, mis ei näi järgivat kummagi süsteemi reegleid: võib-olla luuletaja järeleandmisena tema empiirilisele äratundmisele, et ehtne rahvalaul loobub sageli järgimast standardset silbilisrõhulist malli. See pakub kõige õpetlikumat näidet sellest, kuidas võõrmalli (antud juhul saksa silbilisrõhulise värsi) sissetung võib põhjustada kohaliku värsisüsteemi lagunemist, asendamata seda uue selgepiirilise süsteemiga. Prosoodiliselt on “Kalevipoeg” hübriid.
- sajandi kunstluule matkis algselt saksa klassikalist, romantilist ja pseudoromantilist luulet, eelkõige viimast. Tehniliselt tähendab see saksa silbilisrõhulise värsi ja riimi reeglite mehaanilist ülekandmist eesti luulesse. Kvantiteedi täielik eiramine põhjustab näiteks seda, et ka lühikesed rõhusilbid kannavad iktust ja pikad rõhuta silbid langevad värsilangu. Pealegi on sekundaarrõhk, mis on saksa värsi lahutamatu element, eesti keeles väga nõrk. Seetõttu tuleb tegelikkuses kasutada mõnikord vigast, “kunstlikku” hääldust, et niisuguse luule rütmi realiseerida. 19. sajandi luules leidub ka mitmeid eesti keele grammatika rikkumisi, köndistatud vorme ja ebagrammatilisi kontraktsioone (erinevalt saksa keelest eesti keeles rõhuta vokaale ei redutseerita!), ebaloomulikku sõnajärge – need kõik tulevad saksa licentia poetica ülekandmisest eesti keelde ilma vähimagi “orgaanilise” keelelise aluseta.
Riimi osas oli olukord samasugune. Saksa luule, mis oli 19. sajandi eesti luuletajatele eeskujuks, kasutas täpseid – ja sageli äärmiselt banaalseid riime. Kuna eesti keel on täpsete riimide poolest vaene (v. a grammatilised riimid), siis oli paratamatuks tagajärjeks üksluisus.
Niisuguses olukorras sai eesti luuletajale loomulikuks ülesandeks ületada saksa silbilisrõhulise süsteemi mehaaniline ja skemaatiline rakendamine ning rajada selle asemel oma värsside rütmimustrid niihästi kvantiteedile kui ka rõhule või siis panna silbilisrõhuline süsteem tööle nii, et eesti keele struktuurist otseselt üle ei astutaks. Mis puutub riimi, siis selleski osas oli kaks mõttekat alternatiivi täpsete riimide kiiresti kahanevast varust ammutamisele: loobuda riimist üleüldse, asendades selle rahvaluule assonantsi ja alliteratsiooni mallidega, või minna üle mitmesugustele “ebatäpsetele” riimidele. Ühesõnaga, ülesandeks sai luule reeglite ja vabaduste orgaaniline arendamine mehaanilise asemel. Ja selle ülesande täitsidki – pealegi veel hiilgavalt – luuletajad, nagu Juhan Liiv, Villem Ridala, Gustav Suits, Ernst Enno, Marie Under, Hendrik Visnapuu jt. Seetõttu me kohtame 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi eesti luules mitmeid jooni, mis tulenevad pigem keele enda etteantud allikatest, kui et on imporditud mallid: vokaalassonantsi ja konsonantalliteratsiooni virtuoosne kasutus nagu ka akustilised metafoorid on eesti luules märksa tavalisemad kui näiteks saksa või vene silbilisrõhulises luules; vokaalmodulatsioon mängib suurt rolli, ja nagu on hiljuti näidanud Ants Oras, kasutatakse vokaali kvantiteeti sageli teadlikult, isegi metafoorselt.
Eesti luuletajad on vene ja saksa binaarmõõte jäljendades õppinud omaenda keele võimalusi intelligentselt ja kunstipäraselt kasutama: lühikesed rõhusilbid võivad asuda värsi “pürrilistes” jalgades, st seal, kus on õigustatud “kiirendus”, sellal kui iga värsi peamised rõhud kalduvad langema pikkadele silpidele.
On täiesti selge, et eesti keel ei ole jambile “loomupäraselt” sobiv. Jaak Põldmäe on oma hiljutises uurimuses näidanud, et 19. sajandil oli 84 % kogu eesti luulest ikka veel trohheiline (85 % katräänides, 70 % riimiskeemiga ABAB), sellal kui 20. sajandi luules, millest 71,3 % oli silbilis-rõhuline, moodustasid jambid 41,5 % kõikidest värssidest ja trohheused kõigest 16,8 %! Teisisõnu: eesti luuletajad on õppinud kirjutama jambi. Ja pealegi veel väga hästi, sest mitmed kõige kuulsamad luuletused on jambis, näiteks Gustav Suitsu “Kerkokell” (1913). Siin on üks stroof sellest luuletusest:
Oh kuule: kerkokella lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Alliteratsiooni mallid on siin ilmselged, nagu ka kõlasümboolika. Vaadeldes tervet luuletust (mis koosneb neljateistkümnest stroofist), me näeme, et umbes pooltes värssides luuakse jamb esimeses jalas prokliitilise ühesilbilise sõna kasutusega (nagu personaalpronoomeni prokliitiline vorm, partiklid nagu “ei” ja interjektsioonid nagu “oh”). Rõhkude dissimilatsioon hoolitseb ülejäänu eest (värsid 2, 3 ja 4 eeltsiteeritud nelikus). Mõlemal juhul peab värss algama ühesilbilise sõnaga. Sellest pole kogu luuletuses ainsatki erandit. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et ühesilbilised sõnad on eesti keeles märksa haruldasemad kui näiteks saksa keeles (eesti keeles pole ei määravat ega umbmäärast artiklit). Neis rasketes tingimustes on eesti luuletajatel õnnestunud kirjutada suurepärast jambilist värssi.
Erinevalt Läänest ei ole traditsioonilised silbilisrõhulised meetrumid oma võimalusi ammendanud, eriti veel nüüd, kus eesti luuletajad on saanud teadlikuks keelelistest tingimustest, millele silbilisrõhuline süsteem peab eesti värsis vastama ja mida annab muuta raskuste ja nördimuse põhjustajast hoopis väljakutseks ning rütmiliste ja metafoorsete efektide rikkalikuks allikaks.
Võimalused rõhulise värsi vallas on sama laiad. Suur osa eesti luule paremikust ongi rõhulises värsis, näiteks enamik Juhan Liivi hilisluulest. Rõhk eesti keeles ei ole küll foneemiline, kuid on “dünaamiline” ja piisavalt tugev, et olla ainus rütmi kandja.
Assonants ja vokaalmodulatsioon nagu ka rikkalikud alliteratsioonimustrid on eesti keeles absoluutselt “loomulikud”: nad on sõnaosava kõneleja puhul märgatavad isegi kõnekeelses proosas. Olles niivõrd käepärased, on nad piisavalt sobilikud poeetilise terviku loomise jaoks isegi seal, kus rütmi integreeriv efekt on nõrk. Seetõttu pakub vers libre eesti keeles suuri võimalusi ja on märksa populaarsem kui näiteks vene luules.
Pealegi leidub veel kvantitatiivse ja rõhulis-kvantitatiivse värsi peaaegu puutumatu maa, mida on harinud niisugused tänapäeva luuletajad nagu August Annist, Ain Kaalep ja Aleksis Rannit. Ja lõpuks leidub luuletajaid, kes vahetevahel pöörduvad tagasi eesti rahvalaulu traditsioonilise meetrumi juurde, ja seda heade tulemustega.
Sama suured võimalused valitsevad ka riimitehnika vallas, kui “täisriimi” nõue on kord juba asendunud paindliku ja tulusama “irdriimiga”, alliteratsiooni, assonantsi ja konsonantsi mustritega. Tuleb mainida, et erinevalt saksa ja vene poeetikast, ei ole eesti luulepruugis välja arenenud mingit põlgust tautoloogilise riimi, grammatilise riimi või daktül- ja hüperdaktülriimi vastu. Osavad värsistajad, nagu näiteks Betti Alver, esinevad tervete luuletustega, milles esineb üksnes puhtaid daktülriime – mis pakuvad intrigeerivaid metafoorseid efekte, nagu narritamine, pilge või tungiv pealekäivus.
Niisiis on praeguses eesti luules kasutusel vähemalt seitse erinevat värsisüsteemi. Lubatagu mul need üles lugeda:
- Toonilised süsteemid: 1. silbilisrõhuline, 2. rõhuline, 3. vers libre.
- Kvantiteerivad süsteemid: 1. traditsiooniline rahvalauluvärss, 2. sekundaarne kvantitatiivne värss (mille töötas välja Ervin Roos klassikaliste kvantiteerivate meetrumite jäljendamiseks), 3. rõhulis-kvantitatiivne.
III. Silbiline värss, mida on kasutanud Ants Oras ja August Sang romaani keelte süllaabilise luule tõlkimiseks.
Ma ei taha väita, nagu sobiksid kõik need süsteemid ühtviisi hästi eesti luule vahendiks. Ja ühe või teise süsteemi mis tahes eelis võib kergesti hajuda mõne geniaalse luuletaja võlukepi ees, kes otsustab kasutada mingit hoopis “teistsugust” süsteemi.
Victor Terras. Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry. Lituanus, 1970, kd 16, nr 1.
[1] Kaarle Krohni regilaulu reegleid võiks sõnastada ka nii: esmavälteline sõna ei tohi alata värsis tagantpoolt 2., 4. ja 6. silbist ning teise- või kolmandavälteline sõna ei tohi alata tagantpoolt 3. ja 5. silbist. Tlk.