Triinu Tamm
Prantsuse tänapäeva kirjanduselust
Prantsuse kirjanduselu käsitlusi läbib viimastel aastatel punase niidina mõiste “kriis”. Räägitakse kriisist kirjastamises, kirjanduselu kajastamises meedias, kriisis on kirjandusauhindade jagamise süsteem, inimeste lugemisharjumused ja ehk koguni kirjandus ise. Ometi ei tule sellest välja lugeda, justkui oleks prantsuse kirjanduselu hääbumas, ega pea kriis tingimata tähendama allakäikugi. Seda võib tõlgendada ka märgina “organismi” elujõulisusest ning möödaniku hiilgeaegade ümbersaamise tunnistamise kõrval loob see ehk hoopis uusi väljavaateid. Samas on ütlematagi selge, et kriisiolukord on oma harjumatuses ebamugav, näib oma uudsuses sageli arusaamatu ja seega muret tekitav.
Siinses kirjutises püüan anda põgusa ülevaate mõningatest tänapäeva prantsuse kirjanduselu jõujoontest ja eripäradest. Vaatluse all on sellised nähtused nagu kirjanduselu kajastamine meedias, kirjastamine, kirjastaja positsioon ja kuvand, mõned tähtsündmused ja kirjanduspreemiad. Kirjandusest endast – luulest, romaanist ja draamast kõnelevad juba teised käesoleva teemanumbri artiklid.
Üheks oluliseks niiditõmbajaks nüüdisaja kirjanduselus on kahtlemata meedia; selle mõjujõud näib vahel koguni hirmutavalt suur: kaugel sellest, et olla kirjanduses toimuva (neutraalne) kajastaja, kujundab meedia oma kirjanduskaanonit ja inimeste arusaamu kirjandusest. On autorid, kellest räägitakse, nemad on “olemas” ja teevadki seda n-ö prantsuse kirjandust, teised, kes ei mahu “pildile”, ajavad justkui mingit oma asja. Oma käsutuses olevate vahenditega üritab meedia määratleda kirjanduse piire, neid kaitsta ja kontrollida sinna sisenemist. Sageli käib sellega kaasas rõhu nihkumine kirjanduselt endalt kirjandusvälisele. Nii on kirjaniku juures oluliseks muutunud sellised omadused nagu valmidus ja oskus meediaga suhelda, sõnaosavus kõikvõimalikel teemadel, paha pole ka fotogeenilisus. Üsna levinud on skeem, et mõne teosega tuntuse saavutanud kirjanikult tellitakse järgmiseks arvamuslugusid kõige erinevamatel teemadel, antakse juhtida mõni telesaade või kaasatakse ta heategevuskampaaniatesse – eeldades, et kirjaniku mõtted ja sulg on teatud mõttes kõigi omand ja seatud teenima üldsuse huvisid. Teistpidi avaldab niiviisi loodud “pildilolemise” efekt kindlasti soodsat mõju ka autori tuntusele kirjanikuna, samuti ta teoste läbimüügile. Viimasel aastakümnel võib aga täheldada ka sama loogika pinnal toimuvat vastassuunalist liikumist: meedias tuntuks saanud figuur otsustab hakata kirjanikuks ning tihti saavutabki kiiret edu, sest ühtpidi on ta juba süsteemis sees ja teisalt tunneb suurepäraselt selle toimemehhanisme, mis ei tähenda muidugi, nagu saaks sellisel juhul hakkama ilma vähimagi kirjandusliku andeta. Seda tüüpi esindab näiteks noorema põlve menuautor Frédéric Beigbeder: töö kõrvalt reklaamiagentuuris kirjutas ta lennukat kirjanduskriitikat suuretiraažilistele ajakirjadele Elle, Paris Match (Kroonika prantsuse variant) ja Voici ning oli üks kultuurielu kajastava telesaate “Le Masque et la Plume” juhte. Ning alles seejärel (või seetõttu…) pälvis tähelepanu kirjanikuna. Muul elualal saavutatud mainet on võimalik konverteerida kõvaks valuutaks ka kirjanduses. Sellega võib seletada ka avaliku elu tegelaste, näiteks sportlaste, poliitikute, näitlejate jne pürgimist kirjanikuks ja seda tegevust saatvat edu. Samas on muidugi erandeid, näiteks eraklike eluviisidega Pascal Quignard, kes meediaga samahästi kui ei suhtle ning keda käsitletakse elitaarse kirjanikuna. Rääkimata Julien Gracqist, kes suhtleb ajakirjanikega kord kümne aasta tagant ja tõrjub eos vähimagi avaliku tähelepanu. Sellise kirjaniku “sümboolne kapital” püsib aga tänu teist laadi tunnustusmehhanismidele, nagu kirjanduskriitika, akadeemiline uurimus ja kirjandusauhinnad.
Kirjanduse ja kirjanduselu kajastamisele pühendab Prantsusmaal meediakanalitest enim ruumi kirjutav ajakirjandus: kõigi suuremate päevalehtede vahel on uudiskirjandust ja kirjanduselu kajastavad lisalehed (nt Le Figaro littéraire, Le Monde des livres), mille tiraažid ulatuvad sadadesse tuhandetesse.1 On muide huvitav, et Prantsusmaal on raamatureklaam televisioonis riiklikult keelatud, et suured kirjastused ei saaks reklaami toel väiksemate ees liiga suurt edumaad. Ühtlasi tähendab see, et kirjastuste reklaamirahad suunatakse ajakirjandusse, mis võimaldabki neid mahukaid kirjanduslisasid edukalt elus hoida. Kirjanduskriitikat ilmub samuti traditsioonidega ja mahukates ajakirjades (La Nouvelle revue française, L’infini, Europe jt), ent nende trükiarv ulatub parimal juhul mõne tuhandeni. Laiemale publikule on mõeldud populaarsed raamatuajakirjad, nagu Le Magazine littéraire (asutatud 1966), Lire (1975), Le Matricule des Anges (1992) jt, mis avaldavad nii ülevaateid, retsensioone, intervjuusid kui ka uudiskirjanduse katkendeid.2 Lugematul hulgal tekib ja kaob väiksemaid nišiajakirju või siis otsustab aeg-ajalt mõni suurem meediakontsern oma kataloogi kultuuriväljaandega kaunistada. Üks tõsiseltvõetavamaid projekte selles vallas näib olevat vastne kirjandusajakiri Le Magazine des livres, mida on praegu ilmunud kolm numbrit: see on mõeldud laiemale lugejaskonnale ja sisaldab nii probleemartikleid, kriitikat, intervjuusid kui ka ülevaateid. Ka raadio on Prantsusmaal oluline kirjanduselu kajastaja: seda eelkõige tänu riiklikule raadiojaamale France Culture, millel on suur kuulajaskond ja mitmekesine programm, kuhu mahub ka mitmeid kirjandussaateid. Seevastu televisioonis on kirjandussaadetel võrdlemisi teisejärguline koht, neid on vähe ja saateajad on hilistel õhtutundidel. Tänapäeval pole enam midagi vastu panna nüüdseks juba legendaarsele Bernard Pivot’ kirjandussaatele, mis alguses “Apostrophe’i” ja hiljem “Bouillon de culture’i” nime alla kakskümmend viis aastat järjest (1975–2001) sadu tuhandeid televaatajaid telerite ette naelutas ning uue raamatu ilmumisest tõelise suursündmuse suutis kujundada. “Pivot’ juurest läbi käimine” (passer chez Pivot) kujunes koguni omaette staatusemärgiks.3
Traditsiooniliselt on Prantsusmaa kirjanduselu äärmiselt mõjukad keskused kirjastused. Kirjastaja pole enamasti pelgalt vähetuntud toimetaja, vaid avalik intellektuaal, kelle sõna ühiskonnas maksab ja kelle valikud määravad vaimuelu suundumusi. Kuna omakeelse kirjanduse osakaal on Prantsusmaal väga suur, siis on kirjastaja missiooniks “avastada” ja julgustada ka uusi talente, kujundades nõnda tuleviku prantsuse kirjandust. Nii mõnigi kirjastaja on lisaks ise aktiivne kirjanik või õpetlane, kes on kirjastusse palgatud nimelt oma tuntuse pärast (eespool nimetatud Frédéric Beigbeder kutsuti viimaks samuti tööle mõjukasse Flammarioni kirjastusse).
Kirjastuste kuldajad (milleks peetakse aastaid 1953–1973)4 näivad nüüdseks pöördumatult möödas olevat, nende majandusnäitajad halvenevad iga aastaga (viimastel aastatel on seis pisut stabiliseerunud), nii mõnedki ettevõtted on olnud sunnitud uksed sulgema või laskma end mõnel suuremal grupil “üles osta”. Ent kummatigi püsib kirjastuste sümboolne tähtsus endiselt väga suur. Sellele aitab kaasa ka riiklik tugi, mis on eriti oluline väikekirjastuste eluspüsimisel. Prantsusmaa paistab teiste Euroopa riikide seas silma aktiivse riikliku raamatupoliitikaga. Juhtivat rolli etendab selles Riiklik Raamatukeskus (Centre National du Livre), mis jagab erinevate toetustena kõikidele kirjanduseluga seotud asutustele ja isikutele aastas laiali ligemale 22 miljonit eurot.
Prantsuse Kultuuri- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2006. aasta andmetel tegutseb Prantsusmaal ligemale 8000 kirjastamisega tegelevat ettevõtet, neist küll ainult 300-l on kirjastamine põhitegevuseks. Viimastel aastakümnetel on toimunud märgatav turu konsolideerumine: kaks suurt meediakontserni Editis ja Hachette Livre hoiavad enda käes 40% turust. Õnneks on nende kõrval elujõulisena püsinud ka mitmed keskmise suurusega sõltumatud kirjastused, näiteks Gallimard, Flammarion ja Albin Michel, niisamuti on oma roll sellistel regionaalsetel kirjastustel nagu Actes Sud, Ombres, Climats, Fata Morgana. Ennekõike väiksematele sõltumatutele kirjastustele omistatakse selgem “kirjastamispoliitika” (ligne éditorial), mis ei lähtu niivõrd ärihuvidest, vaid pigem kirjastaja maitsest. Väikestel kirjastustel on oma nägu ja paradoksaalselt on nad suurtest gruppidest riskialtimad: just nemad avaldavad (noori) tundmatuid autoreid, kellest nii mõnigi kirjutab oma nime prantsuse kirjandusse. Tänu sellele on nad ära teeninud “kirjanduse laboratooriumide” hellitava nimetuse.5
Üheks tüüpiliseks väikekirjastuse näiteks on 1983. aastal Paul Otchakovsky-Laurensi asutatud Pariisis tegutsev kirjastus P.O.L., kus on palgal kõigest kaheksa töötajat. P.O.L. annab peamiselt välja ilukirjandust, lõviosa sellest on prantsuse autorite teosed, tõlkekirjandus moodustab nende toodangust ainult 7%. Võrreldes Eesti kirjastustega on see-eest oluliselt suurem väljavaade oma autorite teoste tõlkeõigusi välismaale müüa. P.O.L-ile kuulub mitmete tänaseks tunnustatud kirjanike “avastamise” au (Emmanuel Carrère, Marie Darrieussecq, Iegor Gran, Camille Laurens jt). Nende eripäraks võib pidada küllaltki kõrget posti teel (loe: tundmatute autorite) saadetud käsikirjade avaldamise protsenti (keskmiselt 3–4). Väikekirjastus toimib tihedas sümbioosis oma autoritega: võttes enda peale riski ja investeerides mõnda tundmatusse kirjutajasse, tehakse seda mõistagi lootuses, et tolle teoseid saadab edu. Lisaks prestiižile loob üks hästi müüv kirjanik tingimused, et avaldada teisi autoreid, kes ei tõota majanduslikku kasu, ent sobivad kirjastuse kataloogi. Ka P.O.L-i kirjastuse “ajaloos” võib eristada kahte perioodi: enne ja pärast Marie Darrieussecqi romaani “Sigadus” avaldamist 1996. aastal. Uue talendi avastamine tõi juurde sümboolset ja majanduslikku kapitali, romaani läbimüük (sajad tuhanded eksemplarid) ning tõlkeõiguste müümine välismaale (tänaseks 38 riiki) on oluliselt tugevdanud kirjastuse majanduslikku kandepinda.6 Sellise “kantimise” veelgi äärmuslikumaks näiteks võib tuua Anne Carrière’i omanimelise kirjastuse, mille majanduslikuks alustalaks on Paulo Coelho teoste väljaandmine.
Veelgi erandlikum ja paraku ilmselt väljasurev nähtus prantsuse kirjastamismaastikul on n-ö ühemehekirjastus, mille eesotsas on mõni mõjukas (kirjastamis)korüfee. Üheks selliseks näiteks on praegu veel tegutsev Christian Bourgois’ kirjastus, mille ta asutas 1966. aastal, olles varem töötanud juba mitmes teises kirjastuses. Tema suureks teeneks võib pidada usinat väliskirjanduse vahendamist prantsuse keelde: tänu temale on jõudnud prantsuse lugejateni ameerika biitnike põlvkonna teosed, ladinaameerika maagiline realism, aga ka sellised nimed nagu Henry Miller, Fernando Pessoa, Antonio Tabucchi, Salman Rushdie… Christian Bourgois peab iseenda suurteoseks tema poolt välja antud teoste kataloogi, kuhu kuulub ligikaudu 4000 nimetust (neist Bourgois’ kirjastuse kataloogis u 1500, sh Viivi Luige mõlemad romaanid). Hetkel töötab ta kirjastuses kahekesi oma abikaasaga. Pidev suhtlemine (potentsiaalsete) autoritega, kirjastusse saadetud käsikirjade lugemine, nende kommenteerimine ja autoritele vastamine ning nende nõustamine on aeganõudev ja kulukas, ometi peab Bourgois seda oma missiooniks, mille täitmine ei kuulu vaidlustamisele.7
Tihe kontakt autori ja kirjastaja vahel iseloomustab Prantsuse kirjastuselu ka üldisemalt ning seda koostööd peavad oluliseks mõlemad osapooled. On kirjutamata reegel, et kirjanikud avaldavad oma teoseid ühes kirjastuses, kellega neid seovad pikemaajalised lepingud. Kirjastaja on sageli autori isiklik nõustaja ja toimetaja, niisamuti täidab ta tema loomingut puudutavates küsimustes mänedžeri rolli (teoste tõlkeõiguste müük, kordustrükid jne). Autori puhul peetakse omakorda heaks tooniks truudust “oma kirjastajale”. Näiteks Belgia päritolu kirjanik Amélie Nothomb on vaatamata oma raamatute tohutule menule ja mitmetele ahvatlevatele üleostmiskatsetele jäänud ustavaks oma esimesele avaldajale, kirjastusele Albin Michel. Ka pole Nothomb nõudnud esialgse lepingu läbivaatamist, leppides seal viisteist aastat tagasi sätestatud honorariga (enamik tulust laekub autorile küll läbimüügi pealt, autorihonorarid ise pole enamasti kuigi suured). Seevastu Michel Houellebecq pälvis üldsuse pahameele sellega, et hülgas oma pikaaegse partneri Flammarioni ja läks üle Fayard’i kirjastusse, kust talle pakuti avansiks veel kirjutamata raamatu eest miljon eurot, ja mis veelgi skandaalsem, ta ei teinud sellest mingit saladust…
Rääkides kriisist kirjastamises, peetakse kehvade majandusnäitajate kõrval silmas ka valdkonna kommertsialiseerumist ning traditsioonilise kirjastajakuvandi muutumist: üha rohkem lähtub prantsuse kirjastaja ärihuvidest ja tema kirjastamisvalikuid dikteerivad majandusnäitajad. Samal ajal trügib tema “liivakasti” angloameerika maades levinud kirjastusagent, kes koondab enda kätte (tema silmis perspektiivikate) kirjanike teoste autoriõigustega kauplemise. Sageli müüvad agendid n-ö pooltooteid: näiteks raamatuideed, mida teostama asutakse alles siis, kui kindel ostja (väljaandja) olemas. Esialgu on välisagentide sissetung turule tekitanud prantsuse kirjastajates häälekat pahameelt (agenti on nimetatud autori kohal tiirlevaks kulliks, kelle ainus huvi on sisse kasseerida kopsakas vahendustasu). On tõepoolest selge, et see mudel ohustab tõsiselt prantsuse kirjastamistraditsiooni, agent võtab üle osa kirjastajale kuulunud funktsioonidest, kirjastuse ülesandeks jääb pelgalt valmistoodete sisseostmine ning raamatute trükkimine ja turustamine.
Sõel kirjandusse pääsemiseks on Prantsusmaal äärmiselt tihe. Millegipärast on prantslased väga kirjutamislembene rahvas (võimalik, et selles on “süüdi” nende haridusmudel – koolis pannakse suurt rõhku kirjalikule eneseväljendusele). Kuna kirjanikuamet justkui ei eeldaks ka spetsiifilisi kutseoskusi, on selline prantslane, kellel poleks mingit laadi kirjanduslikke ambitsioone või kes ei tegeleks juba (sahtlisse) kirjutamisega, lausa haruldane nähtus. Nii saavad suuremad Pariisi kirjastused päevas kuni paarkümmend romaanikäsikirja, millest keskmiselt avaldatakse üks tuhandest.8 Ja kuigi sel viisil leiab tee kirjandusse kaduvväike osa kirjutajatest, käib võimalus niimoodi avastatud saada ometi enesestmõistetavalt kokku pildiga prantsuse kirjastamismudeli demokraatlikkusest.9 Juhul kui sul pole “nime” või tutvusi, on see siiski reaalne võimalus süsteemi sisse pääseda. Enamasti on kirjastustes palgal lugejad, kelle tööülesanne ongi posti teel saabuvate käsikirjadega tutvuda ning nende avaldamiskõlbulikkuse kohta hinnang anda. See töö on väga vastutusrikas: kuigi tõenäosus on väike, on alati olemas oht magada maha mõni tulevikutalent, kes hakkab siis ehtima mõne teise kirjastuse kataloogi ja täitma tema kukrut (mõni selline kogemus kuulub ilmselt iga kirjastaja kogemustepagasisse). Näiteks peab Gallimard möönma, et Nothombi ja Darrieussecqi raamatud, mis tänaseks on vallutanud sadade tuhandete lugejate südamed, ei tundunud neile kunagi avaldamisväärsed. Kõige värskem näide pärineb läinud aastast, mil mitu nimekat kirjastust ei pidanud vajalikuks näidata üles huvi tundmatu noore ameeriklase Jonathan Littelli prantsuskeelse romaanikäsikirja vastu. Seekord naeratas siiski õnn Gallimard’i kirjastusele, kes oli nõus käsikirja välja andma ja on seda tänaseks müünud sadu tuhandeid eksemplare, rääkimata mitmest võidetud auhinnast.
Tihe konkurents raamatuturul on toonud kaasa teisigi olulisi muutusi, üks nähtusi, mis pole iseloomulik jällegi mitte üksnes prantsuse kirjastamiselule, on raamatu eluea pidev lühenemine. Selleks et hästi müüa, peab pidevalt olema uut kaupa, see tähendab, et aastas avaldatavate raamatunimetuste arv üha kasvab, samal ajal kui tiraažid vähenevad. Kui 1986. aastal oli raamatu keskmine tiraaž Prantsusmaal 20 200 eksemplari, siis 1990. aastaks oli see langenud 10 053-le ja 2004. aastaks 7892-le. On toimunud ka selge polariseerumine: (rahvusvaheliste) menukirjanike romaane nagu ka auhinnatud raamatuid müüakse sadades tuhandetes eksemplarides, samas kui keskmise romaani tavatiraaž jääb paari-kolme tuhande kanti. Raamatunimetusi tuleb igal aastal juurde: võrdluseks võib ära tuua 1950. aastatel ilmunud 12 000–14 000 nimetust aastas, samas kui 1990. aastal oli see arv 38 414 ja 2004. aastal juba 63 568.10
On ehk mõnevõrra üllatav, et kõige suurema osa kirjastuste käibest moodustab Prantsusmaal ilukirjandus (18,5%), järgnevad pildialbumid ja käsiraamatud (17,7 %), õpikud (11,9%), teaduskirjandus (11,2%), sõnaraamatud ja teatmeteosed (10,3%) ning noorsookirjandus (9,7%).11
Olulise tendentsina tuleb välja tuua taskuraamatu (livre de poche) osatähtsuse kasv. Esimesed omataolised ilmusid Prantsusmaal inglise paperback’ide eeskujul 1950. aastate alguses. 2004. aastal moodustasid taskuraamatud juba nimetuste koguarvust 22,7% ja müügist 27,9%.12 Selles sektoris on käive ka viimastel aastatel suurenenud,13 hüppeliselt on kasvanud nii müüdud eksemplaride kui ka nimetuste arv.14 Traditsiooniliselt on Prantsusmaal taskuraamatuformaadis välja antud kordustrükke (erinevalt angloameerika maadest, kus pehmekaanelisena ilmub ka arvestatav osa uudiskirjandusest) – see on märk, et teos on hästi müünud. Viimastel aastatel üllitatakse aga üha enam teoseid kohe taskuraamatuna. Taskuraamatud, mis Prantsusmaal ilmuvad eranditult sarjades, moodustavad omamoodi kirjastuse reservfondi: kuna raamatu eluiga on kahanenud mõnele kuule, võimaldab taskuformaat suhteliselt väikeste kuludega tekitada uudsuse efekti ja läbimüüki mõne aja möödudes taas suurendada. On koguni näiteid autoritest, kes suures formaadis müüvad kehvasti ja leiavad oma lugejad alles teisel ringil taskuraamatusarjas. Taskuraamat võimaldab ka vanu autoreid ja klassikuid üha uuesti ringlusse paisata. Uut elu vanematele teostele on aidanud sisse puhuda ka ülipopulaarseks osutunud nn odavad sarjad (esimene ilmus 1993. aastal). Olgu näitena ära toodud kirjastuse Librio sari, mis alustas nime all “10 franki”, hiljem konverteeriti see “2 euroks”. Enamasti antakse seal välja klassikalist kirjandust, mille autoriõiguste eest ei pea maksma. Samas üllitatakse nendes odavsarjades üha enam ka tänapäeva autorite kordustrükke ja uudiskirjandust. Raamatu tiraaž selles sarjas on keskmiselt 35 000 eksemplari, millest tehakse mitmeid kordustrükke.
Oluliseks lüliks raamatu jõudmisel lugejani on raamatukauplused. Ka nemad on pidanud viimasel ajal oma rolli ja tegutsemispõhimõtteid mõnevõrra ümber hindama. Konkurents on tihe ja paremini läheb suurematel ettevõtetel. Hulk raamatupoode on olnud sunnitud uksed sulgema, kuigi õnneks on Prantsuse riik võtnud seda väljasuremisohus liiki toetada. Tähtis samm selles vallas oli 1981. aastal vastu võetud nn Jack Langi seadus, mille järgi tohib raamatu hind poodides varieeruda vaid 5%, st et suuremad poed ei saa oluliselt soodsamate hindadega kliente ära meelitada. See on loonud olukorra, kus Prantsusmaa on tõenäoliselt kõige ühtlasemalt raamatupoodidega kaetud riik Euroopas.
Kõige paremini tulevad toime ketipoed: üks edukaid näiteid on 1974. aastast tegutsev Fnac, mille filiaale leidub peale Prantsusmaa teisteski Euroopa riikides (kokku ligi 70 poodi) ja nende raamatuvalik on igati eeskujulik. Edu pandiks on ilmselt ka tõsiasi, et peale raamatute müüakse mõnedes poodides ka muusikat, filme ja tehnikakaupu. Sellised multimeedia-kaubamajad (peale Fnaci ka Espace culturel Leclerc, Virgin jt) müüsid 2006. aastal 20% kõigist Prantsusmaal müüdud raamatutest. Ainult raamatumüügiga tegelevatel poodidel oli see protsent 29. Raamatuturustajatena on kiirelt arenenud ka selvehallid ja kaubamajad, mis müüsid eelmisel aastal 19% raamatutest. Olulise ja küllaltki stabiilse sektorina tuleb märkida raamatuklubisid (esimene loodi Prantsusmaal juba 1924. aastal), mis toimetasid lugejateni 20% raamatutest. Interneti teel osteti Prantsusmaal läinud aastal aga kõigest 3% raamatutest.15
Viimastel aastakümnetel tehtud uurimustest prantslaste raamatuostmise ja lugemisharjumuste kohta ilmnevad tendentsid on pigem muret tekitavad: pidevalt väheneb aktiivsete raamatuostjate ja -lugejate hulk. Kultuuri- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmetel ostis 2006. aasta jooksul üks prantslane kahest vähemalt ühe raamatu ja kolm prantslast neljast luges ühe raamatu. Seevastu raamatukogude külastatavuse näitajad tasapisi paranevad.16
Lugeja ja raamatu kohtumispaigaks ja kirjanduselu oluliseks komponendiks on kõikvõimalikud kirjandusüritused, ennekõike raamatulaadad ja -messid. Neist kõige mastaapsemad on “Salon du Livre de Paris”, mis toimub alati märtsis (esimene 1981. aastal) ja “La foire du livre” Brieve la Gaillarde’is, mis leiab aset oktoobris. Need üritused on äärmiselt rahvarohked (üle saja tuhande külastaja), kohal on ka hulk kirjastajaid ja sadu kirjanikke. Nende raames korraldatakse debatte ja arutelusid kirjandusteemadel, kirjanike ja lugejatega kohtumisi, teoste ettelugemisi jne.
Kirjandusaasta kulminatsiooniks Prantsusmaal on aga kahtlemata omapärane nähtus nimega rentrée littéraire, mida võiks tinglikult tõlkida “uue kirjandushooaja alguseks”. See läheb käima augusti lõpus ja kulmineerub oktoobris-novembris tähtsamate kirjandusauhindade väljakuulutamisega (millega kaasnev järellainetus raamatukaubanduses kestab uue aasta alguseni). Just augustis-septembris ilmub lõviosa prantsuse romaanidest ja see tendents suureneb iga aastaga: viimase kümne aasta jooksul on see arv rohkem kui kahekordistunud. Kui 1993. aastal ilmus rentrée littéraire’i ajal 326 romaani, siis 2002. aastal oli see number juba 663 ja eelmisel aastal koguni 689 (neist 105 debüütromaani ja 207 tõlkeromaani).17 Sel perioodil pühendatakse ka meedias rohkesti ruumi kirjandusel(ul)e, samas on selge, et sellises laviinis jagub tähelepanu ikkagi vaid vähestele.
Üks olulisemaid tunnustamissüsteeme prantsuse kirjanduselus on kirjandusauhinnad. Neid on kokku üle tuhande ja kõigil silma peal hoidmine ületab selgelt inimlike võimete piirid. Suur osa neist on tähtsad vaid nende jagajatele ja saajatele ning enamikul inimestest pole nende olemasolust aimugi. Mõned suuremad, nagu Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhind, Médicis’, Renaudot’, Fémina ja Goncourt’i kirjanduspreemia, mõjutavad aga kirjandusteose ja eelkõige selle autori edasist käekäiku üsna märgatavalt. Nende preemiate saamine või neist ilma jäämine on alati suur meediasündmus, mida jälgitakse sportliku hasardiga. Preemiatest vanim ja väärikaim on Goncourt’i preemia, mille asutasid 1896. aastal kirjameestest vennad Goncourt’id ja mis esimest korda anti välja 1903. aastal.18 Tänaseks on seega preemia saanud 104 autorit, kellest paraku küll suurem osa on kirjanikena unustusehõlma vajunud. Ometi ei maksa selles näha vastuolu: säärased pühitsusmehhanismid arvestavad paratamatult ka teoseväliste teguritega ning on tihedalt seotud oma ajastuga. Goncourt’i preemia vastuvõtmisest on keeldunud vaid üks kirjanik, Julien Gracq 1951. aastal, olles juba varem teravalt kritiseerinud preemiate jagamise süsteemi. Goncourt’i reglement näeb ette, et septembri alguses kuulutatakse välja preemiakandidaatide nimekiri, mille seast žürii neljas salajases hääletusvoorus novembri alguseks õnneliku võitja valib. Goncourt’i preemia žüriis on kümme liiget, kes kõik on ise kirjanikud. Liikmestaatus on eluaegne, mis tähendab, et liikmete keskmine vanus on üpris aukartustäratav. Rituaali juurde käib, et preemia saanud teos tehakse teatavaks pärast žüriiliikmete lõunasööki Drouant’i restoranis Pariisis, käesoleval aastal on küll otsustatud tava eirata ja uudis tehakse teatavaks Brive la Gaillarde’i raamatulaadal. Preemia ise on tšekk 10-le eurole, sellel sümboolsel autasul on aga vägagi reaalsed tagajärjed: raamatu autorist saab rahvuskangelane (kellel on nii austajaid kui vihkajaid), raamatu läbimüük tõuseb sadadesse tuhandetesse eksemplaridesse, tagatud on väliskirjastuste huvi tõlkeõiguste ostmise vastu ning muretus tulevaste teoste avaldamisel. Sündmuse psühholoogilised tagajärjed kirjanikule on küll enamasti keerukamad ja mitte nii roosilised: preemiaga kaasnev meedia ja lugejate tähelepanu pole sugugi kõigile kirjanikele meeltmööda.19 Teinekord juhtub, et žürii arvamus läheb vastuollu kriitikute ja lugejate omaga. Näiteks oli kõigile suur üllatus, kui 1998. aastal eelistati Paul Constant’i romaani “Usaldus usalduse vastu” Michel Houellebecqi “Elementaarosakestele”. Kriitikanooli on žürii teeninud ka teistel põhjustel: lihtne arvutus näitab, et pea 2/3 Goncourt’i auhindadest on noppinud kolm suuremat prantsuse kirjastust: Gallimard (35 korral), Grasset (17 korral) ja Albin Michel (11 korral). Kindlasti pole seejuures tähendusetu tõsiasi, et 3/4 žüriiliikmetest avaldab oma teoseid samades kirjastustes.
Prantsuse kirjanduselu õilmitseb “kriisile” vaatamata ja kuigi rahvusvaheliselt tuntud kirjanikke kerkib esile üha vähem (viimane Nobeli kirjandusauhind läks prantsuse kirjanikule 1985. aastal, kui selle võitis Claude Simon), siis lugemis- ja vaatamisväärset pakub Prantsusmaal toimuv kahtlemata igale kirjandushuvilisele.
1 Nende mõjukate kirjanduslehtede kvaliteediga pole sugugi kõik rahul, ennekõike heidetakse neile ette teatud autorite ja kirjastuste soosimist. Nii ei ole Le Monde des livres’i aadressil kriitikaga kitsi Pierre Jourde oma menukas raamatus “La littérature sans estomac” (Paris, 2003, lk 47–80).
2 Vt ka A. C h a l v i n, Kirjandusajakirjad Prantsusmaal. Looming 1998, nr 4, lk 650–653.
3 Vt B. P i v o t, Le métier de lire. Réponses à Pierre Nora. Paris, 1990. Kirjandussaadete allakäigu põhjustest kirjutab Pivot ise oma raamatus “Remontrance à la ménagère de moins de cinquante ans” (Paris, 1998).
4 20. sajandi teise poole prantsuse kirjastamisajaloo (“L’Edition française depuis 1945”, Paris, 1998) koostaja Pascal Fouché nimetab ühes intervjuus neid aastaid “kahekümneks hiilgeaastaks” (les vingt glorieuses), sel perioodil oli sektori majanduskasv igal aastal 10%. Vt Le Nouvel Observateur, 11.–17.06.1998, lk 54; vt ka E. P a r n e t, Une histoire de l’édition à l’époque contemporaine. Paris, 2004, lk 381–412.
5 F. T h u m e r e l, Le champ littéraire français au XXe siècle. Paris, 2002, lk 67–70.
6 Sealsamas, lk 153–166.
7 Vt Le Nouvel Observateur, 10.–16.11.2005, lk 116–118. 2005. aasta novembris avati Pariisi mainekas Pompidou kultuurikeskuses Christian Bourgois’le pühendatud näitus, millega tähistati tema 40 aasta pikkust kirjastamistegevust. Sellise au osaliseks on saanud vähesed kirjastajad.
8 L. F l i e d e r, Le roman français contemporain. Paris, 1998, lk 4.
9 Raphael Sorin Flammarioni kirjastusest on käsikirjade osakonna tööd nimetanud “iga kirjastaja moraalseks kohustuseks”. Tsit: A. S i m o n i n, P. F o u c h é, Comment on a refusé certains de mes livres. Actes de la recherche en sciences sociales, 1999, nr 126–127, lk 105.
10 Andmed pärinevad prantsuse kirjastajate ametiühingu väljaandest: L’édition de livres en France. Répères statistiques 2004. Paris, 2005, lk 13.
11 Sealsamas, lk 44.
12 L’édition de livres en France. Répères statistiques 2004, lk 32.
13 1990. aastal 190 miljonit eurot, 2004. aastal 337 miljonit. Sealsamas, lk 33.
14 1990. aastal 8467 nimetust ja 89 926 müüdud eksemplari, 2004. aastal vastavalt 14 243 ja 118 827. Sealsamas, lk 33.
15 Andmed pärinevad Prantsuse Kultuuri- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2006. aasta materjalidest.
16 Viimase aja absoluutne rekord oli 1997. aasta, kui avalikes raamatukogudes oli arvel 6,5 miljonit lugejat, vt F. T h u m e r e l, Le champ littéraire français au XXe siècle, lk 69.
17 Le Temps, 05.09.2002, lk 3, http://www.evene.fr/info/rentree-litteraire/2006.
18 Vt ka M. T a m m, Prix Goncourt 2000: märkmeid ühest kirjanduspreemiast. Looming 2001, nr 2, lk 314–318.
19 Vt selle kohta huvitavat uurimust: N. H e i n i c h, L’Épreuve de la grandeur. Prix littéraires et reconnaissance. Paris, 1999. Vaimukal moel naeruvääristab Goncourt’i preemiaga seotud melu Iegor Gran oma romaanis “Le Truoc-nog” (2003), mille avakatke on tõlgitud siinsamas numbris.