Antropoloog David Graeber rõhutab oma kultusartiklis „Bullshit jobs“,[1] et John Maynard Keynesi arvestuste järgi peaksime me praeguseks ajaks läänemaailmas tänu arenenud tehnoloogiale hakkama saama 15 töötunniga nädalas. Kuid selle asemel on meid oma haarmetesse tõmmanud kõikjal vohav üsna mõttetu ja mitte midagi tootev töö. Lisaks Graeberi tähelepanekule kaasneb tänapäeva töökorraldusega veel üks probleem: vaatamata töö ebaühtlasele jaotumisele ja mõttetusele domineerib suures osas maailmast endiselt protestantlik tööeetika ja töökesksuse ideoloogia. Liigne töö aga ei jäta aega üksteise eest hoolitsemiseks, kodanikuaktivismiks ega demokraatias osalemiseks, mõnusateks tarbimisvälisteks tegevusteks lihtsalt nende endi pärast, loovuse lokkamiseks; lisaks toodab töö palju rohkem süsinikku kui molutamine. Pikemateks töötundideks ei sunni meid aga mitte ainult materiaalsed vajadused, näiteks palkade langev ostujõud, vaid ka ühiskonna tõrksus tööeetikat kritiseerida ja kahtluse alla seada.
Kuid ehk leidub kusagil ühiskonna servades siiski inimesi, kelle jaoks töö pole nii keskne ja kõikehõlmav? Tõsielulisi näiteid otsides jõudsin diginomaadideni. Need on asukohast sõltumatud digitaalsed töötajad, kes samaaegselt töötavad ja reisivad. Ina Reichenberger kirjeldab ühes esimestest diginomaadidele pühendatud artiklitest, et nende keskseks väärtuseks olevat vabadus; tavaelu ja -töö on neile võõrandumist tekitav ja üheksast viieni elustiil liialt piirav.[2] Nomaadid rõhutavad oma tarbimisharjumustes minimalismi ning vaba aja ja töö segunemist rahuldust pakkuvaks ja autonoomseks elukorralduseks. Hilisemates uurimustes on välja toodud ka nomaadluse tumedam pool: praegused noored loovinimesed ei suuda enam varem rikkalikke võimalusi pakkunud suurlinnades vastu pidada, kuna kõrged eluasemehinnad ja nende katmiseks tehtavad töötunnid (ja sellega kaasnev tööeetika) on lihtsalt ebamõistlikud ja kurnavad. Ja romantilise vabadusiha kõrval sunnib seegi siis juba pigem kaugtöötajana odavamatesse ja soojematesse ajutistesse sihtkohtadesse siirduma, seda praktikat võib aga tõlgendada ka uuskolonialismina.
Tahtsin diginomaadide tööeetikat lähemalt uurida, kuna mind kui antropoloogi ei rahuldanud piisavalt intervjuude põhjal kirjutatud uurimused, kus inimesed said esitleda oma ideaalset „mina“, samal ajal kui selle taha võis end peita täiesti teistsugune argitegelikkus, mida võimaldab paremini hoomata osalusvaatluse meetod. Samuti olid varasemad uurimused valdavalt keskendunud mobiilsusele ja elustiilile, kus töö mängis vaid marginaalset rolli. Eeldasin õigesti, et vasakpoolset töökriitilist klassiteadvust ma oma uuritavate juurest ei leia, küll aga andis huvitava lähtepunkti diginomaadide endi kultuskirjandus: üheks enam mainitud raamatuks oli neil eneseabiguru Tim Ferrissi „The 4-Hour Workweek“ (2007),[3] mis õpetab, kuidas kõik ebavajalikud tööjupid outsource’ida, automatiseerida või likvideerida. Ferriss õpetab looma niiviisi elu, kus on rohkem aega enesearengu- ja vabaajategevusteks maailma eri nurkades. Raamat on kirjutatud äärmiselt individualistlikust vaatenurgast, ilma erilise sotsiaalse tundlikkuseta ning on suurepärane näide neokolonialismist – tüütu töö (olgu siis digitaalne või majapidamislik) tuleks anda odavale kolmanda maailma tööjõule, et ise sellelt kasu lõigata. Samas kuulutab teos aga ka täiesti mõistlikke vaateid: pole mõtet oodata pensioniiga, töötades aastaid töökohal, mis rahuldust ei paku. Pigem tuleb elu nautida nüüd ja kohe. Diginomaadide strateegiaid ongi kutsutud individualistlikeks ja oportunistlikeks. Minu välitöö kinnitas siiski, et muutuva tööeetika teemat valgustavad selle elustiili esindajad hästi. Ja jaanuaris 2020 välitööd alustades ei osanud ma aimatagi, kuidas asukohast sõltumatu töö, mida mu uurimispartnerid juba ammu harrastasid, muutub üleöö uueks reaalsuseks.
Mida teevad diginomaadid?
Mu etnograafiline välitöö leidis aset 2020. aasta jaanuarist juulini ühel Tai saarel. Olin plaaninud viibida saarel lühemalt, kuid siis puhkes koroonapandeemia. Märtsis 2020 kuulutati välja karantiin ja liikumispiirangud, mis ühest küljest küll mu välitöövõimalusi ahendasid, kuid teisalt usun, et teatud sotsiaalsed mustrid tulevad eriti hästi välja just erandlikes olukordades. Globaalne pandeemia tähendas, et turistid järk-järgult lahkusid ning alles jäid need, kellel oli võimalik kaugtööga raha edasi teenida ning kelle jaoks „paradiisi kinni jäämine“ oli vaatamata kohvikute ja koostöökontorite sulgemisele ja öisele liikumiskeelule meeldivam kui Euroopa linnade kevadised ranged piirangud. Minu uurimispartnerid olid Euroopast, USA-st, Iisraelist ja Venemaalt pärit kaugtöötajad. Kui turistid kadusid ja üürihinnad oluliselt langesid, kolisime perega mereäärsesse valgeks värvitud bangalote, basseini ja maitseka dekooriga Happy Resorti kuurorti, kus toimekad Myanmarist pärit aednikud selle eest hoolitsesid, et rohi palavas kliimas pehme ja roheline püsiks. Sinna asusid ka mitmed diginomaadid, kes piiratud liikumise tingimustes meie peamiseks suhtlusvõrgustikuks said. Samuti leidsin intervjueeritavaid oma tütre lasteaia, koostöökontorite ning eestlaste võrgustike kaudu. Rangemate piirangute ajal leidus minu lähedal rannas intervjueerimiseks just üks piisavalt pikk pink, mille kahes otsas sai intervjueeritavaga distantsi hoides istuda.
Uurisin valdavalt 25–40-aastaseid kaugtöötajaid, kes olid kas ise ettevõtjad või töötasid mõne Euroopa tööandja või platvormi heaks, nendest 17-ga vormistasin ka intervjuu. Oluline on mainida, et sel saarel olid võrdlemisi kõrged elamiskulud ning seetõttu oli minu uuritavate hulgas vähem oma karjääriga alles alustavaid nomaade ning rohkem neid, kes olid juba mitmeid aastaid valdkonnas töötanud ja vähemalt kaks aastat diginomaadidena ringi rännanud. Selle poolest erinesid nad näiteks Chiang Mais kohatavatest nomaadidest, kes on tihti noored, elatuvad ebapüsivatest tööjuppidest ning töötavad seetõttu periooditi ka oluliselt rohkem. Saarele „kinni jäämine“ andis mulle võimaluse kohtuda samade inimestega korduvalt – tavaolukorras on diginomaadid üsna püsimatu rahvas, kes juba mõne nädala pärast on teel uude sihtkohta. Kuid koroona muutis sedagi – neli minu intervjueeritut olid veel aasta pärast pandeemia algust endiselt saarel.
Mu vestluspartnereid iseloomustas projektide paljusus: vähestel oli vaid üks täisajaga töökoht, pigem kombineeriti mitmesugust palgatööd mittetasustatud, kuid südamelähedaste projektidega. Näiteks hiinlastele üle veebi inglise keelt õpetav noormees oli ühtlasi tarneahela konsultant oma endisele asukohapõhisele tööandjale, tarkvaraarendaja pidas lisaks diginomaadluse ja vaimse tervise teemalist blogi, digiturundaja kirjutas ka reisiblogi ning töötas coach’ina, üks Eestis IT-vallas magistri kaitsnud kunstnik haldas samal ajal ka India internetiteenuste firmat. Tegeleti coaching’uga eri valdkondades (karjäär, biohäkkimine, sünniks ettevalmistus, investeerimine), tihti olid klientideks teised diginomaadid.
Nomaadide lugudes oma eelnevast elust kajastub tihti läbipõlemine, mittesobitumine kontorikeskkonda, hirm, et kogu edasine elu ongi ainult üks üheksast viieni rutiin, või pettumine korporatiivmaailmas. Vahel oli toimunud ka mingi üks otsustav sündmus, mis nomaadi elu teisele kursile viis. Biohäkkerist ja uneoptimeerimis-coach’ist Oliveri tutvustas mulle sõbranna, kes Oliveri ja ta tüdruksõbra kõrval väikeses džunglibangalos elas. Šveitsis hotellibaari mänedžerina töötanud noormees sattus kord ühele üritusele, kus katsetas „igasugu hullumeelseid ravimtaimi“, mis kogu tema maailma pea peale pöörasid. Ta seletas: „see pani mind kõiges kahtlema, näiteks miks me niipalju tööd teeme.“ Sellised kriitilised küsimused iseloomustasid ka teisi alternatiivse elustiili otsijaid.
Kas tõesti 4-tunnine töönädal?
Antropoloogid on töötunde ja töö olemust vaadelnud mitme nurga alt. Mar-shall Sahlins on kujutanud kolonisatsioonieelseid kütte-korilasi kui „pärisrikkaid“, kelle vajadused on väikesed ning kes seetõttu ei tunne end ka millestki ilmajäetuna.[4] Samuti näitab Sahlins, et kütid-korilased töötasid nädalas keskmiselt 15 tundi ja kuigi nad väga hästi nägid, kuidas nende naabrid põllupidajad seljavalu käes ägades tööd teevad ja suuremaid toiduvarusid hangivad, ei pidanud nad nonde elustiili ihaldusväärseks. Peale töötegemise lauldi, lobiseti, külastati üksteist ning tehti tänapäevainimesest oluliselt rohkem uinakuid. Väidan, et tänapäeva nomaadid püüdlesidki ideaalis tagasi vähema töö ja rohkemate uinakutega elustiili poole, kuid domineeriva tööeetika tingimustes ei tulnud see neil alati välja.
Oli ka näha, et nomaadid ihkasid suurlinnade saginast rahulikumasse keskkonda tulla, kus kõigeks rohkem aega on. Teismelisena Pakistanist perega New Yorki immigreerunud Gulnaz oli kõvasti õppides ja töötades kahekümnendate eluaastate lõpuks teinud eduka karjääri start–up-maailmas. Tal oli kõrge palk ja peen üürikorter, millesarnasest ta eakaaslastest sõbrad vaid unistada võisid. Gulnaziga kohtusime esimest korda kohvikus, kus ta koos teiste joogaõpetajatega ootas kullerit kõrvaklappide ja mikrofonide laadungiga – koroona tõttu pidid kõikide ametite esindajad uusi online-töö võimalusi kasutama hakkama. Nüüd samuti joogaõpetajana töötav ja oma elumuutmis-coaching’u äri arendav enesekindel noor naine lubas mulle kõigest lähemalt rääkida. Järgmisel nädalal, kui ta minu juurde kohvile tuli, rääkiski ta kolme tunniga ära oma eluloo, nii et vaevalt küsimusi vahele pikkida suutsin. New Yorgis idufirmas töötades põles ta ühel hetkel läbi ning leidis, et lärmakas, kiire ja meeste domineeritud keskkond ei luba tal keskenduda tööle, mis on tema jaoks tähendusrikas. Ta jättis kõik sinnapaika ning alustas uut kaugtöötaja elu Tais. Seda uut elu kirjeldas ta kui aeglast kulgemist – kui täna ei olnud õiget vaimu peal, et oma äriideed edasi arendada, lahkus ta koostöökontorist ja läks hoopis jalutama – ehk tulevad homme tulusamad mõtted. Minu naaber, üks teine Lõuna-Aasiast pärit vanematega endine newyorklane Sameed, kes Facebooki reklaamidega elatist teenides juba seitse aastat ringi rännanud oli, kirus, kuidas tagasi kodukanti minnes pole ta suurlinnasõpradel isegi aega temaga kohtuda, sest neil puudub igasugune kontroll oma aja üle. Olime kokku leppinud, et minu etnograafiline intervjuu on ühtlasi talk-show Sameedi Youtube’i-kanalis, ning enne vestluse algust tõstis ta kaamera ning näitas vaatajatele Happy Resorti kaunist rohelist muru, sinist merd ja valgeid bangaloid, et demonstreerida oma elustiili võlusid. „Mu sõbrad töötavad metsikult, et maksta eluasemelaenu ja arveid, samal ajal kui mina otsustasin elada odavamates kohtades ning kasutada oma raha hoopis selleks, et osta vaba aega,“ selgitas Sameed kerge uhkusenoodiga hääles. Aeglus ja sõltumatus aja kasutamisel olid paljude jaoks kesksed väärtused.
Loomulikult olid nad oma äri alustades pidanud töötama pikemalt ja intensiivsemalt ning aeg-ajalt tuli kriisisituatsioone ka nüüd ette, vahel aga oli töö lihtsalt liiga põnev, et seda pooleli jätta. Max, kes tegeles ühes täielikult kaugtööl põhinevas Saksa fitness-firmas turundusega, seletas, et nomaaditeekonna alguses töötas ta 40 tundi nädalas oma tööandja heaks ja siis veel 20 tundi, et omaenda spordiinstruktoriäri püsti ajada. Kuid 26-aastane Austria noormees taipas õige pea, et niimoodi ei näe ta reisides suurt midagi, ning otsustas oma äriga hoogu pidada ja õppida tuleviku tarvis tööandjalt niipalju kui võimalik. Ühel kuumal juunipäeval, kui meie piirkonna kuberner Tais oli lubanud kohvikud ja koostöökontorid jälle avada, jutustas Max mulle, kuidas mõne aja pärast vähendas ta ka oma töötunde tööandja juures, et tegeleda rohkem enesearengu ja reisimise nautimisega ning vaikselt jälle oma ettevõttele mõtlema hakata. Pikemat aega kaugtöö ja rändamise elustiili viljelenud nomaadid olid valdavalt üsna refleksiivsed ning pidasid oma töötundidel varem saadud õppetundide tõttu silma peal.
„Aeg on raha,“ tsiteerib Max Weber[5] Benjamin Franklinit, kes kehastas USA-s uue, sekulaarse, iga minutit ratsionaalselt kasutava tööeetika esiletõusu. Kuid minu intervjuud näitasid, et diginomaadide seas valitseb sootuks uutmoodi käsitlus aja ja raha omavahelisest suhtest. Aja kasutu raiskamise pärast ei muretsetud ning selle asemel et maksimeerida oma teenistust, proovisid paljud hoopiski maksimeerida oma vaba aega. Näiteks Jon seletas, et ta ei võta endale enam sihiks teenida iga kuu teatud summa, vaid seab eesmärgid säästmise ja investeerimise alal: „Paljud inimesed püüavad oma sissetulekuid maksimeerida. Aga võiks ju hoopis mõelda, kui palju sul on vaja teenida oma elamiskulude katteks ja investeerimiseks. Ja inimesed võiksidki seda nii vaatama hakata. Siis ei maksimeeri nad järsku enam oma sissetulekut, vaid hoopis oma vaba aega. Kui ma teen teatud hulga tööd, siis ma katan kõik oma kulud ja mul on ka piisavalt, et investeerida. Siis olen õnnelik ning mul on ka piisavalt aega.“
Nagu näha, ei olnud tegemist hipidega, kellele raha midagi ei tähenda – enne vaba aja nautimist pidi olema piisavalt investeeritud. Kuid nad rõhutasid, et samal ajal, kui sõbrad kodukandis üle töötavad ja laenukoorma all ägavad, on nomaadide põhimõtteks, et parem vähem raha, aga rohkem aega. Klassikalised antropoloogilised kirjeldused küttidest-korilastest osutavad, et kui piisavalt toitu oli korjatud, lõpetasid nad oma töö. Lääne mõistes alakasutati olemasolevaid resursse, nii tööjõudu kui loodust, ja Benjamin Franklinile tundunuks taoline käitumine lausa ebamoraalne. Samamoodi käitusid diginomaadid, kes ei kavatsenudki töö-aega maksimeerida. Muudes töökohtades väga tuttava hõivatusega uhkustamise asemel rääkisid kaugtöö pioneerid uhkusega sellest, kuidas nad iseenda jaoks aega võtavad.
Koroonapandeemia ja tööeetika
Kuid rääkimisel ja reaalsetel praktikatel on vahe sees. Koroonapandeemia mõjus enamikule mu informantidest soodsalt – tekkisid uued ärivõimalused ja tööpakkumised, millest tihti ka kinni haarati. Kohe, kui hiina lapsed koroona levima hakkamisel koolist koju jäid, oli neil rohkem vaba aega, et Joniga inglise keelt õppida. Moskvast pärit kahe lapse ema Irina õpetas online-kursustel sünniks ettevalmistumist. Piirangute tõttu ei pääsenud paljud Venemaa naised oma haigla perekooli loengutele või kaalusid koroonapandeemia tõttu üldse kodus sünnitamist ja Irina teenused muutusid oluliselt nõutumaks. Koju luku taha jäänud inimesed hakkasid heameelega uusi asju õppima ning et neile diplomiga päädivat spordiinstruktori-kursust müüa, pidi Max osalema jõulise turunduskampaania väljaarendamises. Oli vaja rohkem kodulehti, uudiskirju, õppevideoid. Ja kuna kohvikud, joogastuudiod ja koostöökontorid olid suletud ning kella kümnest õhtul algas liikumiskeeld, oli nomaadidel ka järsku rohkem aega tööd teha.
Osa võttis sellest võimalusest kinni ning hoolega paika pandud vaba aja ja enesehoole rituaalid lendasid uues ja ootamatus olukorras aknast välja. Üks Iisraeli pere, kellega meie laps ühes lasteaias käis, oli oma nomaaditeekonda alustanud kuus kuud enne pandeemia algust. Nad olid maha jätnud pikkade töötundidega ja väga kalli elu Tel Avivis ning töötasid nüüd ainult neli päeva nädalas, nautides nii Iisraeli nädalavahetust reedel-laupäeval kui ka Euroopa oma laupäeval-pühapäeval.
Aga koroonapiirangute ajal hakkasid nad töötama hoopis kuus päeva nädalas, nii Euroopa kui Iisraeli tööpäevadel. Kasutajakogemuse disainiga tegelev Noa seletas: „Pärast seda, kui saarel oli koroonajuhtum, me enam koostöökontorisse ei läinud. Me töötasime kodust, sõime kodus. Kolisime suuremasse majja, et meie juures saaks käia lapsehoidja, last me enam lasteaeda ei viinud. No ja siis me hakkasime töötama kuus päeva nädalas, sest me olime ju nagunii kodus. Me ei tahtnud kedagi näha ja meil oli palju tööd, nii et miks mitte?“
Lapse viisid nad lõpuks siiski lasteaeda tagasi, piirangute leevenedes hakkasid ka uuesti koostöökontoris käima, aga pikad töötunnid jäid. Nad kehitasid vabandades õlgu ning seletasid: „Aga kõvasti töötamine on ju meie DNA-s.“
Kuid Iisraelist pärit Noa ja Erez olid ka pandeemia ajal pigem erandiks. Kui esimene elevus uutest klientidest ja rahavoost oli vaibunud, võtsid nomaadid ka jälle puhkeaega. Näiteks minuga koos Happy Resortis elanud saksa nomaadipaar võttis pärast suure sissetulekuga maikuud kahenädalase puhkuse, kus nad arvutit lahtigi ei teinud, vaid nautisid loodust, ujumist ning psühhedeeliliste ainetega katsetamist. Need, kel juba enne pandeemiat oli plaan natukeseks aeg maha võtta ja tegeleda iseenda ning uute projektidega, ei lasknud uutel võimalustel end kaasa tõmmata. Nende jaoks oli koroona-aja vaikus õnnistus, mis lasi neil süveneda.
Oma etnograafilise materjali kaudu tahan edasi anda pinget, mis tekib ühelt poolt vähema töö ihas ja praktikas, kuid teiselt poolt võimatuses domineeriva tööeetika surve suhtes täiesti ükskõikseks jääda. Nomaadid rääkisid, kui erinev on nende elu paiksete sõprade omast ning kuidas nad teevad vähem tööd, kuid kõvasti töötamise eetika sai nad koroonahetkel ikkagi osaliselt kätte. Nende diskursuses oli toimunud nihe kõva töö eetika hülgamise poole, kuid lõplikku katkestust polnud siiski toimunud. Illustreerin seda pinget kaugtöötajate produktiivsuse käsitluse kaudu.
Kaks erinevat produktiivsust
Ühel vihmasel aprillihommikul tuli prantsuse-ameerika ettevõtja Pascal minuga kohvi jooma. Kuna tema kaks koostöökontorit olid piirangute tõttu suletud, muutus ta väga rahutuks. Pikka kasvu ja sõbralike maneeridega mees oli just läbi lugenud minu uurimisprojekti ning tundus rahulolematu, et olin tulnud otsima nomaade, kes vähe tööd teevad. Arutasime pikemalt, miks me tööd nii erinevalt käsitleme. Pascal seletas, et kuna ta kasvas prantsuse juudi perekonnas ning tegi hiljem karjääri USA-s toitlustussektoris, oli raske töö olnud alati tema ja ta pere keskseks väärtuseks. Eks nägin ma seda isegi saarel elatud viie kuu jooksul: Pascal töötas iga päev pikki tunde ja ilmus kohale isegi siis, kui oli dengepalavikust täiesti murtud. Pascal oli minu tõlgendusest välja lugenud, et pean nomaade laiskadeks, ega nõustunud sellega. Ta kinnitas, et kui tema kell 7.30 tööle tuleb, on kaugtöötajad juba kohal ning osa neist jääb sinna veel pärast sedagi, kui ta kell pool üksteist õhtul lahkub. „Ma võin sulle nimetada vähemalt 15 inimest, kellega ma siin kohtunud olen ja kelle tööeetika on imetlusväärne, lihtsalt imetlusväärne!“ ütles Pascal käsi laiutades.
Hiljem, kui vihm järele jäi, läksin juttu puhuma Sameediga, kelle bangalo seisis üsna meie oma lähedal. Kui Sameed kuulis Pascali nomaadidest, kes vahetpidamata töötavad, oli ta väga üllatunud. Tema oli uhke, et ei töötanud kunagi rohkem kui 40 tundi, ning väitis, et ta ei tunne ühtegi diginomaadi, kes töötaks nii pikki tunde. Siis jäi ta korraks mõttesse ning lisas, et võib-olla oli sel juhul tegu nomaadidega, kes olid alles selle elustiiliga algust teinud ja polnud veel produktiivsusest aru saanud. „Minu põhimõte on alati olnud produktiivsus. Tim Ferrissi „Neljatunnine töönädal“ inspireeris mind nomaadi elustiiliga alustama. Selle põhimõte oli, kuidas olla efektiivsem ning töötada vähem kui 40 tundi nädalas,“ seletas Sameed.
Pascali jaoks olid pikad töötunnid ja raske töö väärtusliku inimese tunnuseks ning ta praktiseeris neid ka ise. Kuid asukohast sõltumatud töötajad, kes tema koostöökontoreid kasutasid, ei pidanud pikki töötunde vooruseks ega uhkustanud sellega. Jättes maha end piiravad sotsiaalsed struktuurid, õnnestus neil maha jätta ka domineeriv tööeetika. Tähtis polnud teha mitte palju, vaid efektiivselt. Meie ingliskeelsetes kõnelustes, kus inglise keel polnud tingimata nomaadi emakeel, kasutati vahet tegemata sõnu „efektiivsus“ ja „produktiivsus“. See ei tähendanud aga suurema kasumi tootmist, vaid pigem töö tegemise ja planeerimise tehnikaid ning autonoomiat oma töötundide üle otsustamisel. Kasutati mitmeid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid strateegiaid, et oma tootlikkust tõsta. Töötamiseks valiti kas vaikne koostöökontor või kohvik, kus vaikne ja tööle fokuseeritud õhukonditsioneeriga atmosfäär keskenduma innustas, või siis hoopiski välditi neid kohti, kus oli liiga palju sõpru ja tuttavaid, ja püsiti oma bangalos. Telefonid viidi teise tuppa või kappi luku taha, pähe pandi helisummutavad kõrvaklapid või kuulati spetsiaalset muusikat, mis ajulained keskendumise sagedusele viisid. Produktiivsuse oluline komponent oli leida enda jaoks sobivad töötunnid. Tommaso seletas, et töötades tööandja jaoks, pidi ta kindlatel kellaaegadel interneti teel kättesaadav olema ega saanud olla nii produktiivne, kui soovinuks. Sellepärast hakkas ta nüüd arendama omaenda äri, et töötada just siis, kui on „tema aeg särada“, mis juhtub tavaliselt varasel pärastlõunal. Ta seletas, et programmeerimine on tegelikult probleemidele lahenduste otsimine ja et on tähtis, mis hetkel ta seda ülesannet lahendama hakkab. Kui tal on parajasti produktiivne hetk, võib lahenduse otsimine võtta pool tundi, kuid viletsamal hetkel võtab terve päeva. Niisiis oli efektiivsuse saavutamiseks oluline autonoomia oma aja üle. Kuid ei tööeetika ega produktiivsus ole neutraalsed terminid, produktiivsuse moraalne värving erineb oluliselt eri ajastutel, kohtades ja ühiskonnagruppide vahel. Samuti diginomaade uurinud antropoloog Dave Cook vaatleb nomaadi produktiivsust, lähtudes neoliberaalse ennastdistsiplineeriva indiviidi ideest, kes üritab maksimaalselt produktiivne olla isegi oma vabal ajal. Cooki informantide hulgas leidub neid, kes kõik oma tegevused nagu keeleõppe, sportimise ja isegi lugemise korralikult kalendrisse märgivad ning selle jaoks aja blokeerivad. Üks tema uuringukaaslastest ütleb: „Pärast seda kui me viimane kord kohtusime, õpetas mu tüdruksõber mind mediteerima ning ma sain aru, et viieminutiline hommikumeditatsioon teeb mu päeva neli korda produktiivsemaks. Oleks ma seda ainult neli aastat tagasi teadnud, kui nomaadina alustasin!“[6] Nomaadi vabadus on Cooki meelest tihedalt seotud aja efektiivse kasutamisega, aega ei tohi lasta struktureerimata mööda voolata. Väidetavalt on isegi vabaajategevuste roll aidata tõsta töö produktiivsust ja pidevalt areneda paremaks iseendaks. Osalt võib asi olla selles, et ilmselt tegeles Cook nooremate nomaadidega või pööras liiga palju tähelepanu eneserepresentatsioonile ja vähem reaalsetele tegevustele (on nomaadid iseendast ju tihti ka loonud brändi, mida turundavad). Mina pakuksin siiski välja teistsuguse tõlgenduse, ajutise libisemise domineeriva tööeetika produktiivsusdiskursusesse.
Kui valdavalt räägitakse produktiivsusest kui töö kiiresti ja efektiivselt ärategemisest, siis aeg-ajalt kasutavad diginomaadid produktiivsusest kõnelemist vahendina õigustamaks ennast kui moraalset indiviidi. Tihti tabasime end arutlemas ebamugavus- ja süütunde üle, mis kaasneb kahtlusega, et keegi peab meid laisaks. Isegi kui töötunde oli juba vähendatud ja tööviisi muudetud, juhtus aeg-ajalt siiski, et hakati end domineerivasse diskursusesse sobitama. Eriti kodustele ja n-ö meinstriim-ühiskonnale oma tööd ja elustiili seletades libistati end vahel raske töö narratiivi tagasi ning esitati end kui kõvasti tööd tegevat neoliberaali. Järgnevalt üks ilmekas näide, kuidas rohkema vaba aja ja moraalse produktiivsuse ideid koos esitatakse.
27-aastane ameeriklane Jon oli jätnud stabiilse töö USA-s sinnapaika ja müünud maha oma maja, et proovida diginomaadielu. Jon kirjeldas oma tavalist päeva, kus hommikupoolikud on rahulikud ja kuuluvad iseendale, pärast lõunat teeb ta väikese uinaku ja siis õhtupoolikul õpetab hiina lastele mõned tunnid inglise keelt. Ka minu enda arusaam ideaalsest töökohast on selline, kus uinakud on lubatud. Pean vabadust lõunauinakuid teha lausa poliitiliseks õiguseks ning rääkisin sellest elevusega ka Jonile. Ta nõustus minuga, kuid siiski tema vastus üllatas mind: „Teatud kultuurides peetakse lõunauinakut laiskuse märgiks. Ometi kui lugeda teaduskirjandust, on see laiskuse vastand. Pooletunnine lõunauinak tähendab, et inimesed on ülejäänud päeva produktiivsemad. Aga USA-s ütleksid paljud, et lõunauni on laiskadele.“
Sellest vestlusest ilmnes selgelt, et Jon hindas oma aega ja oma lõunauinakuid, aga ka, et tal oli raske täiesti lahti lasta laiema ühiskonna tööeetikast ja ta pidi oma uinakuid produktiivsusega õigustama. Sealt kumab läbi ebamugavustunne, hirm saada laisaks peetud. Mulle tundub, et mu kogutud materjal näitab kahte üksteisest erinevat registrit, mille kaudu produktiivsusest räägitakse. Üks on nomaadide siseringi keel, kus räägitakse produktiivsushäkkidest, autonoomiast oma tööaja korraldamisel ja piisavast vabast ajast. Teine sarnaneb rohkem Pascali raske töö ja protestantliku töö-eetikaga. Väidan, et iseendale ei pidanud Jon oma uinakute produktiivsust tõestama, pigem olid lõunauinakud hoopis see, mida Gorz kutsub autonoomseteks tegevusteks, millel pole muud eesmärki peale lihtsalt tegemise.[7] Need uinakud tähistavad nomaadide püüdu suurema autonoomia järele ning püüdu kaugeneda domineerivast tööeetikast. Kuid sellised muutused on rasked: samamoodi nagu nägin vahet selle vahel, kuidas nomaadid ideaalis oma töötundidest rääkisid ning mis pandeemia ajal päriselt juhtus, täheldasin ka eri produktiivsusregistrite vahel teatud kõikumist.
Kokkuvõtteks
2020. aastal Tais tehtud uurimistööst on veidi aega mööda läinud ja olen pärast seda oma teel kohanud igasuguseid nomaade: neid, kes on prekaarsed ja töötavad 60 tundi nädalas toksilise tööandja heaks; neid, kes tutvustavad end kui tavalisi ettevõtjaid ja kes töötavad üheksast viieni. Aga see väga erilisel ajal ja oma karjääris juba edasijõudnud nomaadidega läbi viidud uurimistöö tundub siiski ühe efektiivse viisina kritiseerida töö kõikehõlmavust kapitalistlikus ühiskonnas. Eesmärk pole ju tööst täielikult lahti öelda, vaid seada kahtluse alla ideoloogia, mille järgi töö on kõige kõrgem moraalne kohustus, ühiskondliku ja tähendusrikka elu kese.[8] Oma varasemates nõukogudejärgset töölisklassi puudutavates uurimustes olen leidnud, et töö on midagi, mis on elu keskpunkt, kuid ka see, mis põhjustab ebaõiglust, kannatusi, vigastusi ja surma. Kaevurid said oma töötingimuste üle kurta vaid isekeskis köögilaua taga. Nomaadidel on muidugi privilegeeritum taust ning võimalused ise oma sotsiaalset reaalsust muuta. Uute eluviiside loomine, ükskõik kui kodanlik, oportunistlik või individualistlik, on siiski ühiskondlike võimaluste piiride kompamise loov vorm ning eriti niivõrd keskse nähtuse nagu töö puhul. Inimeste lootusi ja püüdlusi parema tuleviku poole on oluline märgata ja see viib töökriitika köögilaua tagant kaugemale. Antropoloogil, kelle töö põhineb empiirilisel materjalil, on tihti raske tulla lagedale utoopiliste tulevikuvisioonidega ja meie kogutud materjal osutab sageli vaid sellele, mis on praeguses maailmas valesti. Kuid siinne uuring püüab töö- ja kapitalismikriitika võtmes osutada ka positiivsele – võimalusele unistada ja inspireeruda teiste eludest ja ettevõtmistest, mõelda alternatiivsele ühiskonnakorraldusele. Eriti nüüd, kus asukohast sõltumatu töö koroonapandeemia tagajärjel aina levinumaks on muutunud, tuleb paljudel meist iseenda ja töö suhtele kriitiliselt otsa vaadata ning küsida, kuidas tulevikutööd paremini saaks korraldada.
[1] D. Graeber, On the Phenomenon of Bullshit Jobs. Strike! Magazine, 17.08.2013, lk 10–11. Vt. D. Graeber, Mõttetute tööde müsteerium. Eesti Ekspress, 10.09.2013.
[2] I. Reichenberger, Digital Nomads – a Quest for Holistic Freedom in Work and Leisure. Annals of Leisure Research, 2017, kd 21, nr 3, lk 364–380.
[3] Eesti k-s: T. Ferriss, Neljatunnine töönädal: Kuidas lõpetada töötamine üheksast viieni, elada ükskõik kus ja saada rikkaks. Tlk T. Hõbemägi. Tallinn, 2008.
[4] M. D. Sahlins, Stone Age Economics. London, 1974. Eesti k-s: M. Sahlins, Kiviaja majandus. Tlk T. Ülemaantee. Tartu, 2023.
[5] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007.
[6] D. Cook, The Freedom Trap: Digital Nomads and the Use of Disciplining Practices to Manage Work/Leisure Boundaries. Information Technology & Tourism, 2020, kd 22, nr 3, lk 380.
[7] A. Gorz, Reclaiming Work: Beyond the Wage‐Based Society. Cambridge, 1999.
[8] K. Weeks, The Problem with Work: Feminism, Marxism, Antiwork Politics, and Postwork Imaginaries. Durham; London, 2011.
Lisa kommentaar