Putini lõppeesmärk

Sławomir Sierakowski: Mis on Putini lõppeesmärk selles sõjas?

Timothy Snyder: See ei ole suur saladus: hävitada Ukraina kui riik ja likvideerida ukrainlased kui rahvus. On täiesti selge, et säärane idee sarnaneb genotsiidiga. Kui selle plaani elluviimine nõuab – ja seda see nõuab – ukraina intelligentsi füüsilist likvideerimist või Siberisse saatmist, siis seda ka üritatakse.

SS: Kas see teeb siis Putinist Stalini pehmema versiooni ja sama ohtliku juhi?

TS: Putin on teistsugune. Stalin ei kahelnud kunagi ukraina rahvuse olemasolus ja ta suhtus sellesse omal moel mõningase ettevaatusega. Sellest siis ka holodomori näljahäda ja 1930ndate terror Ukraina NSV-s. Putinil, kelle arvates mingit ukraina rahvust pole olemas, on Staliniga võrreldes radikaalsem vaade, mis viib meid tagasi Hitleri veendumuseni, et inimmasse saab tahtekindla vägivallaga kiiresti murda.

Seega me oleme jõudnud kaugele teispoole tavapärast poliitikat türanniaga silmitsi seistes. Meil on tegu vananeva juhiga, kelle vaimulaad ei põhine tänapäeva kategooriatel, vaid igaviku mõistel. Putini vaatevinklist faktid tegelikult ei loe. Ta kas üldse ei arvesta praktilisi takistusi, mis meile teada, või arvab, et need on Lääne propaganda ja luul. Putini maailm on selline, millisena tema seda tajub.

SS: Ja mida see tähendab?

TS: Olen jälginud Putinit juba aastaid – seda, mida ta kirjutab või kõneleb. Ta usub, et ta on uus vürst Vladimir Suur, kelle ülesanne on viia lõpule tolle missioon, mis algas üle tuhande aasta tagasi: taastada endine Vene impeerium, ühendades Ukraina Venemaaga. Mitte üksnes füüsiliselt, territooriumi ja poliitika mõttes, vaid eelkõige dialektiliselt. Kuni seda ühendust pole veel sündinud, ei ole ka Venemaad – Venemaa sünnib alles Ukrainaga üheks saades.

SS: Kas see hakkab siis eksisteerima tõelise üliriigina või pigem mõistena?

TS: Pigem vaimselt ja metafüüsiliselt.

SS: Te jõudsite oma raamatus „Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ mõnele väga olulisele järeldusele, mis põhinesid Hitleri „Mein Kampfi“ ja muude teoste analüüsil. Te hindasite teda kui teatava poliitilise filosoofia rajajat – ja kes kaugeltki mitte esimesena seesugustest tõi traagilisi tagajärgi. Kas ka Putin on säärane filosoof? Teda inspireerib Vene hing sedavõrd, et tema tajumisviis põhineb metafüüsilistel kategooriatel. Ühesõnaga: kas ta kehastab Vene vaimu?

TS: Ma ei usu Vene vaimu mõistesse. Aga kui jälgida Putini avaldusi ja lugeda artikleid, mis vihjavad tema plaanidele, siis saab öelda järgmist: vähemalt kümme aastat on ta korranud, et Ukraina olemasolul rahvusena ja riigina ei ole alust ega õigustust. Ja et Jumal tahab Venemaa ja Ukraina ühinemist. Ta mainis seda riigiduumas pärast 2012. aasta valimisi. 2013. aastal külastas ta Kiievit ja ütles, et ühinemine peab aset leidma igal juhul, sest see on Jumala tahe ning poliitikud ei saa sellele vastu hakata. Selliseid avaldusi on palju ja ma võtaks neid väga tõsiselt.

SS: Mida tähendab riigi ja rahva likvideerimine? Kas alistamist? Venemaaga integreerimist? Kogu maa muutmist üheks mustaks auguks nagu Donbass? Rahva venestamist nagu 19. sajandil?

TS: Venestamist kindlasti, aga seda tuleb teha kiiresti ja kasutades kõige lihtsamaid käepäraseid meetodeid, eeldades, et kui eliit likvideerida, siis ei jää rahvust enam alles. Jäävad venekeelsed kodanikud ja need, kellest varsti saavad venekeelsed.

Võib-olla ma eksin, aga pikaajalise venestuskava elluviimine, nii nagu Brežnevi või Aleksander III ajal, pole sellega kooskõlas. Selle kallale asutaks siis, kui Venemaa leiab, et eliidi likvideerimisest ei piisa.

Isegi Venemaal pole olnud ajaloolist pretsendenti ukraina rahva säärasele kohtlemisele. Ainult Hitleril oli sarnane plaan. Sovietid uskusid, et ukraina rahvus on olemas ja et mingisugune kompromiss on saavutatav. Vene keisririigi ajal ei olnud moodsa rahvuse mõistet veel olemas. Ja impeerium ei tähendanud seda, et venelased valitseksid teiste, näiteks ukrainlaste üle. Vene impeeriumi eliit ei koosnenud sugugi etnilistest venelastest ega mõelnud säärastes terminites.

Seevastu Putin viitab kogu aeg omaenda ajaloolistele ja müstilistele kontseptsioonidele ja see, mis ta välja pakub on midagi täiesti uut ja väga radikaalset – kui Hitler kõrvale jätta.

SS: Ka Putini nõuandjatel on raskusi tema kavatsuste mõistmisega. Fjodor Lukjanov, Vladislav Surkov ja teised kirjutavad küll Venemaa mõjusfääridest ja Lääne murtud lubadustest. Kuid paistab, et keegi pole ette näinud seda kohutavat plaani, mida teie kirjeldasite. Milline on see ratsionaalne alus, millel Putini maailmavaade põhineb?

TS: Esiteks, kõik need ideoloogid, kes kõigest kommenteerivad, keeldusid uskumast ka käesoleva sõja puhkemist. Teiseks, nende kommentaarid põhinevad säärasel justkui-ratsionaalsusel, millest Putin enam ei hooli. Kindlasti ma ei eita, et Putin haldab praegu veel kogu afääri taktikalist poolt, aga selle juhtimine näib olevat nõrgenenud, samal ajal kui ideoloogiline pool on läinud tugevamaks. Tulemuseks on absurdsed geopoliitilised ideed.

Kui Putin oleks päriselt geopoliitiline strateeg, siis ta mõistaks, et tuleb hoida Lääne ja Hiina vahelist tasakaalu. Aga see ei ole tal õnnestunud. Ta on kunstlikult ja tarbetult tekitanud Venemaale hukatusliku geopoliitilise olukorra, tõugates oma maa ja selle kodanikud säärasesse sõltuvusse Hiinast, et seda enam kuidagi ei paranda.

SS: Kuidas säärane liit lõpuks Venemaale mõjub?

TS: Hiina ei võta seda sugugi mingi liiduna. Hiina käsitab Venemaad riigina, mis enam vallutamist ei vaja, sest Hiina saab niikuinii kõike, mida tahab.

SS: Kas ka territooriume? Lõppude lõpuks ju Hiina mäletab, kes kõige rohkem tema aladest endale kahmas …

TS: Kuna Putin on keskendunud igavikule, siis tegutseb ta kiirustades ja läbimõtlematult. Tal on luulud ja ta usub – fašistlikult –, et suudab vägivalla abil jätta oma märgi ajaloole. Hiinaga on asi sootuks vastupidi. Hiinlaste lähenemisviisil on pikem perspektiiv ja nad mõistavad, et sääraseid jõhkraid ja kiireid aktsioone ei saa toimuda sageli. Nad mõistavad, et neil ei tarvitse venelaste suhtes midagi ette võtta, et praegune Vene valitsus annab neile meelsasti ära kõik, mida nad tahavad. Venelastele meeldib arvata, nagu see oleks mingisugune liit või partnerlus. Ja hiinlased võivad partnerluse jutuga kaasa minna, kui neile meeldib. Aga need kaks riiki ei suhtle iialgi omavahel kui võrdsed.

Venemaa positsioon Hiina suhtes kujuneb täpselt selliseks, millist suhet Venemaa soovis algul Ukrainaga: neile jäävad alles omad piirid ja väike türann, kuid kõigel sel pole tähtsust, sest Vene majandus langeb peagi sõltuvusse Hiina majandusest. Pealegi jõuab kiiresti kätte ka poliitiline sõltuvus. Seega me leiame ennast täiesti uues geopoliitilises keskkonnas. Ameerika Ühendriigid ei soovi seda Vene-Ukraina sõda, aga nad ei suuda ka seda peatada, vähemalt mitte kohe. Aga kui hiinlased seda sooviksid, saaksid nad selle teha väga kiiresti, peaaegu üleöö.

SS: Kas Venemaa lähenemine Hiinale ei lähe vastuollu Vene identiteediga, mis on kujunenud välja Euroopas?

TS: Kaugelt vaadatuna paistab, nagu see peaks olema Putini-taolisele juhile suur probleem. Aga talle ei lähe vähimatki korda see, mida venelased tahavad. Kui lugeda, mida on öelda vene natsionalistidel, siis nemad püüavad oma kaasmaalasi veenda, et kõik kujuneb hiinlastega suurepäraselt. Aga seda lugedes tekib kohe mõte: ei, see pole sugugi veenev.

SS: Milline asend saab selles uues geopoliitilises keskkonnas olema teistel – näiteks islamimaailmal, sh Iraanil, riigil, mida Lääs samuti boikoteerib. Kas Hiina kõrval jääb Venemaale manööverdamisruumi globaalsel tasandil?

TS: Mõnda aega küll. Venemaale on pakkunud rahuldust edukad suhted Lähis-Idas ja Aafrikamaades. Need edusammud on venelaste jaoks psühholoogiliselt väga tähtsad. Ometi jääb kõikidest neist jõupingutustest väheks, et luua globaalsel tasandil iseseisev Vene poolus. Praegusel ajal leidub väga vähe kohti, kus Vene mõju kaaluks üles Hiina oma, kui ehk välja arvata Süüria … ja võib-olla Kasahstan, kuhu Venemaa oli pärast laialdasi ühiskondlike rahutusi sunnitud sekkuma.

SS: Sealgi on Hiina mõju suur. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et president Kasõm-Žomart Tokajev keeldus osalemast sõjas Venemaa ja Valgevene kõrval ega ole tunnistanud nn rahvavabariike Donbassis?

TS: Tokajevil polnud selleks vajadust ja ta mõistab säärase sekkumise tagajärgi. Kasahstan vaevleks praegu Lääne sanktsioonide käes. Iga mõistuse juures post-sovetlik juht saab aru, et see invasioon on kriminaalne ja mõistusevastane.

SS: Oletagem, et Putinil õnnestub Ukraina üle võtta. Kuidas mõjutaks see Venemaa ja Euroopa Liidu vahelisi suhteid?

TS: Sanktsioonid jäävad paika senikaua, kuni Vene sõdurid jäävad Ukrainasse. Tegu on sõja ja okupatsiooniga; ma ei usu, et suhted niipea normaliseeruksid. Kõrvalt vaadates tundub, et säärased asjad nagu moraal ja põhiväärtused on tõusnud kõige tähtsamaks ja et eurooplased on mobiliseerunud ning küsimus pole enam majanduses või geopoliitikas.

SS: Kas Bideni tegevus, tema otsustavus ja efektiivsus on teid üllatanud?

TS: Imetlen tema puhul selgust ja tagasihoidlikkust. Ta on osutunud ka taktikalises mõttes efektiivseks. Ameeriklased on peaaegu kõike ette näinud, peaaegu päevapealt. Nad on sündmuste kulgu selgelt ette aimanud. Isegi kui neil pole õnnestunud ukrainlasi ja eurooplasi täielikult veenda, on neil õnnestunud luua lugupidav õhkkond.

Viimase 30 aasta jooksul, kuni Bidenini välja, on iga Ameerika president – olgu vabariiklane või demokraat – valinud maagilise mõtlemise ning väitnud, et nad suudavad kõike. Biden seevastu ütleb, et leidub asju, mida me suudame, ja asju, mida me ei suuda. Ta on ka selgitanud, et eurooplased peavad osutama mõningast abi, sest USA ei suuda kõike üksi korraldada. See on toiminud hästi. Minu kui ameeriklase jaoks on sellel suur tähtsus. Nii kaua, kui me ei kõnele ega mõtle maagilistes kategooriates, on šanss, et meie välispoliitika osutub efektiivseks.

SS: Hoolimata väidetest, et Ameerika domineerimine on läbi, jätkavad Ühendriigid vaba maailma juhtimist. Ameerika on tugev ja jääb tähtsaks ülivõimuks. Tal on õnnestunud distsiplineerida Euroopat ning põhjustada isegi geopoliitiline läbimurre.

TS: Mina seda asja niimoodi ei näe. Fundamentaalne roll ei kuulu siin ei ameeriklastele ega eurooplastele, vaid ukrainlastele. Ilma nendeta me ei räägiks Ameerika võimalikust juhirollist ega mingist murrangust Saksamaal või Euroopa Liidus. Kui ukrainlased ei oleks vastu hakanud, elaksime praegu palju süngemas maailmas. Nende võitlus on andnud meile aega – asjadest arusaamiseks, tegevussammude astumiseks, koostöö tagamiseks, mõttevahetuseks … kõigeks. Me oleme kõige selle eest võlgu ukrainlastele.

On tõsi, et sanktsioonidel on märksa kõrgem hind eurooplastele kui ameeriklastele. Meie jaoks on sanktsioonid tühised, mitte aga eurooplaste jaoks. Me oleme võib-olla kõige tähtsam partner, aga tuleb möönda, et ukrainlased on moraalsed juhid.

SS: Kuidas säärased läbimurded Euroopas aset leiavad? Traditsiooniliselt Vene-meelsed riigid nagu Itaalia on ühtäkki sanktsioonidega nõustunud, samal ajal kui Saksamaa on läbi teinud fundamentaalse muutuse ja oma põhimõttelisest patsifismist loobunud. Üllataval kombel saadab Saksamaa Ukrainasse kõige surmavamaid relvi. Rootsi ja Soome on hüljanud oma neutraalsuse.

TS: Minu vastus on kolmetine. Esiteks: isiksustel on ajaloos tähtsust. Asjad oleksid ilma Zelenskõita teistmoodi. Saksamaa ja Euroopa Liit langetasid mõned julged otsused pärast tema võimsat kõnet Euroopa Parlamendile ja Euroopa Nõukogule. Teiseks, Euroopa Liit – kuigi tavapäraselt ähmasel ja udusel kombel – viitab ikka tagasi Teisele maailmasõjale. Viimaks on Euroopas jällegi säärane sõda – absoluutselt õigustamatu, kohutav ja jõhker. Viited Teisele maailmasõjale on osutunud taas mõttekaks ja omandanud tähtsuse. Sarnasused on ilmsed. Kolmandaks ja mis kõige tähtsam: Putini ideoloogia ja propaganda on ennast ammendanud.

Kaheksa aasta tagasi jutustasid nad sama vana lugu Ukraina natsidest ja fašistidest ja venekeelsetest kodanikest jne. Tollal neil õnnestus propagandasõda võita. Seekord on eurooplased võtnud õppetunni ning Vene propaganda ise on märksa vähem sihipärane või lausa sihitu. Ukrainlased on kommunikatsioonis palju paremad, nad oskavad võõrkeeli, kõnelevad ladusat inglist; nad on nutikad, neil on parema väljaõppega diplomaadid ja tuntumad intellektuaalid. Lisaks on sakslaste mentaliteet teinud läbi drastilise muutuse.

SS: Me ei taha sellele praegusel hetkel küll mõelda, aga mida tähendab Saksamaa militariseerumine pikas perspektiivis Poola jaoks? Mõistlikud poliitikud ei tarvitse Berliinis ju alati võimule jääda.

TS: Saksamaa on Euroopa kõige olulisem demokraatlik riik. Ja mul on hea meel märkida, et ta muutub sellisena järjest tasakaalustatumaks. Regulaararmee puudumine ning suhtumine sõjaväkke muutis Saksamaa kunstlikult nõrgemaks. Ma ei usu sugugi Saksa militarismi taaselustumisse.

Toimunud on paljus suuri ja positiivseid muutusi. Iga poolakas teab, et Saksamaa ostab ja annab ukrainlastele relvi Venemaa vastu võitlemiseks; et Saksamaa militariseerub Venemaa, mitte Poola pärast. Igasugune võimalik liit Venemaaga ei tule kõne allagi. Kas poolakad saavad eales ütelda, et see neile muret ei tee? See on neile ju alati muret teinud. Enne Teist maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal – kuid enam mitte. Poola poliitikud jäävad ikka otsima Saksa vaenlast, aga praegu nad seda ei leia.

SS: Mis saab Putinist? Kas ta suudab selle sõja üle elada?

TS: Ainus, mida me teame, on see, et ükski türann pole veel surematust omandanud. Raske on aga ennustada spetsiifilisi sündmusi, mis tema languse põhjustavad. Arvan, et see sõda jääb tema viimaseks ettevõtmiseks, mille ta ise vabalt valis. Ta usub, et tema elu ja Venemaa ajaloo vahel valitseb mingisugune harmoonia ning et säärane dramaatiline žest oli vajalik. Nüüd püüab ta lõpuni minna ja on otsusekindel, eriti seetõttu, et Zelenskõi on veel elus. Isegi mitte veel Putini talla all.

Kuid varem või hiljem hakkab Venemaa uuesti tahtma kui just mitte tagasipöördumist Läände, siis vähemalt liikumist Lääne poole. Sõda oleks võimatu ilma sõjatsensuurita, mis on Vene ühiskonnale peale surutud. Tõe teadasaamise vajadus kasvab; probleemid eskaleeruvad, kuni mull puruneb, nii nagu 1980ndate lõpul.

SS: Millist rolli võiks siin mängida Navalnõi?

TS: Putinil on probleemid oma rivaalidega, kes on nooremad ja kartmatud. Putin on seesugune tegelane, kes kardab teistsugust, olgu selleks haigus või tulevik. Kuidas kohelda inimesi, kes sind ei karda? Nõnda ta kasutab kogu Vene riigi jõudu nende vastu. Zelenskõi ja Navalnõi vahel on teatav sarnasus. Putini vihkab mõlemat. See on tähtis, et Venemaal on oma Navalnõi, venelane, kes kõneleb tõtt ega tunne hirmu, kelle motoks on „ärge kartke“. Sellel on tohutu sümboolne tähendus ja ma loodan, et mitte ainult sümboolne.

SS: Ukraina võitleb vapralt ja tegutseb targalt. Kui Ukrainat saadab edu, kas ta tuleks Euroopa Liitu vastu võtta?

TS: Jah.

SS: Kas me saame näha veel üht Venemaa kollapsit nagu 1989–1990?

TS: Loodan, et mitte. Loodan, et kerkib esile uus Venemaa, mis keskendub oma huvidele, kuid on valmis ka meiega rääkima. Selline, mis suudab leida tasakaalu Hiina ja Lääne vahel – ja see oleks kõikidele parem.

SS: Te tunnete Vene poliitilist kultuuri. Kas teie meelest on šanssi, et me näeme demokraatlikku Venemaad või vähemalt Venemaad, mis loobuks oma imperiaalsetest ambitsioonidest?

TS: Jah, aga mitte kohe. Võib-olla aasta pärast. Enne kestab Vene imperialismi agoonia. Meenutan üht väga poolalikku doktriini, mille lõi Giedroyc ja mille järgi Poola tuleviku võti seisneb lahtiütlemises imperialismist.

SS: See sõltub piiride aktsepteerimisest. Poola puhul tähendas see loobumist pretensioonidest Vilniusela ja Lvivile …

TS. Endisest impeeriumist võib saada normaalne riik ja ühiskond alles siis, kui ta lepib olemasolevate piiridega. Näiteks Poola jõudis oma piiride aktsepteerimiseni tänu Giedroycile, Kurońile, Geremekile ja Skubiszewskile. Putini agoonia Ukraina pärast võib tähendada Vene imperialismi viimast staadiumi.

Soovin venelastele, et see lõpeks võimalikult kiiresti. Vene imperialism on loonud ukrainlastele kohutava olukorra; see tapab neid sõna otseses mõttes. Aga see on fataalne ka Vene suveräänsusele, sest see viib tsivilisatsioonilise lüüasaamiseni, muutes Venemaa Hiina sõltlaseks. Samuti võimaldab see juhtidel nagu Putin valitseda, ilma et nad tegelikult valitseksid: korraldada tsirkust, näidata võimu ilma tegeliku poliitikata.

Pole kindel, kas demokraatia kunagi Venemaale jõuab, aga ma usun pooleldi lääneliku, normaalse Venemaa võimalikkusesse.

SS: Kas Kremlis leidub kedagi, kes samamoodi mõtleks? Kes ütleks Putinile maailma kohta tõtt?

TS: Paraku mitte.

11. märts 2022

Tõlkinud M. V.

Tõlgitud: https://euromaidanpress.com/2022/03/31/if-ukrainians-hadnt-fought-back-the-world-wouldve-been-a-much-darker-place/. Originaal: https://www.polityka.pl/tygodnikpolityka/swiat/2157397,1,imperium-znow-atakuje-co-jest-ostatecznym-celem-putina.read

Timothy Snyder on ajaloolane, kes võtab ideid tõsiselt ja püüab rekonstrueerida ajaloolisi tegelasi – nt Hitlerit ja Putinit – kannustanud maailmavaatelisi nägemusi. (Koomilist katsetust Snyderit puht-positivistlikus võtmes lugeda vt O. Mertelsmanni sulest Vikerkaares 2018, nr 3.) Snyderi Hitleri-tõlgendust vt „Hitleri maailm“ (Vikerkaar 2015, nr 10–11). Snyderi Putini-mõtestuste seisukohalt on tähtis tema 2018. aasta essee „Ivan Iljin – Putini filosoof, kes mõtles Vene fašismist“. See visandab fašistliku emigrantmõtlja Ivan Iljini (1883–1954) vaadete arengu. Revolutsiooni eel lootis Iljin, et Venemaa jõuab üldkehtiva õigusteadvuse väljakujunemiseni, kuid emigratsioonis jõudis ta müstilis-nihilistliku arusaamiseni, et venelaste õigusteadvus peabki seaduslikkuse all mõistma tingimatut kuuletumist meelevaldsele isevalitsusele. „Tehes rahvusvahelisest poliitikast arutelu „vaimsete ohtude“ üle, on Iljini teosed aidanud Vene eliitidel kujutada Ukrainat, Euroopat ja Ühendriike eksistentsiaalsete ohtudena Venemaale,“ järeldab Snyder. Samal aastal avaldas Snyder Guardianis essee „Vladimir Putini igavikupoliitika“, milles vastandab Läänes maad võtnud „vältimatuse poliitikat“, mille järgi olevat maailmasündmuste rööpad juba paigas ja kõik liigub paremuse poole, ning selle nurjumisest sündivat „igavikupoliitikat“, mis paigutab tsüklilise loo keskmesse rahva ohvristaatuse: „Aeg pole enam joon, mis viib tulevikku, vaid ring, mis viib lõputult tagasi minevikuähvarduste juurde“. „Igavikupoliitik“ ei saa ühiskonda kui tervikut aidata, vaid ainult kaitsta ähvarduste eest. Üks neist ähvardustest, mida hakkas esimeste seas tuvastama Putini kaaskondlane ning Eesti kesk- ja paremsõprade väidetav rahastaja Vladimir Jakunin, seisneb seksuaalhälvetes, millevastasest võitlusest sai Vene rahvusvahelise propaganda tulipunkt.

Sławomir Sierakowski (sünd 1979) on poola sotsioloog ja ajakirjanik.