Purunematud

Ei oleks arvanud, et õhtu jälle nii külm on. Rõvedalt külm. Hommikul oli veel kõikjal sula, urbsel lumel oli pehme astuda. Nüüd on päevaga lume peale pressinud veest saanud libe, kõva teekate. Kõnnak muutub kohe kangemaks. Kui bussist maha ei taha jääda, siis tuleb tempot hoida, kasvõi jalgu libistades. Autosid sõidab linna küll, muidugi. Peavad kinni ka. Aga see variant on kindel ei. Mitte mingil juhul. Mitte veel.

Buss on ees, kui koolimaja eest mäest alla uisutan. Lohisen. Seal nad on, nende värvilistes jopedes seljad, külma pärast kapuutsid peas. Jopede alt paistavad sukkpükstes sääred, mustad või ihukarva, külmast õhetavad, punetavad. Ühel on popikad ülepõlvesaapad ka. Reedeõhtune buss. Saan juba natuke sooja, surun külmad kintsud vastu kõva õmblusega bussiistet. Siin on imelik reede õhtul üksi istuda. Peole minnakse ikka seltskonnas, kes loodab autoga tagasi saada, kes kuidas ja mida. Kes millele loodab. Aga ma ei tunnegi end ebamugavalt. Ma tean, et Riina ootab juba kanala juures, tuleb oma peatusest peale. Jalad kirvendavad õhukestes sukkpükstes. Me teeme seda koos.

Kui Riina peale tuleb, siis me omavahel peaaegu ei räägigi. Buss on täis lärmi, külma õhkavaid kehasid ja jutumõminat. Rõskes, vaevu soojenevas õhus on ka peoeelset ärevust, hingeaur kerkib bussi lae alla. Vaatan aknast välja, buss sõidab nüüd natuke aega mööda suurt maanteed, siis muutub pime maantee jälle tänavaks, tänavalaternad põlevad ainult ühel pool, surnuaed teisel pool on pime. Viiekorruseliste majade akendes on tuled. Hilisõhtuti linnas käies tekitavad need tuled akendes minus halva, isegi hirmusarnase tunde. Nagu poleks minul kodu, polekski kuhugi minna. Aga ainult siis, kui ma olen üksi või kaine. Täna me oleme kahekesi ja varsti enam mitte ka kained.

Läheme koos massiga bussijaamas maha. Bussijuht keerab süüte juba välja, ootab kannatlikult, et rahvas maha saaks. Kohe saab õhtule. Värvilised joped suunduvad keskväljaku poole, seal on linna ainus restoran, kultuurimajas on ka pidu ja kiriku taga uues baaris samuti. Meil on täna oma plaan. Riina teab aadressi, bussijaama tagant keerame vasakule, tagumise putka ees on paarist tänavalaternast valgustatud tühermaa, päeval on see parkla, suvel kaltsuturg, kus soomlaste vanu riideid saab valida otse autode kapottidelt. Minu kooliskäimise teksad ja nahkhiirelõikega peokampsun on siit ostetud. Pimedate akendega gümnaasiumihoone paistab üle tänava platsi taga. Täpselt sellise arhitektuuriga koolimaja on vist igas Eesti väikelinnas. Kooli staadioni vastas on hruštšovkad reas. Riina käib sellessamas koolis, täna hommikul käis ka. Putka ette on praegu pargitud kaks autot, hall Scorpio ja pika kerega hele mersu. Skorpa esiuksed on lahti ja Must Q kaigub üle libeda platsi. „Just sind!“ röögib seltskond laialivalguva meeskoorina nibude-laulu refrääni kaasa. Ja jälle: „Just sind!“ Nokamütsiga tüüp tantsib, kargab putka luugi ees muusika taktis harki-kokku, lüües samal ajal pikkade kätega üha vastu külgi, nagu suur kurg peksaks tiibu. Teksapüksid lotendavad ta kondiste jalgade ümber. Kiirendame libedal, kinnisõidetud lumel sammu. Oleks võinud ikka peatänavat pidi minna, see on väga väike ring tegelikult.

Ma ei tea, kas üks siin võiks olla SEE auto. Kas üks autotäis võiks nemad olla? Pimedas ei saa aru, kas autode tagaaknad on härmas või higised. Kõnnime kiiresti üle platsi, meist ei tehta praegu välja.

Valgetest tellistest kortermajade trepikojauksed ei ole lukus, ühe trepikoja uks on päris pärani. Ei tundu enam nii külm, jalad on harjunud. Ukse ees betoonmademel on plekist lüpsik, põhjas liiv ja konid. Majade keskel on lumine plats, keset seda rauast ronimisredel, vaibakloppimispuu ja üks ilma seljatoeta pink kohe trepikoja vastas. Riina pühib palja käega lume maha, mina sikutan jopet istumise alla. Riina võtab kotist longeropurgi. Vähemalt selle joome enne kahe peale ära, kui üles läheme. Longerol on möödunud suve maitse, esimene lonks toob tagasi jaaniõhtu ja kõik need teised peod, selles baaris, mis on nüüd vanas tuuleveskis, ja need, mis olid linna lauluväljakul. Olemised putka juures enne hilisõhtust sulgemist, istumised peale seda, otse soojal asfaldil. Tümakas või rohutirtsude sirin. Ristikupõld õitses teisel pool suurt teed ja levitas magusat lõhna, mis pigistas mind rindkerest nagu siis, kui oli jaaniusside parv juuni lõpus, terve kraaviserv täis neid helendavaid, eesmärgistatud tulukesi. Longerol on Andre suudluste maitse. Purk saab liiga kiiresti tühjaks või ainult tundub nii. Riina vajutab purgi kontsaga osavalt lamedaks känkraks. Mõnikord suvel pidime peale pidu kohe varahommikul tööle hakkama, kui oli meie päev. Siis me ei läinudki kodudesse magama, läksime peolt otse Tulka korterisse ja hakkasime päikesetõusul saiatainast segama, kotlette küpsetama. Pikutasime kordamööda esikupõrandal Tulka toodud madratsil ja valvasime ahju. Lõikusime kapsast. Valasime kastmeämbrisse ketšupi ja hapukoore juurde keefirit, et vedelamaks saada. Tulka putka tehakse hommikul ülivara lahti. Putka on kohe bensuka kõrval ja rekamehed tahavad hommikuks burksi ja kohvi. Talvel on kool, sellepärast töötavad seal praegu teised.

Me oleme omavahel kokku leppinud, et kui nemad tahavad peole minna, siis lähme. Veel leppisime kokku, et vaatame alles kohapeal, kellega klapib. Mina ei tunne niikuinii neid kumbagi, Riina tunneb ühte, linna suvelõpu peost. Teine on kaasa kutsutud, sõber, ka Tallinnast. Riina sõnul ei ole sellest midagi, et võõrustaja on just tema tuttav. Et temal ei ole vahet, kes. Ma usaldan Riinat.

Mulle tundub nüüd, et mina peaks ka midagi tegema. Riina on isegi palju organiseerinud. Korter on teisel korrusel. Koridori tuli ei lähe põlema, aga valgust tuleb ka läbi koridoriakna maja eest, laternast. Ja külma puhub. Vajutan ise kellanuppu, must nupp, valge ring. Nupp nagu nibu. Loll laul.

Köögis on longerot, külmkapi ees maas kilekotis õlut, elutoa diivanilaual paistab pooleliitrine viin ja õunamahlapurk, ei mingit mehukattit. Joogiklaasid valmis pandud ja puha. Muusika, mis mängib, ei ole eesti. Nad on meist veidi vanemad, aga mitte hirmutavalt vanad. Mitte siit linnast, vaid päris linnast. Tallinnast. Üks on pikk, sirge hoiaku ja laiade õlgadega. See on tema isa korter, isa on Soomes. Ema on ikka Tallinnas, elabki seal. Üks käib ülikoolis, vist. Aga vahet pole, me teeme, nagu kokku lepitud. Riina pintsaku kuldsetelt nööpidelt paistab valgus mulle silma.

2.
Sääred olid algul külmast täiesti valged, hiljem tõmbus nahk ettevaatlikult roosaks ja hakkas õhetama. Seljas oli tal karvase äärega kapuutsiga jope, mütsi ega kindaid ei olnud. Sooja hoidmiseks oli ta käed pannud endale ümber: parem käsi vasakusse varrukasse ja vasak kämmal paremasse. Kapuuts oli tõmmatud üle silmade ja ta vappus kergelt, vaevutajutavas rütmis üle keha. Jalas olid madalad mustad saapad, mille ninadelt vajus aeglaselt lund esiku põrandale. Mulle tundus, nagu sulaks lumi tema hingamise rütmis, üha suuremaks kasvav järv piimakohvi värvi linoleumil.

Tema jopest, härmas juustest, punetavatest silmadest, vesisest ninast õhkus külma, mis läbistas minu öösärgi flanelli, mu nahk ja rinnanibud olid sellest külmast krimpsus. Öösärgi peale olin selle ootamatu äratuse peale tõmmanud dressipluusi.

Ühel säärel olid sukasilmad jooksma hakanud, nahal oli horisontaalne punane triip. Ta oli tulnud lõpuks meie õue tule peale otse üle külmunud künni. Seal siis jalgu lõhkunud. Enne olla ta päris pikalt kõndinud mööda maanteed, veel enne seda metsa vahel ühte väiksemat teed. Oli selge öö, pime küll, aga lumi on ju maas. Lund ei hakanud sel ööl sadama, kõik teed olid lahti.

Ta ei tea, kust ta tuli. Ise ta oli linnast, päris linnast, nad olid sinna kohta sõitnud suurest linnast, pimedas ja sõit oli kestnud pigem kaua. Ta oli pressitud tagaistmele ega näinud meeste vahelt õieti aknast välja. Autos oli haisenud alkoholi, lõhnakuuse, higi, odekolonni, suitsu ja naha järele. Kohale jõudes oli mitu autotäit olnud seal. Nad olid sõbrannaga, olid peol koos, too ka ütles kohe neile, et ei, ei taha minna, aga ikka võeti kaasa. Ta ei tahtnud teisele peole edasi minna. Ta ei tundnud neist meestest ise kedagi, nad lihtsalt olid tulnud ja võtsid peolt tüdrukuid kaasa. See oli nagu mingi talu, kuhu nad lõpuks jõudsid.

Hakka jah jala minema. Tuleb kakskümmend kraadi külma, külmud tee peal ära, loll lits.

Peame peo ära, hommikul viime teid ilusti linna tagasi ja unustad ära.

Ta ei olnud tahtnud sinna jääda, nüüd ta seisis meie esikus sulava lume loigus. Pikk, ilusate jalgadega tüdruk. Minuvanune või aasta-poolteist vanem nagu Riina. Linna omadest ei saa alati aru, kui vanad nad on.

Kuhu sul minna on, lits.

Need võivad maha ka lüüa.

Helistada ta ei tahtnud. Seitsmest läheb linnast Tartu buss, keegi saaks ta ära viia. Isa oli õhtul väga pikalt garaažis istunud, aga ema ütles, et ei lähe naabrite juurde küsima. Pole vaja sellest siin külas kella lüüa. Saab sõidetud küll.

3.

Riina tahab kindlasti sügisest ülikooli minna, majandusse või psühholoogiasse. Aga tööle tahab ka minna enne. Ta ei tea veel, kuidas ta jõuab Tartusse sisseastumiseksamitele ja Soome maasikale, aga Tulka ei maksa meile just väga palju, seega ikka peab.

Mis ta sõbrannast sai?

Viisid linna tagasi? Vast ikka viisid, pärast.

Suure linna süütud tüdrukud.

See oli Riina mõte ja ma sain kohe aru, kui hea mõte see on. Andre läks kohe sügise alguses ära ema juurde Soome. Päriseks. Kui ta oleks jäänud, võib-olla ma isegi mõtleksin praegu teisiti. Võib-olla. Riinal ei ole ka ühtegi kindlat silmarõõmu, kuigi huvi näidatakse välja palju. Liigagi palju. Putka letis võib vahel õhtuti päris jäle olla.

Joome longerot ja pärast natuke viina õunamahlaga. Poisid joovad rohkem õlut. Alguses nad isegi räägivad natuke peole minemisest, aga lõpuks läheb neil see tahtmine üle. Leo on juba teisel kursusel, tipis õpib ja teeb isaga koos väikest viisi metsaäri. Ta käib palju kinos, vaatab pea kõik uued filmid ära. Minu kohta seda muidugi öelda ei saa, aga õnneks olen vähemalt mõnda näinud, „Natural Born Killers“, „Schindleri nimekiri“. Pärast SEDA räägime veel pikalt edasi. Leo on sama hea suudleja kui Andre. Korraks on tunne, nagu aetaks mind orgi otsa, aga ma ootasin, et midagi sellist võib olla. Hetkeks on tunne, et tema ei oodanud seda. Ma ei ütle talle kordagi oma perekonnanime. Ta käib pärast ise köögis prügikasti juures. Teeme köögis võileibu, on vorsti, hapukurki. Meie oleme elutoas, saame siin muusikat kuulata. Teised on väikses toas.

Riina ajab mind vaikselt üles, kui õues on veel hämar. Läheme esimese hommikuse bussiga tagasi. Ööbime tihti üksteise pool, kedagi ei huvita. Kartsin tegelikult, et pärast võib olla tühi tunne. Äng. Õõnsus hinges. Aga midagi sellist ei ole. Katsusin vetsus sõrmega, et kindel olla, et aru saada, kuidas nüüd on. Siis tuli korraks naer peale. Riina ei räägi suurt midagi, aga ta tundub normaalne.

Mind enam ei purusta.

Mõtle, kui tõmbavad su autosse? Baarist või samast putka juurest. Tee äärest, kui hakkad koju minema. Lõõpimine ja flirt, naer on ainult alguses. Kedagi ei huvita, kas ja kui süütu sa oled, pärast uhkustavad veel küla peal.

See viimase suve lugu. Omad tuttavad olid olnud ka seal autos, Riina õel.

Ise ronisid auto peale, lits.

Tulebki Riina peatus. Vaatan, kuidas ta selges talvehommikus edasi astub, teeserval keset valget lagedat, võtab värskes lumes pikki samme. Kapuuts on talle õlgadele kukkunud, jope karusnahal, Riina tumedatel juustel säravad värsked valged helbed, need langevad ta juustele ja näole nagu eikuskilt ja samal hetkel ma juba tean, täiesti kindlalt. Tema on süütu.