Lothar Gorris: Hr Krastev, kas te olete kunagi Kremlisse sattunud?
Ivan Krastev: Ei, aga ma olen korra kohanud Vladimir Putinit – Sotšis, ühe vahetult pärast Krimmi annekteerimist toimunud konverentsi kõrvalüritusel. President andis õhtusöögi. Kohal viibis üks minu Ameerika kolleeg, aga ka Austria kantsler, Prantsuse ja Iisraeli välisminister. Kohe sai selgeks, et Putini arvates mõistetakse teda täiesti valesti. Ta kõneles Lääne šovinismist ja silmakirjalikkusest. Tema meelest ei saada aru, et Krimm on Venemaa. Need olid samad argumendid, mida me kuuleme praegu, aga ei saa öelda, nagu tollast Putinit oleks iseloomustanud praegune messianism.
LG: Miks on see siis välja ilmunud nüüd?
Krastev: Kui sa oled olnud 20 aastat autoritaarses riigis võimul, siis keegi ei julge sulle enam vastu rääkida. Sa oled kehtestanud süsteemi, sa oled ise saanud selleks süsteemiks ja sa ei suuda ette kujutada, et kogu maa seda ei peegeldagi. Samuti ei suuda sa ette kujutada, et kellestki võiks saada sinu adekvaatne järglane. Seega pead sa lahendama kõik probleemid ise, seni kui veel elus oled. Putini jaoks on Venemaa juba ammu lakanud olemast tavalises mõttes riik; see on teatav ajalooline, tuhande aasta vanune keha.
LG: Millised olid teie muljed Putinist?
Krastev: Väga intelligentne ja terane, otsekohene, rünnakuvalmis. Sarkastiline, kui rääkis kellegagi Läänest. Kuid inimese kohta ütlevad kõige rohkem pisiasjad. Ta viis ikka ja jälle jutu olukorrale Donbassis just nagu välisluure agent, kes teab, kui mitu inimest igas külas elab ja milline on olukord igaühes neist. Ta pidas tõsiasja, et Obama valitsuses vastutasid Vene poliitika eest peamiselt naised, teadlikuks katseks teda alandada. Lääne silmakirjalikkus on saanud talle kinnismõtteks ja seda peegeldavad kõik Vene valitsuse sammud. Kas te teadsite, et terved lõigud Krimmi annekteerimise deklaratsioonist on sõna-sõnalt maha kirjutatud Kosovo iseseisvusdeklaratsioonist, mida Lääs toetas? Või et rünnak Kiievile algas teletorni ründamisest, nii nagu NATO oli rünnanud Belgradi teletorni 1999. aastal?
LG: Miks ta seda teeb?
Krastev: Sest ta tahab anda meile õppetunni. Ta tahab meile öelda: me oleme teie pealt õppinud. Isegi kui see tähendab täpselt selle tegemist, mille pärast ta meid vihkab. Tol õhtul Sotšis väljendas ta nördimust, et Krimmi annekteerimist on võrreldud sellega, kuidas Hitler annekteeris 1938. aastal Sudeedimaa. Putin elab ajaloolistes analoogiates ja metafoorides. Need, kes on igavese Venemaa vaenlased, peavad olema natsid. Seega asus ta Donbassi konflikte kohe kujutama genotsiidina. Putini liialdused on niivõrd äärmuslikud, et neil pole enam seost reaalsusega. Ta on langenud omaenda retoorika pantvangi.
LG: Kas ta on vihane inimene?
Krastev: Ta kõneleb pidevalt reetmisest ja petmisest – mida tegevat Lääs ja endised Nõukogude liiduvabariigid. 2008. aastal, Gruusia-vastase sõja aegu kohtus ta Ehho Moskvõ raadiojaama peatoimetaja Aleksei Venediktoviga – see oli riigis üks viimaseid kriitilisi meediakanaleid, enne kui äsja kinni pandi. Putin küsis, kas Venediktov ikka teab, mida ta oma eelmisel töökohal tegi. Venediktov vastas: Hr president, me ju kõik teame, kust te tulnud olete. Putin küsis, kas te teate, mida minu eelmises töökohas reeturitega tehti. Jah, teame, vastas Venediktov. Ja kas teate, miks ma üldse teiega räägin? Sest teie olete vaenlane, mitte reetur! Putini silmis sooritas Ukraina suurima mõeldava kuriteo: reetis Venemaa.
LG: John le Carré spiooniromaanides keerleb kõik reetmise ümber.
Krastev: Tuleb märkida, et Lääne meedia on andnud oma panuse väärpildi loomisse Putinist. Esiteks öeldakse, et Putin on korrumpeerunud. See on tõsi. Aga kas see seletab tema poliitikat? Putin on olnud 20 aastat tuumariigi juht. Ta mõtleb ajaloo, reetmise ja pahatahtlikkuse terminites. Säärase inimese jaoks on korruptsioon kõigest võimuinstrument. Raha võis Putinile olla tähtis siis, kuid ta noorem oli, aga mitte enam. Teiseks öeldakse, et Putin on küüniline õnnemängur või trikster. 2011. aastal väitis Putin, et temavastased protestid on organiseeritud Ameerika saatkonnast. Lääne analüütikud pidasid seda propagandaks, sest Putin pidi ju teadma, et see pole tõsi. Tolle õhtusöögi käigus sai mulle selgeks, et ta tõesti usub seda. Tema ajaloomõistmise järgi ei toimu midagi spontaanselt. Kui inimesed avaldavad meelt, siis ta ei küsi: Miks nad on tulnud tänavatele? Ta küsib: Kes nad saatis? Kui teda sõnast võtta, siis ta meid enam ei üllataks. Kui lugeda tema esseed eelmise aasta juulist, kus ta kirjutas, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas ja ta ei lepiks kunagi Vene-vastase Ukrainaga, siis on kohe näha, millised ta kavatsused on. Ja kolmandaks öeldakse, nagu oleks Putin äärmiselt strateegiline ja taktikaline.
LG: Kas teie meelest ta ei tegutse ratsionaalselt?
Krastev: Räägitakse, et Putin olevat vaadanud mitu tundi järjest televiisorist Gaddafi lõppu. Ja et tema otsus presidendi positsioon Medvedevilt tagasi võtta, mis polevat tema algsetesse plaanidesse kuulunud, olnud reaktsioon sellele, sest ta ei tahtnud kohata samasugust saatust nagu Gaddafi, kelle tema enda rahvas hukkas. Küüniliste ja kalkuleerivate inimestega on võimalik läbi rääkida, sest nad teavad, et ka nemad võivad lõigata kasu. Kuid Putin näib olevat aastatega radikaliseerunud, võib-olla ka Covidi-isolatsiooni tõttu. Ta on missioonil ning riski vältimine ei ole tema jaoks enam tähtis kategooria. See võib kõlada psühhologiseerivalt, aga ta kuulub viimasesse Nõukogude generatsiooni. Tema tööks KGB agendina oli Nõukogude Liidu kaitsmine. Kuid temal ja ta kolleegidel see ei õnnestunud. Nõukogude Liit kukkus üleöö kokku ilma mingi sõja ja invasioonita. Putin ja KGB ei saanud aru, mis juhtus. Nad olid läbi kukkunud. Arvan, et temas on tugev süütunne.
LG: Putin teenis tollal Ida-Saksamaal.
Krastev: See teeb asja veel huvitavamaks. Raske on oma maast aru saada, kui see on parasjagu dramaatiliselt muutumas ja sa ise elad välismaal. Piiri tagant paistavad sündmused müstilisena, justkui mingi arusaamatu konspiratsioonina. Kuid see, mida tema koges ja mõistis, oli rahvuslik eufooria Saksamaal, kui Berliini müür langes, sest ta viibis ise seal kohapeal. Oma essees kirjutab ta, et Ukraina ja Venemaa vahele on ehitatud müür ja see peab langema. Selles mõttes on praegu Ukrainas toimuv Putini silmis rahumeelne taasühinemine.
LG: Kõlab traagiliselt.
Krastev: Tragöödia on see, et me näeme Ukraina vägivaldset taaskoloniseerimist ja mitte rahumeelset taasühendamist. See väärarusaam maailma toimimisest tekitab Putinis meelehärmi. Ta usub tõesti, et käimas ei ole sõda, vaid erioperatsioon, sest ühe rahva vahel ei saa ju sõda olla. Ja ta ei usu kunagi neid, kes ütlevad, et see ei vasta tõele. Putin näeb ennast Vene rahvuse isana. Võib-olla ta ongi seda, võib-olla mitte, kuid üks on selge: Putinist on saanud vastu tema enese kavatsusi Ukraina rahvuse isa. Krimmi annekteerimine ja Donbass oli see, mis lõi uue Ukraina identiteedi, mille juured on kahes printsiibis: vastuseis Venemaale ja vastuseis Putinile. Nüüd leiab ta ennast olukorrast, mida me tunneme vene kirjandusest, kus isa ütleb pojale: ma olen su sigitanud ja nüüd ma ka su tapan. Samal ajal hävitab Putin just seda Vene identiteeti, millest ta kogu aeg räägib. 2014. aastal toetas Krimmi annekteerimist venelaste suur enamus. Aga nad olid kõigest osa publikust, kes kõrvaltvaatajatena aplodeerisid. Nüüd aga Vene sõdurid lihtsalt surevad, aga nad tapavad ka neid, kes peaksid Putini sõnul olema nende vennad. Ja elanikkond kannatab sanktsioonide all.
LG: Kas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on omamoodi anti-Putin?
Krastev: Putin kehastab Venemaad, aga Ukrainas pole kunagi olnud kedagi, kes seda maad kehastaks. Kaks nädalat tagasi muutus see võitluseks kahe mehe vahel. Leidub üks kuulus video Ukraina piirvalvurite viimastest minutitest Musta mere Maosaarel ja kuidas nad saatsid neid ähvardava Vene sõjalaeva persse. See meenutab Bresti kindluse lahingut Nõukogude Liidu Isamaasõjas Natsi-Saksamaa vastu. Sakslased piirasid kindlust 40 päeva, kuid Nõukogud sõdurid keeldusid kindlust loovutamast, samal ajal kui Hitleri väed kogunesid Moskva alla. Nüüd seisab Zelenskõi Kiievis ja ütleb: Meie oleme siin, põranda all. Meie kaitseme Kiievit. Nõukogude Liidu kangelasliku natsivastase võitluse müüti ei kehasta nüüd Putin, vaid Zelenskõi.
LG: Rollid on vahetunud.
Krastev: Just nimelt. Putin tahtis legitimeerida Ukraina invasiooni väidetega, et Venemaa peab end jälle kaitsma natside vastu. Seepärast ta kõnelebki kogu aeg Ukraina denatsifitseerimisest. Kuid president Zelenskõi, kes on juut, on tegelikult hoopis see, kes ülekaalukale jõule vastu astub.
LG: Kas usute, et vene rahvas toetab invasiooni, nii nagu nad toetasid Krimmi annekteerimist?
Krastev: Leidub palju venelasi, kellele toimuv ei meeldi ja kes pole tingimata Putini fännid – inimesed, kes kannatavad korruptsiooni ja repressioonide all, kuid on seni vaikinud, sest olukord on selline, nagu on ja on alati olnud. Nad on elanud oma elu, tundmata huvi politiika vastu ja pealegi, mis oleks Putinile alternatiiv? Kuid olgem ausad: neile venelastele pole alati meeldinud ka see, kuidas Lääs on neid kohelnud, ja neid ei rõõmustaks ka Ukraina ühinemine NATO-ga. Venemaa juba on selline. Aga see ei ole venelaste sõda, see on Putini sõda. Kõik need Putini apoliitilised toetajad – need, kes noogutavad kaasa, kui Putin ütleb, et Venemaa peab tõusma põlvilt ja tundma uhkust – esitavad praegu enesele esmakordselt selle kõige valusama küsimuse, mida saab autoritaarse juhi kohta küsida: Kas ta ikka teab, mida teeb? Kas ta on mõistuse juures?
LG: Te ju teate neid pilte, kus Putin istub lõputult pika laua taga, kaugel teistest koosolekul osalejatest. Ühel neist on ta invasiooni alguspäevadel koos oma nõuandjatega Kremlis. Sellised fotod ei ole kindlasti juhuslikud, aga mis on Putini sõnum?
Krastev: Tema ringkonnas näib valitsevat sügav obsessioon seoses Covidiga. Lisaks on Putinit alati nähtud oma nõunikest ja poliitilisest eliidist eemalseisvana. Teda ümbritseb teatav üksildus, mis mingil moel peegeldab Venemaa üksildust. Seetõttu ei panegi Venemaa isolatsioon teda muretsema, sest ta on ka ise üksi. Samas näeb ta ennast ainsana, kes saab tõeliselt aru sellest, mis toimub. Mind jahmatas see video, mis näitas teda Venemaa julgeolekunõukogu koosolekul. Kõik need tähtsad tegelased, kes ilmselgelt ei teadnud, mida neilt oodatakse, ja tundsid end ebamugavalt, sest nad teadsid, et ei tohi eales mingit eriarvamust väljendada, isegi kui mõnele võib valmistada muret see enesehävituse tee, mille Venemaa on nüüd valinud. Ja selle kõrval Putini agressiivne, alandav domineerimine, mis näitas avalikult, et ta nende vaateid ei jaga ega hooli vähimatki sellest, mida nad räägivad.
LG: Aga mis oli kogu selle etenduse mõte?
Krastev: Ta tahtis näidata maailmale, et need inimesed pole süüst puhtad. Ta tahtis jagada vastutust. Ja ma sain teada veel üht asja: et Vene eliiti võis see kõik tabada vahest suuremagi üllatusena kui meid siin Läänes. Ja ma arvan, et Ameerika valitsuse radikaalne otsus oma luureinfot avalikustada aitas lammutada Putini narratiivi.
LG: Mis narratiivi?
Krastev: Et Venemaa on ohver. Te võite kritiseerida Ukraina valitsust ja tõrjuda Läänt, aga kui te ütlete, et Zelenskõi on nats, siis pole see kõigest absurdne, vaid röövib maailmalt ka Teise maailmasõja järgse intellektuaalse ja moraalse alusmüüri. Üks tähtsamaid reegleid on see, et natsismi ei tohi trivialiseerida. Ja ta rikkus veel üht tähtsat külma sõja järgset reeglit: tuumarelvi ei tohi suhu võtta. Tuumarelvad on olemas, on juba pikka aega olnud. Me teame, et Venemaal on need olemas. Me teame, et need on olemas USA-l. Aga viimasel 30 aastal on poliitikud kokku leppinud, et nendest ei räägita, ammugi ei ähvardata nende kasutamisega. Aga sõja kolmandal päeval, kui invasioon oli takerdumuas, hakkas Putin tegema just seda. Ja ta hoiatas, et Ukraina võib hankida ja kasutada tuumarelvi. See on jõhker ja ühtlasi mõneti rumal: Kui loota lepitust Läänega, tuleb esitada lugu, mida on võimalik uskuda. Aga sellist pole.
LG: Kas Putin on nii isoleeritud, et võib lihtsalt omal käel tuumanuppu vajutada?
Krastev: Tema isolatsioon võib panna ta tegema mida tahes. Teisalt on olukord nii väljakutsuv, et ta võib ka kasutada Nixoni strateegiat.
LG: Väidetavasti olevat USA president Richard Nixon ühes Vietnami sõja järgus järginud sellist strateegiat, et püüdis näidata end irratsionaalse ja vihasena, justkui ta võiks kasutada isegi tuumarelvi – selleks, et sundida Põhja-Vietnami alistuma. Nagu me teame, et see strateegia ei töötanud. Teisalt võis Nixon olla ka päriselt liimist lahti – depressioon, unetus, alkohol.
Krastev: Ma ei tea, kas Putin tuumarelvi kunagi kasutaks. Kuulasin Müncheni julgeolekukonverentsil USA kindralit David Petraeust, meest, kes on juhtinud mitut invasiooni. Ta väitis, et teab, kuidas see käib. Sõjaväejuhte huvitavad ainult võimekused. Isegi kui sellise lähenemisega ei nõustuta, on see kaunis ratsionaalne mõtteviis. Petraeus väitis, et Putinil on olemas kõik invasiooniks vajalikud võimekused, mistõttu on suur tõenäosus, et ta selle ka läbi viib. Fiona Hill, kes on kirjutanud Putinist väga hea raamatu, ütles hiljutises intervjuus: Putin teeb seda, mida ta ütleb, et teeb. Ka see oli üks Putini sõnumeid tolles videos Venemaa julgeolekunõukogu istungist: Kas keegi tõesti arvab, et mõni neist tegelastest võiks mind peatada? Pealegi ei saa neid tegelasi ju kindlasti kahtlustada sümpaatiates Lääne vastu, vaid nad võivad kõigest arvata, et Ukrainaga ümberkäimiseks leidub paremaid viise, kui riigi hävitamine ja Zelenskõi tapmine.
LG: Analüütikute arvates on Putin üllatunud, et tema plaanid ei realiseerunudki nii, nagu ta arvanud oli.
Krastev: Sest ukrainlased kaitsevad ennast ja Zelenskõi on jäänud Kiievisse. Putin peab mõistma, et Zelenskõi lihtviisiline tapmine ei tähenda veel lõppu. Tavalised ukrainlased igal pool külades seisavad Vene sõduritele vastu ja karjuvad: Minge tagasi! Mida te siin teete? Sõduritel vastuseid pole. Ka sanktsioonid valmistavad Putinile üllatuse. Tema ettekujutus Läänest on midagi karikatuurset. Justkui olukord Läänes meenutaks talle Nõukogude Liidu viimaseid päevi: see juhtus meiega, nüüd on nende kord. Nad kukuvad kokku. Putin arvas, et Euroopa hakkab raskeid otsuseid edasi lükkama. Sanktsioonid muutsid kõike. Need muudavad Vene keskklassi igapäevaelu. Nad olid harjunud olema kõigest pealtvaatajad, aga nüüd saavad nad Putini poliitika tagajärgi omal nahal tunda.
LG: Vene keskklass võib radikaliseeruda, kas Putini poolt või vastu.
Krastev: Pandeemia ajal ma reisisin päris palju. Pole midagi masendavamat kui need tühjad lennujaamad. Nüüd toob sõda inimesed tänavatele: ukrainlasi, kes põgenevad, eurooplasi, kes avaldavad meelt. Ja leidub üks video Moskvast, mis näitab suurt rahvahulka IKEA ees viimasel päeval enne poe sulgemist. Kõik nad tahtsid viimast korda šoppama minna. IKEA-s šoppamine kuulub nende elustiili juurde, see viib mõtted autoritaarselt reaalsuselt mujale samamoodi nagu reis Saksamaale, suusapuhkus Kitzbühelis või suved Vahemere ääres.
LG: Nad olid osa globaalsest keskklassist. Nad tahtsid elada kena elu ja reisida nagu kõik teisedki.
Krastev: Aga ühtäkki on Venemaa nagu saar, mis on maismaast lahutatud ja vajumas ookeani. Ja mitte keegi ei tea, kas on tagasiteed. Muutused, mida nad läbi elavad, ei ole tühised. Nad teavad, et endine olukord võib taastuda alles pika aja pärast, kui üldse. See on pandeemia ja sõja erinevus. Pandeemia puhul valitsesid õigustatud ootused, et kui see lõpule jõuab, taastub vana normaalsus. Aga kuidas on venelastega? Vaevalt on neil võimalik tulevikus öelda, et asi polnudki nii hull ja midagi traagilist ei juhtunud. Võidakse sõlmida relvarahu või isegi rahuleping, aga kas Lääs kaotaks sanktsioonid? Kas eurooplased unustavad, et Viini apteekidest said jooditabletid mitmeks päevaks otsa? Meie maailm on muutunud. Elasime sõjajärgses maailmas, nüüd elame sõjaeelses. See on muutus ja see leiab aset inimeste peas.
LG: Kas ukrainlased peaksid pidama sõda, mida nad võita ei suuda?
Krastev: Leidub üks Harvardi uurimus asümmeetriliste sõdade tulemustest. 19. sajandi lõpul võitis tugevam sõjaline jõud peaaegu alati. 20. sajandi teisel poolel võitis sõjaliselt nõrgem jõud 55% sõdadest. Kas keegi arvas, et Afganistan suudab USA välja tõrjuda? Ma ei arva, et ukrainlased suudaksid pikalt vastu pidada, aga ma arvan, et Ukraina pikaajaline okupeerimine on võimatu – seda niihästi oodatavate ülestõusude tõttu kui ka niisuguse okupatsiooni majanduslike kulude tõttu. Sellles on Putini jaoks käesoleva sõja kohutav paradoks: Üks asi, mida maailm on viimastel nädalatel õppinud, on see, et venelased ja ukrainlased ei ole sama rahvas. Teatud mõttes on ukrainlased isegi valmis omaenda riigi kaotama, et võita endale identiteet.
LG: Kõlab romantiliselt.
Krastev: See on 19. sajandiga sarnanev olukord: Venemaa kui klassikaline imperiaalvõim ja Ukraina oma antikolonialistlikus võitluses selle vastu. Muidugi on see romantiline tähtede seis. Aga jällegi, kui järgida Vene sõjanarratiivi, siis ukrainlasi pole olemas, sest nad on tegelikutl venelased, samal ajal kui tõelisteks vaenlasteks on natsid ja ameeriklased. Seega on olemas ainult venelased ja antivenelased.
LG: Te olete oma uurimistöös juba ammu keskendunud poliitika ja demograafia suhtele. Kas see mängib oma rolli ka siin?
Krastev: Kindel see. Putinil on oma demograafiline kinnisidee. Pärast oma essee avaldamist mullu suvel on ta mitut puhku öelnud, et kui poleks olnud revolutsiooni ja Nõukogude Liit poleks lagunenud, oleks Venemaa elanikkond praegu 500 miljonit. Ta usub, et Venemaa vajab Ukraina inimesi, et uues maailmas ellu jääda. Lisaks arvatakse, et pandeemia on põhjustanud Venemaal miljon surma, ning iive riigis langeb. Venemaal on hiigelterritoorium, mis jääb inimestest järjest tühjemaks. Sinna rändab küll suurel hulgal töölisi Kesk-Aasiast, kuid riigi slaavi tuumik tõmbub kokku, mistõttu Valgevene ja Ukraina pakuvadki lubadust teatavaks demograafiliseks konsolideerumiseks. Asi ei ole ainult Ukraina territooriumis, vaid ka Ukraina inimestes.
LG: Kas Putin mõtleb etniliselt?
Krastev: Putin usub, et Venemaal on omaette tsivilisatsioon. Putin alustas oma karjääri Nõukogude agendina. Ta ei olnud klassikalises mõttes natsionalist. Räägitakse, et talle avaldanud tugevat mõju kindral Anton Denikini memuaarid. Denikin oli üks valgekaartlaste juhte, kes bolševikelt 1920ndatel lüüa sai. Kõnes, milles Putin kuulutas Ukrainale sõja, ründas ta ka esmakordselt Nõukogude pärandit. Ta ütleb, et Lenin oli see, kes Ukraina lõi. See oli natsionalisti, anti-bolševiku kõne.
LG: Kuidas oleks võimalik muuta see konflikt kuumast sõjast külmaks?
Krastev: Lõppude lõpuks siis, kui mõlemad pooled on välja kurnatud. Kahjuks ei too ükski lahendus praegu kummalegi poolele kasu. Kui Putin annab järele, siis on temaga läbi. Seega peab ta eskaleerima, et sundida ukrainlasi kapituleeruma. Ukrainlastele annaks neutraalsus ja NATO-sse astumisest loobumine mingi võimaluse. Kuid ainus isik, kes saaks sellisele sobingule alla kirjutada, on Zelenskõi, sest ta on Ukraina ainus legitiimne juht, ainus, kes on võidelnud Putini vastu. Kuid Zelenskõi on ühlasi ka isik, kes sellisele kokkuleppele kunagi alla ei kirjutaks. Ja isegi kui ukrainlased nõustuksid Moskva tingimustega, tuleks kaotada Lääne sanktsioonid ja see on tõenäoliselt raske.
LG: Kas Lääs on päriselt nii kange, millisena ta ennast praegu näitab?
Krastev: Tehtud otsused on rängemad, kui Lääs ise ette kujutada oskas. Poliitilised juhid võisid neid otsuseid teha, sest valijad toetasid neid. Aga kui kaua see kestab? Praegu on teatav hoog sees ja seda mitte ainult Poolas ja Tšehhi Vabariigis, vaid ka kauges Itaalias ja Hispaanias. On selge, et Putin pani midagi liikuma. Meenub üks loetud säuts: Putinil õnnestus ühe päevage lõpetada Rootsi neutraalsus ja Saksa patsifism.
LG: Mille täpsemalt Putin Läänes vallandas?
Krastev: Solidaarsuse. Vintskuse.
LG: Ometi jätkab Euroopa nafta ja maagaasi importi Venemaalt.
Krastev: Nafta pannakse sanktsioonide alla varsti. Ja gaas? Lääs võib selle lõpetada. Putin võib selle lõpetada. Ukraina võib torujuhtme õhku lasta. Igasuguseid asju võib juhtuda ja seetõttu ongi olukord nii huvitav: tagasiteed vanade aegade juurde enam ei ole. Vintskus ei tähenda muud kui teiste valikute puudumist. Asjad on nii, nagu nad on. Ja me ei tea, kuhu nad meid välja viivad.
LG: Euroopa otsuseid võis suuresti ajendada hirm. Säärased otsused ei ole üldiselt õiged – või kuidas?
Krastev: Kindlasti mängib hirm oma rolli. On kahesugust ähvardust. Üks lähtub inimestelt, teine loodusest. Putini võime mobiliseerida on suurem kui kliimamuutusel.
LG: Sest vaenlast on kergem tuvastada.
Krastev: See kriis on hävitanud mõned stereotüübid. Sakslased on tapnud oma kaks püha lehma: Nord Stream 2 kui Saksa merkantilismi sümboli ja patsifismi kui Saksa moralismi sümboli. Isegi streorotüübid Ida-Euroopa kohta on kadunud. Ühtäkki on empaatiata Ida teinud kõik võimaliku, et võtta vastu pagulasi. Ja kõik see toimub seetõttu, et on olemas tuvastatav vaenlane. Poola valitsus ei ole muutunud viimase kahe nädalaga demokraatlikumaks, aga ta on mõistnud, et tõeline oht suveräänsusele ei tule Brüsselist, vaid Moskvast.
LG: Aga kuidas on Ühendriikidega?
Krastev: Arvan, et USA karmidel sanktsioonidel ei ole nii väga pistmist Ukraina päästmisega. Ameerika on pigem strateegiline kui emotsionaalne. Sanktsioone kehtestades tahavad nad päästa Taiwani, näidates Hiinale, kui kõrge saab olema interventsiooni hind.
LG: Millega Putin lõpetab? Venelased ei ole just tuntud oma mässumeelsuse poolest.
Krastev: Inimesed surevad – ja see kehtib ka Putini kohta. Muutused saavad olema niivõrd olulised, et ka režiim peab ellujäämiseks muutuma, ja samamoodi juhtub ka Euroopas. Meie majandus muutub, nagu ka meie arusaamine vabadusest ja demokraatiast. Meedia ongi juba muutunud, et võidelda Venemaalt lähtuva desinformatsiooni vastu. Ja sellel on omad tagajärjed.
LG: Mida te silmas peate?
Krastev: Me panime kinni Russia Today ja teised kanalid. Me muutume vähem sallivaks.
LG: Kas me reedame oma arvamusvabaduse.
Krastev: Võib-olla. Niihästi pandeemia kui ka käesoleva sõja tõttu mängib riik jälle suuremat rolli. Pandeemia ajal oli heaoluriik see, mis kandis hoolt kodanike eest ja hoidis neid elus. Selles sõjas on julgeolekuriik see, mis mitte üksnes ei kaitse oma kodanikke, vaid nõuab neilt ka midagi vastu: nimelt valmisolekut teha ohverdusi. Üks minu sõber töötab suures ärikoolis. Ma ütlesin talle: Kõik see, mida sa õpetad, on kasutu. Sama kasutu, nagu sotsialismi õpetamine 1990ndatel. Globaliseerumise ja vabakaubanduse maailm, milles majandus huvitus ainult kasumikasvust ja mitte poliitikast, on möödas. Me ei tea, mis juhtub Venemaal pärast Putinit või Euroopas, mis leiab end praegu romantilises faasis. Aga me ei peaks tegema samu vigu mis 1989. aastal. Toona me arvasime, et Ida küll muutub dramaatiliselt, kuid mitte Lääs. Nüüd on Venemaa dramaatiliselt muutumas. Aga muutume ka meie.
LG: Hr Krastev, tänan teid intervjuu eest.
Inglise keelest tõlkinud M.V.
Putin Lives in Historic Analogies and Metaphors. Spiegel 17.03.2022
1965. aastal Bulgaarias sündinud poliitikavaatlejalt Ivan Krastevilt on ilmunud eesti keeles raamat „Pärast Euroopat“ (Varrak 2019); ja Vikerkaares esseed „Venemaa contra suvenäärnsussõjad“ (2007, nr 12), „Venemaa ja Georgia sõda: Suurvõimu lõks“ (2008, nr 9), „Euroopa lahutus“ (2012, nr 9), „Kas Hiina on demokraatlikum kui Venemaa?“ (2013, nr 6), „Demokraatia tõus ja langus. Meritokraatia“ (2014, nr 3) ning „Matkimine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks“ (koos Stephen Holmesiga, 2019, nr 12).
Lisa kommentaar