Putini sõda

Ilmunud Vikerkaares 2000, nr 2–3

Äsja 70aastaseks saanud vene teisitimõtlejat Sergei Kovaljovi on sageli nimetatud Andrei Sahharovi ürituse jätkajaks inimõiguste vallas Venemaal. Elukutselt füsioloog (bioloogiakandidaat 1964), oli ta üks inimõiguste initsiatiivgrupi asutajaid (1969) ja Jooksvate Sündmuste Kroonika toimetajaid. 1970 võeti talt võimalus teadlastööks, 1974 arreteeriti ning 1975 mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest seitsmeks aastaks vangi ja seejärel asumisele.

1987 sai Kovaljov naasta Moskvasse. 1993., 1995. ja 1999. aastal valiti Venemaa Riigiduuma liikmeks. 1990. aastatel oli mitmetel juhtivatel inimõigustealastel ametikohtadel Vene parlamendi- ja valitsusstruktuurides. 1996. aastal astus tagasi presidendi inimõigustekomitee esimehe kohalt koostöö puudumise tõttu valitsusega, eriti Tšetšeenia küsimustes.

Kovaljov on saanud mitmeid rahvusvahelisi inimõiguste auhindu ja teda on korduvalt esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks. 1997 avaldanud autobiograafia “Valge varese lend”. 1998. aasta aprillis esines Kovaljov ettekandega Tallinnas Avatud Eesti Fondi foorumil “Usaldus”. Sel puhul usutles teda ka Vikerkaare “sõsarajakiri” Raduga (1998, nr 2).

Esimese Tšetšeeni sõja ajal sai Kovaljovist maailma üldsuse silmis üks Vene sõjavastase protestiliikumise sümboleid. 1997. aasta 17. juuli New York Review’s avaldas Kovaljov pika artikli “Venemaa pärast Tšetšeeniat”¹. Artikli põhisõnum seisnes selles, et Tšetšeenia areng võib sõjalisele võidule vaatamata takerduda sisetülidesse, kuritegevusse ja islami fundamentalismi. (Muuseas Šamil Bassajevisse suhtus Kovaljov tolles kirjutises veel teatava sümpaatiaga, nimetades teda “tõeliselt vapraks meheks”. Seevastu meie eelmise riigikogu poolt siiralt, kuid ekslikult taga leinatud Salman Radujev oli Tšetšeeniat tihti külastanud ja sealseid juhtfiguure hästi tundva Kovaljovi meelest juba tollal lihtsalt hullumeelne.) Kovaljovi nägemus sõja kaotanud Venemaa tulevikust oli 1997. aastal aga küllaltki helge. Ta märkis, et enamik sõja eest vastutavaid poliitikuid on areenilt kadunud ja asendunud tublide reformaatoritega, nagu Anatoli Tšubais, Boriss Nemtsov, Jakov Urinson. Esimene Tšetšeenia sõda näidanud ka seda, et valitsus ei saa enam ignoreerida ja lollitada Venemaa kodanikuühiskonda, rahva “vaikivat enamust”. Viimase poole aasta sündmused, mille taga Kovaljov ei välista seekord just nimelt “reformipoliitikute” kätt, on andnud talle nüüd põhjust oma kahe ja poole aasta taguste prognooside optimistlikuma poole kibedaks revideerimiseks.

1.
1997. aastal avaldasin ma artikli, milles püüdsin teha mõningaid järeldusi 1994. – 96. aasta Tšetšeenia sõja kohta. Venemaa ja Tšetšeenia president olid just sõlminud Moskvas lepingu, mis mõistis hukka jõu kasutamise ja lükkas Tšetšeenia-Vene suhete lõpplahenduse edasi aastasse 2001. Mulle näis toona, et sõda on viimaks läbi ning käes on aeg äsjased sündmused kokku võtta.

Ma eksisin kurjal kombel. Ometigi ei osanud tollal keegi ka oma hirmsaimates unenägudes näha, et korras mõistuse ja mäluga poliitikud alustavad uut Tšetšeenia sõda varasemast veel suuremas ulatuses. Veelgi raskem oli kujutleda, et see sõda pälvib Vene üldsuse toetuse ning annab koguni tohutuid poliitilisi dividende seda juhtivaile Vene poliitikuile, iseäranis Vladimir Putinile, kes pääses presidendikohale suurel määral just tänu sõjale. Selleks et Ameerika lugejad mõistaksid, kui mõeldamatu metamorfoos on aset leidnud, võiksid nad hetkeks kujutleda, et näiteks 1978. aastal oleks Ameerika Ühendriikide president uuesti alustanud sõda Vietnamis. Ja et selle sammu oleksid kiitnud heaks kõik ameeriklased – kaevuritest ja talupoegadest professorite ja üliõpilasteni välja. Mõeldamatu? Muidugi on see mõeldamatu. Ometi on Venemaa praegu just täpselt niisuguses olukorras.

Kõigepealt peab märkima, et suur osa süüst toimunu eest lasub tšetšeeni rahval ja tema juhtidel.

Esimestel kuudel pärast sõjategevuse lõppu 1996. aastal näis, et on avanenud võimalused sõjajärgses Tšetšeenias demokraatiat ning õigusriiki rajada. Kui juhtunuks nõnda, siis oleks minu meelest kaotanud tähtsuse see, kas Tšetšeenia jääb Vene Föderatsiooni koosseisu või mitte. Jaanuaris 1997 valiti Asian Mashadov Tšetšeenia presidendiks. Mashadov oli mõõdukas ja vastutustundlik juht, kes selgelt eelistas ilmalikku arenguteed “islamiriigile”.

Muidugi valmistas Tšetšeenia käitumine tollal tõsist muret. Järelejäänud venekeelse elanikkonna vastane vägivald ja tagakiusamine, sh orjastamine ja pantvangide võtmine lunaraha saamiseks, ei lakanud pärast sõda, vaid kasvas mitmekordselt. Ja Tšetšeenia uued võimud ei teinud vähimaidki jõupingutusi säärase kuritegevuse peatamiseks, ehkki nii väiksel maal nagu Tšetšeenias, mille rahvastik on alla miljoni, teadis igaüks imehästi, kes Mashadovi kunagistest kaaskondlastest teenib orjakaubandusega, kus hoitakse vange, kuidas pressitakse välja lunaraha jne. Ometigi tegi Tšetšeenia president pärast iga teatavaks saanud inimröövi avalduse, milles ta seletas olukorda äärmiselt ähmaselt ja ebaveenvalt kui “Vene salateenistuste provokatsiooni”. Vange peaaegu ei püütudki vabastada. Ei tehtud vähimaidki katseid kuritööde organiseerijaid tabada ja karistada.

Eriti jäle oli mitmete ajakirjanike röövimine. Tegemist oli inimestega, kes olid kaks aastat oma eluga riskides kõnelnud Venemaale ja maailmale sõja kohta tõtt. Tšetšeenid olid rahu eest võlgu sama palju neile kui tšetšeeni rahvaväe sõjalisele edule.

Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: reporterid lakkasid Tšetšeeniat külastamast ja Vene ajakirjanike seas kujunes uus, eelnenule täiesti vastandlik suhtumine. Raske on taunida ajakirjanikke nende Tšetšeenia-vaenulikkuse pärast.

Pealekauba kehtestati Tšetšeenias islamiseadused eriti karmis vormis, sh ihunuhtlus, jäsemete maharaiumine ja kohalikus televisioonis edastatavad avalikud hukkamised. Kõik see pani Tšetšeenia-sõbralikke inimesi kahtlema Mashadovi kavatsustes kaitsta riigi ilmalikku loomust – kavatsustes, mida ta õigupoolest kunagi avalikult ei olnud kinnitanudki, – või vähemalt kahtlema tema otsusekindluses.

Kahjuks osutusid need hirmud, mida ma oma 1997. aasta artiklis Tšetšeenia tuleviku kohta avaldasin, põhjendatuks. Tšetšeenia president ja valitsus ei ilmutanud viimase kolme aasta jooksul tahtmist luua vabariigis korda otsustavate meetmetega. Nende motiivid on selged – nad kartsid, et juba esimene kindlakäeline samm võib viia ülestõusu ja kodusõjani. Kuid Mashadovi argus viis võimalikest halvima tagajärjeni: ta kaotas peaaegu täielikult kontrolli maa üle ja tegelik võim läks nn “välikomandöride” kätte, kelle seas olid säärased orjakauplejad nagu Arbi Barajev ja Ruslan Haihorojev, terroristid nagu Salman Radujev ja Šamil Bassajev ning Jordaania islamifanaatik Hattab, kes paljude arvates on Osama bin Ladeni liitlane. Valitsuse ja välikomandöride konfliktis läksid kaotsi riigi autoriteedi viimased riismed.

Teisisõnu, Itškeeria Tšetšeeni Vabariik jäi tegelikult sündimata – isegi “islamivabariigina”. Selle asemel tekkis maailmakaardile must auk, millest aeg-ajalt Kamazi veokite roolis valgus Kalašnikovi automaatidega relvastatud habemikke Tšetšeenia naaberaladele Venemaal. Mõnikord võtsid nad kaasa kariloomi ja kadusid koos nendega, mõnikord inimesi. Keegi ei tea kuigi täpselt, mis toimus tegelikult Tšetšeenia enese territooriumil.

Teada on aga see, et Bassajev ja Hattab korraldasid augustis “vabastusretke” Dagestani. Näib, et nemad ja teised Dagestani tunginud tšetšeeni väeüksuste komandörid pidasid ennast “internatsionaalseteks sõdalasteks Allahi nimel”, võiks öelda, et islami Che Guevaradeks. Nad olid veendunud, et usukaaslased teisel pool piiri võtavad nad avasüli vastu. Nad eksisid: dagestanlased võtsid neid vastu relvadega. Isegi mõned tšetšeenid – niihästi Dagestanis kui ka Tšetšeenia piirialadel – püüdsid seda arutut rüüsteretke peatada. Räägitakse, et nad öelnud Bassajevi ja Hattabi meestele: “Edasi pääsete ainult üle meie laiba.” – “Milles küsimus,” olnud “Allahi sõdalaste” vastus, ja nõnda laskis tšetšeeni talumeeste mitteametlik piiripatrull nad läbi.

Mul pole õigust mõista kohut rahulike talupoegade üle, kes taandusid raskelt relvastatud islamibandiitide ees. Aga kui nad oleksid teadnud ette kõiki Dagestani avantüüri tagajärgi, siis ma usun, et paljud neist eelistanuks pigem riskida oma eluga kui lasta islamiste üle piiri. Ja kui president Mashadov näinuks ette kõiki tagajärgi (aga see ju tema amet oligi), oleks ta teinud kõik, mis ta võimuses, et takistada sissetungi Venemaale Tšetšeenia territooriumilt, isegi kui sellega kaasnenuks kodusõda.

Dagestanis pani Vene armee esmakordselt pärast Teist maailmasõda toime tõelise vabastusmissiooni. Ta kaitses Dagestani elanikke välisrünnaku eest. Armee tegi oma tööd halvasti: ta kaotas mehi omaenda suurtükitules ja lennurünnakuis. Ta ei suutnud nädalaid hõivata mitmeid pisikesi mägikülasid, mille olid vallutanud Bassajev ja Hattab; ja ta ei hoiatanud rahulikke külaelanikke suurtüki- ja õhurünnakute eest. Vene väed asusid vabas- tatud aladel rüüstama ja vägivallatsema, ehkki eelmise sõjaga võrreldes oli nende käitumine suhteliselt vaoshoitud. Lõpuks sõjavägi siiski täitis oma missiooni. Mõned islamistlikud üksused löödi laiali, teised suruti tagasi Tšetšeeniasse.

Ilmselt sündis just sel hetkel kindralite ja Moskva poliitikute peas koletislik idee: kasutada Dagestani võidust saadud impulssi selleks, et alustada Tšetšeeniaga uut sõda.

Pole just raske mõista, mille peal olid väljas kindralid. Nemad ihkasid kätte- maksu oma häbiväärse kaotuse eest eelmises sõjas. Poliitikute motiivid on märksa keerulisemad. Hiljuti püüdsin ma mõningaid neist kirjeldada Berliini ajalehes Die Welt:

“Tagurlike Vene poliitikute jaoks oli sõja taasalustamine samuti kättemaks, kättemaks “nurjatutele liberaalidele” ja “vastutustundetutele kisakõridele”, kes olid 1994.–96. aastal ässitanud avaliku arvamuse Vene riigi verise jõudemonstratsiooni vastu.”

Kuid ma kardan, et see tõlgendus on liiga lihtsakoeline. Ma alahindasin praeguses Vene poliitikaelus valitsevat künismi. Loomulikult teeb “Vene tagurlikele poliitikuile” – rahvuslik-patriootiliste rühmituste ja kommunistliku partei mitmesuguste fraktsioonide toetajaile – head meelt “nurjatute liberaalide” nii nagu ka nõdra tsaari kõrvaldamine, kes oli lasknud sõlmida 1996. aasta 31. augusti vaherahu Hassavjurti linnas ning allkirjastanud 1997. aasta Moskva mailepingu. Kuid need poliitilised jõud ei pääsenud löögile.

Uut Tšetšeenia sõda kasutasid poliitilise püssirohuna ära teised mehed, eelkõige Vladimir Putin ning Kremli lähikondlased. Eelmisel suvel just Dagestani sündmuste kõrgpunktis vallandas Jeltsin peaminister Stepašini ja pani tema asemele Putini. Pealekauba kuulutas president Putini avalikult oma järglaseks alates aastast 2000 – see avaldus ajas tollal ainult naerma. Ja see oligi naeruväärne. Esiteks, kuidas saab olla võimalik, et võimulolev president “nimetab ametisse” tulevase presidendi –- ega me ju Haiitil või mõnes säärases kohas ela?

Teiseks: professionaalselt ilmetu näoga Putin, varemalt FSB (KGB järglase) direktor, oli laiemale üldsusele samahästi kui tundmatu. Näis, et tal pole vähimaidki šansse võita valimiskampaaniat sääraste kogenud poliitikute vastu, nagu endine peaminister Jevgeni Primakov, Moskva linnapea Juri Lužkov või Venemaa Kommunistliku Partei liider Gennadi Zjuganov. Kolmandaks: pärast 1998. aasta augusti finantskriisi oli Jeltsini enese maine parajasti nii madal, et tema avalik toetus mis tahes kandidaadile näis pigem määravat selle isiku vältimatule läbikukkumisele.

Putin aga ei lasknud end häirida. Võimalusest kinni haarates möönis ta, et tal on tõepoolest kavas kandideerida presidendiks, kuid et antud hetkel on kõige tähtsam asi sõda Dagestanis. See avaldas üldsusele muljet – ja tundus tõepoolest õige otsusena: kas valitsuse jaoks siis saabki olla tähtsamaid asju kui sõjategevus oma territooriumil?

Pärast seda, kui tšetšeenide väed olid augustis lahkunud Dagestanist ja pöördunud tagasi Tšetšeeniasse, kuulutas Putin, et Tšetšeenias valitsevat olukorda pole võimalik enam sallida – ka see oli tõsi. Ta ütles, et keskvalitsus ei tohi jääda nüüd peatuma, vaid peab ründama tšetšeenide tugipunkte, “isegi kui need asuvad Tšetšeenia territooriumil”. (Ka säärane loogika on mõistetav – ehkki jätab mainimata põhiküsimuse: kuidas eristada “terroristide tugipunkti” harilikust tšetšeeni külast?)

Putin hakkas saatma vägesid Tšetšeenia Vabariigi piiridele. Paljud arvasid, et need sõnad ja teod on lihtsalt sõjalise jõu demonstratsioon Mashadovi ja teiste Tšetšeenia ametlike juhtide toetuseks, mis sunniks viimaseid lõpuks pöörduma islamiekstremistide puhtverbaalselt taunimiselt konkreetsetele tegudele. Tähelepanelikumale vaatlejale olid aga Putini motiivid ilmsed: uus peaminister ei kavatsenudki piirduda ähvardustega. Ta isegi ei püüdnud kordagi algatada kontakte Tšetšeenia seadusliku valitsusega. Ta ei pida- nud vajalikuks Mashadovile ultimaatumitki esitada. Ta tahtis sõda ning oli selge, miks ta seda tahtis.

Kolme ja poole kuu pärast olid tulemas riigiduuma valimised – 2000. aasta juuni presidendivalimiste peaproov. Oli üpriski tõenäoline, et Jeltsinit ja Kremli aparaati vastustav liikumine Isamaa – Kogu Venemaa (mis koosnes peamiselt endistest nõukogude majandusjuhtidest ja mõjuvõimsatest regiooniliidritest) oleks saavutanud neil valimistel märkimisväärset edu. Ja värskelt võitud presidendikandidaat oleks pidanud konkureerima selle liikumise juhtidega, riigi kõige populaarsemate poliitikutega, nagu Juri Lužkov ja Jevgeni Primakov.

Ainus viis Putini jaoks oma Moskva konkurentide üle võitu saavutada oli sõjaline edu. Ja Dagestanist ei piisanud. Kuid kas avalik arvamus oleks toetanud sõjategevuse taasalustamist Kaukasuses? Oli ju möödunud kõigest kolm aastat ajast, mil Vene üldsus hingas kergendatult, kui 1996. aastal sõlmiti Hassavjurti kokkulepe. Mõistagi olid tšetšeenid pärast seda saatnud korda paljugi niisugust, mis õõnestas seda sümpaatiat, mis venelastel võis nende vastu tekkinud olla. Ometi polnud relvastatud sissetung Dagestani veel piisavalt võimendanud Tšetšeenia-vastaseid meeleolusid selleks, et ühiskond oleks heaks kiitnud uue sõjalise avantüüri. Veel augusti lõpulgi tundus üldsuse toetus uuele Tšetšeenia-vastasele sõjakäigule enam kui kahtlane.

Putin tegutses ettevaatlikult. Ta teatas, et valitsus taotleb üksnes piiri sulgemist Tšetšeeniaga. (Mõistagi ta valetas: kõigest kaks nädalat hiljem algas suuremõõduline invasioon – aga niisuguseid operatsioone ei planeerita ette ainult kaks nädalat.) Seejärel ütles ta, et väeüksuste ohutuse tagamiseks tuleb okupeerida mõned üksikud mäetipud Tšetšeenia territooriumil. Iseenesest mõista ei kõnelnud keegi sõjast, Jumal hoidku selle eest; valitsus tegi näo, et püüab kõigest tagada Tšetšeenia naaberalade julgeolekut. Aga siis toimusid septembris Moskvas ja Volgodonskis plahvatused – öised plahvatused korterelamutes, mis tapsid üle kahesaja inimese.

Need plahvatused said meie lähiajaloo pöördepunktiks. Kui esimene vapustus oli möödas, siis selgus, et me elame juba täiesti teistsugusel maal, milles peaaegu keegi ei söandanud enam kõnelda Tšetšeenia kriisi rahumeelsest poliitilisest lahendusest. Küsiti, kuidas saab läbirääkimisi pidada inimestega, kes tapavad öösel magavaid lapsi? Lahenduseks on sõda ja ainult sõda! Paljude poliitikute, sealjulgas Vladimir Putini retoorika oli säärane: meil on tarvis “vaenlane” halastamatult hävitada, asugu ta kus tahes, mis tahes ohvrite hinnaga, ükskõik kui palju relvastamata tsiviilelanikke selle käigus hukkub, ükskõik kui palju Vene sõdureid peab andma oma elu sõjalise võidu nimel – peaasi, et “terroristide herilasepesa” saaks lõplikult hävitatud. Seejuures pole sugugi tähtis, kes on see “vaenlane” – kas võitlejad nagu Bassajev ja Hattab, president Mashadovi kaardivägi (kellel polnud vähimatki pistmist röövretkega Dagestani, rääkimata Venemaa linnades toimunud pommiplahvatustest) või lihtsalt kohalik rahvavägi, kes kaitseb oma küla seda äkitselt ründavate Vene vägede vastu.

Muutus Vene poliitikute kõnepruuk – nad hakkasid kasutama kuritegeliku maailma slängi. Äsja ametisse nimetatud peaminister oli esimene, kes säärase kõnetarvituse aktsepteeris, teatades avalikult, et me “uputame nad nende enda sita sisse”. Pärast niisuguseid avaldusi tõusis Putini reiting arvamusküsitlustes enneolematutesse kõrgustesse: viimaks ometi oli riigi- tüüri juurde pääsenud üks “karm sell”.

Vanad sõnad hakkasid tähendama hoopis uusi asju. Sõna “terrorist” lakkas tähendamast kriminaalse põrandaaluse rühmituse liiget, kelle eesmärgiks on poliitilised mõrvad. Sõna hakkas märkima “relvastatud tšetšeeni” – ükskõik kus. Sõjateated Tšetšeeniast väljendasid seda nihet selgelt: “Kolme tuhande meheline terroristide grupp on Gudermesis sisse piiratud”; “Salis likvideeriti kaks ja pool tuhat terroristi”. Ja sõda ennast hakati nimetama “Vene vägede terrorismivastaseks erioperatsiooniks”.

Moskvas toimus sel sügisel hiiglaslik haarang Kaukaasia päritolu inimeste vastu ning nende tagakiusamine jätkub tänini; käisid jutud “ajutiste kinnipidamispunktide” rajamisest Moskva äärelinnadesse “inimeste jaoks, kes elavad pealinnas ilma vajalike dokumentideta”, – st kaukaaslaste jaoks, kel ei jätku raha miilitsa äraostmiseks. Paistab, et neid “ajutisi kinnipidamispunkte” ehk lihtsamini öeldes interneeritute laagreid siiski ei asutatud, kuigi juba kavatsus seda teha on kõnekas. Kuid peale käputäie inimõigusaktivistide ei šokeerinud need barbaarsed plaanid kedagi.

Inimõiguslaste positsioon muutus ja ka see nimetus sai uue tähenduse. Nüüd peetakse inimõigusaktiviste ja -organisatsioone riigi peamiseks sisevaenlaseks, “viiendaks kolonniks”, keda toetavat Lääne organisatsioonid (loe: salateenistused) ja kes korraldavat Venemaa-vastast õõnestustööd. Selleteemaline artiklisari ei ilmunud mitte mõnes rahvuslik-patriootilises kollases lehes, vaid ei kusagil mujal kui Venemaa vaba ajakirjanduse ühes tähtsamas väljaandes Nezavissimaja Gazeta. Selles, et Vene väed said eelmises Tšetšeenia sõjas lüüa, osutusid süüdlaseks inimõiguste aktivistid ja “ebapatriootlik” ajakirjandus: nende reportaažid olevat tekitanud kaastunde tšetšeeni rahva kannatuste vastu ja ajanud niiviisi üldsuse segadusse. Muuseas, keegi ei süüdistagi inimõiguste aktiviste ega ajakirjandust väära või ühekülgse informatsiooni levitamises. Tegelikult heidetakse neile ette sündmuste objektiivset kajastamist.

Kindralid on Tšetšeenia ümber kehtestanud ennenägematu infoblokaadi. Sellest on imbunud küll läbi mõningaid teateid Vene vägede poolt sooritatud hirmutegude kohta, nagu tsiviilelanike tapmine sõjalise konflikti piirkonnas või “vabastatud territooriumidel”. Need teated vajavad süstemaatilist ja sõltumatut uurimist ning ma ei saa neid üksikasjalikumalt kinnitada; paraku pole mul ka põhjust neis kahelda. Rangelt võttes poleks kindralitel tarvitsenudki infoblokaadi luua. Neil juhtudel, kus teated sissepiiratud Groznõi hävitamisest ja ohvritest rahulike elanike hulgas jõuavadki teleekraanile, ei ärata nad enam vene vaatajais pahameelt.

2.
Venemaal praegu valitsevat meeleolu võib iseloomustada ühe sõnaga – “sõjahüsteeria”. Ja mõistagi ei olnud kortermajades toimunud plahvatused ainus seda põhjustanud tegur. Paistab, et juba enne hiljutise vägivalla algust oli Venemaa avalik arvamus psühholoogiliselt valmis toetama karmikäelisi valitsusmeetmeid, ükskõik millised ja kelle vastu suunatud need ka oleks. Toimus see, mida oli ennustatud juba mõnda aega: ühiskond hakkas igatsema “tugevat kätt”.

Oma 1997. aasta artiklis kirjutasin ma, et tšetšeenide sõjaline võit, mis andis nende maale de facto iseseisvuse, võib tegelikkuses viia Tšetšeenia vabaduse hääbumisele. Kuid ma kirjutasin ka, et Venemaa sõjaline lüüasaamine võib osutuda varjatud õnnistuseks, kuna võib anda uut hoogu reformikatsetele, mis olid vahepeal takerdunud, ning pöörata maa uuesti demokraatia ja vabaduse poole. Tšetšeenia suhtes osutusid mu kartused õigustatuks, minu lootused Venemaa suhtes aga ei täitunud.

1998. aasta katastroofiline finantskriis ei kahjustanud üksnes Venemaa majandust. Veelgi suuremal määral õõnestasid kriisiga kaasnenud poliitilised skandaalid rahva usku poliitilise demokraatia ja sotsiaalse vabaduse võimalikkusesse ja soovitavusse Venemaal. Paljudele inimestele tähendas “Jeltsini reformide” majanduslik ja poliitiline nurjumine pettumist “lääneliku” liberalismi ideaalides – oli ju aastaid üldsusele kinnitatud, et reforme viiakse ellu vastavalt Lääne mudelile.

Esimene märk ühiskondlike meeleolude muutusest oli Lääne-vastaste tunnete lahvatamine Balkani kriisi ajal. See ei olnud vähimalgi määral mingisugune “slaavi” või “õigeusklik” solidaarsus serblastega ega pahameeleavaldus rahvusvahelise õiguse NATO-poolse rikkumise vastu. Asi oli milleski muus. Ühtäkki katkes venelaste umbes kümme aastat kestnud äkiline ja sügav kiindumus Lääne ja kõige sellega seonduva vastu, kaasa arvatud sellised mõisted nagu demokraatia, vabadus ja inimõigused.

On veider, et paljud inimesed Venemaal näevad praeguses Kaukaasia kaoses “Lääne intriigi”, märkamata, kui absurdne on oletus, nagu Lääneriigid, iseäranis USA, toetaksid Venemaa vastu oma põhivaenlast – islamiterroriste. Käimasoleva sõja julmuste hukkamõistu eurooplaste ja ameeriklaste poolt tajutakse kui tõendit Lääne Venemaa-vastasusest. Lääne protestide siirusesse ei usuta.

Kuid veel suuremal määral on Venemaa üldsuse negatiivsed emotsioonid suunatud Venemaa enda praeguse olukorra vastu, mida seostatakse üpris adekvaatselt Jeltsini ajastu poliitiliste mahhinatsioonidega ja täiesti vääralt liberaalse demokraatia väärtustega.

Võis oodata, et see olukord lõpeb vana režiimi restauratsiooniga, nõnda nagu seda kujutab ette Zjuganov, või poolrestauratsiooniga, mida peab silmas Primakov. On üpris tõenäoline, et säärased hirmud panid Kremli (ja ehk ka Kremli-väliseid) tegelasi hauduma plaani, kuidas teostada Jeltsini nõdra režiimi “autoritaarset moderniseerimist”. Ma olen peaaegu kindel, et selle plaani viimane variant valmis kesksuvel. Muidugi ei olnud põhiteguriks mitte plaan ise, vaid kujunenud mõtteviis, mis muutis selle plaani teostatavaks. Ja selle mõtteviisi võib kokku võtta niisugusesse vormelisse: “Me ei taha kommunismi tagasi, kuid meil on kõrini ka teie demokraatiast, teie vabadusest, teie inimõigustest. Me tahame korda.”

Ja paistab, et valminud draama lavastajatel oli ka peaosatäitja valmis vaadatud. Mis siis, et teda ei saa kuidagi võrrelda Napoleoni või Cromwelliga – niihästi oma administratiivse ja poliitilise suutlikkuse kui isegi karmuse poolest. Ootamisest väsinud Vene üldsus oli valmis karmi käe märkidena heaks kiitma ka lihtsalt mõningaid hüsteeriliselt agressiivseid mõtteavaldusi televisioonis ja pilte purukspommitatud Groznõist.

Üldsuse heakskiitu tõendab Ühtsuseks nimetatud liikumise – mis “peaministri toetuseks” kiirelt kokku klopsiti – hämmastav läbimurre detsembris toimunud riigiduuma valimistel. Ühtsuse blokk, mida kutsuti ka “Karuks”, sai 23 % häältest.² See ei olnud lihtsalt tubli tulemus, vaid lausa ülekaalukas triumf poliitilisele blokile, mida suvel veel olemaski polnud ja mis tuli valimistele, ilma et tal olnuks vähimatki poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset programmi peale palja loosungi “Meie toetame Putinit”, ning mille juhid olid Venemaal tundmatud.

Pärast valimisi saabus aeg näidendi viimaseks vaatuseks. Ma olen peaaegu kindel, et ka Jeltsini dramaatiline tagasiastumine 31. detsembril 1999 kuulus eespool mainitud plaani. Ja asi pole üksnes selles, et Jeltsini tagasiastumine sundis Putini konkurentidele peale “kiire lõppmängu” ja andis Putinile võimaluse kasutada märtsivalimisteks maksimaalselt ära oma populaarsust. See oli ka massidele arusaadav demonstratiivne žest: uus juht vabanes “jeltsinluse” häbimärgist, mis oleks talle vältimatult külge jäänud, kui ta oleks kampaaniasse astunud Jeltsini peaministrina. Nüüd võib ta ilmuda valijaskonna ette vabana juba aastaid ebapopulaarse ja end pärast 1998. aasta augustit lõplikult kompromiteerinud poliitilise režiimi pattudest.

Masside silmis vastandub nüüd “noor otsusekindel poliitik” nii vanaldasele Primakovile, tagurlikule Zjuganovile kui ka omaenda nõdrale eelkäijale. Üldsust on sammhaaval, kuid pidevalt õhutatud nägema Putinis presidendina alternatiivi niihästi kommunistlikule restauratsioonile kui ka “demokraatide” ebakompetentsusele. (Mõistagi saab viimase paari aasta Jeltsini režiimi nimetada demokraatlikuks vaid väga hea fantaasia korral – kuid enamasti seostavad Vene valijad “demokraate” Jeltsiniga.)

See näib ennustavat, et Tšetšeenia-vastane sõda kestab vähemalt märtsini, mil Vladimir Putin saab peaaegu kindlasti Venemaa teiseks presidendiks. Enne sõda polnuks tal vähimaidki šansse valitud saada.

Ma ei väida, nagu korraldanuks Putin tahtlikult septembriplahvatused, et hankida endale ettekääne sõja alustamiseks. Plahvatuste taust on väga sogane; mul pole alust uskuda, nagu usuvad mõned Venemaal ja Läänes, et need plahvatused olid Vene salateenistuse kätetöö. Ausalt öeldes ma arvan, et Lääne kommentaatorid kalduvad ülehindama niihästi KGB ja tema järglaste jõudu kui ka – mis veel tähtsam – professionaalsust. Mul on selle organisatsiooniga olnud kokkupuuteid juba aastakümneid ja minu meelest ei leidu seal inimesi, kes oleksid piisavalt kvalifitseeritud ja otsusekindlad niisuguste aktsioonide korraldamiseks.

Ometigi on tõsi, et terrorismimaailma ja salateenistustemaailma ei lahuta teineteisest müür, mis takistaks nende kokkusulamist üheks maastikuks. Ja politseiprovokatsioonil võib olla mitmesuguseid kujusid: näiteks võib mingit ohule viitavat informatsiooni ignoreerida, kui kellelegi tundub, et tegevusetus vastab paremini ülemuste vaikivatele soovidele.

Süütuse presumptsioon ei kehti mõistagi üksnes tšetšeenide, vaid ka salateenistuse suhtes. Plahvatustest möödunud kolme ja poole kuu järel tunnistab üha rohkem inimesi, et “tšetšeeni terroristide” versioon ei ole leidnud kinnitust ühegi faktiga. Vähemalt ei ole avalikkusele esitatud mingeid otseseid ega kaudseid tõendeid, mis kinnitaksid “tšetšeeni jälge”. See vähene, mis on kahtlusaluste kohta teada, viitab, et tõenäoliselt on tegu valejäljega: kõnealused isikud ei ole isegi tšetšeeni rahvusest.

Kuid süütõendite puudus ei pidurda rahva entusiastlikku toetust valitsuse aktsioonidele Kaukasuses. Plahvatusi oli tarvis üksnes esialgse ettekäändena.

Kuigi ma ei usu, et Putin oleks selle ettekäände ise tekitanud, pole kahtlust, et ta kasutas seda küüniliselt ja häbitult ära, nii nagu ma ei kahtle ka selles, et sõda oli ette kavandatud. Ja seda mitte üksnes Vene armee peastaabis, vaid – nagu ma viitasin – ka teatavates poliitilistes peakorterites.

Millistes poliitilistes peakorterites? Sellele küsimusele on vastik mõeldagi. Need plaanid ei kanna endal vanema põlvkonna kommunistide ega noorte Suur-Vene deržaava fanaatikute pitserit, kelle reaktsioonilist mõju oma kodumaa elule ma kunagi nii väga kartsin. Pigem on need kooskõlas uue poliitikute põlvkonna tegusa, dünaamilise ja väga küünilise stiiliga. Pole tõenäoline, et president Putin taastaks pärast märtsivalimisi nõukogude võimu või ärataks ellu Vene riikluse arhailised müüdid. Märksa tõenäolisemalt rajab ta režiimi, millel on pikad traditsioonid lääne ajaloos, kuid mis Venemaal on veel midagi täiesti uut: autoritaarse politseirežiimi, mis säilitab demokraatia formaalsed tunnused ja püüab viia ellu turumajanduslikke reforme. See režiim võib osutuda avalikult antikommunistlikuks, kuid pole ka mõeldamatu, et kommuniste ei puututa niikaua, kui nad ei “sega end vahele”. Aga Vene verisulis kodanikuühiskonna elu tehakse kibedaks.

3.
Niinimetatud parempoolsed (Paremjõudude Liit³, mis hõlmab ka minu parteid Venemaa Demokraatlikku Valikut) teatasid oma toetusest Putini kandidatuurile õigupoolest juba enne Jeltsini tagasiastumist. Ja tõsiasi, et Paremjõudude Liit ületas valimistel 5% künnise⁴, mis paar kuud varem olnuks enam kui kahtlane, tuleneb suurel määral sellest, et hulk bloki prominentseid liidreid, sh säärased reformimeelsed nagu Anatoli Tšubais ja Sergei Kirijenko, toetas avalikult Putinit ja sõda.

Putin omakorda ei varja oma poolehoidu parempoolsetele, huvi nende majandusprogrammi vastu ega ka soovi kaasata Anatoli Tšubais oma valimiskampaania korraldamisse. (Jeltsini 1996. aasta valimiskampaania edu loetakse suurel määral Tšubaisi teeneks.) Ja see on arusaadav – pole ju mingit majandusprogrammi võimalik välja haududa Ühtsuse ridadest, mis loodi valitsuse poolt üksnes selleks, et sokutada omaenda valitud kuulekaid saadikuid riigiduumasse. Ja ammugi ei ole majanduse vallas midagi üle võtta kommunistidelt.

Seetõttu on kokkulepe Putini ja parempoolsete vahel ülimalt tõenäoline. Putini administratsioon tunnustab liberaalsete majandusreformide programmi, millele rõhuvad parempoolsed. Parempoolsed omakorda hoiduvad kritiseerimast Putini valitsuse autoritaarseid ja politseilikke jooni. Võib-olla nad isegi toetavad valjemaid politseimeetmeid, nii nagu nad on juba toetanud teist Tšetšeenia sõda. Ei ole midagi uut päikese all. Midagi sellesarnast toimus Pinocheti diktatuuri aegu Tšiilis.

Niisugused on minu silmis poliitilised väljavaated. Mis puutub sõjasse Tšetšeenias, mis on olnud viimasel ajal poliitilise strateegia keskmeks, siis paistab, et sõjaline võit on seal võimalik ja isegi tõenäoline. On ilmne, et sõjaväejuhid on võtnud kindlalt nõuks mitte hoolida ohvritest relvitute tsiviilelanike seas; nad on võimelised tegema maatasa ükskõik millise Tšetšeenia osa, kaasa arvatud Groznõi, et hävitada “terroriste”. Selle võidu tagajärjeks on tõenäoliselt vinduv ja julm partisanisõda mägedes ja eelmäestikus. Pealegi on ju hästi teada, et partisane saab hävitada ainult ühel viisil: siis, kui ei tehta vahet partisanide ja relvastamata elanikkonna vahel, kelle seas nood end varjavad. Teisisõnu: partisaniliikumise poolt kontrollitavates piirkondades tuleb läbi viia etniline genotsiid.

Vene armee on genotsiidiks enam-vähem valmis. Seda näitas juba eelmine sõda; seda näitasid taas hiljutised sündmused Alhan-Jurti külas, kus elukutselised sõjaväelased lasid ilma vähimagi põhjuseta maha umbes nelikümmend relvastamata inimest. Ametlikud teated on juba kinnitanud, et Tšetšeenias kasutatakse vaakumpomme – hirmsaid relvi, mis tapavad suurtel maa-aladel kõik elusa, sealhulgas varjenditesse peitunud inimesed.

Uus on praeguses olukorras see, et sedapuhku on ka Vene ühiskond laias laastus genotsiidi korraldamiseks valmis. Julmust ja vägivalda enam ei taunita. Aga kas on Venemaa valmis pikalevenivaks terroriks omaenda linnades? Ma ei kahtle, et kui pärast sõda jääb kusagil ellu veel kas või paar tuhat tšetšeeni, siis algab terrorikampaania, mis kestab kaua.

Oma kahe ja poole aasta taguses artiklis kirjutasin ma, et valitsuspropagandas sõja õigustamiseks esile manatud katastroofinägemused – sealhulgas vägivald ja islamiekstremism – realiseerusidki sõja otsese tagajärjena pärast sõda. Tänapäeval hirmutatakse Vene üldsust tšetšeeni terrorismi tondiga. Milline kummitus materialiseerub nende loitsude tagajärjel? Paraku on vastus sellele küsimusele minu meelest liigagi etteaimatav. Samuti on selge, et meie traditsioone arvestades muudab sündmuste selline areng demokraatia võidu väljavaated ettenähtavas tulevikus ebatõenäoliseks.

Pigem on väga tõenäoline see, et aastat 2000 hakatakse kunagi nimetama “Venemaa vabaduse loojanguks”.

13. jaanuar 2000

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Sergey Kovalev, Putin’s War. The New York Review of Books, 10. veebruar 2000.

1Vt S. Коvа1ev, Russia After Chechnya. The New York Review, 17. juuli 1997

2Regioonidevaheline liikumine Ühtsus asutati septembris 1999. Ametlikult ei kuulu Putin ei sellesse ega ühtegi teise parteisse või blokki. Ühtsuse ametlikud liidrid on Sergei Šoigu (eriolukordade minister), Aleksandr Karelin (maailmameister maadluses) ja Aleksandr Gurov (miilitsa erumajor). Partei valimisnimekiri koosneb peamiselt üleriigiliselt vähe tuntud sportlastest, kohalikest pisibürokraatidest ja siseministeeriumi ohvitseridest. Blokk ei avaldanud mingit programmi.

3Paremjõudude Liit on demokraatlike ja reformimeelsete parteide ja liikumiste koalitsioon. See asutati novembris 1998 (ja kandis algul nime Õige Asja Eest) Venemaa Demokraatliku Valiku baasil (kuhu kuulub ka selle artikli autor ja mida tuntakse ka Gaidari parteina). Bloki ülejäänud liikmete seas on Sergei Kirijenko Uus Jõud, Boriss Nemtsovi Noor Venemaa, Irina Hakamada Ühisasi, Demokraatlik Venemaa, Samaara kuberneri Konstantin Titozi Venemaa Hääl, Konstantin Borovozi Majandusvabaduse Partei, Vladimir Lõssenko Vabariiklik Partei ja hulk teisi pisirühmi. Paremjõudude Liidu ametlikud juhid on Kirijenko, Nemtsov ja Hakamada. Anatoli Tšubais juhtis bloki valimiskampaaniat. Blokk kogus detsembrivalimistel ootamatult 8,5 % häältest, edestades oma traditsioonilist demokraatlikku rivaali Grigori Javlinski Jablokot. Paremjõudude Liidul pole Ühtsusega muud seost peale toetuse valitsusele.

4Vene riigiduumas on 450 kohta. Pool neist täidetakse ühemandaadilistest ringkondadest otse valitud saadikutega; teine pool kandidaatidega parteinimekirjadest. 225 parteilist kohta jagunevad proportsionaalselt parteide vahel, mis saavad antud häältest üle 5%.

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar