Revolutsiooni katekismus

Ilmunud Vikerkaares 1998, nr 1–2

1. Eitada tegeliku, mittemaise, isikulise jumala olemasolu ja sellega seoses mis tahes ilmutuslikkust ja mis tahes jumalikku sekkumist maailma ja inimkonna asjadesse. Hävitada jumala teenimine ja tema kultus

2. Asendades jumalakultuse inimese austamise ja armastamisega, me kuulutame, et:
inimmõistus on ainus tõe kriteerium;
inimlik südametunnistus on õigluse alus;
individuaalne ja kollektiivne vabadus on ainsad korraloojad inimkonnas.

3. Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd nad [mõistus ja tahe] annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda.

4. Pole tõsi, et ühe kodaniku vabadus on piiratud kõigi teiste vabadusega. Inimene on tõeliselt vaba ainult sel määral, mil määral tema, kõigi teiste vaba südametunnistuse poolt tunnustatud ja temas kui peeglis peegelduv ja temast tulenev vabadus leiab teiste vabaduses toetuse ja lõpmatuse. Inimene on tõeliselt vaba vaid võrdselt vabade inimeste seas, ja kuna ta on vaba vaid oma inimlikus kvaliteedis, siis on kasvõi üheainsa inimese orjus maailmas inimlikkuse printsiibi rikkumine, kõikide vabaduse eitamine.

5. Igaühe vabadus võib seega tõeks saada ainult siis, kui kõik on võrdsed. Vabaduse teostajaks juriidilises ja faktilises võrdsuses on õiglus.

6. On ainult üks ja ainuke dogma, üks ja ainuke seadus, üks ja ainuke moraalne alus inimeste jaoks – vabadus. Ligimese vabaduse austamine on kohustus; tema armastamine ja tema teenimine on voorus.

7. Igasuguse autoriteediprintsiibi ja riikliku hädavajaduse tingimusteta välistamine.

Inimühiskond, mis oma tekkimise ajal oli loomulik fakt, mis oli vabaduse eelkäija ja inimmõtte ärataja ja millest hiljem sai religioosne fakt, mis oli organiseeritud jumaliku ja inimliku autoriteedi printsiibil, peab nüüd saama uue kuju vabaduse baasil, mis nüüdsest peab saama tema poliitilise ja majandusliku organisatsiooni ainsaks kujundavaks printsiibiks. Kord ühiskonnas peab olema tasakaalustaja kõikide kohalike, kollektiivsete ja individuaalsete vabaduste jaoks, mis on saavutanud võimalikult kõrge arenguastme.

8. Järelikult, ühiskondliku elu poliitiline ja majanduslik organisatsioon ei tohi enam, nagu see siiani on olnud, toimida ülalt alla ja keskusest perifeeriasse, ühtsuse ja paratamatu tsentralisatsiooni printsiibi kohaselt, vaid alt üles, perifeeriast keskusse, vaba assotsiatsiooni ja föderatsiooni printsiibil.(…)

11. Selle katekismuse põhiideede kokkuvõte.
a) Jumala eitamine.

b) Inimsoo austamine peab asendama jumalakultuse. Inimmõistus tunnistatakse ainsaks tõe kriteeriumiks, inimese südametunnistus – õigluse aluseks, individuaalne ja kollektiivne vabadus – korra allikaks ja ainsaks aluseks inimkonnas.

c) Indiviidi vabadus saab teoks ainult kõikide võrdsuse korral. Vabaduse võrdne teostamine on õiglus.

d) Autoriteedi ja riikliku sunni tingimusteta välistamine. Vabadus peab olema kogu sotsiaalse organisatsiooni ainus ehitav alge, nii poliitiline kui ka majanduslik. Ühiskondlik kord peab olema kõigi kohalike, kollektiivsete ja individuaalsete vabaduste terviklik tulemus. Järelikult, kogu poliitiline ja majanduslik kord tervikuna ei pea, nii nagu praegu, suunduma ülalt alla, keskusest perifeeriasse, ühtsuse printsiibil, vaid peab suunduma alt üles, perifeeriast tsentrisse, vaba ühenduse ja föderatsiooni printsiibil.

e) Poliitiline organisatsioon. Igasuguse ametlikult kaitstud ja riigi poolt finantseeritud kiriku kaotamine. Absoluutne südametunnistuse ja kultuse vabadus piiramatu vabadusega igaühe jaoks ehitada pühakodasid oma jumalaile ja maksta oma vaimulikele. Religioossete assotsiatsioonide absoluutne vabadus, kuid samas pole neil assotsiatsioonidel mingeid kodaniku- ega poliitilisi õigusi ja nad ei või tegelda lastekasvatusega. Tsentraliseeriva ja hoolekandliku riigi kaotamine ja pankrotistamine. Kõigi indiviidide absoluutne vabadus, ainult nende isikute poliitiliste õiguste tunnistamine, kes elavad iseoma tööst, tingimusel, et nad austavad teiste vabadust. Üleüldine hääleõigus, piiramatu trüki-, propaganda-, sõna- ja koosolekute vabadus (nii eraisikute kui ka ühiskondlike koosolekute jaoks). Absoluutne ühingute vabadus, kusjuures juriidiliselt tunnustatakse siiski vaid neid, mis oma eesmärkide ja sisemise organisatsiooni poolest ei ole ühiskonna põhialustega vastuolus. Kogukondade absoluutne vabadus koos omavalitsuse õigustega ja isegi õigusega anda välja oma seadusi, kui need vastavad provintsis kehtiva korra põhiprintsiipidele, kui selline kogukond soovib astuda föderatsiooni koosseisu ja kasutada garantiisid, mida provints talle pakub. Provints peab endast vaid kogukondade föderatsiooni kujutama. Provintsi autonoomia natsiooni suhtes koos omavalitsuslike ja seadusandlike õigustega, kui need vastavad natsiooni põhiprintsiipidele, kui provints soovib kuuluda föderatsiooni ja kasutada garantiisid, mida natsioon pakub. Natsioon peab kujutama vaid provintside föderatsiooni, kes soovivad temasse vabatahtlikult kuuluda; ta peab austama kõigi provintside autonoomiat, kuid samal ajal on tal õigus nõuda, et föderatsiooni kuuluva ja natsiooni garantiisid kasutada sooviva provintsi kord ja separaatne seadusandlus vastaksid olulistes punktides natsiooni korrale ja seadusandlusele, et asjades, mis puudutavad provintsi ja natsiooni vastastikuseid suhteid ja ühiseid huvisid, iga provints täidaks dekreete, mis on vastu võetud natsiooni parlamendi poolt ja mida talle antakse teada rahvavalitsuse kaudu, ja et kõik provintsid alluksid rahvakohtu otsustele, õigusliku klausliga teha apellatsioonikaebus rahvusvahelisele kohtule, kui selline luuakse. Kui provints ei allu ühel neist kolmest juhtumist, kuulutatakse ta väljaspool seadust ja rahvalikku solidaarsust olevaks ja juhul, kui ta tungib kallale mõnele föderatiivsele provintsile, sisendab rahvaarmee temasse vajalikku mõistlikkust.

Nõndanimetatud ajaloolise õiguse, vallutusõiguse ja igasuguse sellise poliitika tühistamine, mis on suunatud riigi õgvendamisele, laiendamisele, kuulsusele ja välisele võimsusele. Rahva heaolu ja vabadus on solidaarsed ja igaüks peab otsima vabadusest endale jõudu. Rahva sõltumatus on rahva võõrandamatu õigus, nii nagu üksikisiku sõltumatus on tema samasugune õigus; ta peab olema selle faktiga pühitsetud, mitte aga ajaloolise õiguse alusel. Sellest, et mingi maa oli mingi teise maaga ühendatud mitme sajandi jooksul, kasvõi vabatahtlikult, ei järeldu, et ta peab ka edaspidi seda ühendust taluma, kui ta seda ei soovi; kuna eelmistel sugupõlvedel pole mingit õigust otsustada praeguste ja tulevaste sugupõlvede vabaduse üle. Niisiis, igal rahval, provintsil ja kogukonnal on tingimusteta õigus enesemääramiseks, teistega liitu astumiseks, eelnevate ja praeguste liitude katkestamiseks ja uutesse astumiseks, ilma et mingil teisel poolel oleks õigus teda selles segada. Igasugune vägivaldne tegevus selles valdkonnas peab saama kogu rahvaföderatsiooni üksmeelse vastuseisu osaliseks, kuna mis tahes kallalekippumine mõne maa vabadusele on kõikide rahvaste solvamine, ähvardamine ja neile kaudne kallalekippumine. Ja lõpuks, internatsionaalne föderatsioon ja vabade rahvaste revolutsiooniline solidaarsus on vastu seni veel orjastatud maade reaktsioonilisele koalitsioonile.

f) Sotsiaalne organisatsioon. Poliitiline võrdsus on mõeldamatu ilma majandusliku võrdsuseta. Majanduslik võrdsus ja sotsiaalne õiglus pole mõeldavad seni, kuni ühiskonnas pole kehtestatud lähtepunktide täielikku võrdsust kõikide inimolendite jaoks, kes astuvad ellu – võrdsust, mis sisaldab endas võrdseid vahendeid ülalpidamiseks, kasvatamiseks ja õpetamiseks, aga hiljem ka nende mitmekesiste annete ja jõu rakendamiseks, mida loodus on pannud igase üksikindiviidi. Pärimisõiguse kaotamine. Ainult ühiskondliku kasvatuse fond võib pärida, sest temal lasub kohustus ülal pidada, jälgida, kasvatada ja õpetada lapsi alates nende sünnist kuni täisealiseks saamiseni. Kuna ainult tööst sünnib toodang, peab igaüks töötama, et elada, vastasel juhul hakatakse talle vaatama kui vargale. Intelligentne ja vaba töö, kõikide inimlike väärtuste ja kõikide poliitiliste õiguste alus, ja omaette töötamine sulavad iga päevaga üha enam koostöös kokku. Maakoor ja maapõu, kõikide omandus, saavad kuuluma vaid neile, kes neid töötlevad. Mehe ja naise võrdsus kõikides poliitilistes ja sotsiaalsetes õigustes. Legaalse, tsiviilõigusel ja varandusel baseeruva abielu kaotamine. Vabaabielu. Lapsed ei kuulu ei vanematele ega ühiskonnale. Kõrgem järelevalve laste üle, nende õpetamine ja kasvatamine kuulub ühiskonnale. Kool asendab kirikut. Tema ülesanne – luua vaba inimene. Vanglate süsteemi ja timuka hävitamine. Austus vanakeste vastu, kes pole töövõimelised, haigete vastu, hoolitsus nende eest.

12. Revolutsiooniline poliitika. Meie põhiline veendumus seisneb selles, et kuna kõikide rahvaste vabadus on solidaarne, siis peavad ka üksikud revolutsioonid üksikutes maades olema solidaarsed; et nüüdsest pole Euroopas ja kogu tsiviliseeritud maailmas enam revolutsioone, vaid on ainult üks üleüldine revolutsioon, nii nagu eksisteerib ainult ühtne Euroopa ja ülemaailmne reaktsioon; et, järelikult, kõik erihuvid, kogu rahvuslik enesearmastus, pretensioonid, väiklane kadedus ja vaen peavad nüüd lahustuma ühes üldises revolutsioonilises huvis, mis kindlustab vabaduse ja sõltumatuse igale rahvale kõigi rahvaste solidaarsuse kaudu; et edaspidi maailmareaktsiooni püha liit ja kuningate, vaimulikkonna, aadlike ja kodanliku feodalismi vandenõu, mis rõhub suurtele eelarvetele, tegevarmeele, laialdasele bürokraatiale, mis valdab kõiki neid koletislikke vahendeid, mille talle annab kaasaegne tsentraliseerimine koos tema harjumuste, nii-öelda rutiinsete võtetega ja õigusega konspireerida ja põhjendada kogu oma tegevust seaduse abil, et kõik see on koletislik, hirmuäratav, hukutav tõsiasi ja et selleks, et temaga võidelda, selleks, et talle sama võimsad tõsiasjad vastu panna, selleks, et võita ja hävitada see vandenõu, on vaja vähemalt samasugust revolutsioonilist liitu ja tsiviliseeritud maailma kõikide rahvaste tegutsemist.

Selle ülemaailmse reaktsiooni vastu ei saa olla edukas ühe eraldi rahva isoleeritud revolutsioon; see oleks hullumeelsus, järelikult viga selle rahva enda suhtes ja reetmine ning kuritegu teiste rahvaste suhtes. Nüüdsest peab iga rahva ülestõus lähtuma mitte tema huvide vaatekohast, vaid kogu maailma huvide vaatekohast. Et aga üks rahvas võiks üles tõusta sel viisil kogu maailma nimel, peaks tal olema ka ülemaailmne programm, küllalt lai, sügav ja tõeline – ühesõnaga, küllalt üldinimlik programm, mis sel moel hõlmaks kõikide huvisid ja erutaks kõikide Euroopa rahvaste kirgi, rahvusest hoolimata – selline programm võib aga olla vaid demokraatliku ja sotsiaalse revolutsiooni programm.

a) Demokraatliku ja sotsiaalse revolutsiooni eesmärk võib olla formuleeritud kahe sõnaga: poliitiliselt on see poliitilise õiguse, vallutusõiguse ja diplomaatilise õiguse kaotamine. See on isikute ja assotsiatsioonide täielik vabastamine jumaliku ja inimliku autoriteedi ikkest, sunduslike liitude ja kogukondade ning provintside ühenduste täielik purustamine, ka nende provintside, mis kuuluvad riigi poolt vallutatud maade koosseisu. See on lõpuks täielik, lõplik tsentraalse, hooldava, autoritaarse riigi kaotamine koos kõigi tema sõjaliste, bürokraatlike, valitsusse puutuvate, administratiivsete, kohtusse puutuvate ja kodanikke puutuvate seadustega. Ühesõnaga – see on vabaduse tagasiandmine kõigile – isikutele, kollektiividele, assotsiatsioonidele, kogukondadele, provintsidele, oblastitele, rahvastele – ja selle vabaduse vastastikune garantii föderatsiooni näol. Sotsiaalsest vaatekohast on see poliitilise võrdsuse tugevnemine majandusliku võrdsuse näol. Kõigi inimeste elutee alguses on võrdne lähtepunkt, mitte looduse poolt antu, vaid sotsiaalne võrdsus igaühe jaoks, st elatusvahendite, kasvatuse ja õpetuse võrdsus ühest või teisest soost lapse jaoks kuni tema täiskasvanuks saamiseni.(…)

Vene keelest tõlkinud Marika Mikli
M. A. Bakunin. Izbrannye filosofskie socinenija i pis’ma. Moskva, Mõsl’, 1987, lk 274-279

PEETER TOROP
Kollektivistlikust anarhismist

Kuigi anarhismi juuri võib leida väga iidsetest aegadest, toimub selle kontseptualiseerumine alles 19. sajandil. Mihhail Bakuninil (1814-1876) on anarhismi kujunemisloos kindlasti eriline koht, sest tema on alati olnud rahvusvaheline mees. Kuuludes väljapaistvate vene poliitiliste emigrantide plejaadi koos Aleksandr Herzeni ja Nikolai Ogarjoviga osales ta ajakirja Kolokol väljaandmisel ja kirjutas teoreetilisi töid. Samas oli ta praktilise tegevuse järele janunev revolutsionäär ning sellisena teadvustas oma tegevustandrina kogu Euroopat.

Põguski pilk tema eluloole toob silme ette erakordse revolutsioonipraktiku. Hariduselt suurtükiväeohvitser, loobus ta sõjaväeteenistusest ja kiindus filosoofiasse. Elades 1835. aastast Moskvas, kuulus ta seal Stankevitši ringi, millel oli vene filosoofilise mõtte arengus väga oluline osa. Juba hegellasena sõitis ta 1840. aastal Saksamaale, kus kuulas Berliini Ülikoolis filosoofialoenguid (ka Schellingit). Samas jõudis ta vasakpoolse hegelluse kaudu revolutsioonilise demokraatia ridadesse, huvitudes poliitikast nii aktiivselt, et pärast artikli “Reaktsioon Saksamaal” (Reaktion in Deutschland) ilmumist 1842 tekkis politseil tema vastu sedavõrd aktiivne huvi, et tal tuli sõita Šveitsi. Zürichis kirjutas ta juba järgmisel aastal artikli “Kommunism” (Kommunismus), milles nägi vabastusrevolutsioone rahvamasside loominguna. Konflikti astus ta ka Venemaaga. Tema keeldumine kodumaale naasta sundis Senatit ta 1844. aastal kõigist õigustest ilma jätma. Samal aastal sõitis ta Pariisi, kus tutvus Pierre Joseph Proudhoniga, samuti Karl Marxi ja Friedrich Engelsiga. 1848. aasta revolutsioonisündmuste ajaks oli Bakuninil valmis utoopiline projekt slaavi rahvaste föderatsiooni kujunemisest revolutsiooniprotsessis. Leipzigis ilmus tema brošüür vene patrioodi üleskutsena slaavi rahvastele (Aufruf an die Slaven. Von einem russischen Patrioten Michael Bakunin). Venemaa ja Austria pidanuks riikidena taanduma selle föderatsiooni ees. Aktiivse revolutsioonipraktikuna võttis ta osa Praha ülestõusust ja oli 1849. aasta Dresdeni ülestõusu juhte. Selle tegevuse eest mõistis ta surma algul Saksimaa ja seejärel ka Austria kohus. Surmanuhtlus asendati küll eluaegse vanglakaristusega, kuid 1851 anti ta välja Venemaale ning uueks vanglaks sai Petropavlovski kindlus. Tsaar Nikolai I ettepanekul kirjutas ta “Pihtimuse”, milles “pihiisa” pidi küll pettuma, sest Bakunin ei pakkunud seal huvitavat informatsiooni vene poliitilise emigratsiooni kohta, vaid õigustas revolutsioonilisi sündmusi. Alles 1857. aastal pääses ta vanglast asumisele Siberisse, algul Tomskisse, seejärel Irkutskisse. Et Ida-Siberi kindralkuberner N. Muravjov oli Bakunini kauge sugulane, sai ta peagi liikumisvabaduse, mis lubas pärast armuandmispalve tagasilükkamist organiseerida põgenemise Jaapani ja USA kaudu Inglismaale. 1861. aastal oli ta juba Londonis Herzeni ja Ogarjovi juures.

1863. ja 1864. aasta mässud Poolas andsid Bakuninile veel lootust, et slaavi rahvaste föderatsioon ei jää utoopiaks, kuid tulemuseks oli pettumus. 1864. aastal proovis ta Itaalias luua sidemeid Giuseppe Garibaldiga, kuid oli sunnitud siiski jääma teoreetikuks. Itaalias organiseeris ta anarhistliku liidu “Vendlus”, astus samal 1864. aastal I Internatsionaali ja ühines mõni aasta hiljem ka rahvusvahelise Rahu ja Vabaduse Liigaga. 1868. aastal organiseeris ta Genfis anarhistliku organisatsiooni Sotsialistliku Demokraatia Liit, mille kaudu püüdis saada enamat võimu ka I Internatsionaalis. Võitlus marksistidega viis Bakunini ja bakuninlaste väljaheitmiseni I Internatsionaalist 1872. aasta Haagi kongressil. Üheks põhjuseks oli seejuures ka 1870. aasta Lyoni ülestõus, mille läbikukkumises oli Bakuninil küllalt suur osa. Lyon oli ka koht, kus Bakunini dekreediga kuulutati riik kui selline likvideerituks. Neid anarhistlikke aspekte Bakunini tegevuses kritiseeris teravalt Marx. Tulemuseks oli omakorda Bakunini skeptiline suhtumine Pariisi Kommuuni 1871. aastal.

Ja veel üks oluline episood jääb nendesse aastatesse. 1869. aasta aprillis saabus Genfi Sergei Netšajev, noor revolutsionäär Venemaalt. Olles samuti anarhistlikel positsioonidel, suhtles ta aktiivselt Bakuniniga ning jättis endast mulje kui mehest, kes on võimeline revolutsiooniliselt meelestatud noori Venemaal ühendama. Netšajev lõi organisatsiooni “Narodnaja rasprava” (Rahva Kättemaks), mille komiteed väitis end esindavat ja mis pidi koosnema konspireeritud viisikutest. Neid viisikuid ei olnud küll palju ja komitee moodustas Netšajev ainuisikuliselt, kuid kaasatundjaid oli siiski piisavalt. Kui Netšajevi juhtimisel 1869. aasta 21. novembril tapeti üks organisatsiooni liige, üliõpilane Ivanov, oli kinnipeetuid üle 150. Netšajevil õnnestus põgeneda ja ilmuda taas Bakunini juurde, kes talle “spiooni” tapmist pahaks ei pannud. Küll aga pani ta pahaks neid tohutuid valesid, mis seoses Venemaalt saabunud informatsiooniga ilmnesid. Netšajev lähtus kõiges printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” ja rajas oma oreooli täielikult valedele, mille abil veenis Venemaa jaoks proklamatsioone kirjutama ka Bakuninit. Seega purunes kurvalt veel üks Bakunini lootus teha midagi ära Venemaal. Samas aga näitas see juhtum, et ebaeetilise netšajevluse ja Bakunini anarhismi vahel on otsene seos.

Et selles seoses veenduda, sobib võrrelda kaht katekismust, Bakunini “Revolutsiooni katekismust” (1865) ja Netšajevi “Revolutsionääri katekismust” (1869, vt Vikerkaar 2001, nr 1). Võib igati mõista neid kauaseid vaidlusi selle üle, kas ka Bakunin lõi viimase teksti kirjutamises kaasa või kas ta oleks sellise teksti heaks kiitnud. Praegu tundub asjatundjate seas valitsevat siiski seisukoht, et need kaks teksti ja kaks kirjutajat ei ole teineteist kumbagipidi otseselt mõjutanud. See tähendab, et seos nende vahel peegeldab bakuninluse ja netšajevluse vahelisi üldisemaid seoseid ning samas ka anarhismi sisemist ambivalentsust.

Probleemid algavad juba põhibinaarsusest ANARHISM-ETATISM. Anarhismi kujunemisloos pannakse Bakunin tavaliselt kõrvuti temast kaheksa aastat vanema Max Stirneriga (Johann Kaspar Schmidtiga) ja temast viis aastat vanema Pierre Joseph Proudhoniga.

Nende seotuses peegeldubki anarhismi-etatismi binaarsuse ambivalentsus. Stirnerit seostatakse individualistliku, Bakuninit kollektivistliku anarhismiga. Kuid see piir ei ole kaugeltki selge. Stirneri raamat “Der Einzige und sein Eigentum” (1845) vabastab indiviidi kõigist ühiskonna institutsioonidest – riigist, usust, moraalist, perekonnast. Inimese mina on seega tõe kriteerium. Kuid samas on olemas vastuolu inimese kordumatuse ning üldinimlike ideaalide ja sotsiaalsete atribuutide vahel. Indiviid peab otsima isiklikku vabadust, sest igasugune sotsiaalne vabadus realiseerub teiste konkreetsete indiviidide huvide kaudu. Bakunin püüab “Revolutsiooni katekismuses” selle vastuolu ületada võrdsuse mõiste kaudu: “Iga- ühe vabadus võib seega tõeks saada ainult siis, kui kõik on võrdsed”. Kuid võrdsuse tunnistamine sunnib tunnistama ka korra vajadust ning tulemuseks on riigi kui ülalt alla toimiva süsteemi asendamine assotsiatsiooni- ja föderatsiooni-printsiibi kui alt üles toimiva süsteemiga. Muidugi on võimalik mõlema kriitika kõrgemalt positsioonilt, nagu seda on teinud Friedrich Nietzsche, nimetades anarhisti hääbuvate ühiskonnakihtide ruuporiks, kelle tegevusajendiks on vaid isiklik kultuuritus. Kurtmises vabaduse ja võrdsuse puudumise üle näeb Nietzsche enesehaletsust, selles omakorda kättemaksuiha, viimases aga ka naudinguiha. Anarhism osutub kõrvuti seisvaks kristlusega: anarhist otsib hädade põhjusi teistes, kristlane endas; anarhist süüdistab ühiskonda, kristlane maailma.

Selles suunas, kuigi teise paatosega jätab Nikolai Berdjajev, kes on leidnud anarhismist ka religioosset tõde. Traktaadis “Inimese orjusest ja vabadusest” on ta kirjutanud: “Anarhismi religioosne tõde seisneb selles, et võim inimese üle on seotud patu ja kurjusega, et täiuslik seisund on võimu puudumine, s.o anarhia. Jumalariik on võimu puudumine ja vabadus, talle ei saa omistada mingeid võimutsemise kategooriaid, Jumalariik on anarhia. (…) Aga võim inimese üle on kurjus ja isegi igasuguse kurjuse allikas”. Võib öelda, et Stirneri “ainus”, Nietzsche ja Berdjajevi üliinimene ning Lev Tolstoi kangelaslik anarhism on ühe ja sama jõe erinevad harud.

Seda aitab mõista seos Proudhoniga, kellelt pärineb ka mõiste “anarhism”. Proudhoni anarhism lähtus samuti indiviidist, üksikust väiketootjast, kes peaks saama ühineda teiste omasugustega “progressiivseks assotsiatsiooniks” vastastikuse abi ja ekvivalentse vahetuse põhimõtete alusel. Kapitalistliku suurtootmise kriitika kaudu jõudis ta riigi eitamiseni ja väikeste alade vabatahtliku föderalismini. Proudhoni 1840. aastal ilmunud raamat “Mis on omand?” kaitseb pisiomandit, mis poleks seotud ekspluateerimisega. Ta uskus ühiskonna rahuliku muutmise võimalusse majandusreformide abil (protsendita krediit, rahalise arvelduseta kaubavahetus). Tulevikku nägi Proudhon väiketootjate ühiskonnas nagu tema eeskujul hiljem Tolstoigi. Proudhon suhtus suure sümpaatiaga Herzenisse ja Bakuninisse, tundis mõlemat ja oli nendega ka kirjavahetuses. 1855. aastal kirjutas ta Herzenile kirja, mis väljendab tema üha kriitilisemat suhtumist kommunismi: “Meie olukord on kohutavalt raske! Teie tegelete esialgu veel valitsustega, mina seevastu vaatan valitsetavaid. Kas ei peaks ründama vabastajate despotismi, selle asemel et rünnata rõhujate oma? Kas olete näinud midagi türanniale lähedasemat kui rahvatribuunid? Kas te ei ole kunagi mõttele tulnud, et märtrite sallimatus on niisama vastik kui nende piinajate raev? Despotismist on sellepärast nii raske jagu saada, et ta tugineb oma antagonistide (ma peaksin ütlema: oma võistlejate) sisetundele, nii et kirjanik, kes tõesti vabadust armastab ja revolutsiooni sõber on, pahatihti ei tea, millele pihta anda, – kas rõhujate leerile või rõhutute ebaaususele”.

Otsekui parafraseerides Proudhoni, kirjutas Berdjajev juba nimetatud traktaadis Tolstoist, et selle peamine viga on väheses huvis vägivalla ja sunduse ohvrite vastu. Formuleeris ju Tolstoi kõik oma sotsiaalsed tõekspidamised riigi ja tema institutsioonide anarhilise eitamise kaudu, teisalt oli Tolstoi lahendanud selle dilemma vägivallatuse abil, nähes igasuguses vägivalla abil peetavas võitluses mõlema võitleva leeri demoraliseerumist.

Ma tahan ülaltooduga öelda, et Stirneri-Proudhoni-Bakunini erinevused ja sarnasused ongi anarhismi erijoon, et erinevaid anarhisme kõrvutades on raske toetuda üldistele kontseptsioonidele – kergem on võrrelda tunnuseid ja mõisteid, mille kaudu muutuvad nähtavamaks üksikud kontseptsioonid ja tekivad seosed eri kontseptsioonide vahel. “Revolutsiooni katekismus” sisaldab neid võtmemõisteid piisavalt. Olles salaühingu “Internatsionaalne vendlus” programmiks, haakub see pisut varasema käsikirjaga “Inimkonna vabastamise rahvusvaheline salaühing”. Bakunini hilisematest töödest väärivad anarhismiga seoses nimetamist “Revolutsiooniküsimused. Föderalism, sotsialism ja antiteologism” (1867), “Meie programm” (1868), “Riiklus ja anarhia” (1873).

Vabadusepüüdele on Bakuninil evolutsionistlik seletus: “Instinktiivselt ja vältimatult on inimene sotsiaalne olevus ja sünnib ühiskonda sarnaselt sipelgale, mesilasele, koprale. Inimesele nagu ka tema vähematele vendadele, st nagu kõigile metsloomadele, on omane loomuliku solidaarsuse seadus, mis sunnib ka kõige primitiivsemaid hõime kokku hoidma, üksteist aitama ja valitsema loomulike seaduste abil.” Loomariigist eraldus inimene tänu solidaarsusinstinktist arenenud mõistusele, mis omakorda on aluseks õiglustunde tekkimisele. Mõistusepärast ühiskonda luues loob inimene oma vabadust. Luues vabadust ühiskonna kaudu, loob inimene vabadust ühtsuse kaudu. See aga omakorda tähendab loodusseaduste tunnistamist: “Inimese vabadus seisneb vaid selles, et ta kuuletub loomulikele seadustele…” Realiseerub vabadus võrdsuses – indiviidide, klasside, rahvuste võrdsuses. VABADUS-VÕRDSUS-SOLIDAARSUS on olemuslikud loomulikule ühiskonnale, kuid tegelikkuses on ühiskonna elu liigselt allutatud jumala, aga mitte inimese austamisele, võimule, aga mitte vabadusele, privileegidele, aga mitte võrdsusele, ekspluateerimisele, aga mitte vendlusele. RIIK ja RELIGIOON on seega loomuliku ühiskonna põhivaenlased, mis tuleb hävitada. Aga selline hävitamine on looming, sest loob eeldused solidaarse ühiskonna tekkeks. REVOLUTSIOON on inimesele loomuomane, sest Bakunini meelest erineb inimene loomast mõtlemisvõime ja mässamisvõime poolest. Inimese arengus näeb ta vastavalt kolme printsiipi:

1) seotus loomariigiga, mis leiab väljundi majanduses;

2) mõtlemisvõime, mis leiab väljundi teaduses;

3) mässamisvõime, mis leiab väljundi vabaduses.

Ühiskonna muutmine peab Bakunini arvates algama rahva majanduslikust ja poliitilisest vabadusest, seega mässust. Mäss annab vabaduse ja mõistuse, viimase väljund TEADUS ei saa mässule eelneda, sest mässus on instinkt, loodus, mässu tulemuse määravad ära teaduslikule analüüsile allumatud ja juhitamatud protsessid: “Ühest küljest on teadus vajalik ühiskonna ratsionaalseks organiseerimiseks, teisest küljest, suutmata huvituda reaalsest ja elavast, ei tohi ta sekkuda ühiskonna reaalsesse ja praktilisse organiseerimisse”. Teaduse väärtustamine on Bakunini arvates võimalik teaduse korporatiivsuse likvideerimise teel. Seega on Bakunini mõtetel teadusest seoseid Paul Feyerabendi epistemoloogilise anarhismiga. Teadus peab olema vähemalt haridusena kõigile kättesaadav. Kuid revolutsiooni tingimustes peab teaduslik ratsionalism ja skeptitsism taanduma TAHTE ja USU ees.

Et Venemaal ühiskonda muuta, tuleb ületada neli takistust: patriarhaalsus, isiku neeldumine kogukonnas, usk tsaari, õigeusk. Kui kogukonnast väljapoole jäävat on suhteliselt kerge hävitada, siis vajalikke seesmisi muudatusi suudab rahva enda esindajatest vaid röövel läbi viia, st vaid röövel suudab olla piisavalt ebakonventsionaalne. Nii tähendab Bakunini anarhism inimloomuse ja looduse tunnetamist ning revolutsionääri ülesanne on aimata rahva sisemisi kujunemisprotsesse, et heasoovlik sekkumine ühiskonna ellu, riigi ja jumala kukutamine ei tooks kaasa mõttetut vägivalda rahvale ega revolutsionääridele või mässajatele.

Ühiskonna hetkeseisu analüüs, pöördeliste sündmuste käigu etteaimamine ja ajaloo käigu jõukohane suunamine pidi olema kollektivistliku anarhisti tegevusvaldkond. Selles analüütilises praktikas oli aga ka Bakunini mõtlemis-võime mässamisvõimest sõltuv.

Lisaks Bakunini ja tema pooldajate teoreetilistele vaatekohtadele peab tema õpetuse osaks lugema ka ta praktilise käitumise. Herzen kirjutas 1869. aastal neli kirja “Vanale seltsimehele”, s.o Bakuninile. Hirmust arutu purustamise ja vägivalla ees kutsus ta Bakuninit üles tegelema enam apostelliku jutlustamisega nii omadele kui vaenlastele. Kutsus üles tunnistama teaduse kasulikkust ka enne mässamist: “Teadusliku teaduseta poleks ka rakendusteadust”.

Seda hirmu ideede rakendamise ees aitab põhjendada ka Bakunini kui tüübi kirjeldus Herzeni memuaarides. Enne 1863. aasta Poola ülestõusu oli Bakunin väga elevil: “Bakunin oli otsekui nooremaks läinud: ta oli oma sõiduvees. Ta armastas ülestõusu kära, klubide ärevust, tänavaid ja barrikaade, aga ta armastas ka ettevalmistavat agitatsiooni, pingelist ja keskendatud konspiratiivset tööd: nõupidamisi, magamata öid, läbirääkimisi, kokkuleppeid, šifreeritud tekste, salatinti ja salamärke. Igaüks teab ju, et koduse teatrietenduse proovid või kuusepuu ehtimine on peo enda parim ja meeldivaim eelmäng. (…) Pikemalt vaagimata kõiki asjaolusid, pühendas Bakunin kogu tähelepanu ühele kaugele eesmärgile, ta pidas raseduse teist kuud üheksandaks kuuks. Ta ei kiskunud inimesi kaasa argumentidega, vaid lootustega.”

Bakunini anarhism on kollektivistlik, kuid teooria rakendumisel lisandus loodus, Bakunini enda energiline ja kirglik loomus, mis kirjutatule teise värvingu andis, endale vastu töötas ja nii paljudele kaasaegsetele küsimuse jättis – kas ei sündinud “Revolutsionääri katekismus” mitte “Revolutsiooni katekismusest”?