I. P. Smirnovile
Päiksepaistelisel suvepäeval sammus mööda linna peatänavat kena noor neiu. Kerge suvekleit liibus ümber ta saleda keha. Noori õlgu riivasid kastanpruunid juuksed, kiharad võppusid kaasa sammude rütmis. Neiu astus hoogsalt ja sihikindlalt, hoides ühe käega õlal rippuvat kotti ja teisega kergelt kaasa vehkides. Valged väikeste kontsadega kingad klõpsusid reipalt sillutisel.
Üks ebameeldivus käis neiuga kaasas: ta kriiksus. Igal sammul kostis vastik vali kriiks. Möödakäijad kõõritasid, noormehed vahetasid kahemõttelisi pilke, lapsed naersid ja näitasid näpuga: neiu kõndis ringi ilma jammerita.
„Muudkui läheb ja ei ole häbigi,“ torisesid ühed.
„Julge tüdruk,“ naeratasid teised.
„Lollpea,“ muigasid põlglikult kolmandad.
„Ju siis on vaene…“ tundsid kaasa neljandad.
Kuid neiu otsekui poleks märganudki ei oma kriiksumist, ei pilkeid ega kõõrdpilke. Tema sammus edasi, vapralt otse enda ette vaadates ja käega kaasa vehkides.
„Vahi, rooste on läinud…“ torises taat, kes juurvilju müüs ja parajasti porgandeid kotist oma nelinurksesse märssi valas. „Kui isegi jammeri jaoks raha ei suutnud teenida, siis istu parem kodus!“
„Krääksub nagu rohutirts!“ muheles lihunik ja kuivatas oma suuri kämblaid kaltsu sisse. „Hull plika!“
„Meie ajal oli nii, et kui kriiksumine peale hakkas, siis korralikud neiud istusid kodus,“ rääkis mutike oma sõbrannale. „Jammeritest polnud siis keegi midagi kuulnud. Lihtsalt püüti kodunt mitte väljas käia. Ma ükskord jooksin piimapoodi, väikevennale piima tooma. Ja kuidas siis kõik hakkasid minu peale sisistama. Milline häbi!“
„Nüüd on teised kombed. Mis neist noortest tahtagi,“ noogutas sõbranna pead.
Neiu aina läks. Eespool hakkas silma suur galanteriikauplus. Neiu otsustas sisse astuda. Klaasuksed lõid tema ees külalislahkelt lahti. Ta läks sisse, vaatas ringi ja seadis sammud naisterõivaste osakonda.
„Kuidas saan teile kasulik olla?“ pöördus tema poole müüjanna.
„Ma otsin suvekleiti sisseehitatud jammeriga,“ ütles neiu.
„Selliseid kleite on meil laias valikus,“ vastas müüja ja naeratas. „Tulge, ma näitan teile!“
Ta viis neiu rõivalati juurde, kus rippusid kleidid. Neiu valis välja ilusa kleidi, kuid näinud hinda, raputas pead:
„Minu jaoks liiga kallis.“
„Sel juhul soovitan teil osta jammer eraldi,“ ütles müüja.
„Aga päris iga kleidi külge ei saa ju jammerit panna?“ mõtiskles neiu valjusti.
„Jaa, sellega on probleem,“ noogutas müüja. „Näiteks see kleit, mis teil seljas on – see on ilus, kuid talle on täiesti võimatu paigaldada standardset jammerit.“
„Ma tean,“ ohkas neiu. „Aga teist suvekleiti mul pole. Selle õmbles veel mu kadunud ema.“
„Üsna siin lähedal põiktänavas, toidupoest paremat kätt, on väike keldritöökoda, kus aafriklased teevad jammereid. Need on palju odavamad kui nood, mida suurtes poodides müüakse. Minge nende juurde, ma arvan, nad saavad teid aidata.“
„Aitäh hea nõu eest. Te olete väga lahke,“ vastas neiu.
Ta lahkus kauplusest, kõndis toidupoeni ja pööras siis kõrvaltänavasse. Erinevalt laiast ja puhtast peatänavast oli see kitsas, räpane ja prahti täis. Neiu läks edasi ja märkas varsti keldriust sildiga „Lonkur Ali Juures. Tehnika parandus ja remont“. Ta läks mööda kulunud trepiastmeid alla, koputas ja sisenes töökotta. Väheldast, igasugu tehnikavidinaid täis kuhjatud ruumi valgustas kaks lampi: üks tellistest laevõlvi all, teine töökoja peremehe Ali laual. Millegi kallal meisterdanud, tõstis too pea ja tervitas sisseastujat:
„Tere päevast, preili. Kuidas saan aidata?“
Vanamehe hääl kõlas sõbralikult.
„Mul oleks vaja jammerit,“ lausus neiu ringi vaadates.
„Meil on nii suve- kui talvejammereid.“
„Ma tahaks suvist.“
„Suvine läheb maksma kakskümmend viis.“
„Ja kui palju maksab paigaldus?“
„See sõltub rõivastusest.“
„Ma tahaks jammerit sellelesamale kleidile.“
Vanamees tõstis prillid laubale, uuris neiut lähemalt.
„Kuusteist.“
„See teeb kokku…“
„Nelikümmend. Teeme täpselt nelikümmend, preili.“
„Kallivõitu…“ ohkas neiu.
„Preili, kauplustes maksab uus jammer viiskümmend, paigaldus aga kakskümmend viis.“
„Ma tean,“ naeratas neiu kurvalt.
Vanamees tõusis, astus laua tagant välja ja tuli kepile toetudes neiu juurde.
„Ma ju jätaks veel kümneka alla, aga meil tõsteti kuu aega tagasi renti. Ja selle aasta sissetulekud ei tee ka just rõõmu. Kõigil meil tuleb kuidagi ära elada.“
„Jah, ajad pole kerged,“ oli neiu nõus. „Mis seal ikka, aitäh, et minu peale aega raiskasite.“
Ta pööras ümber ja hakkas kriiksudes ukse poole astuma.
„Oodake,“ lausus vanamees.
Neiu peatus.
„Ma näen, et te pole väga rikas,“ lausus vanamees.
„Või veel!“ hakkas neiu nukralt naerma.
„Mul on teile ettepanek, preili.“
„Kuulan teid, Ali.“
Vanamees toetus kahe käega kepile ja hakkas rääkima:
„Olen juba kaunis kaua siin ilmas elanud, mäletan veel igiammuseid aegu. Siis ei olnud mingeid jammereid. Vallalised naised said väga hästi ka ilma hakkama.“
„Olen kuulnud,“ noogutas neiu.
„Pole teil mingit jammerit tarvis, preili. Ei viiekümnest ega kahekümne viiest.“
„Kuidas nii?“
„Aga vaat nii! Teil on vaja head õlitit. Ja ei midagi enamat.“
„Õlitit?“
„Jah, õlitit.“
Vanamees tõstis kepi üles ja koputas vastu madalat lage. Ülevalt oli kuulda samme ja mööda keerdtreppi laskus alla keldrisse noor sihvakas aafriklane. Välimuse järgi nii seitsmeteistaastane.
„Saage tuttavaks, see on minu lapselaps Abdullah.“
„Tere,“ ütles neiu.
„Tere, preili,“ vastas Abdullah pead langetades.
„Abdullah, näita preilile oma õlitit,“ ütles vanamees.
Abdullah näitas vaikides õlitit.
„Vaadake, preili, milline väärt õliti. Täiesti uus! See on täidetud paksu valge õliga. See on just see, mida te vajate. Ja mitte mingeid jammereid!“
Neiu vaatas Abdullahit ja tema õlitit.
„Preili,“ jätkas vanamees, „kõik, mis teile vaja on, see on hea, kvaliteetne õlitus kord nädalas. Abdullah on vastutustundlik noormees, tema teid alt ei vea. See läheb teile maksma ainult kümneka kuus! Ja mingit kriginat ei ole enam, preili!“
Neiu jäi mõttesse.
„Kui see paistab teile liiga kallis, jätan veel alla: kaheksa. Kaheksaga kuus.“
„Nõus,“ vastas neiu.
„Vaat mis tore!“ Vanamees toksas võidukalt kepiga vastu põrandat. „Olgu see meie võit selle hullumeelse maailma üle, kuhu me kõik oleme elama sattunud! Ja unustage sõna „jammer“. Teile pole seda vaja. Abdullah, vii meie külaline üles ja teeninda teda nagu kord ja kohus.“
Abdullah viipas kutsuvalt käega. Neiu tõusis mööda kulunud keerdtreppi üles ja leidis end väiksepoolsest mugavast toast, kus hakkasid silma aken, voodi, kitsuke kapp ja töölaud täis vanu jammereid, mille parandamisega noormees nähtavasti tegeles. Aken avanes sellelesamale põiktänavale. Toas lõhnas vana mööbli järele. See tuttav lõhn mõjus neiule rahustavalt.
Ehkki põiktänav oli inimtühi, läks noormees akna juurde ja tõmbas kardinad ette. Toas muutus veelgi õdusamaks.
Abdullah läks voodi juurde, võttis päevateki ära, pani selle hoolsalt kokku ja riputas tooliseljale.
„Riietuge lahti, preili,“ ütles Abdullah.
Neiu võttis riidest lahti ja heitis selili voodile. Abdullah võttis õliti välja ja hakkas neiut õlitama. Tema aga vaatas lage, kus olid näha kaks kuivanud niret ja väikesed praod. Lõpuni tõmbamata kardinad jätsid ülal vabaks heleda siilu, kust paistis vastasmaja teise korruse aken. Akna ees oli roosinuppudega tüllkardin. Läbi tülli kumasid suure lillepoti piirjooned.
„Paistab, et korralike inimeste juurde olen sattunud,“ mõtiskles neiu. „See vanake Ali oli kohe algusest peale minuga lahke, ei hakanud väiklaselt kauplema või mulle midagi kahtlast pakkuma. Küllap sai aru, et olen vaesest perest ja võtta pole mult midagi. Kohe näha, et lahke inimene ja suhtub inimestesse hästi. Ja tema lapselaps on armas ja vastutulelik noormees. Ja teeb oma tööd hästi, vaatamata oma noorusele. Jaa! Ega asjata täna hommikul langenud mu padjale noolekujuline päikesekiir. Mina veel imestasin, mida see peaks tähendama. Täna on hea päev…“
Kui Abdullah oli neiu õlitamise lõpetanud, pani ta oma õliti ära.
„Korras, preili. Võite riidesse panna,“ lausus ta heasoovliku naeratusega ja kadus kähku mööda keerdtreppi alla.
Neiu tõusis voodilt, pani riidesse ja tegi põrandal neli sammu. Kriiksumist polnud enam üldse. See oli talle imelik ja ootamatu. Oli ju kriiksumine saatnud teda juba neli päeva!
„See on ime!“ lausus ta rõõmsalt ja tiirutas mööda tuba.
„Ime, ime, ime!“ kordas neiu, ikka ringi tiirutades.
Siis võttis ta oma koti, mis oli lebanud voodi kõrval öökapil, ja läks alla.
Töökojas silmitsesid Ali ja Abdullah teda heasüdamlikult.
„Näete, preili, te ei kriiksugi!“ puhkes Ali naerma. „Ja ei mingeid jammereid.“
„Aitäh teile!“ Neiu võttis kotist raha ja ulatas Abdullahile.
Kuid too osutas naeratades vanaisa poole.
„Ei, raha võta ikka sina,“ raputas Ali pead. „Ausalt välja teenitud. Mina ei puutu siin asjasse.“
„Tänan, preili,“ sõnas Abdullah kerge kohmetusega raha vastu võttes.
Oli kõigiti näha, et sugugi mitte iga kuu ei õlitanud ta neiusid.
„Austatud Ali,“ lausus neiu. „Nii et ma võin teie poole pöörduda, kui jälle kriiksuma hakkan?“
„Loomulikult, preili! Me ju leppisime teiega kokku.“
„Suurepärane!“
„Abdullah on alati siin minu juures, tal on hea meel teid aidata. Olen rõõmus, et tema õlitus teile pettumust ei valmistanud.“
„Oivaline õlitus.“
„Tema uus õliti töötab tõrgeteta, preili. Mina soovitaks teile: õlitada tuleb regulaarselt, siis ei teki ootamatuid probleeme. Tulge meie juurde mistahes ajal. Meil on alati rõõm teid näha.“
„Aitäh teile!“
„Meil on alati rõõm teid näha,“ kordas kajana Abdullah.
Neiu naeratas sihvakale noorukile tänulikult, läks uksest välja ja astus trepist üles. Põiktänav oli endiselt sünge ja räpane, kuid neiu ei pööranud sellele tähelepanu. Keeranud linna peatänavale, sammus ta seda mööda reipalt ja vabana edasi.
„Nii tore, kui soovid täide lähevad,“ mõtles ta rõõmsalt.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul
Lisa kommentaar