Anti Saar. Sõnaraamat. Tartu: Kolm Elu, 2022. 159 lk. 14.99 €.
Praegust pretsedenditu muutuse ajastut paistab iseloomustavat enam-vähem täielik ennustamatus, ohtrate kriiside viljakalt pinnaselt võrsuv kollektiivne kataklüsmihirm ning üleüldine ärevus, mida toidavad (ja millest toituvad) üha enam avalikkuse aset täitva ühismeedia virtuaalsed vooluringid. Niisuguse | tegelikkuse foonil pole ime, et kirjanduses viimasel ajal eriti ei eksperimenteerita. Sest kirjandus, kui lubate oletada, toimib muuhulgas tegelikkuse(s) ajaloolis-ontoloogilise vastukaaluna: kui tegelikkuses valitseb suhteline turvalisus, kerkivad kirjanduses jõulisemalt esile vormieksperimendid ja katsetuslikkuse manifesteerimine; kui aga kirjandus ise pakub peaasjalikult reaalsust ja realismi, on see märk peapööritusest, mida tekitab tegelik elu. Reaalsustaju stabiilsus ja kirjanduslik eksperimentaalsus on sellest vaatenurgast omalaadses vastavussuhtes: stabiilne tegelikkus nõuab kirjanduselt raputust ja katkestust, raputav tegelikkus aga omakorda selgust, kindlust ja suhtelist ühemõttelisust. Ning ehkki „tegelikkuses“ pole asjad päris nii mustvalged, võiks see vastavussuhe üldjoontes põhjendada, miks viimase umbes viieteistkümne aasta eesti kirjandust on allhoovusena kandnud kasvav reaalsusjanu – olgu selle väljenduseks siis uussiirus või uus elulähedus, millest on rääkinud Piret Viires, omaelulooline omailmsus, mille on esile tõstnud Brita Melts, või sootuks fiktsiooni taandumine, mida viimati on täheldanud Märt Väljataga ja Mart Velsker. (Ballard ütles kunagi, kuid täiesti tänapäevaselt, et fiktsioon on juba olemas, mistõttu kirjaniku asi on leiutada reaalsus.) Ja sama loogika järgi võiks oletada, et viimane jõulisem eksperimentaalse kirjanduse laine, mille harja kehastas esmajoones Tartu rühmitusega eksp lähemalt või lõdvemalt seotud kirjanike ja kunstnike tegevus siirdeaja lõpu ja nullindate lõpu majanduskriisi vahelisel ajal, tõukus õigupoolest võrdlemisi kindlalt ja kivistuma kippuvalt ajalooliselt pinnaselt, mis toona tarvitses raputamist. Lõpliku otsuse sellise loogika paikapidavuse üle jätan heal meelel lugejale, aga mul on tunne, et see aitab selgitada, miks kirjanduses viimasel ajal kuigivõrd silmatorkavalt ei eksperimenteerita (või vähemalt ei eksperimenteerita „konventsionaalsel kombel“, mida kirjanduslooline kogemus on õpetanud ära tundma).
Anti Saarele on seevastu alati meeldinud katsetada. Eks ole ta vahetevahel tiirelnud ka ülalmainitud Tartu eksp-rühmituse kaugemal orbiidil kui nende mõnevõrra modernistlikum ja kosmopoliitsem kaim. Kuid erinevalt ekspist pole tema katsetused taotlenud ei tegelikkuse radikaalset nihestamist ega tähenduse ja tähenduslikkuse täielikku tühistamist teksti või aktsiooni kujul. Saar on lähemas suguluses pigem rühmitusega Oulipo, mille liikmetele meeldis seada kirjutusele vormilisi ja protseduurilisi piiranguid, millega toimetulek võis viia uudsete ja üllatavate tulemusteni. Oulipolike tehnikate hulka kuulusid näiteks palindroomides kirjutamine[1] või selliste luuletuste konstrueerimine, kus iga järgmine värss on eelmisest ühe tähe võrra pikem. George Perec, keda Saar on mitut puhku tõlkinud, kirjutas romaani „La Disparition“ (1969), millest puudub e kui prantsuse keeles kõige levinum täht; asutajaliige Raymond Queneau kirjutas tekstikogu „Stiiliharjutused“ („Exercices de style“, 1947), mille moodustavad 99 ühte ja sedasama argist lookest erinevas vormis ümber jutustavat lühipala, jne. Queneau kirjeldas Oulipo liikmeid kunagi kui rotte, kes ehitavad labürinte, millest neil on plaan põgeneda, ning eelmise aasta lõpus ilmunud tekstikogu „Sõnaraamat“ järgi otsustades on ka Anti Saar üks niisugune rott.
Millise labürindi ta endale siis ehitas? Seda kirjeldab kõige ökonoomsemalt raamatu alguses Saar ise: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. Suhtluskanalina kasutati Facebooki Messengeri, mis tagas ajapiirangust kinnipidamise. Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid“ (lk 5). Lisaks väärib märkimist, et iga tekst mahub ära ühele leheküljele, et tekstitsüklid on ilmunud aastatel 2014–2022 enamasti kultuuriajakirjanduses, ning et „sõnasaatjad“ olid enamasti kirjandustoimetajad. Sõnade ampluaa varieerub lihtsatest ja levinud materiaalsetest objektidest (haamer, lamp, padi) ja loodusnähtustest (liustik, loom, saar (x2), soo, torm, vapsik) keerukamate emotsionaalsete seisundite (ahastus, jõulurõõm, liiklusraev, meelehärm, üksluisus), ühiskondlike ja kultuuriliste nähtuste (abstraktsionist, kriitika, majanduskasv), filosoofiliste kategooriate (antropotsentrism, vabadus) ja tundub, et selleks puhuks nimme loodud uute liitsõnadeni välja (aprillijulmus, kõrtenaer ja lumekiivus – ükski ei anna kiires võrguotsingus ühtegi vastet). Tsüklisisestel sõnavalikutel ei paista olevat liiga selgeid dominante, kui ehk välja arvata viies tsükkel, Maia Tammjärve kureeritu, mis meelitab mõtlema valdavalt (kodanliku) eluasemega seonduva peale (kinnistu, pööning, rõduke, parkett, liist, eterniit, nukumaja, soolaleib).
„Sõnaraamatu“ näol on kindlasti tegu mugava määratlemise eest puikleva „nipsaka mängutoosiga“ (Jaanus Adamsoni kunagine väljend), millel siinses kirjandusruumis puudub pretsedent ning mis sestap tekitab kohe küsimuse, kuidas seda kriitiliselt käsitleda. Ühelt poolt võiks selle tõmmata ju Saare varasema „täiskasvanutele mõeldud loomingu“ ning tolles sageli sisaldunud metafiktsionaalsuse ja muu mängulisuse liistule.[2] Teisalt võiks seda võrrelda oulipolaste eneste kunagiste katsetustega, nende rohkem või vähem leidlike õnnestumiste ja läbikukkumistega. Kolmandalt poolt poleks praeguse proosaluulebuumi taustal ime, kui ilmuksid välja tekstid, mis sobitavad „Sõnaraamatu“ sujuvalt sootuks sellesse registrisse. Kuid mul on tunne, et ühestki eelpooltoodud lähenemisest ainuüksi – ega ilmselt ka kolme peale kokku – ei piisa. Sedavõrd reeglistatud ning seepärast mingis mõttes ka omaenese ainsuslikku liiki kuuluva kirjandusliku kokkuseade puhul loevad kõigepealt ikka reeglid ise: loeb see, kuivõrd reeglid intrigeerivad, kuivõrd nad pakuvad pinget ja tekitavad hasarti, kuivõrd nendega rinnapistmine viib virgutavate vaimliste võimaluste ja ootamatute tunnetuslike üllatusteni, ning kuivõrd neil on mõtet, st kuivõrd nende täitmispüüd ärgitab tagatipuks ja tagaselja mõtlema selle peale, mis on kirjandus ehk milliste reeglite raames kirjandus ise tavapäraselt toimib ja teotseb. Neid tahke arvestades on „Sõnaraamat“ üldjoontes õnnestunud eksperiment.
Esimesena intrigeerib muidugi ajalimiit. Mida peaks viieteistkümne minuti jooksul suutma mõelda ja kirjutada? Ilmselt on igaühel selle kohta vaikimisi mingi kujutelm, mida mõjutab tema individuaalne võimelisus. Näiteks minu viisteist minutit sai täis siinse kirjutise teise lause ebalevas alguses kükitava üksildase püstkriipsu juures – ning seda tükk aega teada olnud teema puhul, mistõttu minusugusel nokitsejatüübil poleks Saare ehitatud labürindist põgenemiseks mingit märkimis- või avaldamisväärset lootust (või vähemasti peaksin põgenema mingil mulle sobivamal viisil). Seevastu Saar jõuab „Sõnaraamatu“ umbes leheküljepikkustes mõtisklustes päris palju ja päris kaugele. Osa siinseid tekste on mõtet määratleda mõttevooluliste trajektooridena. Sõna „naaber“ tagusest „eksistentsiaalsest august“ ja „naabrist“ kui „sõnasuse kvintessentsist“ rõõmuni lihast ja luust naabri üle ning valmiduseni olla naaber („Naaber“, lk 12). Kahtlusest, kas ollakse kunagi ahastust tundnud, ja tarvidusest ahastusega silmitsi seista ahastaja üksinduse, surija üksinduse ja surmaga koos elamise juurde („Ahastus“, lk 16). Mick Jaggeri ja Steven Tyleri suude suuruste võrdlusest ja supilusika sobimatu suuruse juurest ainsa koduse, külalisele mõeldud supilusika ja noa juurde („Supilusikas“, lk 56), jne. Teised tekstid mõjuvad kontseptuaalselt sidusate kirjeldustena: üksikasjalik joomingutüübi kirjeldus („Tramburai“, lk 14), haamritöö tingfaktorite üksikasjalik kirjeldus („Haamer“, lk 22), vestide liigendus ühes nende kuulsamate kandjatega („Vest“, lk 49), kirjutamispäeval ilmunud Sirbi esikaane kirjeldus („Pilt“, lk 17) jne. Kolmandad jutustavad lugusid: sõbraga lõhnade degusteerimisest („Lõhn“, lk 10), tormist poja neljanda sünnipäeva ajal („Torm“, lk 129), isast, kes lastele järele tulles uksest sisse ei saanud („Isa“, lk 82). Neljandad segavad neid ja teisigi registreid. On selliseid tekste, milles oleks otsekui pea ees teemasse hüpatud ja usaldatud seejärel seda, kuhu mõtte vool viib. Aga on ka selliseid, mille algusest õhkub enesekindlat ettehooldust kogu teksti kontseptuaalse ühtsuse suhtes. Kasutusel on niisiis terve hulk eri strateegiaid ning mis peamine – hoog on enamasti sees. Saare mõtet ei paista pidurdavat liigne kirjutuslik hõõrdejõud, mis võiks tuleneda hirmust olla ebatäpne, ekslik, sisutühi või ülepea igav – või sügavamast eelkaemuslikust süüst lõpptulemuse paratamatu läbikukkumise ees. Võiks ju ühmata, et selliseid asju pole ta saanud endale lihtsalt lubada: loeb see, kumb jookseb kiiremini, kas sulg või aeg. Kuid on ütlematagi selge, et „Sõnaraamatus“ ilmutatud tasemeühtluse saavutamiseks peab kas palju harjutama või olema kindlat kirjutajatüüpi. Saare puhul kahtlustan mõlemat. Midagi vabastavat ja teraapilist, kuid ka kadestamisväärset on selles hoos, mis neid tekste kannab.
Kuid see ei tähenda, et asi (nii kirjutajale kui ka lugejale) pinget ei pakuks. Pole ühtegi juhtu, kus rott labürindist täiesti sirgelt välja jookseks. Seatud tingimused on ju õigupoolest üsna karmid. Või õigemini – need on karmid saavutatud tulemust silmas pidades. Sestap on iga sissekande puhul huvitav jälgida, kas ja kuivõrd võidujooks ajaga tekstis tunda annab ja milliseid peamisi pagemisteid kirjutaja kitsikuses kasutab. Mulle tundub, et Saar jookseb peamiselt kahes suunas. Esiteks oma lapsepõlve, oma kahekümnendatesse[3] ja oma laste juurde. Siin avaneb „Sõnaraamat“ kui omalaadne autopsühhograafia – ning ajalimiit kui selle katalüsaator. Sest võimalik, et küllaldase ajasurve all haaraks valdav enamik meist asjade järele, mis meile on kõige rohkem mõjunud ning mis sestap on seosteloome aparaadile kõige kiiremini kättesaadavad. Teiseks pöördub Saar sageli sõna ja keele juurde, mis teda kui kirjameest ja tõlkijat silmas pidades on mõnevõrra ettearvatav. Kui mõte kusagilt hargnema ei hakka, siis foneetilisel või kõlalisel sarnasusel põhineva semantilise seostevoolu saab kõigepealt ikka käima panna: „Teeme siingi kohe selgeks: vapsik ei ole sama, mis vaablane ega vapsik („Vapsik“, lk 46) – ning juba on loodud tingimused ja raamistus ka selleks, et mõtegi jooksma hakkaks. Homonüümide puhul käsitleb Saar sageli sõna mitut tähendust korraga, tekitades sedakaudu huvitavaid põiminguid (nt „Saar“, lk 58; „Pank“, lk 47). Mõnikord eelistab ta sõna esemelisemat tähendust – näiteks Sirbi puhul räägib viljalõikusriistast, mitte kultuurilehest („Sirp“, lk 78). Mõnikord aga vastupidi – näiteks pingviini puhul räägib pigem kohvikust kui loomast (lk 39) ning sõle puhul pigem Olegist kui rinnaehtest („Sõlg“, lk 33). Eks anna needki valikud tunnistust kirjutaja autopsühhograafilistest vaike-sätetest. Luulele lähenevat keele(list) eneseleosutust leidub „Sõnaraamatus“ niisiis palju. Sedagi võib pidada piirangute produktiivseks tulemuseks.
Kirjutamisega seonduvast ajalisusest oleks siin veel nii mõndagi rääkida (aga mul, erinevalt Saarest, napib pigem ruumi kui aega). Näiteks on tähelepanuväärne, et pärast esimest tekstiseanssi, mille sissekannete kirjutamiseks oli aega 20 minutit, keeras Saar kruvi viie minuti jagu koomale. Millest selline korrektuur? Kas viis otsustavat lisaminutit tegi asja liiga lihtsaks? Või äkki hoopis vastupidi – äkki võimaldas see juba liiga kaua mõelda ja hakata üle konstrueerima, mistõttu kirjutus(protsess) polnud enam piisavalt orgaaniline ja intensiivne? Lisaks sellele ei paista „Sõnaraamatu“ sprinterliku dekoori alt kohe silma asjaolu, et õigupoolest on see kirjutatud maratoonarlikult pika aja jooksul.[4] Sestap saaks seda lugeda ka kui omamoodi ajastudokumenti. Avameelse modernistina on Saar enamasti pigem indiviidi- ja keelekeskne mõtleja – ning mõtisklus vabaduse individuaalsusest on selle raamatu üks huvitavamaid („Vabadus“, lk 43). Kuid sellegipoolest on huvitav jälgida, mil viisil ühiskondlik perspektiiv tema tekstidesse imbub, ning näiteks vahedad sedastused majanduskasvu (lk 13) ja antropomorfismi (lk 130) kohta tabavad kriitiliselt otse ajastu veeni. Viimaste juures võib oletada, et toimetajad on sõnavalikuga tõuganud Saare radadele, kuhu ta omal algatusel tõenäoliselt ei astuks – kuid samas ei tundu, et tal oleks neid liiga ebamugav tallata. Igal juhul oleks toimetajate omalaadne kuraatoripositsioon, „Sõnaraamat“ kui nende (omavaheliste erinevuste) raamat veel üks võimalus Saare teose käsitlemiseks. Sest ajasurve alla asetamise kõrval on see teos ka valikuvabaduse loovutamise (vabatahtlik) akt.
Hoolimata pagemisstrateegiate suhtelisest mitmekesisusest ja tõhususest hakkab kohe silma „Sõnaraamatu“ tekstide vormiline ühetaolisus. Millest see tuleb? Viieteistkümne minutiga saaks kirjutada ju ka näiteks mõne huvitava haiku või dialoogi või nimekirja või huvitava jumal teab mille – ning sedakaudu ka ajasurvest palju kergema vaevaga pääseda. Miks mitte kirjutust natuke varieerida? Kas kogu katsetuslikkuse juures ei mõju Saar hoopis vormiliselt võrdlemisi konservatiivse autorina? Kahtlustan, et kuna „Sõnaraamatu“ tsüklid ilmusid algselt „Päeviku“ nime all, siis võis nende umbes proosapoeemi-laadne vorm lähtuda konventsionaalsest kujutelmast päevikusissekande kohta. Ning mängus võisid olla ka ajakirjanduslikud kaalutlused mahu osas. Kuid peamine põhjus tundub olevat selles, et päris ükskõik mida pole sellise ettevõtmise raames kah mõtet kirjutada, sest see lihtsalt ei pakuks (ei kirjutajale ega lugejale) pinget. Näiteks sürrealistliku automaatkirjutusega võiks iga kord tohutult aega üle jääda, mistõttu see poleks kehtestatud reeglitele kuigivõrd kohane vorm.[5] Sellest vaatenurgast pole asja eesmärk mitte vaevast lahti saada, vaid võimalikult palju vaeva näha. Vastab tõele, et püüd tulla toime piirangutega on tootnud teatud laadi tekste. Kuid samavõrra tundub usutav, et piirangud ise on loodud teatud laadi (tähenduslikke, sisukaid, enam-vähem sidusaid) tekste silmas pidades.
„Sõnaraamat“ annab oma reeglitega niisiis rohkelt ainest (hasartseteks) mõtisklusteks kirjutamise seesmiste mehhanismide üle. Pole mõtet oletada, kuidas oleks seda lugeda ilma reegleid teadmata: kui need on teada, määravad need paratamatult kogu lugemiskogemuse – ning aitavad teatava üldise võõritusakti kaudu ühtlasi teadvustada asjaolu, et mitte ainult see teos, vaid kõik kirjandusteosed on kirjutatud mingite konventsioonide ja reeglite raames, mida õigupoolest rikutakse õige harva, sest asi ei pakuks muidu pinget. Kuid iseenesest pole see raamat kaugeltki üksnes kirjutamisest, vaid ikka elust ja asjadest meie ümber, mida vaatleb tähelepanelik pilk ning käsitleb kaasakiskuv hääl, mis võiks kuuluda ka mõnele huvitava hingeeluga vanale sõbrale teispool kohvikulauda – näiteks võrratus maailmalinnas Pariisis, kuhu sedasorti kirjandus kahtlemata samuti sobiks.
„Sõnaraamatu“ eksperimentaalsus pole õõnestavat laadi – see ei taotle tegelikkuse radikaalset nihestust. Pigem on tegu mängulise, positiivse katsetuslikkusega, mis oma autopsühhograafiliste määratlustega (ja sõnaraamatud ju määratlevad) panustab sellesse, et segaseks kippuvat tegelikkust omal moel natuke selgitada. Alatasa kiirustavas ja katkematult kaasakiskuvas kultuuris toimib „Sõnaraamat“ sooja ja eluhoogsa žestina, mis sisendab, et veerand tunni jooksul on võimalik nii mõndagi segamatult ja autonoomselt läbi mõelda. Ning asjaolu, et tahes-tahtmata peibutab ka vastupidine tõlgendusvõimalus – et kiirtoidu, kiirmoe, kiirkohtingute ja kiirlaenude kultuuris on meile nüüd antud ka kiirkirjanduse retsept –, käib kirjandusega seonduvate praeguste ambivalentsustega kaasas. Nende eest rott ei pääse.
[1] Minu teada on pikim eestikeelne palindroom just Anti Saare nimel: „Olematute raamatute antoloogias“ ilmunud „SOS“.
[2] Selle kohta vt: J. Tomberg, Parandada püksipõlve augu väljalõikamise teel. Sirp, 20.05.2010.
[3] Lõviosa sissekandest „Kipsplaat“ (lk 75) arutleb, miks just sinna.
[4] Samamoodi on tõenäoline, et paljud loevad seda pika aja jooksul, sest lühikesed tekstid täidavad hästi pause.
[5] Ning ühe iseenesest tähendusetu (aga kogu ettevõtmise suhtes tähendusliku) teksti on Saar „Sõnaraamatusse“ ka kirjutanud – vt „Sõnatu“ (lk 51).
Lisa kommentaar