Säramine

Minu Tartu lapsepõlv möödus ühes puumajas, mis asus raudtee ja Tähtvere vahelises agulitänavas, kus pensionärid tagusid tagahoovides kaarte ja lapsed mängisid sõduritelt sigarettide vastu kaubeldud lõhkeainega sõda. Tumedad paugud, mida tekitasid ülehelikiirusel harjutuslende tegevad nõukogude pommituslennukid, panid tärisema raamaturiiulite klaasid kolmetoalises korteris, kus ma elasin enamasti vanaemaga kahekesi.

Meil puudus pikalt televiisor, kuid seda olulisemal kohal meie kodus rippus Elmar Kitse maalitud suur portree minu perest – vanaisa Adolfist ja vanaema Rajast, kelle kaisus istub punases kleidis armastatud pesamuna, minu ema Anne, kapi ääres seisvast tädi Helinist ja kõrvuti istuvast kahest onust, Adost ja Jaanusest. Aastate jooksul salvestus pildil kujutatu mu pähe sama tugevalt nagu Eesti kaart või viiese rahatähe kujundus.

Vaadates käsitsi lõuendile värvitud inimesi, kes olid korraga nii omased, aga samas alati vait, tekkis mul küsimusi. Ühelgi minu sõbral pole perekonnamaali, miks minul on? Miks keegi pildil ei naerata? Mis rätik see maali peal vanaema ees laual vedeleb? Millest nad poseerimise ajal mõtlesid?

Rätikuküsimusele sain kiiresti vastuse vanaemalt – ta oli ükskord turult tulles selle hooletult lauale heitnud ja Elmar oli kohe selle ka pildile maalinud –, kuid paljudele teistele küsimustele oli vastuseid raskem leida – kas ei mäletatud või ei peetud piisavalt oluliseks. Suuremaks saades valdas mind uhkustunne, et suur Elmar Kits oli maalinud meie peret, ning mulle meeldis pildil olijate igapäevaelu ise ette kujutada, mõelda maali detailide põhjal välja lugusid ja põhjendusi.

Mingil põhjusel maalis sama stseeni koos Elmariga tema naine Linda Kits-Mägi, nii et perekonda jäädvustas 1955. aastal isegi kaks tuntud kunstnikku. Elmari põhiversiooni kõrval mõjub Linda väiksem teos kõrvalpilguna, meenutades mängufilmi kaadritaguseid fotosid, millelt on näha, kuidas näitlejad ennast filmimiseks valmis seavad. Sel teisel maalil on näha detaile, mida Elmari pildil pole. Näiteks on üks aknaruut teistsugune, sest keegi tulistas üle Kassitoome meie aknasse kuuli ning vanaisa parandas akna teistsuguse liistuga. Miks tahtis keegi meid tulistada?

Üheteistkümne aasta vanuselt kärsatasin põleva küünlaga maali raamikaunistusi, võib olla tegin ma seda alateadlikust soovist perekonna salatsemine katkestada ja saada vastuseid. Ühel ööl maal vastaski mulle.

Umbes 1984. aastal sügisel tabas mu voodit, õigemini lahtikäivat kušetti löök, mis nihutas niigi nõrgalt kinnitatud seljatoe raginal viltu. Proovides mõista, mis on juhtunud, süütasin lambi ja tõusin istuli. Koos raamiga üle 15 kilo kaaluvat pilti hoidev pesunöör oli katkenud ning maal oli end tugeva ehitusnaela küljest lahti rebinud. Mu vanaisa, vanaema, ema, tädi, mõlemad onud vaatasid mind ootamatu kaldnurga alt. Aga mida nad tahtsid ikkagi öelda?

Tänaseks on kuuest maalil olevast inimesest neli surnud. Inimeste arv, kellelt midagi küsida, läheneb iga aastaga vääramatult nullile. 2014. aastal rääkisin oma perepildist Eero Epnerile. Midagi selles loos köitis Eerot ning koos otsustasime ajada perekonnamaali jälgi, et portreteerida teose valmimist läbi 1955. aasta kaheksa kuu.

Alustasime sellest, et küsisime meteoroloogiateenistusest välja 1955. aasta ilmastikuandmed ning Eero istus arhiivides, ajades kokku tükikesi minu perekonna elust umbes aastal 1955. Infot tuli kokku olematult vähe. Ilmastikuandmed olid küll huvitavad, kuid neid oli raske siduda millegi muuga kui Elmar Kitse päevikutega, kust maal käib läbi vaid väga põgusalt, näiteks 24. aprillil. Teame, et selle päeva hommik algas külmalt, kuid ilm oli päikesepaisteline ning temperatuur tõusis kella 11-ks 4 kraadini. Teame, et Elmar kirjutas päevikusse, et tal ei olnud tuju maalida.

Siis tulid intervjuud. Päike kuumas pea kohal, kui astusime Eeroga Tallinna-Tartu kiirrongist maha ning seadsime sammud Tartu kunstnike majja, mille hämarad koridorid lõhnasid vanamoodsalt õlivärvi ja tärpentiini järele ning kus Elmari tütar Saskia Kasemaa ootas meid oma ateljees.

Saskia hääletämber ja kõnetempo meenutasid mulle hämmastava täpsusega Lindat, sest Linda käis meil igakuiselt külas veel 1980. aastatel. Ta ei kiirustanud vastustega ja rääkis pigem lühikeste lausetega. „Aeg oli kole,“ kirjeldas Saskia kunstnike elu sõjajärgseil aastail. „Keegi ei teadnud, mis saama hakkab, vallandamised, Siberisse saatmised…, isa tuli instituudist ära, põhjust ma ei tea, ju siis sunniti.“

„Ma hindan oma isa kõige rohkem koloristina, värvide lummuse loojana, kuid ta suutis meisterlikult maalida nii massi kui üksikisikut.“ Saskia tõi paralleele meie perekonnamaali ja Elmari üsna tuntud maaliga „Kunstinõukogu koosolek“, kuigi erinevalt selle väljendusrikastest tegelastest on meie perepilt staatilisem, meie pildil inimesed lihtsalt poseerivad.

Vanaisa Adolf ja Elmar olid sõbrad. „Eks nad käisid külast külla Adolfiga koos, võeti viina, oodati paremaid aegu,“ lausus Saskia. Riik ka soodustas joomist igal võimalikul rindel.

Hoopis teistsugune oli aga kahe naise, minu vanaema Raja ja Linda Kits-Mägi suhe – nad olid eluaegsed sõbrannad ning mõlemad vihkasid alkoholi. Rääkides meie perekonnamaalist mäletas Saskia, et Elmar ja Linda läksid koos kohale ja maalisid koos, kuid tal ei tekkinud rohkem mingeid seoseid maali sünniga. Eero küsis Saskialt veel küsimusi kunstnike elu ja olu kohta ning mina vaatasin lühikeste pükste taskus võtmeid kõlistades ateljees ringi.

Lahkusime kunstnike majast ning kõndisime Annelinna, Pikale tänavale, kus 80ndatel nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud kortermajas elab tänaseni üks pildil kujutatud pereliikmetest – minu tädi Helin.

Helin on maalil ainus tegelane, kes seisab. Tal on pruun koolivorm seljas ning mulle on alati tundunud, et kõige selgemalt on tema näost näha teismelise trotsi. Tusane nägu polnud sugugi ainult minu ettekujutus, sest peagi selgitas Helin meile üksikasjalikult, kui raske tal oli kolme tunni kaupa poseerida, keharaskust jalalt jalale nihutada ning samal ajal unistada lihtsalt sellest, kuidas uisutama minna.

1980. aastatel enne Linda surma palus mu vanaema Lindal ka mind maalida. Umbes 13-aastase poisina veetsin mitu sessiooni Linda ateljees, piineldes tegevusetult toolil ning lootes, et ateljee akna tagant lendaks mööda kasvõi mõni lind ja peletaks korrakski mu igavust. Linda loobus tookord maali viimistlemisest ning oli vanaemale öelnud, et ma olen liiga kurja näoga. Ma vaatasin oma tädi seismas maali kõrval ja tundsin, et meil on üks ühine mälestus juures.

Ühel 1955. aasta suvepäeval võttis mu 15-aastane tädi inimtühjas korteris Elmari molberti kõrvalt pintsli ja natuke punast värvi ning värvis oma huuled maalil kirkamaks. Tädi kärtspunased huuled olid ka mulle maali peal alati silma torganud.

Tädi juures seinal asub ka teine, Linda maalitud versioon perekonnapildist, mida me võime kohapeal vaadata, kuid mida tädi Vikerkaare jaoks professionaalsel fotograafil pildistada ei lase. Seda ühiselt uurides nägime siin asju, mida Elmar Kitse pilt ei näita. „Telefon?“ küsisin hämmeldunult. “Number oli muide 37-36,” ütles tädi. Pildil paistab veel ka raadio. „Elmari maali nimeks pandigi toona „Raadiot kuulamas“, aga siis tõstsid kommud pead – mida neil seal kuulata, ega nad Ameerika Häält ei kuula?“ jutustas Helin. „Ameerika Häält me tegelikult kuulasime ka.“

Elmar Kitse pildi peal on näha avatud raamat, millel Adolf laseb oma käel autoriteetselt puhata. „See on Kalevipoeg,“ hüüatas Helin pärast seda, kui oli mu arvutist natuke aega pildi koopiat uurinud.

Ei läinud kaua aega, kui jutt läks ka siin alkoholile. „Ükskord võeti meid restorani kaasa, mäletan, et Linda oli Elmari joomisest nii masendunud, et proovis tema eest viina ära juua,“ lausus tädi. „Kujuta pilti, sa oled karsklane, sulle ei maitse viin, kuid sa ei oska enam muud ette võtta oma mehe tagasihoidmiseks.“

Lõpuks saabus aeg küsida tädilt tulistamise kohta. Miks? „See ei ole avalik jutt,“ ütles tädi. Ma pakkusin oma versiooni välja – „vanaisal oli vist mingi seos küüditamiste ja KGB-ga?“ – „Siis sa ju tead, uuri arhiividest,“ vastas tädi napisõnaliselt.

„Me uurisime, kuid midagi välja ei tulnud.“

„No siis ma ei tea.“

Kas ma saan vastuse kunagi teada?

Ootamatult põimus meie uurimistöösse veel kolmas maal, kui tädi soovitas meil minna vaatama ühes Tartu kesklinna galeriis müüdavat Linda maalitud pilti väikesest tüdrukust. Galerii asus jalutusteekonna kaugusel ning kui ma seal otsitavat maali kirjeldasin, kadus assistent tagaruumi ning naasis sealt umbes 10-aastase tüdruku portreega. Lapsel oli seljas ruuduline kleit, kaks punase lehviga patsi, taustal helesinine tapeet muinasjutulindudega.

Ma võtsin taskust iPhone’i.

„Pilte me ei tee,“ hoiatas assistent.

„Aga kui siin pildil on minu ema?“

„Siis ma ütlen, et see pole teie ema. See on pilt teie emast,“ lausus assistent.
Assistent toetas pildi vastu letti ja ma sain seda lähemalt uurida. Mõned 60 aasta eest pintsliga kokku kogutud ja värvi kuivanud hetked. Jah, see oli minu ema. Samasugused sinakashallid silmad, nagu on minul ja nagu on minu tütrel. Tõsine ja natuke trotslik nägu. Mulle tundus, et ma olen kuskil ja kunagi seda pilti isegi näinud.

„Kuidas see siia sattus?“

„Seda me ei saa teile öelda.“

Kui mitte minu perekonda kujutavate maalide hulk ise, siis vähemalt pingutus nende loomiseks hakkas mulle meenutama mõne tuttava ponnistusi Instagrami-voo täitmisel lapsepiltidega. Kui oled poseerinud maalikunstnikule, tead samas, et see kogemus pole võrreldav klõpsuga sotsiaalmeedias. Poseerimine on tundidepikkune aeglane grillimine, mida lapse puhul võimendavad kärsitus ja teistsugune ajataju. Maali kurss visuaalses valuutas on 1000 pilti sotsiaalmeedias.

Võtsin taas telefoni ja libistasin pilgu üle ühe tuttava sotsiaalmeediakonto ning mu peas hakkas tekkima arusaamine. Mõtle – 1955. aasta peremaalid olid loodud 10 aastat pärast sõja lõppu. Sõja, mille käigus ühegi inimese ellujäämine polnud liiga tõenäoline, sõja, mille käigus mu pereliikmeid ajasid taga nii sakslased kui venelased. Üks mu onudest oli väiksena olnud nii haige, et vanaema võitles, et teda surnukuuri ei viidaks. Mu ema paranes napilt pikaleveninud ajupõletikust, sest vanaema kauples kuskilt välja eksperimentaalse ravimi. Üks laps sündis pommitamise ajal ning samal ajal sai tabamuse maja, kus pidid olema teised lapsed – kuid õnneks ei olnud, sest nad olid mingi ime läbi evakueeritud.

Vanaema võitles iga lähedase hinge eest nagu lõvi.

Isegi see Oru tänava korter, kus maalimine toimus – selle saamine nõudis vanaemalt kogu tema organiseerimisvõimekust. Ta käis pere majutamiseks läbi sõja ajal tühjaks jäänud kortereid. Ühes kolmanda korruse korteris avas ta ukse ning astus sisse, ent sekund hiljem kukkus läbi kolme korruse keldrisse, sest pomm oli hävitanud kõik põrandad. Vanaema jäi ellu, kuid elas kõvera selgrooga. Lõpuks, läbi lõputute kombineerimiste, kokku-lahkuvahetamiste õnnestus kolida aadressile Oru 2.

Need perekonnamaalid on korraga minu vanaema triumf ja visioon tulevikuks. Maal võib säilida mitusada aastat. Tema, Raja Rebase, esitleb tulevikule oma peret, mille liikmetele ta on ühekaupa võidelnud välja eluõiguse. Jah, isegi Adolfile, keda tuli varjata ja aidata läbi sõja-aastate. See pilt on värav kujuteldavasse tulevikku, näidates, milliseks see perekond tema arvates pidi kasvama – uhkeks, kultuurseks, rahvuslikuks, ühtseks. Mitte ilmaasjata ei süüdistanud kriitikud Elmar Kitse pilti hiljem selles, et see on liiga kodanliku alatooniga ning et see „meenutab keisri perekonda“.

Vanaema istub pildil paremal. Ta rüht on uhke ja pilk kindel. Kui ma teda eraldi vaatan, taipan, et maali lahendus oli elanud kogu aeg minu kõrval. Lahendus oli vanaema ise, tema väärtused, tema lootused.

Jalutasime Eeroga üle Raekoja platsi kivisillutise Vallikraavi tänava suunas, kus Tartu Kunstimuuseumi laoruumides lubati meil vaadata Elmari maalitud originaalpilti – kuna lapsed seda ei tahtnud, oli vanaema selle mõned aastad enne surma pettunult kunstimuuseumile müünud. Vallikraavi tänava laoruumi hämaruses mõjus maal hiiglaslikult. Ma olin ka soojalt üllatunud, märgates, et küünlasuitsu jäljed on raami peal jätkuvalt alles.

„Noh, mis sa arvad.“

„Ma püüan tabada Adolfi pilku,“ lausus Eero, „kuid ta nagu ei soovi minuga kontakti, ta poos on hoolimata äärmisest avatusest tegelikult suletud.“ Kõik on justkui nii lähedal, et me võiksime ulatada pildil olevatele inimestele käe. Kindlasti on maalimise ajal ruumis ringelnud tolmu ja võib-olla natuke kunstniku hingeõhku kleepunud kuskile õlivärvi sisse, ühendades kaks hetke –  maalimise ja vaatamise. Samal ajal hoiab miski seda ühendust tagasi. Ma vaatasin nüüd pildil vanaema ja tädi ning tundsin, et nende puhul oli see distants kadumas.

Võimalus emaga rääkida avanes alles mitme kuu pärast, kui sain sõnumi: „Sinu ema on leitud.“ Ma läksin talle järele Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhoneuroloogia osakonda. Autokummid sahisesid läbi värviliste sügislehtede, kui ma lagunenud olekuga majade vahel õiget osakonda otsisin.

Ta lehvitas innukalt sanitaridele ning jooksis oma enam kui 70 eluaasta kohta käbedalt trepist alla. Autos üritas ta asjades sorides viimaste nädalate sündmustikku kokku tuletada. „Xanax… võta ka!“ Ema kallas purgist midagi peo peale ja laksas suhu. „Nüüd läheb huvitavaks,“ ütles ema ja tõmbas kuskilt välja paki 50-euroseid. Läksime Lasnamäe Uuskasutuskeskusse ja ostsime talle soojad riided. Ema haaras veel kaasa padja, millele on tikitud „Trinidad ja Tobago“. Varastasime ka, sest hiljem selgus, et ema on poest võtnud prillid, mille eest ma ei teadnud maksta.

Kui jõuame Google Mapsi hääljuhendeid kasutades sotsiaalmaja juurde, muutub ema umbusklikuks. „Kas see on jälitusseade?“ küsib ta telefonile osutades.

„Ema, räägi mulle sellest perekonnamaalist?“

„Oh, see maal… see oli… võimas,“ ütles ta ning keskendus uuesti mingi ravimi infosedeli uurimisse. Tundus juba, et palju rohkem infot ma ei saa, kui ema ütles: „Su silmad on ekraani vaatamisest tühjust täis.“

 

Jalutasime Eeroga Vallikraavi tänavast läbi Tartu vanalinna, kunagise sündmuskoha ehk selle korteri suunas, kus maalimine aset leidis. Kõmpisime üles Jakobi mäest, mis kunagi oli kandnud Viktor Kingissepa nime ning veel enne seda olnud Adolf Hitleri tänav, lasime mööda mõned autod ning pöörasime vasakule, et jõuda Oru tänava nurgale. „Siin see on,“ ütlesin ning logistasin kahekorruselise hoone hooviväravat. Värav oli lukus. Me vaatasime tühjal tänaval kahes suunas ning hiivasime siis ennast üle aia. „Maalidetektiivid,“ ütles Eero muiates.

Jätsime meelega selle koha külastamise viimaseks. Hoovis tundsin, kuidas läbiviidud intervjuud ja loetud päevikud kasvatavad meie ümber mingisugust uut reaalsust, ja iga hetk täiendas tervikut. Tänavat mööda kõndiv naine lapsevankriga. Puude kohin, päike ja pilved. Rõske krohvilõhn. Detailidest said sümbolid, mis avasid uksi täpsemale tajule.

Seal üleval oli meie neljatoaline korter, raamaturiiulid, kahhelahjud, mis neelasid mitu veoautokoormat puid ja briketti aastas. Seal punuti traadist antenne, et kuulata Ameerika Häält. Seal kasvas mu ema. Minu tädi ja onu mängisid „Luikede järve“ ning lõhkusid vaasi. Tädi hüppas teiselt korruselt alla, et kohtuda salaja oma väljavalituga.

Tartus saabus õhtu. Akendes kustusid tuled. Mobiilides keris veel natuke aega Facebook ja Instagram, kuid siis kadusid telefonid patjade alla ning vaid ruuterid ja magavad läptopid vilgutasid tulukestega. Toome katedraali ümbruses oli kõik peaaegu sama nagu 1955. aasta kevadel, mil üksildane halli soni ja villase mantliga Adolf seisis Toomemäe nõlval ja esitas Rigoletto aariat „veini ja viina…“. Kui ta oli lõpetanud, kostis põõsastest ootamatu aplaus. „Ma tänan, seltsimehed,“ pomises Adolf ning liikus taaruva sammuga Oru tänava suunas.

Vaid mõnesaja meetri kaugusel Lauristini tänaval istus klaveri taga nukker mees ja mängis Bachi. Seinte ääres on hiljuti valminud maalid. Ruumis kõlavate helide ja maalidel kujutatu vahel oli mingisugune sarnasus – kõigist neist õhkus loomingulist vabadust. Helid hajusid sekundiga, kuid ka need uued nõukogude värvid, needki tuhmusid juba paari aastaga. See on depressiivne, eriti arvestades, et mehel oli ideaalne värvitaju. Mees on täna purjus. Kui ta on purjus, ta ei maali. Ta peaks homme minema Oru tänavale Adolf Rebase perekonda maalima.

 

Ema istub katkise lambi valguse käes tillukeses köögis. Tema ümber on kuhjatud räpaseid riideid ja kasutut mööblit. „Tuhat viissada,“ ütleb ta, „tuhat viissada, maali eest.“ WC-s pole keegi ammu vett tõmmanud. Tema kuuenda korruse aknaruudus põleb nõrk tuli ning paistab kaugelt nagu üks paljudest. Üle Lasnamäe-taguste väljade lendavad deemonid ja USA sõjaväe ründelennuk A10.

Võib-olla selles maailmas me saamegi vaid korraks koguneda pildile. Proovida salvestada sedasi oma armastust. Ja loota, et keegi on kunagi vaatamas. Ehk on see hetk suurem kui ümber maja hiiliv kaos, mis logistab aknaluukide kallal ja prõmmib kurjakuulutavalt uksele.