Sikaosäk

KADRI JA PILDISTAMINE

Enne kui ma kooli läksin, ei olnud meil omal fotoaparaati. Ema laenas kellegi käest digikaamera natukeseks ajaks ja siis läks lahti selline pildistamine, et oi-oi-oi. Ema tegi mulle pildi jaoks oma silmavärvidega väikesed lumikellukesed põskede peale ja siis võõrasemad. Mina tahtsin igale poole lilli, olin emaga kaasas, kui ta käis töö juures maniküüris, ja mulle tehti ka väikesed lilled küünte peale. Riiete peale ma ei taha lilli, emal on igasugu pisikeste lilledega kleidid ja seelikud, mulle meeldib ühevärviline, must, hall või valge. Või roosa. Roosa meeldib ikka väga, mis sest, et see on tüdrukute värv. Ilus värv.

Ema pildistas meie koera Martat ja vana rotti ja Markust, kellele ta tegi ka naiste meigi ja pani juustesse klambrid, nii et ta nägi välja nagu ma ei tea mis. Või siis oli Markusel seljas ema kuldne pluus ja jalas nahkpüksid ja ta tõmbas suitsu, toss keerles niimoodi päikesevalguses. Endale pani ema selga Viksi pintsaku, särgi ja lipsu. Nad vahetasid kogu aeg riideid ja muudkui tegid pilti, sest kaamera oli ainult nädalaks laenatud. Siis kutsuti Viksi sõber Tarts ka kohale, ema värvis ta juuksed värskelt siniseks ja mindi õue pildistama. Ema töötas juuksuris, ta sai sealt selliseid värvilisi värve, mida mujal ei olnud. Ükskord pandi mulle seal juustesse peenike niit, mille küljes olid väikesed säravad kivikesed, ja ükskord roosa salk juukseid, need kuumutati keratiini ainega oma juuste külge kinni.

Kui ma sain nelja-aastaseks, kinkis ema sõbranna mulle kõrvaaukude tegemise, need tehti ka seal salongis, ma ei mäleta, kas oli valus, aga ma ikka tahtsin auke saada, muidu ma poleks lasknud teha ju. Ema oli ostnud mulle väikesed kullast kõrvarõngad, just rõngad, issil on ühes kõrvas selline väike kullast rõngas. Neid ei pea kunagi kõrvast ära võtma ja neid ma kannan kogu aeg, praegu ka. Kõrvarõnga augud pidid aitama silmanägemist parandada. Mul on see asi, et ma pean oma haiguse ja rohtude pärast sageli silmaarsti juures kontrollis käima, kus silmi igasugu aparaatidega uuritakse ja tilku pannakse, mis silmamustad hästi suureks teevad, aga mu nägemisel pole mitte midagi häda. Millegipärast ei saa silmaarstile üldse aega, järjekorrad on pool aastat ja ema läks tasulisse. See oli Kadriorus üks kliinik.

Viks leidis kuskilt ühe tüdruku, kes oskas hästi pildistada, või leidis tüdruk Viksi, ega ma ka ei ta, need tuuseldavad ju igal pool ringi ja arvutis on neil ka tuhat sõpra. Ühesõnaga, see Kadri tahtis ise meist pilte teha, ma saan nii aru. Tema tegi päris aparaadiga päris filmilindile ja mustvalgeid. Pildistamisi nimetati sessioonideks. Esimene sessioon oli meil suures lagunenud majas. Mind toodi lasteaiast varem ära ja veeti busside ja trammidega läbi linna ja siis pidi ronima läbi mitme korruse ja pooltes kohtades polnud enam lagesid või põrandaid ja trepid olid sellised, et rippusid justkui õhus. Mulle see kõik üldse ei meeldinud, see oli hirmus ja kuigi õues oli päike ja kevad, siis seal sees oli pime ja külm. Aga Kadrile meeldisid sellised kohad pildistamiseks, ta muudkui tegi ja tegi neid pilte, aga neid ei saanud ju kohe näha, enne pidi filmi ära ilmutama ja laskma fotodeks teha.

Kõige lõpuks läksime maja katusele, kust nägi poolt linna ja katusel kasvasid väikesed puud. Pärast, kui need pildid kätte sai, oli mul igal pool hästi mossis nägu peas, silmad ja kulmud olid täitsa längus kohe. Piltidele oli tulnud ka mingi viga, nii et kõik inimesed, nende näod ja käed olid täpilised, nagu oleks neil mingi nahahaigus kallal. Aga teistele just meeldis ja kõik leidsid, et nii lahedad pildid. Nad riputasid neid igale poole internetti üles, aga mina ju ei saanud, sest ma olin liiga väike, et tohtida kuskile kontot teha. Ma olen ainult Mängukoopas. Kuigi pärast ma ikka tegin ratesse ka konto, et saaks seal isiksuse testi teha. DeviantArtis ka on mul konto.

Neid sessioone tehakse muudkui, nii umbes paar korda aastas on Kadri jälle kaameraga kohal, ega ta ise ei ärgitanud, ikka meie poolt hakati rääkima, et tahame veel pilte ja teeme veel pilte. Minul oli sellepärast hea meel, et mina sain Kadriga suureks sõbraks, ta käis mul isegi lapsehoidjaks, kui ema pidi kuskile ära minema, ja ma rippusin selle Kadri küljes nii kõvasti ja tüütasin ta oma juttudega täiesti ära. Kui ta ei olnud meil, siis ma painasin teda messengeris.

Mina: uu
Kadri: tere tere 😀
Mina: sa tuled õhtul???
Kadri: tulen jahh
Mina: aa, mis kell
Kadri : neljaks umbes
Mina: millal kell 4 tuleb
Kadri: üsna varsti 😀 juba kolme tunni pärast
Mina: jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
Mina: millal kell 4 nüüd tuleb
Kadri: natuke vähem kui 2 tunni pärast
Mina: aga millal 2 tundi möödas on
Kadri: siis kui ma kohal olen, ongi 2 tundi möödas. Ja see on üsna varsti
Mina: jejeeeeeeeeeeeeee! millal umbes kas ______________ nii kaua on enne nelja aega
ütleeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
Kadri: nüüd on põhimõtteliselt ainult tunnike jäänud. Ja ma hüppan messengerist ära. Nii et varsti näeb siis.

Ma kiusasin teda iga päev ja ta ei olnud kunagi pahane. Kui ta ei tahtnud rääkida, siis ta pani busy või away peale, aga ma rääkisin ikka. „Väga kahju, et sa ei taha rääkida. Millal sa külla tuled? Ma tahan uusi pilte!

UUSI PILTE TAHAN!!! KAS SA EI SAA ARU, UUSI PILTE!“

„Su vennaraasuke tahab ka, irf. Eks te siis peate need saama :D“

„Ma ei tea kas vend tahap ta magab. Kas sa tead, et SL õhtulehes on, et et takso juht jäi ise enda auto alla. Kuidas saab ise enda auto alla jääda?“

„Võib-olla oli keegi teine roolis,“ arvas Kadri. „Aga ma pean nüüd hakkama tööle minema.“

„Päh Kadri, siis mul on ju veel igavam.“

„Nu mis teha. Kas kedagi teist ei ole online siis?“

„Tarts away, kes magab. Rohkem pole. Päh Kadri, mine siis.“

„Päh Kadri läheb siis, daa-daa!“

Ma kaebasin talle, et mul on kõht tühi, ja ta kantseldas mind arvuti kaudu külmkappi vaatama ja mina ütlesin, et seal on üks salat, aga ma ei tea, kas ma tohin seda süüa, ja ta ütles, et tohin küll. Ma siis sõin ja ütlesin, et see lahja salat, sellest ei saa kõhtu täis, selle nimi on Kreeka salat. Siis ma ei saanud oma messengeri kasti suureks ja õiendasin ja nõudsin it-abi muudkui, et hiir on ka tuksis, seda peab iga natukese aja tagant sõrmega hõõruma ja arvuti jookseb kogu aeg kokku, värvid paigast ära, mingid ma ei tea mis erorrid tulevad ette, kui restarti olen teinud. Siis Kadri arvas, et äkki arvuti tahab pensionile minna. Mu messengeri nimi oli siis Hull Õun.

Hull Õun: mul on hiir katki ma vabandan et ma hiljaks natukene jäin et seda nuppu vajutada

Kadri: ahsoo. no pole hullu

Hull Õun: peris vastikult tõmbleb see hiir et ta katki on. iga minuti tagant pean hiire alt õõruma näpuka

Kadri: siis teil uut hiirt vaja

Hull Õun: Jah. VÄGA JONNIV HIIR PRAEGU. miks Saa Busy oled

Kadri: tegelikult peaks ma hoopis Out To Lunch olema, sest ma söön suppi

Kadri: on nüüd Lõunal

Hull Õun: pane siis sest sul pole ju kiire kui tarts magab siis on tal vahesd Busy aga me ütleme siis alati et tartsil on magades kiire on ju naljakas

Kadri: 😀 magades busy – kiire magaja

Hull Õun: jah jättab omale busy peale kui on magama jäänud ja arvuti lahti jätnud siis on tal kiire ja kui ta ei maga siis on ta ka vahest busy kui ta ei söö ega midagi ei tee vaid on netis lihtsalt

Kadri: noh, tegelikult võib busy’t tõlgendada ka kui „mul on tegemist“ või „mitte segada“

Hull Õun: aga kui ta netis on kas siis segada ei võigi

Hull Õun: ise ei tee

Hull Õun: mitte midagi

Hull Õun: mul on kõht tühi mis saa sööd

Kadri: suppi söön. omateada

Hull Õun: milist

Kadri: igasugu asju on siin sees. frikadellid ja kartul ja kapsas ja mingid oad…

Hull Õun: ma tahan kaa. EMA ON TÖÖL. MA TAHAN KAA SÜÜA

Tegelikult oleks pidanud Markus mind hoidma, aga see pani kogu aeg minema, kuigi ma palusin teda, et ta ei läheks ära. Ma olin siis kuueaastane. Olingi ainult mina ja arvuti. Ma istusin kogu aeg arvutis. See oli üks igavene vana loks, ema oli ta kasutatud peast ostnud, aga hea, et meil seegi oli. Kui vana arvuti tahab pensionile minna, kust siis uue saab? Kui mul oli kuueaastane sünnipäev, siis enne seda ma küsisin Kadri käest, kuidas on inglise keeles: Mul on homme sünnipäev? Siis ta vastas, et „tomorrow is my birthday“ või „it’s my birthday tomorrow“, mõlemad on õiged. Ma küsisin, kas see „it’s my birthday tomorrow“ on parem? Ta ütles et mhmh. Siis ma muutsin oma messengeri nime Hullust Õunast It’s my birthday tomorrowks.

Pilte teeb ta meist siiamaani. Ta on uues kodus ka käinud pildistamas, tegi mu 8-aastaseks saamise sünnipäevast, kus palju inimesi oli, ilusaid pilte koogist ja küünaldest ja pildistas rotti, kes laua peal ringi jooksis, ja ma tahtsin kogu aeg ta telefoni vaadata, et milline tal on, kas klapiga. Äkki on uus ja mis plekist märgid ta koti peal on. Tal on selline pruun triibulisest velvetist kott, mis on üleni igasugu märke täis. Mulle meeldivad kõik märgid, olgu nad messengeris või kuskil mujal. Markus ütles, et mulle meeldisid väiksena matemaatilised märgid ka, et kui ma nägin tema vihikus ruutjuurt, siis ma asusin kohe seda ümber joonistama ja tahtsin sellepärast kooli minna, et siis saab oma vihiku, mis ruutjuuri kõik otsast otsani täis.

Ma käin Kadri töö juures külas, kui ta on tööl, ta töötab ühes pisikeses kohvikus, mis on minu nahakunstiringi lähedal vanalinnas, kus ei käi liiga palju rahvast, me saame istuda ja juttu ajada ja joonistada, ainult vahel harva tuleb keegi sisse, siis ta tõuseb püsti ja läheb leti taha masinaga kohvi tegema. Mõnikord ta paneb mulle salatit ja võileiba ja torditükke kaasa, mida pole päeva lõpuks ära ostetud ja mis niikuinii ära visatakse.

Ema ei olnud kõik päevad tööl, aga kui oli, siis olid tal pikad päevad kella üheksani ja ta jõudis alles kell kümme koju. Markus tõi mu aiast ära ja jättis siis omapead. Ema võis ta peale tige olla küll, aga ega see ei aidanud, sest ta oli nii rebel. Ma pidin kogu aeg muudkui ootama, ootasin isa, kes oli lubanud tulla ja mind kinno viia, aga ei tulnud. Ootasin ema, kes ikka tuli, aga võis ka vahel õhtul ära minna, aga siis ta kutsus Kadri mind hoidma, aga alati ei kutsunud ka, vahel olin üksinda. Enamasti ta läks nii hilja ära, et ma juba magasin, ja jõudis enne tagasi, kui ma ärkasin. Aga ma ikkagi teadsin, et ta on ära käinud. Ema oli ka rebel.

PIDU JA MUSS

Kui ma väike olin, see tähendab, veel ühes eelmises kodus, mitte vanas kodus, tuli telekast kogu aeg VIVA. Mul olid siis need laulud kõik peas, eriti meeldisid mulle need, mille videoks on multikas. Gigi D’Agostinol on lugu „The Riddle“, kus ühest joonest on tehtud igasugu loomad, väike kuradike ja keegi nelja jalaga, kes vahepeal on nagu inimene, siis nad muutuvad üksteiseks ja lõpuks on hoopis poiss ja tüdruk ja armastus, pärast seda tulevad värvilised lilled ja kõige lõpus on elevant. Ema räägib, et ma istusin teleka ees poti peal ja lõin kätega ja kehaga tantsu selle video järgi.

Teine samasugune on „Bla-bla-bla“, aga mehike on musta tausta peal. Seal oli mu meelest haikala see kuri. Ma ütlesin selle kohta Pagaping. Red Hot Chilli Peppersi „Californication“ tuli söögi alla ja söögi peale, aga see meeldis rohkem emale. Minu lemmik oli ikka Bloodhound Gang, kus nad ahvikostüümidega ringi kargavad. Eminem muidugi, aga kui telekast tuli „Bitter Sweet Symphony“, siis jooksis jälle ema alati teleka ette vaatama. Talle meeldis see laulja ja laul ka muidugi. Ta muudkui läks ja tõukas teisi inimesi ja tal oli suva kõigest. Moby meeldib meile mõlemale – see „Why does my heart…“, see on kurb laul, kus on sinine maakera, pruun koerake ja roosa kassike. Osasid asju ema ei saanud vaadata, kui tuli Moby „Natural Blues“, siis tal hakkasid pisarad jooksma, kuigi ta ütles, et ta üldse ei taha nutta ja pole isegi kurb, aga muusika teeb niimoodi. Vuntside ja ülikonnaga vanamees oli, kes laulis võimatult kiiresti, tema nimi Scatman John.

VIVA käiab oma laule ju nii kaua, et need jäävad igavesti pähe kummitama. Isegi kui sa neid vahepeal kaua kuulnud ei ole ja siis jälle kuulad, siis on kohe siuke tunne, et midagi täiesti enda oma kuulad. Ma kuulan neid laule, mis mulle kunagi meeldinud on, ikka veel või otsin nad kunagi üles või leian üles ja nad meeldivad endist moodi.

Kõigil oli hirmus Vanilla Ninja hullustus. Ma nuiasin Kadri käest Vanilla Ninja pilti, ta ütles, et tal on kalendris nende suur pilt. „Too see siia kohe, kui see enam ei kehti, see kuupäeva leht,“ nõudsin mina.

Lasteaias ka koguti igasugu ninjadega pilte ja kraami. Nende popimad lood olid siis – „Rockstarz“ ja „Klubikuningad“. Lasin emal tööl koopiamasinaga kalendripildist koopia teha ja viisin selle lasteaeda vahetuskaubaks. Mul on Piret Järvis MSN-is ka.

Ma tegin ise ka laule. Üks oli selline:

ÖÖ on ja tähed taevas
kuu vaatab otsa helendavalt
ja naeratab ilusasti sulle näkku ja ütleb head ööd
kui auto silm kinni
Hommikul kui ärkad siis kukk teeb kikerikii
ja kui magad ja jälle ÖÖ
siis jälle see ilus täheke vaatab sind
ja kuu jälle helendab sellel ilusal ööl
kui kutsad juba magavad
ja kassid teevad kurnjäu
nad ütlevad head ööd
kui üks täheke sind vaatab
sellel ilusal ÖÖl
siis see kuu sind vaatab
enda hea naeratusega
ja sellega ta head ööd ütleb
ja tema kutsad ja kassid magavad tor nor
lalalaa ja ehmata
kui noodike suus sust välja tuleb
siis üks ehmatus ja phone heliseb hopsapsaa
ja karga kassi taeva

On ju tobe laul, aga ma tegin väiksena ikka igast lollusi.

Vanas kodus me saime koju neti. Enne netti ei olnud. Inimesed käisid netikohvikutes ja ema käis meie maja kõrval venelaste mängusaalis, seal poisid mängisid videomänge automaatide peal ja sai ka arvutisse minna. Kodus oli küll arvuti ja isegi täitsa uus, aga isa müüs selle maha, et mingeid võlgu maksta. Arvutis mängiti mänge ja ma olin veel liiga väike, et üldse midagi mõistlikku seal teha, aga vahtisin vist niisama kõrval. Aga praegu me mängime „Heroest“ Marku või emaga, meil on „Heroes“ I, II, III, IV, ja V on plaadi peal, see just tuli müügile, aga seda ei hakka keegi mängima, see on 3D. Korra proovisime, ei meeldinud, nii imelik ja teistmoodi kui vanad. Kui korra „Heroest“ mängima hakkad, siis on korras, enam sealt arvuti eest ära ei saa ja kui järgmine kord kella vaatad, on mingi viis tundi läinud. Arvuti näitab, mitu tundi sa oled seda kokku mänginud. Neid tunde on seal ikka sadu. Ema mängib, kui ta ei viitsi midagi asjalikku teha, „Bejeweled Deluxe“, kus kivikesi tuleb ritta ajada. Ma kuulen oma tuppa ära, ükskõik kui vaikselt tal see on, kuidas muudkui plahvatab ja siis exellent! See muss nagu saadab kõike, mis ma teen, kas oma koolitöid või söön või ükskõik mida, aga kuskilt tuleb vaikselt „Bejeweled“. Mängude muusika jääb jube hästi meelde, sest seda kuuleb nii palju. Seal saab vaadata, kui palju sa oled mänginud, ja siis seal oli, et ta on seda mänginud mingi kaks nädalat oma elust jutti, selle peale ta koristas korraks „Bejeweli“ arvutist ära, aga pani kohe varsti jälle tagasi.

Telekas on ikka põhiasi. „Buratinot“ vaatan. Praegu mul on „Buratino“ kassettide peal, ikka panen mängima, need nii head. Mulle meeldib kõige rohkem Artemon. Cartooni pealt tuleb mingi uskumatu pask, ainult „Tom ja Jerry“ on vaatamist väärt. Markuse ajal oli selline multar nagu „Mootorratturhiired Marsilt“. Seal oli Limburger. Markusel see hiir kuskil ikka vedeleb veel. Tal oli Vinni-hiir. Ma ei teagi, kas mul on sellist multarit, mis lemmik. Ema ostis kasseti vanade vene multikatega, aga mulle need ei hakanud niimoodi meeldima, et kogu aeg vaataks, mul polegi meeles, mis seal peal on. Aa, „Käsna-Kallet“ vaatan. See tuleb hommikul vara telkust. No ja „Simpsonid“ muidugi, kes neid ei vaataks. „Futurama“ on lahe, see vbl ongi kõige lahedam multa. Aga need nagu polegi lastemultad, vaid kõigile, kõik tahavad neid vaadata ju. Ou mai gaad, „South Park“. Kuidas ma selle ära unustasin. Ma nii naeran alati, kui Kenny jälle surma saab.

Maal ei ole ei VIVA-t ega Cartooni, vanamal on ainult eesti kanalid ja ta vaatab neist ka ainult ETV-d. Ma tahan panna TV3 peale, suvel kordab „Kodu keset linna“ vanu osasid, üldse siis tulevad ainult kordused ja vanad saated, aga no vähemalt midagigi. Siis ta pahandab, et telekas on paigast ära krutitud, kuigi meil on pult. Ta vist ei oska selle puldiga hästi hakkama saada. Vanaema vaatab oma sarjasid ETV pealt ja mina vaatan ka, aga mul pole üldse meeles, mis sarjad, need on kõik täpselt ühtemoodi. Muudkui mingi nutt ja kisamine käib. Kogu ekraan on kellegi pead täis, seal näitab kogu aeg näitlejate nägusid hästi suurelt, vahel harva üle kere ka. Õhtul ta vaatab AK uudiseid ja siis veel filmi otsa, mis sealt tuleb, aga mina lähen juba ära magama. Vanama juures on sääsed, ja siis ma ei saa kohe magama jääda, tõmban teki üle pea ja vahel vanama tuleb ja püüab ajalehega mõned maha lüüa, nad kükitavad laes või kõrgel seinte peal, aga niipea kui tule kustu paned, hakkavad pinisema. Tapeet on plekke täis neist sääskedest, sest mõni sääsk on juba kõhu verd täis söönud, kui ta maha laksatakse.

Teki all on umbne hingata, panen ainult lina üle pea, aga linast nad hammustavad läbi. Mulle meeldib endal ka kärbseid jahtida kärbsepiitsaga, see on nagu sport, aga väga harva ma saan mõne kätte. Köögis ripub laest kollane kärbsepaber, mis jubedalt kleebib, kui sinna vastu lähed, jääd ise ka kohe kinni nagu mõni kärbes. Vanasti olevat olnud veel palju palju rohkem kärbseid toas, sest siis peeti loomi, aga enam peaaegu ei peeta, mõned kanad ainult. Marta püüab ka kogu aeg plehku panna kodust ja mööda küla ringi tuisata nagu minagi. Aga kuigi nagu mitte midagi teha ei ole siin maal ja kogu aeg on igav, kui Kreetet pole, sest siis ma pean üksi mängima, siis õhtuks ma olen ikka väga väsinud ja uni saab sääskedest võitu.

Varem ma magasin siin künas. Küna on selline imelik välivoodi, millel jalad on nagu kolmnurgad ja seda saab kokku voltida, aga kui ta lahti tehti, siis ta ei jäänud sirgu, vaid kuidagi vastikult lohku. Ta on tumerohelist värvi ja kahiseb, kui ennast liigutad. Praegu on küna ära pööningule pandud. Aga ma olin vist harjunud kõveras magama, sest päevaund ma magasin võrkkiiges, mis oli kahe õunapuu vahele seotud, ja see oli just väga mõnus. Ma ei tea, kas mind siis sääsed ei söönud, eks nad ikka sõid. Kiikuda selle võrkkiigega küll ei saanud, muul ajal see oli niisama lontis seal puude vahel. Kiik on nüüd ka pööningul, sest üks õunapuu võeti maha ja seda pole enam kuskile siduda.

Lisaks oli künas alati mõni kõrvahark. Iga kord, kui ma magama läksin, siis ma hakkasin undama, et mina ei taha künasse, seal on „kõjvahajk“, ma ei osanud ju erri öelda. Need vastikud hargid on igal pool, heinahunnikute all, linade all, piimakruuside sees, toas ja õues, vahet pole.

Küla keskel on suur kivi ja ajaleheputka ja seal kõrval pink, kus lahvkat oodates istutakse. Lahvkale minekuks paneb vanama endale puhtamad riided selga ja peseb minu näo ära ja tahab kangesti juukseid kammida või neid kinni panna, kuigi mul pole üldse pikad juuksed, vaid ainult õlgadeni. Tal on juustega mingi asi, need ei tohi harali olla, aga mul on lokkis pea ju ja need on kogu aeg igasse suunda laiali. Mina tulen lahvkale oma jalgrattaga, kuigi see on lähedal, aga siis saab pärast kotid panna rattasanga ja vanama lükkab ratta koju.

Vanama kuulab kogu aeg raadiot, see on varahommikust ööseni lahti, tal on Vikerraadio peal. Ega ta vist otse ei kuula, aga see mängib. No vähemalt tuleb sealt vahel mingeid laulegi. Muidu pole mitte midagi, pole arvutit, ei saa mussi kuulata. Praegu mul on väike punane mp3-mängija. Selle peal isegi ei näe, mis lugu tuleb, aga ma tean juba peast nende järjekorda.

Markus on meie arvuti mp3-sid täis tõmmanud, seal on üks hiiglasuur Winampi pleilist ja siis erinevad, nagu ärkamiseks ja peoks. Nad kuulavad põhiliselt Vennaskonda. Mulle ka Vennaskond meeldib, nende „Disko“ meeldib ja teised ka. Ma kuulan palju elektroonilist muusikat, ja sellist karmimat, Limp Bizkit meeldib mulle. Nüüd ma kuulan klappidega, aga varem arvuti kogu aeg üürgas, pleilist oli endless ripiidi peal. Emale meeldib selline ansambel nagu Ween, neid lugusid on vist mitu albumitäit. Mingit metalit on ka, aga rohkem sellised ballaadid või diskomuusika, Billy Idol ja… siis nad avastasid kuskilt Kenti ja hakkasid ainult seda kuulama. Mul on oma mp3-mängija peal ka mitu Kenti lugu. Ja Vennaskonna omasid, see „Musta lipu valguses“ ja „Disko“ ja „Maailm lõpeb maikuus“ ja „Appi! Ma vajan armastust“, no ma tean kogu nende värki, sest venna kuulab. Aga need lood on vanad, need on tegelt umbes nagu ema noorepõlvelood, see on imelik, et neid nii kaua kuulatakse. Ema ütles, et on küll sellest ajast, kui tema noor oli, aga siis ta ei kuulanud neid, et kuulab nagu õieti alles nüüd, sest seda lihtsalt tuleb iga päev igalt poolt ja hästi kõvasti. Temal ei olevat olnud mingit makki ega muusikamängijat, aint raadio ja raadio soovikontsert ja Radio Luxembourg.

Sinna meie arvuti pleilisti on igaüks oma lugusid pannud, Tarts omad lood, ja iga Viksi sõber jälle omad lood ja Kadri fännab U2-d ja Bonot, mina ütlesin tema kohta Ponu. Kõik soovitavad üksteisele ja saadavad neid mp3-sid messengeris. See programm, millega sai mp3-sid tõmmata, oli Kazaa. Nüüd ma seda enam ei kasuta, sealt sai kogu aeg viiruseid. Üks õudne viirustega võitlemine käis kogu aeg. Praegu ma tõmban LimeWirega või Soulseekist.

Kui Markus sai 18-aastaseks, siis ta tahtis meie kodus oma pidu pidada ja nad vaidlesid emaga, ta tahtis jube palju rahvast kutsuda, see oli veel vana kodu, tema sünnipäev on kevadel, minu oma on ennem. Sinna vanasse kodusse ei mahu eriti palju rahvast, seal kaks tuba aint ja pisikene köök. Esimene tuba on suurem, see on see tuba, kus Marta põranda sisse augu näris.

Igatahes läks ema minuga kodust ära, ta ütles, et see pole mingi asi, mida me peaks üle elama, et see pole üldse võimalik. Me läksime ühe tema sõbranna juurde ööseks, kes elas Kadriorus. Temal on ka kaks last, aga üks on suur nagu Marku ja hoopis ära välismaale läinud ja tema toas on voodi vaba. Noorem tütar oli tal üksteist aastat vana. Mina olin siis kuus ja ta oli mu meelest ikka preili juba. Panin ta MSN-i kohe. Seal toas oli raudvoodi, millel olid sellised keeratud või painutatud otsad, õieti nagu diivan, sest seljatagune oli ka selle metalliga. See oli lahe mu meelest ja üldse seal oli ilus ja neil oli valge angoora kass, kes pissis verd.

Ema vist ei tundnud ennast seal külas mugavalt ja tahtis hommikul kohe hakata koju minema, aga see oli viga. Ma ei tea, mis kell me jõudsime, võib-olla kell 12, aga igatahes ei olnud pidu üldse läbi, vaid kõik kohad olid magavaid või poolärkvel inimesi täis ja kodu nägi välja nagu pommiauk. Isegi mina kohkusin natuke ära, aga ema oli mega närvis. Ta läks Viksiga kraaklema ja siis nad kaklesid, aga sellest mitte midagi paremaks ei läinud, päev otsa käis igasugu rahvast sisse ja välja ja ööseks ei olnud ka veel rahu saabunud. Vetsupoti prill-laud oli aknast õue visatud ja vannitoa ukse sees oli suur auk. Keset ööd tahtsid ikka veel mingid inimesed sisse saada ja ema käis neid ära ajamas. Ema koristas seda laga mitu päeva ja oli väga vihane.

Kunagi hiljem ma nägin neid pilte, mis sellel sünnipäeval tehtud olid, no seal oli rahvast nagu rokk-kontserdil. Nad istusid kõik ringis maas põrandal ja tuba oli suitsust hall. Tarts ütles pildi all kommentaaris, et „If I do remember correctly, it was one helluva party“.

SIKAOSÄK: sait aru etsa nagu tümpsu ja kõike musikat kurpa keskmist jaa se on koku väga hea siis sap kodus tiskot teha sõpru kutsuta ja konserti teha tore on siis:)

Kadri: ahah (mkk)

SIKAOSÄK: sait aru konsert kotus on lahe sõpru kutsuta muidka ja siis panakse toli ka nipaliu kui on sis on lahe lõpus trampitase üksteise peal üpatakse karatakse kisatakse õutselt lahe ja vahva:D

Kadri: IRWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW

SIKAOSÄK: sait aru lõpuks ometi tisko ja konsert on lahe kutsut enta sõpru marku enta sõpru ema enta sõbru se on nii lahe trampita arja vareka ka toksitakse ka aga me teme tiskot ja konsertit ika nii lahe on siis minul kül:D

Kadri: siis on naabritel ka väga lahe <:o)

SIKAOSÄK: noo kintlasti aga teat meie al on onu siis tal on koguaek kõvasti telekas või musika mingi värk

Kadri: irww. nu vot, teete talle tagasi siis 😛

SIKAOSÄK: jaaaaaaaaaaaaa mingi päv kutsume sõpru paneme euro-vison musikat sinuka tantsime sõpru on sen õike asi musika kõvasti no se hea sat jupa pungist ja musikast aru kontsertitest ja tiskotest

SIKAOSÄK: vasta nüüd

SIKAOSÄK: !!

SIKAOSÄK: auu

SIKAOSÄK: kusa olet kasa loet või see nii pik

Kadri: irwww, teeme punk-disko, jajajaa, sobib (h)

SIKAOSÄK: siis rokime

SIKAOSÄK: marokin juba praeku pea aegu

Kadri: sa rokid nagunii kogu aeg 😀

SIKAOSÄK: ekse elu tasapisi lähep

Kadri: rokkimise värk seostub kitarridega. irff

SIKAOSÄK: eksta ole eksta ole. sad ometi iupa rokstaritest aru. teat on olemas siuke jook mile nimi on starter seal oli vanila ninsa ja nemat on rokstarit

Kadri: nu ütleme et vanilja ninja on POPstaarid mitte rokkstaarid (6)

SIKAOSÄK: sat aru ka või et on siuke laul mile nimi on Vanila ninja nagu rokcstar

Kadri: asooh (mkk)

SIKAOSÄK: sat aru me peame sint pungraks õpetama iga päv kuisa msn-is olet siis õpetan

SIKAOSÄK: ma lähen WC-ESE. Sada musikat seni

Kadri: kohe kohe

SIKAOSÄK: lahe:D rok?

Kadri: kui see teil äkki olemas pole juba (mkk) Rokk jah (inc)

SIKAOSÄK: mul kukus mingi plöda maha ma pean seta nüüd pühkima

Transfer of „A06.Placebo – Nancy Boy.mp3“ is complete.

Kadri: tohoh

SIKAOSÄK: se on rok ika tõesti

Kadri: jaaa

SIKAOSÄK: otta ma vahetan pükse

Kadri: 😀

SIKAOSÄK: vahetsin

Kadri: mis puhul sa neid vahetasid?

SIKAOSÄK: sest ema ütles et peap vahetama

SIKAOSÄK: vata se laul on jka väka rok

Kadri: vaatame

You have successfully received C:\Documents and Settings\Owner\My Documents\My Received Files\17 I Fought Piranhas.wma from SIKAOSÄK

SIKAOSÄK: see vel siis kõik

SIKAOSÄK oli minu isiksusetüübi nimi, mina olen raamatupidaja.

See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ärajooksnud Kassi (alluv, introvertne, realistliku mõtteviisiga tunneteinimene).

Ta on maailma ja inimeste eest enda sisse sügavale peitu pugenud – vaikne ja tähelepandamatu hiireke. Istub öösiti internetis. Kuid selle suletud pinna all on peidus hing, mis on pühendatud ainult ühele tõele, ja see tõde on – maksku mis maksab – aidata üles otsida teie kadumaläinud kass. Jumal õnnistagu teda:)