Valge paberileht tõrgub vastu, ajab ennast tagajalgadele püsti. Peab seda perutamist taltsutama, käega lehte kinni hoidma, et teine käsi saaks näiliselt vabalt üle lageda lehe kirjamusta kribistada, ikka vasakult paremale, vasakult paremale, tüütult edasi ja tagasi nagu… Ei mingeid kujundeid! Tuleb lihtsalt täita tühjust. Ja talitseda iseenda kärsitust, pikendada Sissejuhatust kui lõputut eelmängu, kui laiska nautlemist, lükata edasi väsinud kokkuvarisemist, kui kõik on jälle selge ja tühi. Milleks koogutada tundmatuse kohal, lapata lahti ja laiali ikka sedasama uut ja põnevat – mis see on? mis on selle nurga taga? – teades ammu, et pole midagi peale teadasaamise, et ongi, on küll.
Igaühele jäägu õigus leiutada jalgratas, unustades pii-ruudud ja diagonaalid, kujutades vaid vaimus ette ringi, sõõri, ratta veeremist.
Kohe tulevad tegelased. Kohe läheb lahti. Ikka ajas, kohas ja ruumis. Nii saame teada, mis on mis. Kahjuks. Säilib küll lootus, et midagi ei saa aru, et ühelegi küsimusele ei tule vastust.
Veel enne aga meenutan Tadeusz Róžewiczit: „Today, october 31, 1966, I am on the verge of going up. 1 have no desire anymore or the necessary energy; I don’t believe in the need of bringing this play to life“ (Birth Rate, The Biography of a Play for the Theater. Dialog 4, 1968).
Tuleb vanem meesnäitleja, kes meenutab sümpaatselt kedagi, aga ta ei mängi iseennast.
Tuleb ka noorem mees, võib-olla sarnaneb ta naabrile rohelisest linnaosast, kus tapetakse vähem inimesi kui mujal.
Nad hakkavad ümber riietuma. Vanem teeb seda rahulikult, ta on lugematuid kordi loobunud põgusast kestast ja uue maski ette tõmmanud. Noorem rabeleb innukalt.
Üks muundub Arlekiiniks, teisest saab Pierrot.
Ilmub kohale lavastaja, keegi ei tea, kes ta tegelikult on, aga ta kannab sajandi alguse lõvitaltsutaja sabakuube, laiutab prostseeniumil ja all saalis, sõitleb näitlejat, kes olevat valesti kostümeeritud, ta tahtvat hoopis midagi muud teha, mitte seda igavest kahepalgelisust.
Vanem näitleja ütleb midagi ropusti, näiteks „Ja perset!“, noorem on valmis uut mängu mängima, tal on tõesti kõik veel ees. Nad nühivad grimmi maha ja kirevad rõivad jäävad neist lavalaudadele, küll korjatakse need kunagi üles ja riputatakse riidelattu, kõike võib vaja minna, iial ei või teada, millal on vaja roostetanud neljatolline nael pappseina lüüa.
Vanem näitleja on oma tsiviilrõivad tagasi selga saanud, ta lirtsatab läbi hammaste ja kõnnib lava keskpunkti, kus seisab üks logisev tugitool, millele võib siiski veel toetuda.
„Ära mine sinna!“ karjub lavastaja. Ta seisab ikka lava veerel ja kõigub justkui tugeva tuule käes. Vanem näitleja istub tooli ja naerab.
„Aga mina?“ küsib noorem mees, ise kuulekas ja alasti, ta ei tea, mida talle pakutakse.
„Sa unistad kindlasti Hamletist, kõik te muudkui aga unistate Hamletist, aga mina võin sind ka Opheliana näha,” ütleb LAVASTAJA, ta on äkki üllatavalt suur ja põeb agorafoobiat (kreeka keeles „agora“ – väljak, „phobos“ – hirm), mis on lagendikupelgus, haiguslik hirm väljakuist või lagedaist kohtadest üle minna.
Noorem näitleja on hämmingus, ta ei tea, kas naerda või nutta. Vanem muudkui naerab ja kõigutab ennast ohtlikult toolis, mille jalgu on aeg järanud. „Ära losuta seal toolis!“ hädaldab lavastaja, taas on ta väike ja loomulik. „Sa läksid sinna meelega, sa tead, et ma ei saa üle tühja lava tulla!“ „Muidugi. Ma hoian targu eemale,“ ütleb vanem näitleja, tal on hea tuju ja ka tema on valmis alustama uut ja huvitavat. „Mida me siis täna mängime?“ küsib ta sõbralikult ja kollegiaalselt, ta on elus palju inimesi kohanud ja võib endale aeg-ajalt leebust lubada. „Villoni? Defoe’d? Cervantest? Dostojevskit? Genet’d? Nad kõik on omadega plindris olnud ja kõik kinni istunud nagu sina seal lavast väljas.“
(Kas on saali ja tühja ruumi vahele tõusnud läikiv tehissein, mis paistab küll läbi, aga eraldab?)
„Nad kõik on kirjanikud, ma tean,“ ütleb noorem näitleja, kes endale veel eesriide siilu üritab ümber tõmmata, aga sealt ilmub lagedale autor, kes näeb veidi pulstunud välja.
„Mina ka. Mina olen kirjanik,“ ütleb autor häbelikult.
Lavastaja: Aga minu meelest oled sa…!
Autor: Kuidas te ütlesite?
Lavastaja: Kas ma pean kordama?
Autor: Te ütlesite, et „aga minu meelest oled sa s…!“ See on jäljendamine. See on plagiaat. Ma tean. Nii on kirjutanud juba Daniil Harms, näiteks. Mees, kes kirjutas „Jekaterina Bami“ ja käis enne esietendust mööda Nevski prospekti ringi, koerakutsikas rinnataskus, ja kutsus kõiki teatrisse „Jekaterina Bami“ vaatama. Ta on kirjutanud neli pilti sellest, kuidas inimene hämmastub, kuuldes uudseid mõtteid. (Vuristab kiiresti paberilehelt lugeda.) Esiteks. Kirjanik: Mina olen kirjanik. Lugeja: Aga minu meelest oled sa pask!
Lavastaja: Ma protesteerin! Ma ei öelnud niimoodi! Ma oleksin öelnud „sitt“.
Autor: Kuulake edasi. „Kirjanik seisab hetke rabatuna sellest uudsest mõttest ja variseb siis surnult maha. Ta kantakse välja. Teiseks. Kunstnik: Mina olen kunstnik. Tööline: Aga minu meelest oled sa pask! (Kunstnik lahvatab valgeks kui voodilina, kõigub kui rohukõrs ja sureb äkitselt. Ta kantakse välja.) Kolmandaks. Helilooja: Mina olen helilooja. Vanja Rubljov: Aga minu meelest oled sa pask! (Helilooja vajub raskelt ohates kokku. Ta kantakse samamoodi välja.) Ja neljandaks. Keemik: Mina olen keemik! Füüsik: Aga minu meelest oled sa pask! (Keemik ei kosta enne midagi, vaid kolksatab põrandale.)“
Lavastaja: Ma ei tahtnud kedagi jäljendada. Te ise alustasite repliigiga „Mina olen kirjanik“. Nii on öelnud tuhanded.
Autor: Aga ometi on mul õigus. Tõepoolest, ma olen kirjanik. Selles ei pruugi näha midagi enneolematut, ja ma ei jäljenda kedagi, ma tõden fakti. Ma olen kirjanik.
Lavastaja teeb rõvedavõitu liigutuse, mille peale Autoril paberilehed käest pudenevad ja lavalaudadele langevad. Noorem näitleja laseb eesriidest lahti ja korjab neid üles, tal on head kombed.
„Seisa paigal!“ karjatab Lavastaja ootamatult, talle on üks mõte pähe tulnud.
Autor: Ma seisan paigal. Ma ei kuulu nende kuue autori hulka, kes lavastajat taga otsivad.
Lavastaja: Ega ma teiega räägi. (Viipab nooremale näitlejale.) Tule siiapoole, mul tuli üks mõte pähe.
„Mina küll ei läheks,“ hoiatab vanem näitleja, noorem ebaleb hetke ja astub siis läbi sädeleva seina, nagu poleks seda ollagi.
Lavastaja: See oli hea, kuidas sa neid käsikirja lehti põrandalt üles tõstsid. Võiks teha nii, et kisume ühe õnnetu näitemängu tükkideks ja siis te võtate igaüks juhuslikult ühe tüki ja mängite seda juhuslikku teksti ja juhuslikku rolli ka, ja muutute koos selliselt juhuslikult, ometi aga sihikindlalt. Teeme ära!
(Võtab autorilt käsikirja ja kisub selle tükkideks, heidab paberid lavale laiali.) Hakake aga üles korjama.
Autor küürutab ainsana, ise niutsub kui peksasaanud koer.
Vanem näitleja: Ega ikka ei tee küll.
Noorem näitleja: Mul on üks tuttav helilooja. Ta kirjutab arvutil aleatoorilist muusikat. Arvuti teeb valmis ja trükib ära ja helilooja rebib lindi tükkideks ja viskab paberikorwi ja sobrab siis sealt neid tükke ja kirjutab maha, mis ette juhtub.
Lavastaja: Miski teile ei sobi.
Vanem näitleja: Kas te teate, mis on ühist Ossip Mandelštamil ja Andres Vanapal? Nad ei saanud üle turuplatsi mindud. Ma tean, ma läksin ükskord Vanapale appi, kui ta Raekoja platsil hädas oli. Ta on selle ise üles tunnistanud.
Põld lage on
ja pilvi pole taevas
üks värav krääksub
nagu oleks vaevas
ja tee peaal valge maanteetolm.
Ja äkki tekib hirm
kui tume pilv.
Eks ole kena? Teeme ära?
Lavastaja: Kas sa narrid mind?
Vanem näitleja: Ja Mandelštamil oli selle talutamise jaoks kohe eraldi noorik, kes teda lagedatest kohtadest üle aitas. Ja sa kuula!
Да я лежу в земле, губами шевеля,
Но то, что я скажу, заучит каждый школьник:
На Красной площади всего круглей земля
И скат ее твердеет добровольный,
На Красной площади земля всего круглей,
И скат ее нечаянно-раздольный,
Откидываясь вниз – до рисовых полей,
Покуда на земле послседний жив невольник.
Noorem näitleja: Bulgakov kartis ka üle tänava minna. Sellepärast ta teatrile kirjutaski.
Lavastaja (peast kinni haarates): Ei, ma ei suuda enam. Te tapate mu ära.
Autor ilmub lagedale.
Autor: See on hea mõte. (Vanemale näitlejale, vandeseltslikult silma pilgutades ja noorema näitleja ees vanainimeselikult pugedes.) Üks teist võiks olla Surm, aga veidi loid, veidi apaatne, kes õieti ei viitsigi vikatiga vehkida.
Vanem näitleja: See mulle meeldib. Ma mängin seda.
Autor: Teine võiks olla Timukas, aga selline noor ja algaja, ta võib ka viga teha, aga talle antakse andeks, sest vigadest õpitakse. Näitlejail on juba uued kostüümid seljas – mustas kuues Surm loivab, vikat seljas, mööda lava ringi ja haigutab, punases kapuutsis Timukas tõstab kirvest.
Autor: Ettevaatust!
Aga juba on noorem näitleja rolli sisse elanud ja kirve lavastajale selga löönud. Lavastaja variseb kokku ja lebab vereloigus.
Vanem näitleja: Kas juba läbi? Kas juba peab kummardama! Ma ei jõudnud vikatit luiskama hakata.
Noorem näitleja: Oli vist liiga realistlik.
Autor: Tegijal juhtub.
Kriitik (saalist): Liiga kahtlselt Woody Alleni moodi. Mäletate, Nat Ackermanni kahekordse maja magamistoas, kus põrand oli üleni valge vaibaga kaetud, ja keskööl koperdab Surm aknast sisse…
Lavastaja (kaotab pea ja karjatab): Näitlejad tagavad kohvile minna, aga nüüd ei saa nemad läbipaistvast lavaseinast läbi, nad tammuvad ringi ja neid hakatakse rahvale raha eest näitama kui teatri vange.
Järelsõna Sissejuhatusele
Isegi Petit Larousse illustré kirjutab, et „„Pataphysique – science des solutions imaginaires“, inventee par Alfred Jarry“. Ja Göteborgi patafüüsiku Claes Hylingeri kodus lugesin, et ta „kombinerar mångtydighet med enkelhet, det djupsinniga det banala“.
Jajah
Elagu Ubu pealegi oma elu ja las doktor Faustroll teeb ja arvab.
Kes viitsib, see olgu.
Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 2
Lisa kommentaar