Nagu lehepealkirjadest iga päev näha võib, on sõjad kohutavad sündmused. Need näitavad inimest halvimast küljest, üksteist suurel arvul sandistamas ja tapmas; ja saavutamas oma eesmärke, kui üldse, määratu majandusliku ja sotsiaalse hinnaga ning kohutavate inimkadudega. Ometi on relvajõu kasutamine kõigest üks neljast viisist, kuidas inimesed mis tahes ihaldusväärseid materiaalseid või ideaalseid ressursse omandada võivad. Ma olen neid viise määratlenud kui sotsiaalse võimu nelja allikat – sõjaline, ideoloogiline, poliitiline ja majanduslik –, mis on jälgitavad läbi kogu inimajaloo.[1] Miks kasutavad inimesed välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks nii tihti relvajõudu, mitte koostöönorme, kaubavahetust või diplomaatiat?
Valitsevad teooriad sõja põhjuse kohta pärinevad rahvusvaheliste suhete realistlikust koolkonnast. See traditsioon esitab kaks peamist kontseptsiooni. Esiteks rahvusvaheliste suhete anarhiline loomus. Vastupidiselt seaduslikkusele, mis kehtib õigusriikide sees, puudub riikide kohal rahvusvahelist õigust teostav ülemaailmne vahekohtunik. Nii muretsevad riigid alati teiste riikide kavatsuste pärast; nad arutlevad, et mida suurem on nende oma võim, seda vähem tõenäoliselt neid rünnatakse, ja ehitavad seepärast kõik üles oma relvajõude. See viib aga „julgeolekudilemmadeni“, kuna relvastumine paneb nende rivaalidki sõjaväelist valmisolekut eskaleerima.[2] Veel enam, vähene julgeolek tähendab, et kõik osapooled võivad väita end tegutsevat legitiimse enesekaitse nimel. See on kaalukas argument, aga vajab täpsustamist. On tõsi, et geopoliitilised suhted alluvad reeglitele üldjoontes vähem kui ühiskondlikud suhted riikide sees, aga rahvusvahelist „anarhiat“ tuleks käsitleda kui muutujat, mida esineb ajaloos eri määral. Nagu realistid samuti tunnistavad, võib hegemoonne riik geopoliitilise korra ja rahu nimel sekkuda konfliktidesse jõuga; musternäideteks on Suurbritannia 19. sajandil ja USA alates 1945. aastast. Hegemoonid on siiski olnud haruldased, sest teised riigid võivad moodustada ülivõimu vastu „tasakaalustavaid“ liite. Niisiis on arusaam rahvusvahelisest anarhiast kui sõja põhjusest kasulik, aga eri oludes erinevalt. Pealegi kipub see varju jätma võimalust, et sõja põhjused on sisepoliitilised.
Realismi teine keskne tees väidab, et riigid on ratsionaalsed ja ühtsed tegutsejad, kes kasutavad hoolikalt kalkuleeritud vahendeid, et maksimeerida oma eesmärkide saavutamise šansse. John Mears-heimer ütleb kokkuvõtlikult: „Suurvõimud on ratsionaalsed tegutsejad. Eriti kaaluvad nad teiste riikide eelistusi ja seda, kuidas nende enda käitumine võib mõjutada teiste riikide käitumist ja kuidas teiste riikide käitumine võib mõjutada nende enda ellujäämisstrateegiat. Lisaks pühendavad riigid pikale perspektiivile sama palju tähelepanu kui oma tegude vahetutele tagajärgedele.“[3]
Ometi langetatakse otsused sõja ja rahu üle tavaliselt äärmiselt stressirohkes õhkkonnas keset kasvavaid kodu- ja välismaiseid pingeid. Anarhia sünnitab hirmu teiste ees, mis suureneb sedamööda, kuidas sõja võimalus kasvab; need tingimused soodustavad vihast või paanilist käitumist, mitte rahulikku kalkuleerimist. Seetõttu ei rõhuta mitte kõik realistid kalkuleerivat tõhusust. Kenneth Waltz näiteks väidab, et tihti tegutsevad riigid hoolimatul mittestrateegilisel moel, kuid saavad sel juhul süsteemilt karistada, samas kui ratsionaalselt tegutsevaid riike süsteem premeerib. Sellise teooria järgi ei iseloomusta ratsionaalsus mitte üksikriiki, vaid süsteemi varjatud kätt.[4]
Järgnevas sean ma need oletused sõja ratsionaalsuse kohta küsimuse alla. Lähtudes laialdasest ajalooülevaatest, mis hõlmab Vana-Roomat, keiserlikku Hiinat, keskaja Jaapanit, Euroopat, Ladina-Ameerikat ning 20. ja 21. sajandi sõdu, vaatlen ma sõja ajendeid ning seda, mil määral olid vahendid soovitavate eesmärkide järgi ratsionaalselt kalkuleeritud.[5] Seejärel ma küsin: kui sõda polegi olnud nii ratsionalistlik, nagu realistid tahavad näidata, siis miks? Paigutades sõjad nende ajaloolisse ja keskkondlikku konteksti, teen ma kindlaks tegutsejad ja vaatlen nende motiive. Miks – ja kes – need surmlikud konfliktid valis või nendesse komistas, jättes kõrvale mõõtmatult vähem laastavad alternatiivid?
- Sõttamineku otsus
Sõda allutab valitsejad, väejuhid ja sõdurid heitlikule sõjaõnnele. Saanud käsu sõjaks valmistuda, panevad kindralid kokku lahinguplaanid ja mobiliseerivad ressursid – selle ülimalt kalkuleeriva faasi vältel valitseb kortermeistrite logistika. Aga kui juba astutakse vaenlasega lahingusse, läheb päris põrgu lahti. Sõdurid kogevad sõdimist hirmuäratava kaosena, alates varasemate perioodide raevukast ihude rahkimisest kuni moodsa sõja kalkuseni, kus suurtükivägi ja jalavägi annavad turmtuld kauge vaenlase pihta, olles siiski kaitsetud juhusliku surmasaamise eest, mis võib neile ette hoiatamata taevast kaela sadada. Veel enam, hoolikalt ettevalmistatud plaane on vaenlase ootamatu käitumise või lahinguvälja ettenägematu pinnamoe tõttu harva võimalik ellu rakendada. Seda tähendas Clausewitzil sõja „hõõrdumine“, Ibn Haldunil tulemuste „varjatud põhjused“, see andis alust Napoleoni ütlusele, et pole vähimatki kindlust, et ükski operatiivplaan pärast esimest kokkupõrget peamise vaenuväega kehtima jääks. 14.–15. sajandi Saja-aastase sõja ajal Prantsusmaa ja Inglismaa vahel otsustas maastiku või vaenlase paiknemise ootamatus kuus lahingut seitsmest suurimast. Ameerika üksuste väikesed lahingud Teises maailmasõjas ja Vietnamis otsustas tihti maastik, tehtud vead, vedamine või ootamatu vaprus.[6] Tänapäeval võib ootamatu loomuga sõjategevusest leida näiteid Etioopias, Somaalias, Jeemenis, Ukrainas – ja teistsugusel moel Palestiinas.
Vana-Roomast Vietnamini
Aga kui lahingut peetakse sõjaudus, kuidas on siis lugu algsete otsustega sõda alustada? Kas neid saab nimetada rangelt ratsionaalseteks? Rooma senat vaidles sõja ja rahu otsuste üle põhjalikult. Ent argumendid keskendusid oodatavale majanduslikule kasule – eirates selle hinda inimeludes –, ning tihti olid alltekstiks sisepoliitilised rivaliteedid. Enamasti kiideti sõttaminek heaks, kui just mõni kiivas senaator vahele ei astunud, et tõkestada oma rivaali teed sõjaväe ülemjuhatajaks. Kui liigse enesekindluse tõttu lüüa saadi, reageeris senat tavaliselt inimressurside lisamisega, kuni Rooma sõjast võidukana väljus. Roomlaste jaoks ei olnud sõda õigupoolest „valiku“ küsimus, see oli nende põhitegevus, ajalooliselt nende militariseeritud institutsioonidesse ja kultuuri sisse kodeeritud. Nad olid valmis võidu nimel ohverdama rohkem kui nende vastased. Kartaagolased seevastu väärtustasid kõrgemalt majanduslikku heaolu ja keeldusid ohverdamast sama palju kui Rooma. Seetõttu nad kaotasid Puunia sõjad – ja Kartaago hävitati. Militariseeritud kultuuridest leidub palju teisigi näiteid: endistest barbaritest Yuani ja Qingi dünastiate valitsejad Hiinas, mongolid, mandžud, asteegid ja araabia vallutajadünastiad käitusid kõik roomlaste kombel ja läksid sõtta iga kord, kui võimalus avanes.
Kaks Songi dünastiat (960–1279) näitasid üles erinevat suhtumist sõjasse. Esimene Songi keiser Taizu oli eeskujulik realist ja pidas ründesõdu, kombates enne ettevaatlikult vaenlast, et kindlaks teha, kas võit on tõenäoline, ning koondades hoolikalt küllaldased relvajõud. Tema järeltulijad aga algatasid kuus ründesõda, millest ainult üks oli edukas, üks oli kulukas viik ning neli selged lüüasaamised. Nende arvestused ajas kiiva mitu tegurit: emotsionaalne revisionism, mis nõudis „kaotatud territooriumide“ tagasivallutamist, sisepoliitilised konfliktid, ühe keisri kõikemattev auahnus ja valede liitlaste valik. Teised Songi dünastia valitsejad eelistasid agressioonile lepitust, valides diplomaatia, kultuurilise koostöö ja kauplemise mitte nõrkuse pärast, vaid soovides rahumeelset majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Seevastu viimased Songi keisrid – ja ka viimased Mingi keisrid – kiirendasid omaenda tsivilisatsiooni kokkuvarisemist, andes oma nõrkust eirates impulsiivseid lööke, selle asemel et otsida lepitust. Songi kogemus ei kipu realismi kinnitama.
Ega kinnita seda ka Euroopa ajalugu. Ajavahemikus 1400–1940 sai enamik sõdu alustanud Euroopa valitsejaid lüüa.[7] Oleks vahest liialdus öelda, et keskaja monarhid oma vahendeid hoolikalt ei kalkuleerinud, aga sõda oli põhiline, mida need valitsejad tegid, kui olid solvunud või auahned või pidid maandama oma nooremate poegade tormakat energiat või kindlustama oma võimu kodumaal. Üheskoos sooviga säilitada oma staatust, au ja kuulsust dikteerisid need motiivid parunite kokkukutsumise, raha laenamise või maksude kehtestamise ning lahingusse mineku just niisuguste parunivägedega, nagu parajasti kokku tulid, ilma et kuningas saanuks seda ette ennustada. Sõjapidamine polnud niivõrd valiku küsimus, vaid keskaja monarhide sundus. Varauusaegsed Euroopa valitsejad saatsid lahingusse elukutselisi armeesid ja laevastikke, aga nemadki läksid endiselt sõtta solvumusest või auahnusest. See polnud alati „valik“, sest sõjakad poosid eskaleerusid sageli tahtmatuks sõjaks.
Paremini käib Waltzi mõistes realismi käsi postkoloniaalses Ladina-Ameerikas. Siin kaotasid 19. sajandi sõjaalgatajad kuus ja võitsid kõigest kaks sõda; oli veel viis vastastikust provokatsiooni ja viis kulukat patiseisu. Kõik kaheksa sõdu algatanud juhti löödi sõltumata sõja tulemusest oma ametist minema. Siis muutus otsusetegemine ratsionaalsemaks, sedamööda kuidas kogemus halbadest sõdadest õpetas valitsejad neid tulevikus vältima. Erinevalt teistest kontinentidest ei olnud seal sariagressoreid – õigupoolest langes sõdade arv selles regioonis ajapikku.
Esimeses maailmasõjas nõudsid agressorid endale geopoliitilist staatust ja kaitsesid oma klientriikide au, selle asemel et taotleda majanduslikke eesmärke – ehkki Saksamaa valitsejad lootsid omandada tulusamaid kolooniaid. Tehti palju arvestusi, ent sõda puhkes terve kaskaadi diplomaatiliste möödarääkimiste ja kaootilise poliitika tagajärjel.[8] Poliitiliste ja diplomaatiliste algatuste küllus sünnitas ennustamatust, viies bluffimiste ja äärmuslike nõudmisteni, mis äraspidisel moel tähendas, et keegi ei saanud taanduda. Enamik valitsejaid oli veendunud oma võidus, aga nad uskusid ekslikult, et sõda tuleb lühike, sest pikka aega ei suutnuks nende majandused seda käimas hoida. Kui rängalt nad eksisid! Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite impeeriumi valitsejad ei kindlustanud mitte ainult oma lüüasaamist, vaid ka oma monarhiate langemise. Mõned õukondlased olid selle eest hoiatanud, aga nad jäid sisepoliitilistes võimuvõitlustes alla – jällegi: võim, mitte mõistus. Kõik mängurid kaotasid rängalt, välja arvatud kaks autsaiderit, kes lõpuks tükid üles korjasid – ameeriklased ja bolševikud. Kõigi teiste jaoks oli see sõda irratsionaalne.
Teises maailmasõjas segas ratsionaalsust ideoloogia. Kui Prantsusmaa ja Suur-britannia oleksid Hitleri heidutamiseks moodustanud alliansi Nõukogude Liiduga, oleks võinud seda konflikti edasi lükata või isegi ära hoida. Aga nende maade valitsejad kartsid kommunismi rohkem kui fašismi, ja nii kirjutas isoleeritud Stalin 1939. aastal alla mittekallaletungipaktile. Kaug-Idas alahindasid Jaapani valitsejad Hiina natsionalismi jõudu, samas kui Vaiksel ookeanil hindasid nii Jaapani kui ka Ameerika valitsejad ekslikult teineteise reaktsioone. Nimetatud juhtudel algatasid sõja Saksa ja Itaalia fašistid või Jaapani poolfašistid; igal nimetatud juhul osutus see enesetapjalikuks. Mis neid selleni ajas? Teljeriikide valitsejad jäid sõjaliselt alla kõrgema tehnoloogilise tasemega vastastele, ent uskusid sellele vaatamata, et sõjakas vaim korvab eduväljavaate heidutava ebakindluse. Need režiimid, mis pidasid ennast kõrgemaks vastavalt dekadentlikest liberaalsetest eurooplastest, kommunistlikest võimudest ja Hiinast, allutasid majanduslikud motiivid imperiaalse vallutuse eesmärgile. Teljeriikide valitsejatele kehastas see sõda Weberi „väärtusratsionaalsust“, kus pühendumus kõrgeimatele väärtustele trumpab üle instrumentaalse ratsionaalsuse.
Ka Korea sõjas alahindasid nii Ameerika, Hiina kui ka Põhja-Korea valitsejad oma vaenlasi ideoloogiliste silmaklappide tõttu. Ainsaks võimalikuks tulemuseks oli verine patiseis, milles keegi ei saavutanud oma eesmärki ja mis pani aluse Korea kibedale, siiani Ida-Aasiat mürgitavale lõhenemisele. Vietnamis said Ühendriigid lüüa vastase ideoloogilise solidaarsuse alahindamise tõttu. Hiljutine trobikond sõdu islamiriikide vastu on andnud küll USA-le ja tema liitlastele võite lahinguväljal, ent poliitiliste võimusuhete hooletussejätmine on ettearvatavalt pärssinud Ameerika eesmärkide saavutamist – täpselt nagu see läheb ka iisraellastega Palestiinas. Ameerika sekkumine põhjustas Afganistanile ja Iraagile määratut kahju ning aitas kaasa Liibüat, Süüriat ja Jeemenit lõhestava kaose süvenemisele. Kui külm sõda kõrvale jätta, siis on Ühendriikidel oma eesmärkide saavutamine nurjunud igas viimases kui suuremas sõjas 1945. aastast alates – soleeriva supervõimu jaoks üsna vilets tulemus.
Donbassist Gazani
Ka Putin paistab olevat oma ambitsioonikate eesmärkide saavutamisest kaugel. Tema sissetungi Ukrainasse 2022. aastal küttis tagant tavaline hirmu ja ülemäärase enesekindluse segu. Vene hirmude arusaadav osa tulenes NATO laienemisest ida poole, mis algas 1999. aastal, kui alliansiga liitusid Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik, misjärel 2000. aastate algul liitus veel seitse riiki – kes peaaegu kõik tahtsid alliansiga ühineda hirmust Venemaa ees ning kõik peale Sloveenia olid kuulunud Nõukogude blokki. Sel perioodil kasutasid USA ja NATO täiel määral ära Venemaa võimetust vastata millegi enama kui verbaalse protestiga. 2021. aasta lõpuks olid Rumeenias ja Poolas NATO raketid, Balti riikides ja Mustal merel NATO õppused ning USA andis sõjalist abi endistele Nõukogude vabariikidele Kesk-Aasias. 2021. aasta novembris kirjutas Washington alla Strateegilise Partnerluse Harta Kiieviga, mis kutsus Ukrainat astuma NATO-sse, ja USA lubas „vankumatut toetust“ Ukrainale Krimmi taasliitmisel. Tagasilöök tuli 2022. aasta veebruaris, kui Ukraina piiri äärde koondatud suured Vene väed alustasid kolmel rindel sissetungi.
Ehkki Putini sõjardlust seletab osaliselt venelaste hirm NATO ees, mängisid tähtsat rolli veel neli vähem ratsionaalset tegurit. Esimene neist oli ideoloogiline: „suurusetunne“, mida oli emotsionaalselt üles kütnud postsovetliku kollapsi alandus, üheskoos usuga Lääne hegemoonia pöördumatusse allakäiku. Teine oli sõjaline: tänu oma edule märksa nõrgemate jõudude vastu Tšetšeenias, Gruusias ja Süürias oli Venemaa muutunud liiga enesekindlaks. Kolmas poliitiline: toetus Putini režiimile oli vankuma löömas ja natsionalistliku kaardi väljakäimine oli saanud populaarseks. Neljas oli Putini põlgus ukrainlaste vastu, mida intensiivistas süvenev lahknemine nende kahe režiimi vahel; nagu paljud agressorid enne teda, põlgas Putin oma vaenlast ja alahindas ta võimekust. Aga ukrainlased, varustatud moodsate relvadega ja kannustatud kodumaa kaitsmise emotsioonist, võitlesid osavalt, vapralt ja visalt. Venemaa algsed tagasilöögid kestsid küllalt kaua, et viha välismaal kasvaks. Putin oli tahtmatult tugevdanud oma vaenlaste solidaarsust ja Lääne reaktsioon oli tugevam ning ühtsem, kui ta oli oodanud. Aga see poleks pidanud teda üllatama, sest nüüd sai USA haarata võimalusest Venemaale tema koht kätte näidata, ilma ise oma vägesid lahingusse saatmata. Biden sai pidada sõda asemiku kaudu, Putin mitte. Nende irratsionaalse heitluse keskele jäid ukrainlaste lömastatud kehad ja laastatud linnad – tavalised sõjaõudused, mis aga puudutasid nüüd läänlasi nii, nagu seda ei olnud teinud Aafrika ja Aasia mittevalgete rahvaste sõjaaegsed kannatused.[9]
Iisraeli praegune kallaletung Gazale on kõigest viimane selles ainulaadses sõdade ja sõjaväestatud konfliktide jadas, mis algas Iisraeli riigi rajamisega 1948. Peaaegu kõik need lõppesid Iisraeli võiduga, sundides araabia maid sõlmima ebavõrdseid rahulepinguid Tel Aviviga palestiinlaste kulul, sellal kui rahuperioodid võimaldasid Iisraelil rajada okupeeritud territooriumidele aina rohkem ja rohkem asundusi. Üheks keskseks tõukejõuks on usulised erinevused, mitte et osapooled üritaksid teineteisele oma religiooni peale suruda, vaid kuna mõlemad usuvad, et neil on jumalik õigus ühele ja samale maalapile. Heebrea Piibel kinnitab, et Jumal lubas selle Iisraeli lastele, samas kui araablased ütlevad, et Kaananimaa lubati Ismaelile, kellest nemad oma põlvnemist arvavad. Moslemid ja juudid austavad ühtesid ja samu pühapaiku – Al-Aqsat ja Kaljumošeed, Patriarhi koobast ja Templimäge –, mis teeb Jeruusalemmast selle palangu epitsentri. Ei palestiinlased ega Iisraeli algne poliitiline eliit olnud usklikkuse poolest kuulsad, ent rahvusluste ajastul on nende etniline identiteet juutide ja araablastena seda heitlust tublisti võimendanud.
Olukord on ainulaadne ka selle poolest, et asunduskoloniaalset riiki surub põlisrahvale peale teine, ise genotsiidi eest pagev rahvas. Liberaalsete eelduste põhjal võiks arvata, et šoahi õudne kogemus teeb Iisraeli juudid teiste kannatuste suhtes tundlikumaks. Aga võta näpust, paljud neist paistavad arvavat, et rahvana ellujäämiseks peavad nad täiel määral kasutama kogu enda käsutuses olevat sunnijõudu. Kuna Iisraeli juutidel on araablaste maade anastamiseks vajalik sõjaline ja poliitiline võim olemas, siis usub enamik neist, et etnilise ellujäämise nimel on neil ka õigus seda teha. Nende ambitsiooni õhutab ligipääs rahvusvahelisele kapitalile, mis on võimaldanud üles ehitada moodsa riigi, kõrgtehnoloogilised relvajõud ja eduka majanduse. Palestiinlased on samas valdavalt vaesed, sõltuvad Iisraelist põhiteenuste osutamisel oma kahes enklaavis, on hüljatud välisvõimudest ning kogevad jätkuvat etnilist puhastust. See on kontekst Hamasi väitele, et relvastatud võitlus võib tuua rahuldust, isegi kui mitte tegelikku kasu. Iisraeli vastuseks on riigiterrorism, ohvritehulga kahekümnekordse erinevusega – mis kasvas pärast 7. oktoobrit enam kui sajakordseks, kus tapetud on umbes 30 000 palestiinlast võrreldes vähem kui 2000 iisraellasega. Tänu Iisraeli-meelsete Ameerika juutide suutlikkusele korraldada Iisraeli kritiseerivate poliitikute lüüasaamist, Ameerika antisemitismi taandumisele ja kasvavale sionismimeelsusele evangeelsete kristlaste seas on Iisrael olnud pikka aega Ameerika kõige soositum liitlane, kellele tasutakse massiivse majandusliku ja sõjalise patronaažiga. Kõigist Ameerika poliitika nurjumistest Lähis-Idas on see ainus, kus Ühendriikidel oleks olnud võimu avaldada survet mõlemale osapoolele. Selle asemel toetab USA kindlalt Iisraeli. Rahu ja tõeline lahendus oli juba ammu vaevalt enamat kui nõrk kuma kaugel horisondil. Nüüd on seegi mõlema poole jaoks kustunud.[10]
Haid lepamaimude vastu
Antiikmaailmast kuni tänapäevani on suurema sõja alustamine lõppenud sagedamini nurjumisega – ja tohutu laastamisega – kui eduga. Leidub erandeid: mõned sõjad olid ratsionaalsed selles mõttes, et neid alustati kasumi nimel ja nad saavutasidki selle tulemuse. Need olid peamiselt imperiaalsed vallutussõjad palju nõrgemate vastaste vastu – „haid lepamaimude vastu“ – või väikeste kuludega rüüsteretked. Ka hea eduväljavaatega kaitsesõdu võib pidada ratsionaalseks. Kõigis neis moodustavad hüved null-summa: et mõned saaksid võita, peavad teised kaotama. Sõda tõi hüvesid vallutajatele, aga tapatalgud ja röövimise alistatutele. Vallutustest tekkisid sotsiaalsed vormid, mida nüüd kõnekalt nimetatakse nii „impeeriumideks“ kui ka „tsivilisatsioonideks“: Egiptuse, Akkadi, Assüüria, Rooma, helleni, Pärsia, Türgi, moslemiaraabia, moguli, Hiina, Hispaania, Briti, asteegi, inka, maaja, Ameerika ja nii edasi. Need tsivilisatsioonid kasvasid arvukate teiste rahvaste, hõimude ja linnriikide mahanottimise ja ikestamise teel, väites end samal ajal toovat korda, vabadust, tsivilisatsiooni ja mõnikord ka õiget usku. Aga suure vallutaja kuju on tänapäevaks peaaegu igand. Putini ponnistus võib jääda viimaseks (nurjunud) katseks seda kehastada. Rahvusluse läbi legitimeeritud riigid elavad nüüd pühitsetud maailmakorras. Tänapäeval leidub kõigest üks suur globaalne tsivilisatsioon omavahel rivaalitsevate imperiaalsete tuumadega, mis ekspluateerivad igaüks oma perifeeriat; sõda nende keskuste vahel oleks irratsionaalne, sest võiks teha lõpu kogu inimtsivilisatsioonile.
Teisi sõdu võiks pidada oma tulemuste poolest ratsionaalseteks, kuivõrd me näeme tagasi vaadates, et need kutsusid esile kavatsematuid hüvesid nagu majanduslik areng. Vallutus võib õhutada loovust, lastes erinevatel sotsiaalsetel praktikatel seguneda, nii nagu mõnikord väidetakse mongolite impeeriumi kaitseks. See võibki puhuti luua sotsiaalset korda, nagu imperialistid on alati väitnud. Ibn Haldun märkis, et araablaste varajastes sõdades kahmasid vallutajad endale ja oma järgijatele suuri rikkusi, alati vallutatute kulul. Imperiaalne valitsus ergutas tõesti esimese kahe põlvkonna vältel majanduskasvu ja suurendas maksutulusid, siis aga saabus allakäik ja dünastia varing.[11] Mõned uurijad on väitnud, et ka uusaja sõdadest on võrsunud kavatsematuid hüvesid,[12] aga tõendid selle kohta on nõrgad ja hüved kahvatuvad hävingu kõrval.
Kontrafaktiline küsimus, kas tsivilisatsioonile oleks tulnud kasuks pigem rahu, võib olla lahendamatu. Aga Songide Hiinas soosis rahu ulatuslikku tehnoloogilist innovatsiooni, protoindustrialiseerumist ning majanduslikku arengut – ja sõjad tegid sellele edenemisele lõpu. Uusaja-eelsete sõdade kroonikud käsitasid neid kui nullsummamänge ja rõhutasid laastamist piirkondades, kus sõjad toimusid. 1945. aastast alates näitab riigitulude arvestus, et sõda on kahandanud SKT-d inimese kohta, isegi kui jätta arvestamata inimelude ja põhikapitali kadu.[13] Nendes sõdades, mida mina olen uurinud, on palju rohkemad inimesed üldiselt kaotanud kui võitnud. Arvestades kindla tõsiasjaga, et sõjad tapavad miljoneid, tundub enamik sõdu mõttetuna ja irratsionaalsena nii vahendite kui ka eesmärkide poolest. Miks neid sellegipoolest nii palju on?
- Kes langetab otsuse?
Enamikus realistlikes sõjakäsitlustes on tegutsejateks riigid – või „üksused“, nagu ütlevad rahvusvaheliste suhete teoreetikud. Ometi lubab ajalooline sotsioloogia arvata, et otsustajateks on inimesed – valitsejad ja nende lähikondlased –, olgu siis tegu monarhia, oligarhia, esindusdemokraatia või diktatuuriga. Nendel juhtudel, mida mina olen vaadelnud, langetas otsuse sõtta minna väike klikk valitsejaid, nõunikke ja üksikuid võimukaid figuure – ja mõnikord üksainus inimene. Äärmuslikuks juhtumiks on presidentidele viimasel ajal antud voli päästa valla tuumaraketid, mis võiksid hävitada terve maailma. Me ei saa süüdistada sõdades terveid rahvaid või tervet kapitalistide klassi – ehkki leidub mõningaid koloniaalpankureid, meediaparuneid ja relvakaupmehi, keda saab vastutavaks pidada. Enamik kapitaliste aga eelistab ajada äri rahuajal, ehkki nad kohanevad kiiresti ümber, et lõigata kasu ka sõjast. Vastupidiselt üldkehtivale arvamusele ei kaldu esindusdemokraatiad sugugi vähem sõtta minema, olgu siis autoritaarsete režiimide või teiste demokraatiate vastu – eeldusel, et me võtame arvesse ka nende arvukad koloniaalsõjad põlisrahvaste otsedemokraatlike ühiskondade vastu.
Rahvad ise on harva sõdade eest vastutavad – mitte sellepärast, et nad oleksid vooruslikud, vaid kuna nad ei ole eriti huvitatud selle sõna mõlemas tähenduses: nende isiklikud huvid ei ole kaalul ja neil pole suurt huvi välissuhete vastu. Parlamentaarsetes demokraatiates sõltuvad valitud esindajad oma valijatest, et saada tagasi valitud, ning peegeldavad seetõttu nende huvipuudust välispoliitika vastu. Ameerika kongressis jätab enamik esindajaid ja senaatoreid välispoliitika küsimused vastavate komiteede hooleks. Kui tähtsamad komiteeliikmed on valitsusega nõus, siis lüüakse välispoliitikale lihtsalt kummitempel, kui just ei sekku mingid võimsad huvigrupid või mõni ränk inimõiguste rikkumine ei kutsu esile moraliseerivat retoorikat. See on põhjus, miks kongressi hääletused sõdade kasuks on Ühendriikides olnud nii ühesuunalised.
Avalik arvamus mängib moodsates ühiskondades tõepoolest suuremat rolli kui minevikus, aga rahva võhiklikkus võimaldab poliitikutel, huvigruppidel ja meediaparunitel tihti sellega manipuleerida. Kui geopoliitika tekitab ärevust, saavad välisohud „natsionaliseeritud“ ning üldsust veendakse, et tema eluviis on löögi all. Sõja alates kestab „lipu alla koondumise“ õhkkond tavaliselt küllalt kaua, et valitsejatele tuge pakkuda. Vabatahtlikud panevad ennast massiliselt kirja, õhutatud propagandast vaenlase julmuste kohta. Ent pärast esimest vaimustuspuhangut võib minna tarvis sundvärbamist, isegi kui sõdurid jätkavad võitluskäsu täitmist sõjaväelisele distsipliinile alludes. Sõdurite erinevat pühendumusmäära – mis on kõrge ülimalt ideoloogilistes armeedes ja siis, kui kaitstakse kodumaad, ent madalam enamikus elukutseliste või värvatud sõduritega peetavates sõdades – tuleb toestada korduva drilliga, karmi distsipliiniga ning lahingutandritega, millelt põgeneda on raske. Kui päev enne lahingut korraldataks salajane hääletus, siis hääletaks enamik sõdureid arvatavasti lahingu vastu, välja arvatud vahest eliitrügementides.
Sõja ja rahu üle tehtavates otsustes pole demokraatiat. Rahvas teab vaenlasest vähe peale selle, mida valitsejad talle räägivad. Minevikus mõistsid inimesed sõda oma isanda või monarhi kaitsmisena; kuuletumine oli nende kohus, mida toetasid rituaal ja sunnijõud. Tänapäeval samastuvad paljud inimesed meediapildiga rahvusest ja tema vaenlastest. Nagu venelased ja iisraellased praegu, nii on ka ameeriklased toetanud sõda, mida väidetavalt peetakse enesekaitseks, headuse kaitseks kurjuse eest, nagu liidrid alati rahvale kinnitavad. Tõsi küll, on leidunud ühiskondi – näiteks Euraasia ja Lähis-Ida ratsanikhõimud –, kus mehed olid justkui sõjasõltlased, naised aga aktsepteerisid sellist hoiakut normaalsena. Sõttamineku otsuse tegid khaan või emiir ja tema lähikondlased, kuid vaimustus valitses ka rahva seas. Patriarhaalne ideoloogia on kaldunud lämmatama meestes rahuarmastust kartuses, et nende nime määritakse argusesüüdistusega. Naised on tihti selles eetoses kaasosalised ja see on pannud mehi lahinguõudusi paremini taluma.
Tõsi on seegi, et üksikutes ühiskondades on kvaasiesinduskogudesse, mis langetavad sõttamineku otsuseid, kuulunud suuremad grupid kui ainult valitseja ja tema kildkond, ehkki harva saab neid pidada rahva tahte väljendusteks. Mõningates kreeka linnriikides tegi otsuseid kodanike kogu, millesse kuulus 20–40% kõigist täiskasvanud meestest. Paljud olid otsustamisse kaasatud ka varajastes Sumeri linnriikides, nagu ka Mehhikos Tlaxcalas ning põlisameerika rahvaste juures. Roomas aga senat tavaliselt manipuleeris rahvakoosolekutega, kuni need soostusid sõtta minema. Inglise parlament jättis niisugused küsimused üldiselt monarhide ja nende ministrite teha – välja arvatud merkantilistlikul 18. sajandil, kui sõna ütlesid sekka pankurid ja kaupmehed. 19. sajandi koloniaalpoliitiliste debattide ajal võis olla kindel, et alamkoda voolab tühjaks; rahva huvi tärkas ainult siis, kui avaldati teateid briti rahva vastu toimepandud julmustest ja kui nende eest siis kümnekordselt kätte tasuti. Valitsejad võivad viia elanikkonda sõtta ka valeettekäändel: Hitleri valed sakslaste mõrvamisest Danzigis 1939. aastal, Roosevelti moonutatud sõnum intsidendist Ühendriikide sõjalaeva Greer ja Saksa allveelaeva vahel 1941. aastal ning Johnsoni eksitav versioon Tongkingi lahe intsidendist Vietnamis 1964. aastal olid kõik ettekäänded sõttaminekuks, mida enamik kodanikke uskuma jäi. Bush noorem ja Blair söötsid kergeusklikule avalikkusele ette valeinfot Saddam Husseini oletatavatest sidemetest terroristidega ja massihävitusrelva väljatöötamisest. Putini valed tema sõja kohta Ukraina vastu on arvukad.
USA konstitutsioon annab sõja kuulutamise õiguse kongressile, aga 20. ja 21. sajandil on kongress tavaliselt ratifitseerinud presidentide juba langetatud otsuseid (Teine maailmasõja oli osaline erand). Kui Iisrael 2023. aasta oktoobris Gazasse tungis, pakkus Biden talle tingimusteta toetust ilma kongressiga nõu pidamata. 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku paanika ajal võttis kongress – kõigest ühe vastuhäälega – vastu Sõjalise jõu kasutamise volituse akti, mis võimaldas presidendil ilma kongressi heakskiiduta kasutada sõjalist jõudu „terroristide“ või nende vastu, kes terroriste varjavad. Aastaks 2018 oli seda akti kasutatud 41 korda, et rünnata 19 riiki. 2024. aasta jaanuaris määratles Biden Jeemeni houthid ühepoolselt terroristidena. Rahva meeleavaldusi sõja või rahu poolt tuleb küll ette, kuid nendes osaleb ainult tilluke osa elanikkonnast. Sõda muutub ebapopulaarseks siis, kui see läheb halvasti või nõuab sundvärbamist või lisamakse või laene. Valitsevas klassis võib olla sõja- või rahuklikke, ette võib tulla huvigruppide lobitegevust või tudengite ja intellektuaalide mobiliseerumist. Aga sõja ja rahu otsused üldiselt üldrahvalikumad pole. Nii et probleem nihkub küsimuselt, miks riigid sõdivad, küsimusele, miks valitsejad seda teevad.
- Valitsejate motiivid
Kuna sõja alustajateks on valitsejad, siis on tähtsad nende eesmärgid ja isiksused. Mõned keskenduvad stabiilsusele, majandusele, sotsiaalsele heaolule või õiglusele ning on sundvärbamise ja kõrgemate maksude vastu. Teised soosivad sõda kui midagi tulusat või kangelaslikku ning on heal meelel valmis tõstma makse ja välja kuulutama mobilisatsiooni. Isiklikud sõjalised saavutused on tähtis indikaator, sest järjestikused võidud tõstavad prestiiži ja lojaalsust ning suurendavad tulevaste sõdade tõenäosust. Valitsejad võivad olla võimekad või saamatud, rahulikud või impulsiivsed, umbusklikud või usaldavad, kiired või aeglased solvuma. Võrrelgem kolme järjestikust Mingi keisrit: sõdalast Yongled, administraatorit Xuanded ning saamatut Zhentongi. Võrrelgem julma sõdalast Henry V ja vaimupuudega Henry VI või rahuarmastavat Chamberlaini ja sõjakat Churchilli, või mikromänedžeerivat Obamat ning etteaimamatut ja võhiklikku Trumpi. Ladina-Ameerikas võib neli sealsest viieteistkümnest sõjast kirjutada tormakate presidentide arvele, kes algatasid või provotseerisid sõdu, mida neil oli suur tõenäosus kaotada. Et isiksuse eripärad on sattumuslikud, heidavad realistid need oma mudelites „mürana“ kõrvale. Aga me ei tohi ajada mudeleid segi seletustega.
Monarhid, diktaatorid ja presidendid otsustavad poliitika üle harva üksi. Tihti kuulavad nad arvamusi õukonnas, nõukogudes või koosolekutel. Siiski püüavad valitsejad määrata ametisse enda moodi mõtlevaid nõunikke ja sisepoliitilised debatid mõjutavad nende arusaama välistest realiteetidest. Otsused sõja ja rahu üle võivad tihti sõltuda sellest, milline kildkond sisepoliitikas domineerib. 20. sajandi alguse Jaapanis leidsid vaidlused imperiaalvõimu üle lahenduse, kui võimutasakaal Tokyos suure majandussurutise, töölisklassi allasurumise, kokkuvarisevate poliitiliste parteide ja mõõdukate poliitikute mõrvamise tõttu paremale kaldus. Nõnda kaldusid keiser ja tema ringkond agressiivse imperialismi poole. Noorem Bush tuli võimule sisepoliitiliste teemade harjal, teadmata midagi välismaailmast. Ta lasi enamiku määramisi välis- ja kaitsepoliitilistele kohtadele teha asepresident Cheneyl. Cheney valis sinna pistrikke, kes kibelesid alustama sõdu.
Valitsejad kasutavad sõdu ka selleks, et oma poliitilist võimu koondada. Mõned marksistid on väitnud, et sõdu kasutatakse klassivõitluse kõrvalejuhtimiseks. Tähtsaim näide oli Esimese maailmasõja eelne periood, kus töölisklassi jõud mõjutas tõepoolest monarhide arvestusi. Aga sõda tõi nende jaoks lõpuks kaasa revolutsiooni, nagu skeptikud õukondades olid hoiatanud. Sõda kaldub klassikonflikti võimendama, mitte leevendama, eriti kaotuse korral. Tavalisemal juhul algatavad rivaale pelgavad valitsejad sõdu selleks, et maandada eliidisisest konflikti või tõrjuda vihjeid oma nõrkusele – nagu Taizong või Inglismaa kuningas Henry V. Sõdu alustanud nõrgad valitsejad tõrguvad tihti järele andmast, kartes oma negatiivse kuvandi süvenemist. Sellised „kaotused kodupubliku silmis“[14] olid sageli tähtsateks kaalutlusteks muistsete Hiina ülikute ja keisrite, keskaegsete monarhide, Esimesse maailmasõtta tormanud riigijuhtide, kindral Galtieri, Saddam Husseini silmis. Monarh võib tahta tõestada, et ta on tõesti Taevapoeg või Jumala salvitu. Putin tahab tõestada, et on Peeter Suur. Valitsejad, kes kardavad oma kindraleid, võivad sihipäraselt nõrgendada oma relvajõude, et kahandada riigipöörete ohtu. See kahandab nende sõjakust, kuid seda kaitsetumad on nad sellest julgust saanud võistlevate riikide rünnakute eest. Hirmust oma väejuhtide ees hajutas Pärsia šahh Muhammad II oma tohutu armee väiksemate üksuste kaupa linnadesse laiali, mis tähendas, et Tšingis-khaan sai nad üksteise järel likvideerida ja šahhi impeeriumi hävitada. Rooma imperaatorid kasutasid kaitseks armee eest pretoriaanide kaardiväge. Inkade valitsejad püüdsid end kukutamise eest kindlustada sõjaväe võimsuse kärpimisega, nagu seda on teinud ka mitmed Lähis-Ida režiimid – Saddam Hussein hävitas end sel teel ise. Stalin oleks äärepealt samaga hakkama saanud pärast 1930ndatel tehtud puhastustööd Punaarmee ohvitserkorpuses.
Sõja finantskulu on tihti olnud valitsejatele ratsionaalseks piduriks, sest maksutõusud on ebapopulaarsed. Sageli tõrkusid valitsejad talupoegadelt lisa välja pigistamast hirmust mässu või majanduse pikaajalise kahjustamise ees – mis omakorda oleks kahandanud maksutulu ja vähendanud tulevasteks sõdadeks saadavate meeste arvu. Kerged sihtmärgid või lühikesed sõjad polnud laostavad, ega olnud seda ka väheste ohvritega reeglitepäraselt peetud sõjad. Aga kui valitsejate ainsaks motiiviks oleks olnud majanduslik kasu, siis oleks sõdu olnud palju vähem, sest nii vähesed neist tasuvad ennast ära.
Emotsioonid ja ideoloogiad
Ajaloolased on valitsejate peamiste sõjaajenditena toonud esile „ahnust ja kuulsust“. Politoloogid pakuvad välja osaliselt kattuva paari: „ahnus ja vimm“. Agressiivsete sõdade algatajad lubasid tavaliselt oma sõduritele ja alamatele majanduslikke hüvesid; ent lisanduva territooriumi, tribuudi või allaheitlike klientide omandamine tõi valitsejatele ka rahuldustunnet oma riigi ja iseenda aust ja kõrgest positsioonist, mis nende silmis oli üks ja seesama – lõppeks olid nemad ju „riigi-mehed“. Kuulsus oli kõrgeim saavutus, sest seda peeti igaveseks, samas kui majanduslik kasu oli hea ainult oleviku jaoks. Au ja kuulsuse ajendid ühinesid ideoloogilis-emotsionaalseks paketiks üheskoos materiaalse saagi motiiviga. Mina lisaksin veel kolmanda ajendi: valitsejate sisim nauding teiste üle võimutsemisest, nagu seda rõhutas Nietzsche. Seda on näha suurte vallutajate hoiakutest, millega langeb tihti kokku nende sõdurite mõnu rüüstamisest ja vägistamisest, näiteks röövvallutustes. Ameerika juhid rõõmutsevad tänapäeval „vaba maailma juhiks“ olemise või „maailma vägevaima jõu“ esindamise üle. Need kolm ajendit – ahnus, staatus-au-kuulsus ja võimutsemine – on korduvalt ühinenud viisidel, mis ratsionaalset arvestust painutavad ja moonutavad.
Realistlik ratsionaalsus nõuab sõja majanduslike kulude ja tulude võrdlemist ohvrite ja võidu tõenäosusega – ent see ei ole lihtne. Valitsejatel tuleks hinnata korraga nelja erinevat mõõdikut, ja selleks ei leidu ühtainsat piisavat võrrandit. Sõja kulukus inimeludes oli siiski valitsejatele tihti tähtsusetu, sest ainult vähesed neist riskisid ise lahingus oma eluga. 20. sajandiks olid nad saanud tugitoolitapjateks, kes saatsid noori mehi kaugesse surma. Ainult vähe sõjakäike on ära jäetud sellepärast, et valitsejad oleksid kartnud ränki kaotusi. Pigem intensiivistavad tagasilöögid üleskutseid „ohverdusele“, mida valitsejad ise ei soorita. Minevikus olid sõdurid paljude valitsejate silmis paljas tsiviliseerimata alamklassist „kõnts“. Uusaegsed sõdurid on tõrkunud kahurilihaks saamast: Esimese maailmasõja ajal nõudsid mässu tõstnud Prantsuse sõdurid, et ohverdus oleks „proportsionaalne“. 2021. aastal põgenesid Afganistani valitsusväed laiali, kui ameeriklaste äkiline taandumine nende proportsionaalsustunde purustas.
Realistlik analüüs jätab kahe silma vahele emotsioonide ja ideoloogiate elutähtsa rolli sõtta mineku otsuse langetamises. Need täidavad tühikuid inimratsionaalsuses, kus teaduslikust teadmisest ei piisa, võimaldades tegutseda keset ebakindlust – sest sõda on alati riskantne lask pimedusse. Seesugused emotsioonid nagu kadedusvimm, vihkamine ja auahnus mängivad suurt rolli sõja poole eskaleerumises, keskkondades, mida iseloomustab pigem palavikulisus kui rahulikkus – võimendatuna riikidevaheliste suhete „anarhilisusest“. Vaidlused võivad eskaleeruda provokatsioonide, vaenuliku retoorika, mõõgatäristamise, patrullsalkade kokkupõrgete, mõne laeva põhjalaskmise või kodanikele võõrsil osaks saanud väärkohtlemise tagajärjel, mis kõik tundeid lõkkele õhutavad. Vastaspoole julmuste lai publitseerimine suurendab edasise eskalatsiooni ohtu. Vastastes nähakse „terroriste“, Ameerikat peetakse Suureks Saatanaks, Iraani Kurjuse Telje osaks. Kurjusega on raske läbi rääkida. Pragmatismist otsitakse abi rahu sõlmimisel, sõja juurde kuulub aga pöördumine emotsioonide poole, mis lahingute puhkedes intensiivistuvad, tehes vaenupoolte lahutamise raskemaks. Agressioon, mida õhutab veendumus enda õigluses, trumpab üle sellele vastu rääkiva informatsiooni, mis võiks soovitada rahu. Kui mõlemad pooled on emotsionaalsed, järgneb ohtlik vastastikune balansseerimine sõja piiril.
Andmed lubavad arvata, et moodsate sõdade algatamisel on märkimisväärset rolli mänginud ülemäärase enesekindluse ja arutu hirmu segu. 20. sajandil peetud 26 sõja analüüsist ilmnes, et otsustamine ei äpardunud mitte informatsiooni ega pühendumuse ebapiisavuse tõttu, nagu ütleksid realistid, ega ka materiaalsete huvide pärast, nagu väidaksid marksistid ja majandusteadlased, vaid tunnete tõttu nagu au, staatuseuhkus ja kättemaksuhimu.[15] Üks uurimus provokatsiooni rollist moodsas sõjategevuses näitas, et suurvõime olid kahel korral võitnud provotseerimata agressorid, aga kuuel juhul oli agressoreid provotseerinud ohvri „fantaasiast kantud defensiivne sõjakus“, kusjuures ohtu võimendas „nende enda kalduvus näha enda ees seisvaid ohte liialdatud värvides ning vastata neile kontraproduktiivse sõjakusega“.[16] Üks varasem uurimus, mis rõhutas liigse enesekindluse rolli sõjaotsustes, leidis, et valitsejad alahindasid oma vastast või võimalust, et teised talle appi lähevad, „realistliku empaatia puudumise mõjul nii ohvrite kui ka nende potentsiaalsete liitlaste suhtes“.[17] Need uurimused ei vaadelnud koloniaalsõdu, kus empaatia puudumine on veelgi teravam. Sellised emotsionaalsed seisundid – hirm, ülemäärane enesekindlus, empaatia puudumine – segavad ratsionaalset otsustamist. Kõiki kolme on näha tänapäeva Venemaal ja Iisraelis.
Tähtis tegur on siin ühtsustunde mõju, mida ühiskonnad oma liikmetele avaldavad, nagu märkis Durkheim. Ibn Haldun nimetas seda asabiyya’ks, normatiivseks solidaarsuseks, mis tekitab kollektiivset tahet taotleda järgmisi eesmärke. Ta väitis, et see on kõige fundamentaalsem side inimühiskondades ning põhiline ajaloo liikumapanev jõud, seletades sõdurite pühendumust ja vaprust sõjas. Aga normatiivsel solidaarsusel on ka oma tume pool: empaatia puudus ja võimetus vaenlast mõista. Durkheimi jaoks on rahvusühiskond puur, mis vangistab inimesi oma stereotüüpidesse „teisest“. Sõjas laulavad väeüksused lahingusse minnes, kindlad, et on peagi tagasi kodus, võimetud kujutlema, et samal hetkel teevad täpselt sedasama vaenlase üksused, sama hoogsalt ja veendunult. Et valitsejad ei oska vaenlase seisukohta õigesti hinnata, alahindavad nad selle õiglust, moraali ja visadust, mis võivad püsida ka pärast lüüasaamist. Jällegi on headeks näideteks Putin ja Netanyahu. Kuidas nad küll kujutlevad, et nende kohutavad rünnakud võiksid veenda vastast viimaks nende valitsemisega leppima? Ja kas Hamasi juhid mõistsid ikka päriselt, millise tule-raevu tõmbavad neile taevast kaela 7. oktoobri veretööd? Valitsejad näevad vaenlase ressursse ähmaselt, juhindudes välistest nõrkusemärkidest – kuulujuttudest lahkhelide või rahulolematuse kohta, vägede madalast moraalist, arvatavast allakäigust, millele lisanduvad rassilised või religioossed stereotüübid või põlgus nõrgaks peetava valitseja vastu – ning segades igati mõistetavad eksimused kokku enesepettusega.
Väärtused ja faktid
Liigne enesekindlus tuleneb ka fakti ja väärtuse piiri ähmastumisest. Ratsionaalse valiku teooria püüab olla teaduslik, hoida fakti ja väärtust lahus; maailma valitseb „see, mis on“, mitte „see, mis peaka olema“, nagu kõigile sotsiaalteadlastele õpetatakse. Ometi ei toimi inimesed niimoodi. Me kõik ähmastame fakti ja väärtust. Sõjas ilmneb see usuna, et meie üritus on õiglane ja sellepärast me peame pälvima võidu. Sõna „peab“ kannab topelttähendust: võit on moraalselt soovitav, aga ka arvatav tulemus. Ameerika kodusõjas uskusid nii Uniooni kui ka Konföderatsiooni sõdurid, et oma ürituse õigluse tõttu peavad nad kiiresti võitma. Esimese maailmasõja alguses arvasid Briti sõdurid, et on kodus jõuludeks, Saksa sõdurid, et enne kui lehed sügisel langevad. Rooma senaatorid uskusid, et kõik nende sõjad on õiglased, jumalate õnnistusega, mis tagab kallaletungi õigluse – ja võidu. Hiina konfutsiaanlikud ja legalistlikud teoreetikud arutlesid selle idee üle pikalt, enamasti järeldades, et õiglane ja vooruslik valitseja alistab ebaõiglase ja despootliku, sest rahvas toetab teda rohkem. Õigus annab väe. See on vaieldav, aga kui üks pool tunneb end eriti õigena, võib tema moraal olla kõrgem ja ta sooritus lahingus parem, nagu arutlesid klassikalised Hiina teoreetikud ja Ibn Haldun ja nagu ameeriklaste kahjuks tõestas Vietnami Rahvavabastusrinne. Kui aga mõlemad pooled on oma ürituse õiguses veendunud, siis on tulemuseks veel mõrtsukalikum konflikt, nagu näiteks Kolmekümneaastane sõda, Teine maailmasõda või Iisraeli-Palestiina konflikt.
Liigset enesekindlust sünnitavad ka vaenlast demoniseerivad ideoloogiad. Putin demoniseerib ukrainlasi kui fašiste; Ameerika administratsioonid demoniseerisid ajatollasid, Saddami ja Gaddafit. Selle tagajärjel uskus Putin, et saavutab kiire sõjalise ja poliitilise võidu; ameeriklased ja iisraellased teadsid, et nende sõjaline jõud toob neile võidu lahinguväljal, kuid eksisid poliitilise järellainetuse hindamisel. Nad uskusid omaenda ürituse globaalsesse õiglusse. Iraaklased „peavad“ ameeriklasi avasüli vastu võtma, ameeriklased „peavad“ suutma kehtestada demokraatia; iisraellased „peavad“ suutma saavutada oma riigi julgeoleku. Ideoloogilise sõja silmapaistev tähtsus võitluses „kurja“ vaenlase vastu on viimasel ajal tõusnud, rääkides vastu Weberi kinnitusele modernsuse üha suurenevast ratsionaalsusest. Moodsad ideoloogiad on sigitanud agressoreid, kes tahavad ümber teha või hävitada ühiskondi, keda nad ründavad. Kõige äärmuslikumaks juhtumiks oli Natsi-Saksamaa, sest juute, kommuniste ja slaavlasi pidi natside võidu korral ootama surm või orjus. Nende gruppide jaoks tähendas enesekaitse meeleheitlikult ratsionaalset katset ellu jääda.
Valitsejad on langenud ka kiusatusse järgida samu radu, mis on toonud edu minevikus. Võidud sünnitasid eneseusku, mille tagajärjel võisid tülid tõenäolisemalt sõjani jõuda. Rooma, Hiina viimased vähesed Sõdivad Riigid, Jaapani järelejäänud daimyo’d ja varauusaegse Euroopa allesjäänud tähtsamad valitsejad olid kõik võitudega harjunud. Enamikku tabas viimaks kuri saatus, aga üksteisele järgnevad triumfid olid sõjalisse kultuuri ja sõjaväeliste institutsioonide tsentraalsusse „sisse kodeeritud“. Valitsejate silmis oli rikkuse, eduka karjääri, ühiskondliku positsiooni ja kuulsuseni viivaks teeks sõda, mitte kaubandus. Rooma vabariik oli äärmuslik näide sõjalise kultuuri juurdumusest ja Rooma militarism püsis tavatult kaua. Aga sõjapidamine juurdus ka järgnenud ühiskondadesse, kuni Preisi-Saksamaa ja uusaja imperiaalse Jaapanini välja. Marx ütles, et kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel; aga võiduga harjunud valitsejate jaoks on sõda tihti üks mõnus unelm.
Kõrvalejuhtimised
Sõjavalu vähendamiseks on välja arendatud kaks viisi. Esiteks lahingureeglid, mis hoidsid surmajuhtude arvu valitsevate klasside ja ohvitseride seas madalana. Äärmuslikuks näiteks olid asteekide rituaalsed „lillesõjad“, aga pehmemaid vorme esines ka Hiinas Kevade ja Sügise perioodil, keskaja Euroopas ning uuesti 1648. aasta Vestfaali rahule järgnenud sajandil. Sõda ei puudunud, aga see oli reguleeritud, kehtisid reeglid vangide ja vallutatud linnade kohtlemiseks, mis muutsid sõja vähem kulukaks – mõnedele. Teiseks valu vähendamise viisiks olid kõrvalejuhitud sõjad. Vana-Hiinas ja Euroopas võis tähtsamate tuumvõimude vahelisi konflikte juhtida osaliselt kõrvale perifeeria nõrgemate rahvaste või vaenlase vähemtähtsate liitlaste õuele. Impeeriume ehitati perifeeriatesse laienemise teel – Rooma laienes ümber Vahemere, Zhou dünastia valitsejad „tasandikurahvaste“ üle ja Suurbritannia ning Prantsusmaa 18. sajandil kogu maailma üle, kui nende rahulepingud tüüpjuhul tõid mõlemale territoriaalseid lisandusi koloniseeritud pärismaalaste kulul. Siis järgnes sõjasaagi jagamine, nagu eurooplaste „võidujooks“ Aafrika ja hiliskeiserliku Hiina pärast, kus kõik tähtsamad võõrvõimud andsid üksusi liitlasväele, et maha suruda Hiina vastupanu. Külma sõja ajal juhiti Ühendriikide ja N. Liidu konflikt sõdadesse asemike vahel; strateegia, mis oli ratsionaalne ülivõimude, ehkki mitte nende klientriikide ja liikumiste jaoks, mida suurvõimud ära kasutasid
Korduvad lüüasaamised või kulukad viigid seevastu kärpisid ambitsioone, õõnestades militarismi – mis oli hilinenud „realistlik“ reaktsioon, nagu juhtus imperiaalses Roomas pärast korduvaid selge lahenduseta sõdu partlaste ning põhjapoolsete barbarite vastu. Jaapani 16. sajandi kohutavad kodusõjad äratasid laialdase igatsuse rahu järele, mida Tokugawa poliitika suutis järgmise 300 aasta vältel ka pakkuda. Realistliku pragmatismi mõju jäi sagedamini lühiajaliseks. Neli Euroopa kõige hirmsamat sõjapalangut – Kolmekümneaastane sõda, Napoleoni sõjad ja kaks maailmasõda – viisid diplomaatilise rahu perioodideni. Esimese kolme puhul oli see ajutine. Neljas paistab praegu haprana. Ameerika hiljutine edutute sõdade rodu ei pruugi anda tulemuseks pikaajalist ettevaatlikkust Wa-shingtonis, sest Ühendriikide valitsejad on juhtinud surmaohu vaenlase sõdurite, tsivilistide ja palgasõdurite peale, kes kõik surevad avalikkuse vaatepiirist kaugel. Mõnede ameeriklaste jaoks on sõda Ukrainas täiuslik torm, mis nõrgestab Venemaad ukraina elude ja USA dollarite, aga mitte ameerika elude hinnaga. Trump sellega ei nõustu. Tema on dollarite asjus väiklasem.
- Ellujäämine?
Leidub veel üks komplekt realistlikke argumente sõdade ratsionaalsuse poolt, mida tuleks vaadelda. Need, keda tuntakse – nagu Waltzi – defensiivsete realistide nime all, ütlevad, et riigid prioritiseerivad ellujäämist ja kalkuleerivad ratsionaalselt selle eesmärgi tagamiseks vajalikke vahendeid. Agressiivsed realistid ütlevad, et riigid kalkuleerivad sõjast saadavat majanduslikku või strateegilist kasu, vastandades sellele kulukuse materiaalsetes vahendites ja eludes ning sõjalise võidu tõenäosuse; kui väljavaated tunduvad soodsad, lähevad nad sõtta. Seega alustavad riigid sõda siis, kui nad on sõjaliselt tugevad, ja valivad kaitse või diplomaatia siis, kui on nõrgad. Mina tahan need väited kahtluse alla seada.
Valitsejad ise usuvad oma sõjaotsuste ratsionaalsust ja püüavad kindlasti vältida konflikti, milles kaotamist nad tõenäoseks2 peavad. Aga esitagem lihtne kontrollküsimus: kas need, kes alustavad agressiivseid sõdu, ka võidavad? Mõned muidugi mitte, aga see võib anda kõigest märku arusaadavatest vigadest. Aga kui sõja algatajad kaotavad süstemaatiliselt või peavad kulukaid sõdu ilma selge võitjata? Saadaval on nelja uurimuse kvantitatiivsed andmed.[18] Arvudest joonistuvad agressorile välja umbes 50%-lised eduväljavaated, ja laias laastus poolte puhul neist edulugudest on tegu haidega lepamaimude vastu, kus tulemus oli üsna etteaimatav. Kas on ratsionaalne riskida sõttaminekuga, kui eduväljavaated on kõigest fifty-fifty? Clausewitz märkis, et sõda on õnnemäng – aga võib-olla mitte mõistlik.
Defensiivse realismi usku, et riikide tähtsaim eesmärk on ellujäämine, on samuti raske jagada, sest ülekaalukas enamuses ei ole neil ellujäämine õnnestunud. Erandiks on taas kord postkoloniaalne Ladina-Ameerika, kus tasakaalustamine hegemoonistaatusse pürgijate vastu on õnnestunud kuues sõjas – ja ei ebaõnnestunud mitte üheski. Pärast 1830. aastaid on kõik riigid püsima jäänud. Aga see on tavatu. Hiinas jäi ellu kõigest üks Zhou-järgse ajastu enam kui 70 riiklikust moodustisest. 16. sajandi Jaapanis sai enam kui 200 riiklikust moodustisest üksainus. Euroopa enam kui 300 riigist jäi 20. sajandiks järele kõigest 30. Kolumbuse-eelses Ameerikas ja Aafrikas on kadunud teadmata arv riike ja hõime. Inimtsivilisatsioonid on laienenud maailma pisemate riiklike moodustiste enamuse likvideerimise teel, olgu need siis sõjas lüüa saanud, jõuähvardusele alistunud või, õnnelikumal viisil, abielu- ja pärimislepingutega liitunud. Enamus kadunud riikidest hukkus sõja või selle ähvarduse tulemusel, ehkki nüüdisajal on see protsess aeglustunud.
Alustasin küsimusest, miks valivad valitsejad oma eesmärkide saavutamiseks sõja ja mitte pehmemaid võimuallikaid. Aga valik ei ole päris õige sõna, sest otsustes sisalduvad ka sotsiaalsed ja ajaloolised piirangud, millest tegutsejad ei pruugi olla täiesti teadlikud, sest need moodustavad osa enesestmõistetavaks peetavast reaalsusest. Sotsiaalseid struktuure loovad inimesed, aga siis need institutsionaliseeruvad, seades edasisele tegevusele kitsendusi. Otsuseid sõja ja rahu üle mõjutavad minevikult päritud kitsendused. Sõjal on palju põhjusi; ajendid ja vahendid – nagu ka ettearvamatud eskalatsiooniprotsessid – tuleb asetada nende ajaloolistesse, ökoloogilistesse ja geopoliitilistesse kontekstidesse. Isegi kui nende mitmesugused interaktsioonid realistlikku mõistlikkust õõnestavad, võivad need kummutada ka igasuguse lihtsa kausaalse teooria. Vastuseks on mõned rahvusvaheliste suhete realistid ratsionaalse valiku mõistet laiendanud hõlmamaks kõiki neid tegureid – emotsioone, ideoloogiaid, sisepoliitikat ja nii edasi. Aga kui neid vaadelda ratsionaalsetena, siis muutub teooria tsirkulaarseks ja irratsionaalsuse määratlemine võimatuks.
Nii realistlike kui ka marksistlike sõjateooriate tuumaks on idee majandusliku ja sõjalise võimu ühendusest – materiaalsete ressursside omastamisest sõja teel. See on võitjate jaoks mõnikord ratsionaalne, ehkki nagu nägime, on tegu ülekaalukalt nullsumma-mänguga: selleks et mõned saaksid kasu, peavad teised kannatama. Et aga ahnus, staatuse-au-kuulsuse triaad ja võimutsemisarmastus on selgesti kõik valitsejate jaoks tähtsad ajendid, siis ei saa öelda, et sõjaotsuste juures domineeriks ratsionaalsus. Veel enam, valearvestusi on tulnud ette liiga tihti, et ükski ratsionaalse valiku mudel saaks paika pidada. Plaanipäraselt kulgevad kallaletungisõjad on tavaliselt sellised, kus tegemist on „haidega lepamaimude vastu“ või kus haidevahelised sõjad on juhitud lepamaimude õuele, nagu Külma sõja puhul. Haide sõjaline üleolek tähendab, et neil pole vaja väljavaateid eriti kalkuleeridagi, sest nad võivad olla võidus kindlad. Ja et nemad kirjutavad ajalugu, siis nähaksegi võitu sõjas tõenäolisema, kasulikuma, ratsionaalsema ja kuulsusrikkamana, kui see tegelikult on.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
Michael Mann, Explaining the Irrationality of War. New Left Review, nr 145, January-February 2024
[1] Vt M. Mann, The Sources of Social Power, 4 kd. Cambridge, 1986, 1993, 2012, 2013.
[2] R. Jervis, Cooperation under the Security Dilemma. World Politics, kd 30, nr 2, jaanuar 1978.
[3] J. Mearsheimer, The Tragedy of Great Power Politics. New York, 2001, lk 31.
[4] K. Waltz, Theory of International Politics. Reading (MA), 1979.
[5] See essee ammutab materjali mu hiljutisest raamatust „On Wars“ (New Haven; London, 2023). Ajaloolisi andmeid vaadeldes kasutan kaht tüüpi andmeid: pärast 1816. aastat toimunud sõdade puhul politoloogide kvantitatiivseid uurimusi ning omaenda analüüsi paljudest järjestikustest sõdadest Rooma vabariigi, Vana- ja keiserliku Hiina ajal, feodalismist 1945. aastani Jaapanis, enam kui tuhande aasta vältel Euroopas, pre- ja postkoloniaalses Ladina-Ameerikas ning Ameerika Ühendriikides Kodusõjast tänapäevani. Siin esitan ma ainult oma järeldused; tõendusmaterjali ja allikad leiab raamatust.
[6] Värvikaid kirjeldusi vt: S. L. A. Marshall, Island Victory: The Battle of Kwajalein Atoll. New York, 1944; Ambush: The Battle of Dau Tieng. New York, 1969; ja Bird: The Christmastide Battle. New York, 1969.
[7] E. Luard, War in International Society: A Study in International Sociology. London, 1986.
[8] T. Otte, July Crisis: The World’s Descent into War, Summer 1914. Cambridge, 2014.
[9] Vt M. Mann, On Wars, lk 465–473.
[10] Vt sealsamas, lk 417–420.
[11] Ibn Khaldun, Muqaddimah: An Introduction to History. Tlk F. Rosenthal. Princeton, 1958 [1377].
[12] Nt M. MacMillan, War: How Conflict Shaped Us. New York, 2020.
[13] C. Thies, C. Baum, The Effect of War on Economic Growth. Cato Journal, talv 2020.
[14] J. Fearon, Domestic Political Audiences and the Escalation of International Disputes. American Political Science Review, 1994, kd 88, nr 3.
[15] R. N. Lebow, Why Nations Fight. Cambridge, 2010.
[16] S. Van Evera, Causes of War: Power and the Roots of Conflict. Ithaca, 1999.
[17] R. K. White, Why Aggressors Lose. Political Psychology, 1990, kd 11, nr 2.
[18] M. Small, D. Singer, Patterns in International Warfare, 1816–1965. Annals of the American Academy of Political and Social Science, 1970, kd 391, nr 1; D. Reiter, A. Stam, Democracies at War. Princeton, 2002; R. N. Lebow, Why Nations Fight; R. K. White, Why Aggressors Lose.
Lisa kommentaar