Minu kõrvu on küündinud, oo õnnelik valitseja, et ühel kaugel maal elas neiu. Või tähendab, kas just neiu? Pigem täiskasvanud naine. Iseasi, et sageli pidas ta ennast üleval nagu kümneaastane tüdruk, nii et tema vanusest võis kujuneda väär arusaam. Kuid ma ruttan ette. Öö on seejuures veel pikk, nii et ma püüan oma nobedat keelt talitseda ja rääkida kõigest järjekorras.
Niisiis, elas ühel kaugel maal noor naine. Iluduseks ei saanud teda pidada, teab mis targaks ka mitte. Kuid oli küllalt selliseidki mehi, kellele ta meeldis ja kellel pea segi ajas. Seda oskas ta eriti hästi, meestel päid segi ajada. Ta nimetas seda „intellektuaalseks suhtluseks“. Mehed nimetasid seda veidi teisiti. Kuigi mõnikord ei nimetanud üldse kuidagi, aga ega see ka midagi ei tähendanud. Nimeta või ära nimeta, siin on peamine tunnetus.
Naine oli kergemeelne, ligipääsetav ja, nagu sellel kaugel maal öeldi, lahke anniga. Kuid tal oli üks iseärasus – paljude seas, mis tal olid – selline kergemeelsus lõi tal välja ainult alkoholijoobe seisundis. Kui ta aga oli kaine, siis oli ta kalk kui ränikivi. Ja ta siiralt ei mäletanud mitte midagi oma eelmise õhtu purjuspäistest seiklustest. Nii et ta pidas end täie õigusega vooruslikuks ja arukaks daamiks. Napsi võtta aga, mis seal salata, talle meeldis. Alkoholi võluvõim tema üle oli ta arvukatele meessoost tuttavatele hästi teada, nii et alati leidus ka neid, kes soovisid teda joota. Meestel võib ju ikka ära kuluda selline vaikne sadam, kus vajaduse korral võib leida rõõmsa pesakese.
Serafima – nimetagem teda sedasi – oli kergesti armuv ja vähenõudlik. Regulaarselt kord kahe-kolme kuu tagant vallutas tema südame dramaatilisel kombel mõni uus sissesõitnud uljur, mis muide ei tähendanud, et ülejäänud vägilastel, kel oli ligipääs kehale, see oleks nüüd järsku kadunud. Ei. Simotška oli preili, kes valdas multitasking’ut. Ta võis samal ajal armastada ühte, juua valget veini (muid jooke ta üldjuhul ei tunnistanud ja pidas neid pööbellikeks ning madalaiks) teisega ja anduda pärast seda ihulistele naudingutele kolmandaga, kes mõnikord ka ise selle asjaolu üle ei rõõmustanud.
Simotška oli tugev ja keevaline daam ning üpris kogukas. Nii et ajuti, kui mees ei tundnud soovi võtta tema suhtes ette mingeid samme, võis ta saavutada oma, rakendades jõudu. Simotška puhkeprogramm ei näinud ette kõrvalekaldeid, kõik pidi minema nagu nööri mööda. Valge vein, vestlus, lustlik koketeerimine, pöörane ohjeldamatu naer, sugulised mõnud. Täpselt selles järjekorras. Inimesed on lõppude lõpuks harjunud puhkama erinevalt, ja pole meie asi nende harjumuste üle kohut mõista.
Kuna tema südamelemmikud tihti vahetusid, siis globaalses mõttes oli Simotška üksi, ja tuleb tunnistada, et ega ta selle all suuremat ei kannatanud. Ta täitis oma iganädalast puhkeprogrammi, mehi oli tema ümber alati, nii et ei tugevatest kätest ega muudest ihuliikmetest tal puudust tunda ei tulnud. Ja kuivõrd hommikul ärgates Serafima üldjuhul oma öistest juhtumustest mitte midagi ei mäletanud, siis, nagu juba öeldud, ka südametunnistus teda eriti ei vaevanud. Ta pidas end vooruslikuks ja peaaegu et süütuks tütarlapseks. Niivõrd süütuks ja rikkumatuks, et isegi rääkida ei suutnud millestki sellisest, millega inimesed intiimses õhkkonnas tegelevad, ta muutus väga kohmetuks ja näiteks suguelundite kohta kasutas selliseid oivalisi sõnu nagu „pissu“ ja „tema sõbrake“.
Simotška oli hämmastav naine. Tal oli veel kaks iseärasust, mida ei tohi mainimata jätta. Mingil seletamatul põhjusel pidas ta ennast aristokraadiks, selliseks daamiks, kes loomulikult kuulub ühiskonna koorekihti ja plebeisid silmaotsaski ei kannata, ning nõudis vastavat kohtlemist. Kui mingis paigas, mida ta oma kohalviibimisega õnnestas, tema auks silmapilk ei hakatud mägesid liigutama ja kogu teenijarahvas ei viskunud orjameelses hullustuses rahuldama Simotška tujusid, siis lakkas see koht Simotška jaoks eksisteerimast. Kõigepealt andis ta muidugi valju häälega kuulda, mida ta sellisest kohast arvab.
„Siin pole isegi laudlinad tärgeldatud!“ tähendas ta mingis kiirsöögikohas.
Või:
„Mis asja, kas ma ise pean teki ümbrikusse toppima?“ kõlas tagasihoidlikus ühiselamus Žitomiri linnas (Ukrainas), kuhu oli Simotška parajasti paisanud tema seiklusrikas elu.
Või:
„Ma palusin kümnenda aasta veini, aga mida teie mulle tõite?“
„Andke andeks,“ vabandas kelner, kes veel ei teadnud, mis teda ees ootab, „kümnenda aastakäigu vein lõppes meil otsa, me soovitame teil proovida seda. Hinnavahe on väike, aga aasta on tal kaks tuhat seitse. Te jääte rahule.“
„Ma palusin kümnendat!“ teatas Simotška. „Kas teil on kuulmisega probleem? Või ei oska te lugeda? Ja jahutatud klaasi!“
„Aga sedasorti veini ei serveerita jahutatud pokaalides,“ püüdis kelner ikkagi Medusaga mingitpidi kokkuleppele jõuda.
„Ma ütlesin – mulle jahutatud klaasis! Kuidas sääraseid juhme üldse kelneriks võetakse?“ päris Simotška retooriliselt ja väga valjusti ning lahkus pidulikult, arvet maksmata. Mitte keegi mitte kunagi ei üritanud teda peatada tema õiglases vihas. Kuidagi ei tulnud kellelegi pähe.
Ja veel oli Simotška iseärasuseks tema uskumatu väljendusviis. Häda Serafimaga seisnes nimelt ka selles, et pahatihti, kui ta tahtis millegi üle arutleda, öelda välja mingit oma arvamust või lihtsalt sõna võtta, ei tõusnud tema huultelt lendu mitte päris see, mida tema sinna mõtles paigutada.
„Meil on temaga suhe,“ ütles ta mehe kohta, kellega ta seltskonnas juhtumisi samal ajal ütles sama asja.
„Parem lihtsalt alla neelata,“ ütles Simotška restoranis neiule, kes tema meelest lausus midagi sobimatut.
„Neegrid ei lähe mulle peale,“ ütles ta, vastates küsimusele, miks ta ei jäänud Ameerikasse, kus ta oli kas õppinud või stažeerinud.
„Oi, ta on sul nii kõva,“ ütles ta noormehele, tonksides mänglevalt sõrmega tolle rahakotti, mis asus pükste küljetaskus, andes mõista, et kas ei taha äkki noormees tema eest maksta. Noormees ei tahtnud, kuid Simotškat see ei peatanud.
„Ma tean, teda võib imeda,“ ütles ta ühele teisele noormehele, kellel pikal teekonnal juhtus midagi auto bensiinipumbaga.
„Ma olen võimeline suurepäraselt ka suuga töötama,“ ütles ta töövestlusel, pidades silmas oma kommunikatiivseid oskusi.
Inimesed katsid kätega suud ja libisesid tugitooliselgi pidi alla. Inimesed punastasid ega teadnud, kuhu pugeda. Simotška aga siiralt ei mõistnud, mida ta siis niisugust ütles ja mispärast see kutsub esile ümberkaudsete summutatud oigeid. Ta ei taibanud, miks inimesed peidavad silmi ja katavad kinni laste kõrvad, kui ta rääkima hakkab. Ta ei saanud aru, miks isegi kõige karmimad mehed punastavad ja piinarikkalt köhatavad pärast mingit tema järjekordset avaldust. Simotškale isegi ei tundunud, et inimesed tema üle irvitavad, ta oli veendunud, et just tema räägib alati normaalselt, hoopis ta kuulajad on sellised mühakad, et kõike nii kõveriti vastu võtavad ja tõlgendavad. Ilu, mõtles Simotška, on kuulaja kõrvades. Ja mitte keegi ei suutnud teda ümber veenda. Simotškaga oligi nii, see oli tal krooniline. Põhimõtteliselt ei suutnud mitte keegi teda ümber veenda mitte milleski. Ka see fakt, et inimesed, kes katsid kinni kõrvad, lämbusid naerust või kahtlaselt õhetasid – sõltuvalt kasvatusest ja tutvuse astmest Simotškaga –, võisid olla kõige erinevamat vanust ja sugu, eri haridustasemel, tunnistasid eri uskusid ja järgisid kõige erinevamaid eluviise, ei sisaldanud tema jaoks midagi tähelepanuväärset.
„Kõik te olete sellised mühakad,“ ei väsinud ta kordamast. Ja muide mitte ilma rahulolunoodita hääles.
Kõigele lisaks, üldiselt kippus Simotška olema üksjagu pudrukeelne. Kui tal oli vaja rääkida midagi lühemalt või pikemalt mis tahes ametialasel või eluolulisel teemal, oli vaja avaldada oma arvamust või kaitsta ennast pilkajate vastu, kelle rünnakud Simotškat perioodiliselt tabasid, siis takerdus ta ilmtingimata kõikvõimalikesse nugisõnadesse, sissejuhatavatesse konstruktsioonidesse, täitesõnadesse ja muusse sellisesse. Kaugeltki mitte alati ei õnnestunud jõuda tema lausungite tuumani, ja isegi neil puhkudel, kui see siiski läks korda, juhtus enamasti üks kahest. Kas viis see tuum jällegi Simotška järjekordse iseenesliku nilbuseni. Või siis kuulajad, väsinud ootamast, kuni Simotška on jätnud seljataha kõik arvukad „nagud“, „tähendab siisid“, „seda etid“ ja „nohhid“, lahkusid füüsiliselt potentsiaalsest lausungi ilmaletuleku paigast, ja kui mitte muud, siis olid juba suunanud vestluse pöördumatult teistele teemadele.
Ja juhtus nii, oo suur sultan, et seesama lopsakas ja kaitsetu Simotška saabus meile kalifaati. Maale, mis on väga sarnane sellega, mida valitseb sinu lõpmatu tarkus, ja jätkugu talle Allahi hoolt ka edaspidi. Idamaale. Vaevamata end ülearu kohalike traditsioonide tundmaõppimisega. Õigemini, Simotška tutvus nendega tões ja vaimus, kuid mõtles, et miks peab tema ennast selle arusaamatu maa elukorra järgi seadma. Tema on külaline, las nemad keerlevad tema ümber ja sätivad tekid ümbrikutesse. Aga tema veel vaatab, milline arvamus nendest endale kujundada. Üleüldse reisis ta üsna palju, osates seejuures nende sõitude eest mitte maksta või siis maksta minimaalselt. Seletuse mugavuse ja lihtsuse huvides ütleme, et need olid tema tööalased komandeeringud. Simotška oli harjunud laial jalal elama ja töötas selle nimel palju. Tegi näo, et palju töötab. Eelkõige iseenese ees tegi sellise näo. Aga lendas tõesti palju. Ja sageli töö asjus. Ja nii lendaski ta kalifaati.
Tuleb veel öelda, et Simotška tõmbas meie mehi ligi nagu magnetiga, oo vägev sultan. Ta oli suur, pisut lohmakas ja vali. Miskipärast läksid meie mehed sellele liimile kapitaalselt. Ega säilitanud Simotškagi külma verd. Sina tead paremini kui mina, oo mu isand ja käskija, kuidas oskavad meie mehed tiiba ripsutada. Kogu maailma rikkused on nad valmis su jalge ette heitma vaid üheainuma armuöö eest. Aga Simotškale pole teab mis rikkusi tarviski, tema on iseseisev naine ja võimeline ise ennast üleval pidama. Kuigi veinipokaalist ei ütle ära. Mis mõttes alkoholi ei müüda? Mis maa see säärane on, turtsus Simotška.
„Sellist asja ei saa olla,“ jõudis ta pärast mõningast mõttemõlgutamist järeldusele.
„Moslemi traditsioon keelab selle,“ ütles talle ilus uiguur, kes oli teda märganud juba lennujaamas.
„Peeretada tahan ma selle moslemi traditsiooni peale,“ vastas Simotška nutikalt.
Uiguur sattus sellisest ootamatust pöördest segadusse ega saanud jätta Simotškat oma lauda kutsumata. Ja juba ta selgitaski mehele aabitsatõdesid, toetudes oma armastatuimale distsipliinile – loogikale.
„Vaata, mina olen teie maal külaline. Külaline. Aga kuidas tuleb külalistesse suhtuda?“
„Kuidas?“ täpsustas uiguur.
„Külalislahkelt,“ selgitas Simotška kannatlikult. „Aga mida tähendab külalislahke suhtumine?“
„Mida?“ kordas tema vestluskaaslane juhmilt.
„Külalislahke suhtumine tähendab seda… noh… noh… noh…“ Traditsiooni kohaselt Simotška jutujooks hangus ja parem, kui see oleks niiviisi jäänudki, aga kes teab ette oma tulevikku? Simotška oli muuseas üsna enesekindel ega kujutanud isegi ette, et temaga võib sündida midagi halba või kas või niisugust, mis tal tuju rikuks. Tema sõitis siia puhkama. Te kuulsite – puhkama! Aga puhkusega kaasnevad tingimata head emotsioonid. Ilmtingimata! Mõne aja pärast sulas tema jutujooks siiski lahti. – „Noh… see… noh… kõikide külalise soovide täitmist. Ja kui külaline soovib juua, siis, tähendab, higista või verd, aga sa pead tooma külalisele juua.“
„Ja oma maal te alati talitate nii?“ küsis uiguur.
„Külaline on meie jaoks püha,“ luiskas Simotška ja silmitses oma vestluskaaslast isegi veidi ähvardavalt. „Aga miks sina oled ikka veel siin?“
Uiguur hakkas vatrama midagi niisugust, et jah, kohad, kus on võimalik põranda alt alkoholi hankida, on tõepoolest olemas, ja et tema juhuse ja saatuse tahtel isegi teab ühte sellist kohta, aga kõigepealt on niikuinii vaja sinna helistada ja veenduda, et kõik on korras, ja et politsei ei varitse neid kuskil peidikus etteplaneeritud reidil keelatud vilja ihalejate kinnipüüdmiseks, ja paha ei teeks ka välja uurida, kas kaup üleüldse kohapeal olemas on.
„Minule teie jurisdiktsioon ei laiene,“ teatas Simotška veendunult ja haaras uiguurilt telefoni juba valitud salatööstuse numbriga. Neid otsustas ta mingil põhjusel kõnetada mänglevalt. – „Aloo! Meil siin Bahramtšikuga on tekkinud vajadus kähku kurku kasta. Aga muidu on need meil kuivukesed-kuivukesed. Aga tahaks teha nad märjukesteks-märjukesteks. Te ju saate minust aru?“
Millegipärast rääkis Simotška nähtamatute kontrafaktoritega vene keeles ja oli absoluutselt kindel, et temast seal aru saadakse. Kusjuures olgem tema vastu õiglased, oma rännakute jooksul ja üleüldse oma pika huvitava elu käigus oli ta jõudnud mingil viisil külge võtta mitugi võõrkeelt üpris korralikul tasemel. Igatahes harilikkudel lihtsatel olmeteemadel väljenduma oli ta täiesti võimeline.
Kuidagimoodi saadi ka teises toru otsas paanikast üle, kutsuti kohale see ainuke oma kulleritest, kes vene keelt mõistis, ja paluti anda telefon uuesti Bahramile.
Simotška muidugi ei saanud aru, mida Bahram seal nii palavikuliselt telefoni raporteerib, silmad pingutusest punnis. Ta oleks tahtnud uskuda, et too räägib neile sellest, et külalislahkuse seaduste kohaselt peab ta osutama kaunile valgele prouale teene ja seetõttu ostab kokku kogu nende Pinot Gris’ koos tulevase saagiga, aga on päevselge, et mingit garantiid talle selle kohta keegi anda ei võinud.
„On,“ lausus Bahram, kui oli kokku leppinud. „On selline võimalus. Ainult tuleb isiklikult kohale minna.“
„Ja mille taga siis asi seisab?“ ei saanud Simotška aru.
„Ma võin saata,“ pakkus Bahram. „Üksi te ei leia üles.“
„Saata?“ sai Simotška pahaseks. „Mina jala ei käi.“
Ja tõepoolest, Simotška tormilises ja sündmusrikkas biograafias oli tulnud ette juhuseid, kui ta kutsus välja auto koos autojuhiga, et see viiks teda kakssada meetrit tema kodust paika, kus toimus mõni järjekordne paneel või debatt, üritused, mille poole Simotška samuti tundis tugevat tõmmet. Tõsi küll, tema väljaastumised neil debattidel ei paistnud silma erilise loogika ega selgusega, aga peamine ei ole ju võit. Oli mehi, kes rääkisid tema eest ja selgitasid teistele meestele, mida ta silmas pidas. Muide, õigluse huvides tuleb mainida, et mõnikord kukkusid Simotškal välja aforistlikult täpsed tähelepanekud. Lühikesed, mitte kulmu pihta, vaid otse silmaauku. Kõik selsamal tavalisel teemal.
„Pane oma suuke kinni ja neela alla, mida kogusid.“
„Mõnikord ma noh… noh… noh… võin öelda niimoodi, et kõik jäävad mind vaatama.“
„See on muidugi kõva ja vinnas argument.“
Mis jäi Bahramil üle, sattunud tsükloni keskmesse? Alistuda stiihia meelevallale ja tellida takso.
Nad sõitsid kaua, enamalt jaolt mööda mingeid künkaid ja kangialuseid. Taksojuhiga Bahram peaaegu ei rääkinud, see vilksas silmanurgast Simotška poole vaadata ja laksutas perioodiliselt keelt. Simotška valis enda jaoks samasuguse käitumislaadi. Ta naeratas saladuslikult ja vaevumärgatavalt ning vaatas aknast välja. Talle tundus, et nii on ta eriti huvitav.
Jõuti punkti, kust takso mitte kuidagi enam edasi sõita ei saanud. Tänava kalle oli selles kohas juba liiga suur. Üleüldse avaldasid meie kalifaadi künkad, oo targim tarkadest, Simotškale masendavat muljet. Paikkonna liigestunud reljeef – see oli asi, mida ta vaid raskustega suutis taluda.
„On ikka treppe valmis vorbitud,“ hädaldas ta. „Turistide peale ei mõtle keegi.“
„See on lihtsalt paikkonna reljeef,“ õigustas ennast Bahram.
„Mida mina siis räägin!“ ajas Simotška oma.
Pole teada, kuhu viinuks see jutuajamine, mis lausa iga sekundiga, sedamööda kuidas Simotška luikvalged jalakesed aina rohkem väsisid, muutus üha plahvatusohtlikumaks, aga siis koputas Bahram ühele üüratule arhailisele uksele, millel käepideme asemel oli metallrõngas. Seestpoolt välgatasid läbi spetsiaalse pilu tema poole kaks musta silma, ja nad leidsidki ennast seest. Seal rändasid nad jälle üsna kaua mööda mingeid labürinte, koridore, käikusid ja treppe. Isegi Simotška taltus pisut, juba liiga sünge paistis kõik ümberringi. Ta vaid säilitas usku selle ettevõtmise edusse, sellesse, et lõpuks on kõik nii, nagu talle meeldib, õdusad diivanid, padjad, aromaatne valge vein ja kerge tšill, ning kõik see ei eelda mitte mingeid füüsilisi pingutusi kuni õhtu lõpuni. Aga eks paista. Igatahes, kui ka läheb vaja jõupingutusi, siis rakendavad neid mehed ja mitte mingil juhul tema. Tema pole niisugune.
Neid Bahramiga viidi mingisse salakambrisse, mis oli üleni kaetud punase plüüsiga. Toas seisis terraarium albiinopüütoniga ja seal istus kaks kalifaadi kohta traditsioonilise välimusega meest, noh, natuke ehk rohkem suliliku moega. Bahram, ärgitatud takka Simotška rangest pilgust, astus nendega dialoogi, mille resultaadina ilmus lagedale jumalik kann. Iidne kann, sarnane nendega, milles elutsesid muinaslugude džinnid. Muide, mingit džinni ei lubatud, kannus loksus ühe mehe sõnade järgi kalifaadi parim vein – mesi ja nektar.
Simotška nõudis degusteerida. Mehed panid imeks tema tooni ja tundsid omakorda huvi tasu vastu. Ärritatult ja kuidagi rutakalt osutas Simotška Bahramile.
„Tema maksab.“
„Mis hea pärast, oo mu euroopa proua?“ ei kannatanud Bahram lõpuks enam välja. „Mina teid siia ei kutsunud, pole te mulle ei õde, ei ema ega isegi mitte armuke (siinkohal Simotška turtsatas põlglikult). Ma lihtsalt viisakusest saatsin teid selle kohani. Aga siin juba suvatsege ise kuidagi hakkama saada.“
Paistis, et samasooliste olendite kohalolu Simotškaga üht ruumi jagades lisas Bahramile julgust ja kandis osa Simotška külgetõmbest üle nendele. Nii et ta suutis oma pea püsti ajada ja üritas uuesti kujutleda ennast mehena.
„Mida-mida?“ vihastas Simotška. „Aga kes lubas mulle allahindluskaarti?“
Nüüd jõudis vihastamise järg juba Bahrami kätte. Ta kargas jalule ja hakkas ähvardavalt midagi omas keeles kisama, apelleerides sellele kahest mehest, kes nägi välja suurem kelm. Kas tingituna sündmuste ootamatust pöördest või mehelikust solidaarsusest, kuid korraga hakkas seesama, teadusele tundmatut Ababise marki dressides kelm, äkisti rääkima korralikus vene keeles.
„Siin on jutt lühike, naine. See on kaelakohtulik asi. Kui meid kätte saadakse, raiutakse meil käed maha.“
„Peaasi, et midagi muud ei raiuta,“ üritas Simotška pöörata kõik lõbusaks naljaks.
„Sina, naine, ole vait ja kuula. Lugu on lihtne. Sa hangid raha ja maksad. Või lähed siit minema. Ja hoiad keele hammaste taga. Vastasel juhtumil võib tekkida õnnetusjuhtum“ – tuli siiski ilmsiks, et vene keel ei olnud mehe emakeel.
Ta ei oleks pidanud seda ütlema. Nagu teada, sõnad võivad haavata, aga Simotška puhul ei või iial teada, keda nad võivad haavata kõvemini. Maailma tulirelvanduse ajaloos, tundub mulle, on olnud selliseid kahureid, millest tulistamise kahjud ületasid väljalastud kuulist saadud kasu mitmekordselt. See on just täpselt Simotška juhtum. Bahram oli ilmselt kas väga hea psühholoog, kes paari koosveedetud tunniga suutis tuvastada Simotška organismi iseärasused, või lihtsalt tajus midagi intuitiivselt, sest just tema oli see, kes kiiresti väljus salajase alkooaasi uksest. Seejärel võttis ta jälle takso, sõitis ruttu koju ja püüdis teha kõik, et hävitada mälust kõige kahvatumadki jäljed juhtunust. Ja seda vaatamata sellele, et ta ei teadnud, millega kõik lõppes. Tuleb tunnistada, et see õnnestus tal täiesti, ta elas edasi üsna häirimatult ja mõõdukalt, ja ainult ähmane igatsus suurte euroopa naiste järele sundis teda ükskord ostma endale tuhande dollari eest paadis koha, teesklema õnnetut Oofiri põgenikku ja paluma Euroopas poliitilist varjupaika. Mis talle ka anti. Tema edasisest saatusest ajalugu vaikib, vähemasti praegusel hetkel. Praegusel hetkel huvitub ajalugu ainult Simotškast ja kahest tema ohtlikku lähedusse jäänud kelmist.
Kõlanud invektiivist nördinud habras Simotška tõusis pehmelt idamaiselt diivanilt, kuhu oli jõudnud maanduda, kogu oma hapras kasvus.
„Või me üleüldse vägistame su ära,“ valas õli tulle teine kelm, kes kandis rinnalt lahtinööbitud sportlikku vene särki.
„Mida te teete? Mida te teete?“ Simotškal jäi pahameelest hing kinni.
Võimalik, et mehed polnukski selle vastu, et talle vastata, võimalik, et nad püüdsidki seda teha, kuid ka seda informatsiooni varjavad meie eest ajaloo ükskõiksed lained. Sest et Simotška võttis oma väikse hapra käekoti ja hakkas valimatult laduma hoope, rohkem ikka pea piirkonda, nii et üks kelmidest, see, kes sai natuke rohkem ja metallist pandlaga, muutus otsekohe morniks ja kaotas teadvuse. Seevastu teine, kes sai natuke vähem, jooksis mööda põrandaaluse tööstuse ja realisatsiooni keskuse koridori, jooksis kooskõlas kõigi klassikaliste kaanonitega tualetti, kuhu plaanis end lukustada selle tsunami eest. Kuid ta saadi kätte, murti maha ja kasteti peadpidi sinnasamasse klosetipotti, mille poole ta nii väga oli pürginud.
Pärast seda teostas Simotška ruumides põgusa läbiotsimise ja avastaski tõotatud vedeliku. Ühe pokaali jõi kohe seal, võttis pudeli kaasa ja eemaldus väärikalt.
Sest et vägistada võis selles elus, nagu ütles Simotška, ainult tema, ja teps mitte ei või teda.
Mõne aja pärast toibunud kelmid arutasid kaua varianti, et ohverdaks oma heaolu, tunnistaks üles illegaalse tööstuse, kuid see-eest annaks politseile teada tapvast naisest, kes on võimeline viima kaosesse kogu kalifaadi. Võib-olla pannakse ta vähemasti vangi.
„Aga teisest küljest,“ ütles üks neist, see, kes oli Ababise dressides, „noh, pannakse ta istuma, ja mis siis? – Ta lõhub vangla maha ja laseb välja terve eskadroni selliseid nagu ta ise, tütarlapsi-sõdalasi. Ja meid ju leitakse üles.“
Nõnda ei söandanud kelmid Simotška vastu mitte midagi ette võtta.
Sellepärast et, oo mu isand, on selliseid tütarlapsi, kes tulevad ja võtavad, mis nad tahavad. Nende vastu on ümberkaudsed jõuetud, jõuetud on stiihiad, jõuetud on isegi nende lugude autorid, milles neist räägitakse.