Toomas Gross
Sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse esitamisest antropoloogias
äesolevas Vikerkaare erinumbris ilmuv Paul Rabinowi artikkel on üpris iseloomulik näide 1980. aastatel eelkõige Ühendriikide antropoloogias toimunud aruteludest. Toonased vaidlused keskendusid mõistmise, representatsiooni ja kirjutamise teemadele. Neis osalejad, kaasa arvatud Rabinow, kutsusid üles liikuma antropoloogias suurema refleksiivsuse, introspektsiooni ja eneseanalüüsi suunas, ning pöörama senisest tunduvalt enam tähelepanu tekstile, kirjutamisele ning erinevatele väljendus- ja esitusviisidele. Püüan siin anda põgusa ülevaate intellektuaalsest kontekstist, milles Rabinowi artikkel ilmus, ning 1980. aastate postmodernismi laineharjal toimunud arutelude mõjust antropoloogiale tervikuna.
Antropoloogiat eristab muudest sotsiaalteaduslikest distsipliinidest kaks olulist aspekti. Esiteks kasutavad antropoloogid oma uurimustulemuste esitamisel – peamiselt tekstina, kuigi järjest suurem roll on ka visuaalsel antropoloogial – sagedamini ilukirjanduslikke võtteid ja vahendeid, kui see on tavaks teistes distsipliinides, näiteks politoloogias. See asjaolu on andnud paljudele kriitikutele alust kahelda antropoloogia “tõsiteaduslikkuses” või – kirjandusteaduse poolelt vaadatuna – pidada antropoloogide sulest ilmunud tekste “väärtkirjanduse” kahvatuks ja küündimatuks varjuks. Nii näiteks on filosoof Alfred R. Louch nimetanud antropoloogiat “halvaks reisikirjelduseks”1 ning isegi Briti antropoloogia klassik Sir Edmund Leach on möönnud, et antropoloogid on läbikukkunud kirjanikud.2
Teiseks on antropoloogi kontakt uuritavatega vahetum ja tema mõju neile seega suurem kui teistes sotsiaalteadustes. Selle tulemusena on ka uurimistulemused antropoloogias subjektiivsemad ning nende esitus sageli mõjutatud antropoloogi isikuomadustest ja muudest uurimisevälistest teguritest. Sageli esile tõstetud näiteks selle kohta on Robert Redfieldi, ühe esimese Mehhikos välitööd teinud ameerika antropoloogi 1930. aastal avaldatud teos “Tepoztlįn: Mehhiko küla”.3 Funktsionalismile, tolle ajastu valitsevale teoreetilisele suunale vastavalt käsitles Redfield Tepoztlįni küla muust maailmast isoleeritud mikrokosmosena ning kirjeldas seda kui harmoonilist ja ideaalses tasakaalus olevat sotsiaalset süsteemi. 1950. aastate nn poliitiline antropoloogia seevastu seadis uurimistöö fookuse muutusele, protsessile ja konfliktile, mis uue koolkonna jaoks, erinevalt funktsionalismist, polnud mitte ühiskondade anomaalne, vaid “normaalne” olek. Säherdune nihe teoorias mõjutas otseselt seda, mida antropoloogid uuritavates ühiskondades üldse märkasid, kuidas uuritavaid ühiskondi, kultuure või kogukondi kirjeldasid ning millise tähenduse nad sotsiaalsetele faktidele andsid. Nii kirjeldab Oscar Lewis paarkümmend aastat hiljem sedasama Tepoztlįni kui küla, kus sotsiaalsete suhete määravateks omadusteks olid tasakaalutus, vägivaldsus, kadedus ja ihnsus.4
Et teooria meetodit ja empiirilisi tulemusi mõjutab, pole loomulikult ainult antropoloogia ega ka laiemalt sotsiaalteaduste probleem. Tähelepanuväärne on aga see, et antropoloogias võivad esitamist üpris tugevasti mõjutada näiteks ka uurija sotsiaalne päritolu ja poliitilised eelistused. Redfieldi “rousseaulikku” kirjeldust Tepoztlįnist on peale funktsionalistliku maailmanägemise seletatud (ja Redfield on seda ka ise möönnud) tema pärinemisega Chicagost, millega võrreldes, eriti 1930. aastatel, polnud Mehhiko väikeküla harmoonilise ja tasakaalustatuna näha ja romantiseerida kuigi raske. Antropoloogide poliitiliste eelistuste mõju sotsiaalse reaalsuse esitamisele on püüdnud seletada näiteks Rod Aya,5 uurides muuhulgas seda, miks paljud antropoloogid, kes 1960. ja 1970. aastatel Ladina-Ameerikas maapiirkondade rahvarahutusi uurisid, neid kapitalismivastaste revolutsioonidena tõlgendasid, kuigi faktid seda ei tõendanud. Aya arvates oli põhjus lihtsalt selles, et enamik toonaseid Ameerika ja Euroopa haritlasi, vähemasti antropoloogid, kaldusid ise oma poliitilistes eelistustes vasakule ning kandsid sarnase suhtumise üle ka Kolmanda Maailma talupoegadele.
Kõigele sellele vaatamata pöörati kuni 1980. aastateni antropoloogi isikule, välitöödel toimuvale ning kirjutamisprotsessile väga vähe tähelepanu. Üksikud näited, mis antropoloogilist üldsust šokeerisid, näiteks Bronisław Malinowski päevaraamatu avaldamine6 või Derek Freemani hävitav kriitika Margaret Meadi Samoal tehtud välitööde kohta,7 jäid pigem juhuslikeks kõrvalepõigeteks antropoloogiliste uurimuste peateelt, mida iseloomustasid antropoloogi “mina” iseenesestmõistetav elimineerimine tekstist ning veendumus, et antropoloogilised tekstid peegeldavad “objektiivset reaalsust”.
Postmodernistliku kriitilise mõtlemise kandumine sotsiaalteadustesse 1980. aastate alguses tõi muuhulgas kaasa suurema tähelepanu osutamise varem vaieldamatuks peetud metodoloogilistele ja teoreetilistele eeldustele antropoloogias. Kuigi teadlikkus antropoloogi mõjust uurimistulemusele ning huvi kirjutamise kui protsessi vastu kasvas järk-järgult, on nn postmodernistlikku pööret antropoloogias võimalik ajaliselt üpris täpselt paika panna. Selleks on 1984. aasta aprill, mil Santa Fes, New Mexico osariigis, toimus kaheksa tuntud antropoloogi (nende hulgas Paul Rabinow, aga ka James Clifford, Vincent Crapanzano, Renato Rosaldo, Talal Asad jt), ühe ajaloolase ja ühe kirjandusteadlase osavõtul seminar, mille eesmärgiks oli arutleda “etnograafiliste tekstide tootmise” üle. Seminaril käsitletud teemad ei piirdunud vaid kirjutamisprotsessi lahkamisega, vaid sellel osalenute sõnum oli laiem – heita kinnas kogu distsipliini senisele ajaloole ja kutsuda üles tegelema “antropoloogia antropoloogiaga” ehk ärgitada antropoloogiat ja antropolooge kriitilisele eneseanalüüsile.
Säherdune üleskutse polnud 1984. aastal kuigivõrd uudne – vajadust antropoloogia meetodi ja uurimisprotsessi olemuse üle juurelda olid varem rõhutanud juba mõned teisedki. Jean-Paul Dumont näiteks kõneles vajadusest kirjeldada “antropoloogia enda toimimist” (the happening of the anthropology itself)8 ning Clifford Geertz taotles suuremat tähelepanu “mõistmise mõistmisele” (understanding of understanding).9 Nn Kolmanda Maailma antropoloogid ja mitmed feministliku suuna esindajad olid tegelikult antropoloogilist establishment’i raputanud ning uut antropoloogilist perspektiivi “leiutada” püüdnud juba 1960. aastatest alates. Ent distsipliini angloameerikalikust peavoolust jäid nende hääled ometi kõrvale. Santa Fe seminari osalised tulid aga otse antropoloogia keskmest, ning seda tugevamini ja laiemalt nende kriitika antropoloogia kui distsipliini enesehinnangut mõjutas ning antropoloogi kui teadlase autoriteeti vapustas.
Konkreetseks mõjutajaks ja raputajaks sai seminaril esitatud ettekannete põhjal kokku pandud ning James Cliffordi ja George Marcuse poolt toimetatud artiklikogumik. See, 1986. aastal ilmunud teos kandis pealkirja “Writing Culture”.10 Eesti keelde võiks seda tõlkida vähemalt kolmel erineval viisil, mis kõik üpris sobiksid kirjeldama antropoloogiat ja antropoloogide tööd: kultuuri ülestähendamine (antropoloogilise välitöö eesmärgi tähenduses), kultuuri kirjutamine (ehk kultuuri loomine kirjutamise teel) ning kirjutamiskultuur (viidates nii antropoloogide viljeldud tegevusele kui ka antropoloogidele rühmana, mida kollektiivselt määratlevaks tegevuseks on kirjutamine). Kogumiku alapealkiri “Etnograafia poeetika ja poliitika” (The Poetics and Politics of Ethnography) omakorda viitab, et teose autorite huvikeskmes polnud mitte üksnes tekstiloome, vaid ka kirjutamise laiemad motiivid. Heaks näiteks siinkohal on just Rabinowi artikkel, mis peale representatsiooni problemaatika käsitles ka akadeemilise antropoloogia institutsionaalseid küsimusi.
“Writing Culture” on üldtunnustatult “postmodernse antropoloogia” nurgakivi, esimene teos, mis süstemaatiliselt ja eri autorite koostöös heitis kriitilise pilgu kirjutamisele kui tähenduste loomise protsessile ning antropoloogile kui autorile (ja mitte pelgalt “kroonikule”). Nagu kogumiku üks toimetajaid James Clifford raamatu sissejuhatuses märgib: “Kirjutamises ei nähta enam marginaalset ja varjatud mõõdet, vaid see on saanud keskse koha antropoloogide tegevuses nii välitööde aegu kui nende järel. Tõsiasi, et seda ei ole kuni viimase ajani kirjeldatud või selle üle tõsiselt arutletud, peegeldab arusaama, mille kohaselt representatsioon on läbipaistev ja kogemus vahetu.”11
Cliffordi arvates on seni samahästi kui olematu tähelepanu kirjutamisprotsessi vastu antropoloogias seda hämmastavam, et antropoloogid on tegelikult alati kasutanud ilukirjanduslikke meetodeid. Kirjandusteooria ja -praktika vastu on huvi tundnud näiteks sellised 20. sajandi teise poole tuntud antropoloogid nagu Victor Turner, Clifford Geertz, Mary Douglas, Claude Lévi-Strauss ja Edmund Leach. Ent sama kehtib ka varasemate klassikute kohta. Juba Malinowski sai olulisel määral mõjutusi Joseph Conradilt. Cliffordi sõnutsi pidasid ka mitmed Franz Boase kuulsad õpilased, näiteks Margaret Mead, Edward Sapir ja Ruth Benedict, end nii antropoloogideks kui ka kirjanikeks.
Miks on siis antropoloogid, kes on oma distsipliini algusaegadest peale olnud kirjutajad, pööranud kirjutamisprotsessile enesele nii vähe tähelepanu? Üks põhjus võib olla selles, et kirjutamine on informatsiooni edastamise viis, mida kasutavad ühtviisi nii teadus kui ka ilukirjandus. Kirjutamise kui uurimistulemuste esitamise (representatsiooni) protsessi kriitiline analüüs võib aga hägustada piirjoont teaduse ja ilukirjanduse vahel. Tunnistada ilukirjanduslike elementide, näiteks metafooride, narratiivsuse jne kasutamist oma artiklites ja raamatutes on olnud antropoloogidele vastumeelt, sest need elemendid ei mõjuta mitte ainult seda, kuidas kirjeldatavat üles tähendatakse ja esitatakse, vaid ka tulemusi ja järeldusi endid. Veelgi enam vastumeelt aga on antropoloogidele olnud möönda, et kirjutamine on alati mõjutatud ajaloolisest, poliitilisest ja institutsionaalsest kontekstist, milles see toimub. Kõik need tõdemused olnuksid ohtlikud, sest vähendanuksid kirjapandu “objektiivsust” – teadusteksti vältimatut tingimust, ning koos sellega murendanud ka antropoloogi kui teadlase autoriteeti. Antropoloogid ilma autoriteedita polnuks enam teadlased, aga mitte ka romaanikirjanikud. Neist oleksid saanud lihtsalt “ebaõnnestunud kirjanikud” (novelists manqué), nagu Clifford neid kutsub.
“Writing Culture” asetas niisiis varem “tähelepandamatu” antropoloogi prožektorite kriitilisse valgusse, rõhutamaks, et antropoloog pole uuritava suhtes neutraalne ja distantseerunud vaatleja ega teksti seisukohalt pelk ülestähendaja, vaid tähendusi loov autor ning osaleja oma iseloomu, ajaloo ning epistemoloogilise piiratusega. Sellest äratundmisest tulenevalt on “Writing Culture” sõnum paratamatult üpris pessimistlik. Teose autorid tõdevad, et antropoloogia on poliitilises ja epistemoloogilises kriisis: möödas on ajad, mil lääne antropoloogid kirjutasid mittelääne kultuuridest vaidlustamatu ja enesestmõistetava autoriteedi positsioonilt. Kultuurilise representatsiooni protsess on paratamatult juhuslik, ajalooline ja vaidlustatav. Etnograafilised tõed, nagu James Clifford kogumiku sissejuhatuses märgib, on vaid “osalised tõed” (partial truths).
Teisalt ei tuleks etnograafiliste tekstide retoorilisust pidada tingimata nende tõeväärtust vähendavaks teguriks. Vähemasti mitte võrreldes teiste teadusharude ja meetoditega, kui meenutada näiteks McCloskey väiteid majandusteaduse12 või Kuhni13 ja Feyerabendi14 ideid teaduse kohta tervikuna. Nagu väidab Clifford: “Tunnistada etnograafia poeetilist mõõdet ei tähenda, et faktid ja nende täpne ülestähendamine peaksid taanduma poeesia vabamängulisuse ees. “Poeesia” ei tähenda vaid romantilist või modernistlikku subjektiivsust: see võib olla ajalooline, täpne, objektiivne. Ning loomulikult on see niisama konventsionaalne ja institutsionaalselt määratletud kui proosagi. Etnograafia on hübriidne tekstuaalne toiming: see ületab žanride ja distsipliinide piire.”15
Samuti üritab “Writing Culture” pakkuda antropoloogidele välja ka alternatiive omaenda ja oma tekstide epistemoloogilise piiratusega toimetulemiseks. Lahenduseks on nn postmodernne etnograafia, nagu kogumiku üks autoreid Stephen Tyler seda nimetab. “Postmodernsed etnograafilised tekstid” teadvustavad epistemoloogilisi probleeme, mis kultuurilist Teist uuriva antropoloogi ees seisavad. Nendes tekstides eksperimenteeritakse uute kirjutamisviisidega, et vähendada antropoloogi mõju tekstile või vähemasti teksti ühehäälsust. Sellisteks uuteks tekstivormideks on näiteks dialoogilisus, mitmehäälsus, samuti kaasautorlus – informantidega kahasse kirjutatud tekst. Niisuguste tekstieksperimentide varaseimad ja ilmselt ka tuntuimad näited on Vincent Crapanzano “Tuhami”16 ja Marjorie Shostaki “Nisa”.17 Postmodernse antropoloogia äärmuslikuks väljendusvormiks sai aga nn metaantropoloogia ehk “antropoloogia antropoloogia”, mille tuntuim viljeleja on James Clifford. Cliffordi “informantideks” ei ole inimesed, vaid teiste antropoloogide tekstid.
On selge, et “Writing Culture” ilmumine tõi kaasa paradigmaatilise nihke anglo-ameerika antropoloogias. Sellele järgnesid mitmed samatoonilised teosed, näiteks George Marcuse ja Michael Fischeri samal aastal ilmunud raamat “Antropoloogia kui kultuurikriitika”.18 Ka Marcus ja Fischer kuulutavad, et antropoloogia on kriisis, nimetades seda “representatsioonikriisiks”. Madalseisu põhjuseks on tõdemus, et etnograafiline kogemus on alati komplekssem kui selle tekstiline esitus (representatsioon).
Pürgimused “antropoloogia radikaalsema antropoloogia” (a more radical anthropology of anthropology) suunas, kui kasutada Paul Kamolnicki väljendit,19 jätkusid ka 1990. aastatel. 1997. aastal, üksteist aastat pärast “Writing Culture’t”, ilmus kõneka pealkirjaga teos “Pärast kirjutamiskultuuri: epistemoloogia ja praktika tänapäeva antropoloogias” (After Writing Culture: Epistemology and Praxis in Contemporary Anthropology).20 Kui “Writing Culture” autorkond oli koosnenud peaasjalikult Ameerika antropoloogidest, siis selle raamatu autorid olid peamiselt britid. Kogumiku toimetajad (Allison James, Jenny Hockney ja Andrew Dawson) möönavad, et kümmekond aastat pärast Santa Fe seminari on seal tõstatatud teemad – “teine” (uurimisobjekt), välitöö (uurimismeetod), meedium (tekst, monograafia) ning missioon (pigem teavitamine kui praktika) – endiselt peamisteks vaidlusi tekitavateks sõlmküsimusteks antropoloogias. Nad rõhutavad, et “After Writing Culture” püüab reageerida Santa Fe seminaril tõstatatud küsimustele ning vastu astuda antropoloogias representatsiooni- ja epistemoloogilise kriisi tulemusena süvenenud pessimismile.
Kogumiku autorid paistavad uskuvat, et väljapääs kriisist on võimalik. Nende kirjutistest jääb mulje, et “postmodernne mäng” antropoloogias on määratud lõppema, pessimistide ja nihilistide mäss on maha surutud, metaantropoloogia “haigus” läbi põetud ning võimusuhted distsipliini sees taaskehtestatud. Igatahes on nende eesmärk antropoloogia kui vaieldamatult modernistlik ettevõtmine postmodernismi ennasthukutavast haardest päästa. Kuigi “modernismi kriis” on sundinud meid tõdema, et ka modernistlikud käsitlused teadmisest ja selle kogumisest on kultuuri- ja ajakontekstist sõltuvad, ei maksa koos modernismiga üle parda visata ka usku inimeseksolemise ühisjoonte olemasolusse ja nende kirjeldamise võimalikkusesse. Pole üllatav, et seda rõhutavad just Briti antropoloogid, kes on ajalooliselt alati antropoloogiat mingil määral “oma” distsipliiniks pidanud. Teose kaasautorite poolt “taasloodud” antropoloogia pole aga kriisieelne distsipliin, vaid süntees traditsioonilisest etnograafilise välitöö meetodist ning enesekriitilisest omaenda epistemoloogilise piiratuse tunnistamisest, millele viitas “Writing Culture”. Seda võiks nimetada “post-postmodernseks antropoloogiaks”.
Kuigi mitte samavõrd radikaalselt meelestatud, keskendub ka “After Writing Culture” epistemoloogia, poliitika ja antropoloogilise praktika suhetele. Kui “Writing Culture” äratatud debattides pöördus peatähelepanu eelkõige antropoloogi kui autori problemaatikale, siis “After Writing Culture” tõstab kirjutamise ja antropoloogiliste tekstide kontekstiga seotud küsimusi üldisemalt ja laiemalt, arutledes näiteks nende sotsiaalsete protsesside üle, mille toel antropoloogilised tekstid saavutavad autoriteedi, ehk siis selle üle, mis juhtub tekstidega pärast kirjutamist. Siit ka teose pealkirja mitmetähenduslikkus.
“Writing Culture” vaimus keskenduvad ka “After Writing Culture” autorid representatsioonile: kes, mida, kuidas ja miks antropoloogias esitab, on küsimused, millele vastust otsitakse. Nagu kogumiku toimetajad möönavad: ““Writing Culture” debatt on sundinud antropolooge pöörama suuremat tähelepanu nende representatsioonide epistemoloogilistele alustele, ning enamgi veel – see on neid sundinud juurdlema selle refleksiooniprotsessi praktilise tähtsuse üle, nii antropoloogilise uurimise kui ka igasuguse uurimise subjektide seisukohalt.”21
Representatsiooni problemaatikale pisut laiemalt lähenedes võtab “After Writing Culture” luubi alla muuhulgas representatsiooniprotsessi subjektiivsuse, küsimuse sellest, kelle representatsioone tegelikult esitatakse ja kelle poolt, küsimuse vormist, mille representatsioon võtab, ning representeerimise poliitika ja eetika. Lõppkokkuvõttes on teose autorid sunnitud nagu nende eelkäijadki möönma, et pole tähendust ilma kontekstita ning et antropoloog on ise tähenduste looja. Kogumiku toimetajad küsivalt endalt, nagu seda teeb tänapäeval enamik antropolooge: “Kas antropoloogid saavad veenvalt väita, et nende tekstid on aktsepteeritavad, kui seda, mida nad pakuvad, tuleb pidada pealiskaudseks tulemiks interaktsioonist, mis toimub nende kui individuaalsete antropoloogide ja individuaalsete informantide vahel, kes lävivad omavahel ning kirjeldavad üksteist? Kas on võimalik heaks kiita distsipliini, kus iga uurimus sõltub välitöödel toimunud konkreetse interaktsiooni kontekstist ning antropoloogi intellektuaalsest miljööst?”22
Lõpetuseks tuleb siiski tõdeda, et kõigi antropoloogide hulgas pole “Writing Culture” algatatud postmodernistlik ja eneseanalüütiline lähenemisviis leidnud positiivset vastuvõttu. Oma äärmuslikul kujul tähendas postmodernism antropoloogiale eneseeitust ja taandumist kirjanduskriitika allharuks. Eriti Euroopa antropoloogide, näiteks Ernest Gellneri23 arvates viis Santa Fe seminarilt alguse saanud enesekriitikalaine antropoloogias absurdse olukorrani, soiguva sõnamänguni, kus keskenduti pigem sellele, kuidas “antropoloogiat tehakse”, kui sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse analüüsimisele. Sama võib väita äärmusliku relativismi kohta, millest pimestatuna antropoloogia kaotab oma etnograafilise uurimisobjekti ja koos sellega ka õigustuse eksistentsile teadusena. Antropoloogid ei saa enam eirata representatsiooni konteksti ja situatsiooni, kuid samas välistaks äärmuslik relativism ja antropoloogilise teksti liigne individualiseerimine üldistamisvõimaluse ning muudaks igasuguse uurimuse pelgaks anekdoodiks. See omakorda teeks kõik pürgimused objektiivse “tõe” poole võimatuks.
Pealegi on “postmodernistlikus etnograafias” ja tekstieksperimentides olnud vorm tihti olulisem kui sisu. Tõdemus, et antropoloogias on loomulik kasutada ilukirjanduslikke elemente, on pahatihti viinud liigselt ilutseva ja edeva kui mitte lausa tühisõnalise stiili või põhjendamatult keerulise sõnastuseni, nagu näiteks “Writing Culture” kaastoimetaja George Marcuse hilisemate tekstide puhul. Värvikat “stiili” kasutatakse kriitikute arvates tihtilugu ka selleks, et korvata kasinat empiirilist andmestikku või vähest lugemust – nii on väidetud näiteks Michael Taussigi sürrealistlike, fantaasia ja tõelisuse piiril kõikuvate teoste kohta.
1 A. R. L o u c h, Explanation and Human Action. Oxford, 1966.
2 E. L e a c h, Social Anthropology. Oxford, 1982.
3 R. R e d f i e l d, Tepoztlįn: A Mexican Village. Chicago, 1930.
4 O. L e w i s, Life in a Mexican Village: Tepoztlįn Restudied. Urbana, 1951.
5 R. A y a, Rethinking Revolutions and Collective Violence: Studies in Concept, Theory, and Method. Amsterdam, 1990.
6 B. M a l i n o w s k i, A Diary in the Strict Sense of the Term. London, 1967.
7 D. F r e e m a n, Margaret Mead and Samoa: The Making and Unmaking of an Anthropological Myth. Cambridge, 1983.
8 J.-P. D u m o n t, The Headman and I: Ambiguity and Ambivalence in the Fieldworking Experience. Austin, 1978.
9 C. G e e r t z, Local Knowledge: Further Essays in Interpretative Anthropology. New York, 1983.
10 Writing Culture: The Poetics and Politics of Ethnography. Ed. by J. Clifford, G. E. Marcus. Berkeley, 1986.
11 J. C l i f f o r d, Partial Truths. Rmt-s: Writing Culture: The Poetics and Politics of Ethnography, lk 2.
12 D. N. M c C l o s k e y, The Rhetoric of Economics. Madison, 1985.
13 T. S. K u h n, The Structure of Scientific Revolutions. Chicago, 1962.
14 P. F e y e r a b e n d, Against Method: Outline of an Anarchistic Theory of Knowledge. London, 1975.
15 J. C l i f f o r d, Partial Truths, lk 26.
16 V. C r a p a n z a n o, Tuhami, Portrait of a Moroccan. Chicago, 1980.
17 M. S h o s t a k, Nisa: The Life and World of a !Kung Woman. Cambridge (Mass.), 1981.
18 G. M a r c u s, M. F i s c h e r, Anthropology as Cultural Critique. Chicago, 1986.
19 P. K a m o l n i c k, Sociology, Anthropology, and the Postmodern Challenge. Philosophy of Social Sciences, kd 24, n 3, 1994, lk 377–382.
20 After Writing Culture: Epistemology and Praxis in Contemporary Anthropology. Ed. by A. James, J. Hockey, A. Dawson. London; New York, 1997.
21 A. J a m e s, J. H o c k e y, A. D a w s o n, Introduction: the Road from Santa Fe. Rmt-s: After Writing Culture: Epistemology and Praxis in Contemporary Anthropology, lk 3.
22 Sealsamas, lk 5.
23 E. G e l l n e r, Postmodernism, Reason and Religion. London, 1992.