Tõnu Õnnepalu
SS-Obersturmbannführer Max Aue, ligimene
Viimaks ometi! Enne Jonathan Littelli romaani “Les Bienveillantes”1 ilmumist paistis juba, et Teine maailmasõda ja iseäranis selle massimõrvad, holokaust jm jäävadki kirjandusele hermeetiliseks, et kõik see jääbki tõenäoliselt koguni fataalseks kondiks Euroopa tsivilisatsiooni kurgus. Sest seda mõõtu trauma, kui seda aina mäletatakse ja mälestatakse, mälutakse ja uuritakse, suutmata aga sellele otsa vaadata, seda omaks võtta, saab olla ainult väga ohtlike tagajärgedega. See on haige-olek ja kahtlemata on ka Euroopa sõjajärgne heaoluvõidujooks, turvalisusobsessioon ühe väga sügava hingehaiguse sümptomiks.
Sest kui palju ka oleks kirjutatud Teisest maailmasõjast, oli ta ometi peaaegu täiesti lahti kirjutamata. On kilod ja kilomeetrid kannatanute mälestusi, mida me tunneme ka omalt poolt. On ohvrite mälestus, mis raske koormana rõhub ellujäänute põlvkondi. On ka, kuigi vähem kilosid ja meetreid, mõrtsukate ja kaasaaitajate mälestusi, mis tegelevad teadagi millega – eneseõigustusega. Sest tolle mälestustekoormaga ongi nimelt see viga: nad kõik tegelevad oma asjaga. Oma isiklike haavade lakkumise, näo pühkimisega, või sakslaste moodi vana juudi kombe kohaselt vastu rinda löömisega: olen süüdi, olen süüdi.
Sellest kõigest on abi, aga kas see ka edasi aitab? Teisest maailmasõjast ja iseäranis selle ühest elemendist, mida tagantjärele on hakatud nimetama holokaustiks, on saanud Euroopa kultuuriline ja psüühiline fantasm. Paradoks on see, et mida rohkem teda on uuritud, mida rohkem on vändatud filme ja viimaks mindud sellenigi, et õige ajalookäsitlus lausa seadusraamatusse raiutud (negatsionismi, juutide massimõrva eitamise keelamine), seda fantastilisemaks, elu- ja reaalsuskaugemaks on muutunud see ajalookamakas, mida kuidagi ei õnnestu ei alla neelata ja ära seedida ega ka välja sülitada.
Mulle tundub, et just need viimaseaegsed negatsionismivastased seadused olidki allakäigu viimane tuhv. Sest on raske kujutleda heldemat vett sellesama negatsionismi veskile kui need müstifitseerivad seadusepügalad, niisamuti nagu vaevalt et keegi viitsiks hakata tõsiseks neonatsiks, kui see automaatselt ei tooks kaasa politsei, meedia ja poliitikute tohutut tähelepanu: see on tänapäeva Euroopas kõige kergem ja kiirem tee tähtsusetusest tähelepanu keskpunkti. Meie siin oma maanurgas aga võime näha, kuidas kogu sellest Euroopa segadusest, häbist, moonutustest ja ebaproportsionaalsest agitatsioonist toitub ja kuidas seda ära kasutab Venemaa riiklik ja selles mõttes päris tõeline uusfašism. Mida omakorda ei panda Euroopas justkui tähele, sest lihtsalt see ei sobi skeemi. Pigem tegeldakse käputäie mõttetute saksa skinheedidega. Kuri ei saa ju tulla õigete, võitjate, vabastajate poolelt.
Muuseas, selles on oma loogika (ainult et venelastest on vahepeal taas saanud kaotajad ja sealt ka nende ohtlik frustratsioon). Nagu Jonathan Littell isegi ühes vestluses mainib, olid Teise maailmasõja suured kuriteod eelkõige suurte kaotajate teod, Esimese ilmasõja frustreeritute kohutav kättemaks võitjatele. Saksamaa, Venemaa, Austria, need need kaotajad ju olid. Kuigi Austria on mänginud hiljem ajaloolisele veerandtõele, justkui oleks ta okupeeritu ja seega ohver, Venemaa aga läheb üleüldse täieliku negatsionismi teed, mis paistab olevat ka viljakas tee, sest mida suurem vale, seda usutavam. Nii ongi jäänud ainsa süüdlasena Saksamaa ja sakslased ning vajaduse korral ka nende kollaborandid. Kuidas Saksamaa ja sakslased selle süü assimileerinud on, see on muidugi omaette jutt, aga eks siin ole palju strateegiaid, lõpuks lahendab olukorra see, et asjaosalised ise hakkavad juba kõik surnud olema ja nii jääb süüdlaseks too müütiline koletis, keda kehastab kord Hitler, kord Himmler, Eichmann või Mengele. See, mis toimus, oli ebainimlik, see oli mingi erakordne ajalooline õnnetus, pimestus, eksitus, ja lõppkokkuvõttes ei ole see inimmõistusele arusaadav, sellest tegelikult ei saagi inimkeeles rääkida. Või lausa ei tohigi. See oli puhas õudus, košmaar. Ja kõik. Mis jääb, on rituaalne ja sunduslik mälestamine ja kõmisev kuulutamine: mitte iialgi enam seda! (Mis võib ju olla isegi mingil tasandil siiras, aga ei maksa krossigi, sest seda ei tule niikuinii enam kunagi, nii et see tõotus on moraalselt täiesti safe, ainult et ei hoia mitte kuidagi uute ja kas või hullemate kollektiivsete õuduste eest.)
Niisiis, pärast Littelli romaani näib vastu ootusi, et Euroopa kultuuril on ometi lootust. Või õigemini Lääne. Või kuidas võtta. Sest mis maa, rahva või kontinendi kirjanik see 19. sajandil Vene pogrommide eest põgenenud juutide järeltulija, isa poolt ameeriklane, ema poolt prantslane, mõlemal pool koolis käinud ja nüüd Hispaanias elav kirjanik on? Kuigi tegelikult, kui rääkida kirjanikust, siis pole mingit kahtlust: nüüdsest on Jonathan – hääldada: žonataa(n) – Littell prantsuse kirjanik ja selleks ta jääb. Mis siis, et oma esimese romaani, “väga halva”, nagu ta ise kinnitab, science fiction’i kirjutas ja avaldas ta üheksateistkümneaastaselt USAs ja loomulikult inglise keeles (tema isagi on päris tuntud ameerika autor).
Sest isegi kui Littell tõrguks olemast prantsuse kirjanik – aga ta ei paista ka tõrkuvat –, siis poleks tal ikka midagi parata: see suur traditsioon on suutnud ta juba selle vähem kui aastaga, mis tema 900-leheküljelise tellise ilmumisest Gallimard’i ikka ühesuguste (punane kiri kollakal paberil) kaante vahel möödas on, täielikult assimileerida. Sekundaarkirjandust on ilmselt juba rohkem lehekülgi, kui mahub selle skandaalse “piibli” enda kaante vahele. Ja vähemalt sama mahukate eraldi käsitluste ilmumine on ilmselt vaid aja küsimus. Ometi kord on sellel tohutul masinavärgil, mida kutsutakse prantsuse kirjanduse(lu)ks, midagi väärilist jahvatada ja see ei peagi tühikäigul müdistama ega juba tuhat korda läbi jahvatatud pärandit veel kord kolust läbi laskma. Jah, see vana kirjandusmonster suudab ometi veel üllatada! Ta pole ikka veel päriselt aher. Kuigi need juba seitsesada iga-aastast uut romaani, millest hulk päris korralikke, võivad jätta täiesti lootusetu mulje. Eelmisel kümnendil oli Houellebecqi “Elementaarosakesed” see teos, mis tunnistas vana dino jätkuvat sigimisvõimet. Muuseas, Littellile üsna üksmeelselt Goncourt’i auhinda määrates “lunastas” žürii, nagu paljud kommenteerisid, oma kunagise häbiväärse apsaka, kui ta “Elementaarosakeste” asemel pärjas ühe nüüdseks juba ammu unustatud kauniskirjandusliku väärtteose. Kuid paraku võib ka nüüd öelda, et mingil absoluutsel skaalal tundub Littelli teos ka tõesti suurem kui Houellebecqi oma. Midagi jäi “Elementaarosakestes” puudu, et olla päriselt suur. Kuigi see oli tõesti huvitav ja aktuaalne raamat ning arutelu oli samuti selline, millesugust ammu polnud nähtud.
Kuid ka “Elementaarosakesed” on nüüdses kiires vanakssaamises juba kaunis muistne teos ja taas oldi Prantsusmaalgi üldiselt leppinud sellega, et suur kirjandus on siiski surnud ja suuri teoseid lihtsalt enam, vähemalt selles traditsioonis, ei sünni. Aga võta näpust… Muide, nagu lugeja märkab, vahutan ma hoolega romaani eelduste ja tagajärgede ümber, jõudmata kuidagi raamatu endani. Aga kuidas jutustada ümber 900 lehekülge elavat kirjandust, ilma et see oleks banaalne ja pisendav? Raamatutest on lõpuks mõtet rääkida siis, kui neid on loetud. Ma ei tea küll, kas Littelli tellis kunagi eesti keelde jõuab, kuigi ju võiks, sest ma ei tea praegu ka küll olulisemat romaani, mida sellesse keelde peaks tõlkima. Kuid eks ta inglise keeles ikka varsti ilmu (vist tuleval aastal) ja paistab nii, et lõpuks ongi kirjanduse eesti keelde panek võrdlemisi ebaökonoomne jõupingutus, sest need, kes üldse loevad, loevad niikuinii juba vähemalt inglise keeles ka. Ja isegi las nad loevad parem head inglise kui halba eesti tõlget. Eesti keel ägab niigi kogu selle kohutava tõlkesolgi all, mis tuleb küll peamiselt televisioonist, aga ega raamatutegi negatiivset osa saa alahinnata. Rääkimata sellest, et kui ongi hea tõlkija, siis häda talle, sest peale selle peab ta olema vist ka küllaltki vapper: “Les Bienveillantes” pole mitte ainult hea, vaid ka õudne, vastik ja painav teos.
Niisiis, lühitutvustus, mida ma hea meelega küll väldiksin. “Les Bienveillantes” (otsetõlkes ‘Heasoovijannad’) on ühe mehe, endise SS-Obersturmbannführeri, nüüdse Belgia pitsivabrikandi, ema poolt prantsuse, isa poolt saksa päritolu Maximilien Aue mälestused, mis algavad eepilise pöördumisega: Frères humains, laissez-moi vous raconter comment ça s’est passé – “Vennad, ligimesed, laske ma jutustan teile, kuidas see oli”.
Muuseas, vähemalt kaks kriitikut on teineteisest sõltumatult kahetsust avaldanud, et romaani pealkirjaks ei olegi seesama “Frères humains” (ah jaa, ja muidugi on romaanis pealkirja ja alguse vahel veel üks algus, moto: Pour les morts – Surnutele). Mina seda küll ei kahetseks. Seda enam et mulle jäi pealkiri mõistatuseks kuni viimaste ridadeni, kus sai küll lõplikult selgeks, et need naissoost heasoovijad peavad olema mingid “kaitsevaimud”. Mis saab aga olla veel parem kui mõistatuslik pealkiri, kui tema tekitatud intriig ei jää tühjaks, vaid saab veel vägagi täis (ilma et mõistatuski lõpuni hajuks). Sest mõistatuslik, nagu aru võib saada, oli see pealkiri ka vist enamikule prantsuse lugejatest (nüüd on saladus muidugi ammu avalikuks saanud), sest ega nemadki enam nii väga selles klassikalises kirjanduses kodus ole. Lugu on tegelikult “lihtne”: Bienveillantes on prantsuse vaste kreeka sõnale Eumenides, mis omakorda on – nagu lugeja muidugi teab – Aischylose triloogia “Oresteia” kolmanda osa pealkiri. Veel omakorda aga on eumeniidid tegelikult erinnüsed ehk ladinapäraselt fuuriad ehk kättemaksujumalannad, kes jälitavad üleastujaid kuni allilmani välja, hauguvad penidena nende haudadel ja piinavad nende järeltulevaid põlvi. “Eumeniidid”, ‘heatahtlikud’, on seega eufemism, umbes nagu “metsakutsu” soe kohta, samas aga kajastab ka erinnüste “ajaloolist” arengut: kui Orestese süütegu oli pälvinud avaliku kohtuotsuse ja kangelane ise armu saanud, muutusid metsikud fuuriad heatahtlikeks jumalannadeks…
Ja nii mütoloogilisel kui psühholoogilisel tasandil seesama protsess Littelli romaanis ja selle toimel lugejas ning lõpuks lugejas- ehk ühiskonnas peakski toimuma: avalik süütunnistus, protsess, ja viimaks rahutegemine metsikute saatusejumalannadega, kes endiselt Euroopa elavate ja võib-olla ka surnute unenägusid painavad.
Selleks aga on, juba Aischylose ajast ja muidugi juba enne teda, olnud võimeline vaid kirjandus: müüt, lugu, kunst. Meil võib olla tohutu ajalooline dokumentatsioon, kas või iga karv Auschwitzi kuulsatest juuksemägedest võib olla üle loetud, kõik nimed, arvud, sündmused ja daatumid kirjas. Sellest pole ikka mingit kasu (samamoodi, põigates Eestis aktuaalse debati juurde, pole mingit kasu ükskõik kui headest eesti ajaloo õpikutest venelastele, kui pole kirjandust, elavat müüti: lõpuks “tunneme” me oma ajalugu ju Bornhöhe, Vilde, Tammsaare, Krossi ja nende väiksemate pastiššide – näiteks Laar – kaudu, nii nagu venelased oma Tolstoi, Dostojevski jt kaudu). Me ei saa ikkagi aru. Aga vaja on aru saada, vaja on see abstraktne, “teaduslik” ajalugu realiseerida, assimileerida, interioriseerida. Seda suudab meid tegema sundida ainult müüt, tragöödia, romaan. Ainult kangelane ja tema lugu on need, mille sees ja nahas me saame endale sõnastada selle “sõnastamatu” ja kirjeldada “kirjeldamatut”, millest nii palju on tühja lobisetud eriti seoses holokaustiga, aga ka meie oma rahva kallal toime pandud ülekohtu ja õudustega.
See ongi Littelli “skandaalne” vägitegu: luua selline kangelane ja jutustada selline lugu, mis viib meid, oh õudust, ühe SS-Obersturmbannführeri “nahka”, sunnib meid kaasa elama sellele mitte ainult väga intelligentsele, vaid ka väga perverssele mehele, vaatama “seda” (ça), mis oli, mis toimus, läbi tema silmade. Aue, muuseas, täiesti võimalik saksa nimi (ja nagu Littell jutustab, olid talle kusagilt Ameerikast kirjutanud ühe kunagise auväärt ajalooprofessori Maximilien Aue sugulased), on anagramm prantsuse sõnast eau, ‘vesi’. Sest nagu romaanikangelasest peabki saama (aga oh kui armsad ja head, mõnusalt turvalised tunduvad kõik need läinud aegade tundekasvatuste “negatiivsed” kangelased tolle Aue kõrval!), saab ka SS- Sturmbannführer Auest meile peegel, kus me ei saa näha kedagi muud kui ennast. Me oleme sunnitud, kui mitte just tunnistama, et need, kes tegid ka kõike seda sõnulseletamatut ja uskumatult koletislikku, ei olnud mitte nemad (sakslased, venelased, inimkoletised, Hitler, Stalin), see tähendab, muidugi olid nemad. Aga need nemad on ka mina. Need olid koletised, aga inimesed. See, mis toimus ja mis ikka toimub, polnud ebainimlik. See oli ja ongi inimlik. Inimesed teevadki juhtumisi vahel selliseid asju. Ja meie, ja mina? Selles olukorras, tema asemel…
Muidugi, Littell kõnnib noateral. Max Aue pihtimusest võib kergesti saada apoloogia. Tegelikult peabki saama, juba usutavuse huvides. Me oleme palju suuremaid mõrtsukaid ennast siiralt õigustamas näinud. Ja romaan on muidugi kirjutatud esimeses isikus. Muuseas, nagu Littell mainib usutluses ja millega ma saan ainult päri olla: ainsuse esimene isik võimaldab tegelikult luua distantsi, ümber kehastuda. “Tema” võib olla veel isiklikum kui “mina”.
SS-lane saab Auest õieti olude sunnil, kuigi mitte ainult, ja vastu tahtmist, kuigi mitte ka päriselt. Nagu elus inimestega ikka. Ka oma siinsele lähiajalookogemusele, kuigi kaugeltki mitte nii dramaatilisele ja traagilisele toetudes võime nentida, et inimesed on tohutult kohanemisvõimelised ja pole midagi plastilisemat kui avalik moraal, vankumatu ettekujutus sellest, mida võib ja mida mitte, mis on hea, mis halb. Olude sunnil… Jah, see on nii ja ei ole. Piibliaegadest peale on teada, et sina ei tohi tappa. Ja neistsamadest aegadest saadik on selle käsu sabas tilpnenud mitmesuguseid derogatsioone: üldiselt ei tohi, aga… Segane lugu. Näib, et inimesed järgiksid ligimese tapmise tabu hea meelega pigem kui absoluutset, nii oleks lihtsam. Igale tapmisele peaks järgnema karistus. Kuna seda aga teha ei õnnestu, kuna oma elu on armas ja riik, võim kord keelab, kord jälle käsib tappa, siis muutubki moraal vabastajast painajaks.
Mu oma isa on nüüd, väga vanana, korduvalt jutustanud lugu sellest, kuidas ta inimese tapmist pealt nägi. Tundub, et see pilt ei anna talle ka kuuekümne viie aasta tagant rahu. See oli 41. aasta “suvesõja” ajal Järvamaal, kui ta ennast koos paljude teiste külameeste ja naistega metsas varjas. Vene sõjaväelased, miilits ega hävituspataljon sinna metsa nina pista polevat riskinud, kuigi see polnud küladest teab kus kaugel. Eks oma nahk olnud neilegi armas. Sõjaheroism on ikka hilisem ja tegelikult üks koletislik ideoloogiline väljamõeldis. Üks vene soldat – oli ta siis reamees või ohvitser – sinna siiski kuidagi eksinud oli ja külamehed (“metsavenna” sõnagi polnud siis vist veel olemas) olid ta kinni võtnud, ikka loomulikult oma elu eest seistes. Sellise ohtliku vangiga polnud seal metsatalus muidugi midagi muud peale hakata kui aga maha lasta. Aga kuidas sa lased inimese heast peast maha? Külamehed polnud veel sõja ja inimesetapmise lubatavusega harjuda jõudnud. Tuleb mõista kohut. Nii toodudki kõige kaugemast metsatalust, soode ja rabade tagant Kitselt Kitse-vana, pika valge habemega vanamees kohut mõistma. Vaevalt sellele nii konkreetselt mõeldi, aga eks too Kitse-vana tuletanud meelde midagi hallidest aegadest, nõida, metsavana, vana tarka meest, külatarka. Tema kohalolek pidi tapmise ritualiseerima, pühitsema, vabastama tapjad süüst. Kitse-vanale antud paberileht kätte ja ta hakanudki sellelt midagi ette lugema, aga enne kui ta lõpuni jõudnud, öelnud mahalaskjaks määratud või hakanud külameeste närvid üles, paugud kõlanud, õnnetu langenud.
Eks nii või umbes nii need asjad ikka käi, ühest saab olude sunnil ja juhuste läbi mõrtsukas, teisest ohver, kusjuures ohver võib vabalt olla olnud ka mõrtsukas ja mõrtsukast võib jällegi saada ohver. Ainuke, peen, aga otsustav vahe muidugi siin on: ohvriks saamisest pole tavaliselt pääsu, kuid mõrtsukaks hakkamine pole kunagi vältimatu. Alati võib selle asemel valida ka ohvri rolli. Ma ei tea ainult, kas inimeselt saab seda nõuda?
Alati on muidugi ka neid, kes tunnevad tapmisest varjamatut naudingut (aga kas nad teadsid seda ka enne tapma hakkamist?), kuid enamikule see jääb vist siiski lõpuni pigem vastikuks. Inimene on inimene ja iga inimesetapmine on enesetapmine. Max Aue peab tapmisi, mida ta pealt näeb ja kus ta ka osaleb, “ilmselt vajalikuks”, ta ei tunne mingit süüd, ta ei lase süütunnet ligi. Sest see oleks sama hea kui enesetapp. Vastikus avaldub vaid somaatiliselt: korduvate ja piinavate kõhulahtisustena, millele muuseas viitab ka romaani ühe osa nimi, Courante. See on vastava tantsu, muusikalise süidi ühe traditsioonilise osa nimi – ja “Les Bienveillantes” on üles ehitatud vähemalt formaalselt süidi vormis (kusjuures mõni teinegi tantsunimi, nagu Allemande, ‘Saksa’, on vähemalt kahemõtteline) –, aga courante tähendab ka ‘lippav’, mis võib, nagu eesti keeleski, käia muuseas kõhu kohta.
Sellel minategelasel ja tema paiguti üsna palavikulisel “lippamisel” läbi ajaloosündmuste ning sõja- ja poliitikateatri misanstseenide on, nagu korralikul romaanikangelasel ikka, vähemalt kolm üsna eristatavat kihti või funktsiooni. Esiteks, Max Aue kui psüühiline inimene, ja siin püsib Littell kõige kõrgema realistliku kirjanduse traditsioonis. Selle “koletise” psüühiline realism on nii suur, et lugedes võib tema deliirium sind koguni sedavõrd kaasa haarata, et sa enam isegi tea, mis on tõsi, mis mitte, mis tegelik, mis ettekujutus, ja kas see on võimalik või ma sonin? See tegelase sonimisse kaasatõmbamine on minu arust üks Littelli võimsamaid “trikke”, mille ta näib saavutavat mingite vaevu taibatavate temponihete, lausete pikenemise, süntaksi üsna õrna segiajamisega. Tõepoolest, oma kõrgemas väljenduses ja absoluutsemas mõjus on kirjandus sama abstraktne, sama vähe olenev “sisust” kui muusika.
Tegelase teine kiht ja funktsioon on siis ajalooline. Selleks on ta tõesti pandud traavima läbi Teise maailmasõja kõikvõimalike paikade, miljööde ja sündmuste: Berliin ja Himmleri lähikond, Babi Jar (Kiievi juutide massimõrva paik), Kaukaasia ja Krimm, viimaks Stalingrad, taas Berliin, nüüd juba pommide all, Auschwitz, vangide “evakuatsioon”, kaotuse unenäolisse segadusse vajuv Saksamaa…
Sealjuures, nagu ajaloolased on märkinud, on selles iseenesest pisut muinasjutulises kõikjalolekus täiesti olemas ajaloolistel faktidel põhinev loogika: selline teenistuskäik pole küll tõenäoline, aga pole ka võimatu. Näiteks sama SS-väeosa, mis oli Babi Jaris, saadeti hiljem tõesti Stalingradi. Niisugune ajalooline realism, lisaks psühholoogilisele, ongi mõned ajaloolased romaani kallale ässitanud ja seda on nimetatud koguni “võltsinguks”. Ilmselt on sedavõrd võimas tungimine nende professionaalsetele jahimaadele pannud mõned ajaloolased unustama, et tegu ei ole siiski ajaloodokumendi, vaid romaaniga. Max Aue nimelist SS-last pole kunagi olnud ja pole ka olnud teist täpselt sama elukäiguga meest. Max Aue on väljamõeldis. Aga ülimalt realistlik. Ta on kehastus.
Kui kangelase psühholoogilise kihi meisterlikkuses avaldub Littelli puhtkirjanduslik anne, sealhulgas sügav traditsioonitundmine, siis sellise mahu ja ambitsiooniga romaani jaoks (aga tegelikult iga romaani jaoks) on vaja midagi veel: eruditsiooni. Ilmselt just autori tohutu ajalooalane eruditsioon ongi mõne ajaloolase segadusse ajanud ning näpuga “vigu” otsima pannud. Dokumentatsiooni hulk, mille Littell on läbi töötanud (kirjanik oli romaani ilmudes 39-aastane), on tõesti aukartust äratav. Ja sellele lisandub, nagu välja tuleb, ka vältimatu isiklik kogemus. Kõigepealt sõjakogemus. Nimelt, väidetavalt samuti pooljuhuslikult nagu Auegi, on ka Littell pidanud sõjakoledusi oma silmaga pealt nägema: leidnud akadeemilise karjääri ebahuvitava olevat, on ta üheksakümnendate alul liitunud vabatahtlikuna esimese ettejuhtuva humanitaarabiorganisatsiooniga, milleks osutus “Aktsioon nälja vastu”, ja sattunud kõigepealt Sarajevosse, siis Tšetšeeniasse. Venemaal on ta veetnud mitu aastat ja seal see romaan tema vaimus ongi kuju võtnud. (Valmis kirjutanud ta olevat need üheksasada lehekülge “ühe soojaga”, nagu ikka, vaid mõne kuuga, siis aga seitse aastat lihvinud ja redigeerinud.) Venemaa enda suhtes ei hellita Littell ka muidugi mingeid illusioone ja “Heasoovijannade” pooleldi mütoloogiline, pooleldi hollywoodilik kurjusekehastus, holokausti salainsener ja hall kardinal dr Madelbrot pakib sõja lõpus Berliinis kohvrid, et minna oma tööd jätkama – Moskvasse.
Dr Mandelbroti sarnastes juba täiesti muinasjutulistes tegelastes, samuti kui kangelase elukäigu sümboolsetes piruettides, ilmnebki tema kuju kolmas tahk, mis on nimelt müütiline, realismiülene (või -eelne). Siin kohtuvad tegelikult ka teised kaks kihti: psüühilises plaanis tema intsestuaalne suhe (ja sellest tulenevad seksuaalsed obsessioonid) oma kaksikõe Unaga ja koguni tõenäone, aga võibolla ka unenäoline matritsiid, ning teisalt see juba viidatud ajaloosündmuste keeris, kõik need homeerilised lahingud ja jumalatehukk, mille kõrval klassikalise ajajärgu verevalamised, vähemalt oma mõõtkavalt, muidugi kahvatuvad. “Les Bienveillantes” on tänapäeva “Oresteia”, tänapäeva “Sortsid” ja tänapäeva mis kõik veel. Aga mitte ainult. Ta on suveräänne teos, mille postmodernistlik eksitus vahepeal juba võimatuks kuulutas.
Aga vähema kui nende kolme komponendi – psühholoogiline ja ajalooline realism pluss mütoloogiline igavikulisus, aegade hämarusse ulatuv tragöödiamõõde – vähemaga selle teema kallale minna ilmselt ei tasugi. Ainult selliste jõudude mängutoomisega (ja mäng on riskantne, mis seal salata!) on lootust lugejaga ka midagi teha. Küsimus muidugi on, kas tasub. Kehastuda ise ja sundida ka lugejad kas või millisekundiks kehastuma SS-Obersturmbannführer Max Aueks. Kas tõesti pole siin ohtlikult lähedal “inimlik mõistmine” (huvitav on aga see, et Auele kogu hingest kaasa elades ei teki tema vastu siiski kaastunnet), õigustamatu õigustamine? Võib ju olla. Kuid on ka nii, et ainult nii me saame minna õuduses lõpuni, tajuda öeldamatut kuritegu oma kohutava pärisosana, ja võib-olla sellest sel teel ka kuidagi vabaneda, mitte enam pimesi kurja teha. Ja ega siis kurjategija mõistmine ei tähenda tema tegude õigustamist, saati heakskiitmist. Tehtud kuri jääb tehtud kurjaks, ükskõik kas seda on teinud brutaalne koletis või peen ja tundlik intellektuaal. Tegusid ei saa tagasi võtta. Aga neid saab, ja alati saab, tegemata jätta. Kui on seda jõudu ja tarkust ennast näha ja läbi näha. Kohanemine on inimlik, aga mitte vältimatu.
Kurja tehakse ikka vabandava teadmisega, et teised teevad kurja. Jõuda aga empaatia tundmiseni iseenda kurjaga, nii-öelda SS-Obersturmbannführeriga endas, ükskõik kui vastik see ka oleks – see ja ainult see võib olla tee välja. Tõeliselt religioossed inimesed on seda muidugi alati teadnud ja praktiseerinud, kui ka religioossed institutsioonid ise on pimesi praktiseerinud kurjust (ikka kurja vastu võitlemise mõttes!). Kuid see on juba hoopis teine arutelu. Ma olen ka veendunud, et ükski, kui tahes sügav läbiarutamine ei asenda läbielamist, mida antud juhul võimaldab läbilugemine. Me oleme kuidagi nii ehitatud. Nagu kirjutab Enno: “Me tarkus peitub tihti ainult veas, / ja unenägu tunneb üksi tukkuja.”
Littelli “Eumeniididest” me aga kuuleme niikuinii veel. Ja huvitav, millal kirjutatakse meie oma painetesse, paisetesse ja ohvrikompleksidesse kuidagigi lõikuv romaan, ą la NKVD majori Ivan Orava mälestused? Ega seda muidugi tellida ega välja mõelda ei saa. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad, sünnivad. Ja kõigepealt peab sündima selline inimene, siis elama sellise elu, siis kohutavalt tahtma jutustada sellist lugu, oma vendadele, ligimestele.
1Jonathan Littell, Les Bienveillantes. Roman. Paris, Gallimard, 2006. 904 lk.