Mehis Heinsaar. Kadunud hõim. Tallinn: Menu, 2022. 320 lk. 28.99 €.
Mehis Heinsaare sukeldumine õuduskirjandusse ei tohiks tema tähelepanelikule lugejale tulla üllatusena. Meenub ühe õdusa metsamajakese keldris pesitsev kääbus Uuk, kes hirmu lõhna peale inimesi kiljudes säärest hammustas: „haavandi ümbrus enam ei paranenudki, mürgine söövitus kulges mööda närvierkusid laiali üle kogu keha ja hiljemalt paari-kolme päeva pärast inimene suri, lämbudes omaenese ülespundunud lihaste spasmide kätte.“[1] Ja kusagil kuklas hakkab kummitama Heinsaare kultusteoseks saanud novellikogu „Vanameeste näppaja“ lugu „Tere“, milles kurb, ent terava vaatega poisike vanamehi röövib ja neid teadmata põhjustel ühte kohta kokku kogub.[2] Siiski tuli Heinsaare teine romaan, mille kaanepilti ehib laukarondi külge seotud räsitud noormees ja motoks on lõik Gogoli „Viist“, paljudele üllatusena, lüües lugejate ootused-arvamused eri kallastele lainetama. Hea teos tekitab ikka poleemikat, aga kogunenud tiitlid kõnelevad enda eest: esimene Eesti Kirjandusmuuseumi sõber, Tammsaare kirjanduspreemia, Kultuurkapitali aastapreemia, lisaks kirjanduse sihtkapitali preemia proosanominatsioon.
Pealtnäha kirjutab Heinsaar ikka ja jälle ühte sedasama lugu: eestimaist kangelasmüüti, eneseotsimise lugu. Tema esimese romaani „Artur Sandmani lugu“ peategelane taipab bulgakovliku libastumise tulemusena, et „koos kukkumisega oli peas siiski veel midagi olulist lahti põrutanud. … miski oluline on kusagil väga sügaval temas üles ärganud justkui pikast varjusurmast“.[3] „Kadunud hõimu“ peategelane kohtub Eesti Rahva Muuseumi vastlapäevapeol vana kirjandusmuuseumi töötaja Feeliksiga, kelle puigeldes räägitud salapärase loo peale tõdeb peategelane: „Mingi rahutus oli mu sisse tulnud, ja mida ma ka ette ei võtnud, kõik tegemised tundusid kuidagi viirastuslikud ning mõttetud“ (lk 43).
Inglise eksistentsialist Colin Wilson oli veendunud, et pidevast iiveldusest ja ängist soiguvad Camus, Sartre, hilisemad Derrida-Foucault jt jäid pidama pessimismi nõiaringi, märkamata, et tegelikult on igas inimeses olemas salapärane võime X, mis teatud tingimustes hallussõõrist läbi tungida aitab ja tähendusi loob. Abraham Maslowga kahasse kutsus ta üles „uuele eksistentsialismile“, mis tüdimusedeemonile trääsa näitab.[4] Näiteid selle kohta on palju: Pascal, keda 1654. aasta 23. novembril halvas tulelõõm, mille taustal eelnev elu näis mõttetu ja mille kogemise hädist sõnastust ta riietesse õmmelduna elu lõpuni kaasas kandis; Prousti kuulus Madeleine’i koogike; Yeatsi jumalik hetk ühes Londoni kohvikus jne. Heinsaar ise ütleb: „Kui argielu mured kuhjuvad, siis korraga käib klõps ja ma leian lahenduse, kirjutades sürrealistlikku jutustust, kus reaalsuse probleem laheneb muinasjutulises loos. Siis saan hingerahu.“[5] Too klõps, X-võime, mida Wilson pidas näiteks ka erinevate sarimõrtsukate ja -vägistajate käimapanevaks (sel puhul küll degenereerunud) jõuks, ongi Heinsaare teoste läbivaks märksõnaks.
„Tartus, selles väikeses ja kinnises linnas, võib heitliku iseloomuga inimene üsna kergesti kaotada olemise mõtte ja perspektiivi“ (lk 27), ütleb „Kadunud hõimu“ mülkasse takerdunud peategelane – küllap on ta seal pea terve elu olnud. Tardumusele otsib ta väljapääsu näiteks seksist, ent too linnakirg on kõverpeegellik ja ei too rahu. Linn peategelase ümber küll ju tegelikult elab. Seda kõigi oma äratuntavate prototüüpidega, kelledest mõned on saanud osaks Tartu ajaloost, paljusid tüpaaže võib aga kohata näiteks Promenaadiviies või endise Zavoodi ruume elustavas Kongo Tangos. Aga too elu ei suuda voolata katkisesse anumasse. Väljapääs terendab, ent selleks tuleb minna ka füüsiliselt sohu – Soomaa salapärastesse metsadesse, kust leiab iiveldusravi. Võrrelge kasvõi raamatu alguse dekadentlik-mannetut kirge looduses tärganud kirega: „Jäin ühes oma jämedaks paisunud riistaga vette seisma, tundes end sel hetkel tõesti kui kiimas jäär“ (lk 107); „võtsime teineteist sealsamas ja raevukalt nagu kevadised saarmad“ (lk 127). Peategelase olemusest tärkab võime X ja järsku on elu täis hoopis teist olemist, ent nagu iga kangelane teab, tuleb initsiatsiooniteel maksta lõivu.
„Kadunud hõimu“ peategelase rännak viib ta vastamisi kohati perversiooni suubuva tegelikkusega. Alvar Loog arvab, et Heinsaare romaanis puudub too temaga lahutamatuks saanud „maagiline realism“, tegemist on hoopis etnoõudusega.[6] Selle sõnaga seostuvad mulle teismeeas loetud eesti õuduskogumikud, milledest toona vaid mõned lood suutsid vere kohisema panna.[7] Loog loeb teost liiga üheplaaniliselt, lõpetades nendinguga, et romaan „mõjub paraku pikaks veninud kunstmuinasjutuna täiskasvanuile, mis jääb pealegi väärilise lõpplahenduseta“.[8] Jaan Sudak ütleb, et inimeseks olemise temaatika on raamatus tugev, „„Kadunud hõim“ kõnetab oma salapära ja süngusega, kuigi nõudlikumale lugejale jääb kõhedust tekitavast õhustikust veidi väheks.“[9] Mitu Mehise stammlugejat on minu kuuldes jällegi kurtnud, et nende jaoks on liiga palju toda klassikalisest heinsaarelikkusest väljumist ja hetki, mis ehmatasid, rikkusid oodatavat tempot. Isegi dändist kirjandusguru Paavo Matsin, kelle „Kadunud hõimu“ analüüs on raamatu märkamatute tasandite leidmiseks kohustuslik lugemine, küsib ühe eriti filmiliku veristamiskoha puhul: „Kas romaani lõpetama asudes tuli Heinsaarel hirm, et kõik saab ikkagi liiga muinasjutuline, ning ta üritas vähemalt korraks naturalismipedaali põhja vajutada?“[10]
Eks seda balanssi ongi keeruline hoida. Ulme- ja õuduskirjandus kipub n-ö peavoolu kirjandusest kõrvale hoiduma ja vastupidi. Nende eri pooluste vahel on teatav pinge, mida suudavad ületada vaid vähesed. H. P. Lovecraft kirjutab: „Tõelises õudusjutus on midagi enamat salamõrvadest, veristest kontidest või linasse mähkunud kogust, mis kõigi reeglite kohaselt ahelatega kolistab. Tõelise õudusjutu atmosfäär peab muutma hingetuks seletamatust õõvast mingite väliste ja tundmatute jõudude ees. Seal peab olema teemale sobivalt tõsine ja halva-endeline killuke inimmõistusele kõige kohutavamast kujutelmast: pahatahtlikust väest, mis peatab või hävitab kindlad loodusseadused, meie ainsa kaitse kaose ja tundmatute kosmosedeemonite rünnaku vastu.“[11]
Surematus, inimsöömine, ligitõmbav ja ähvardav loodus, lihahimu, milles see kõik seguneb: „„Võta ja söö mind, löö hambad mu lihasse, õgi mind, õgi!“ sonis Lee mu käte vahel“ (lk 127). Armurõõmud lõppevad verenirinaga, kunstisaali külastused ja väljapeetud vestlused mahlaka menüüga: „läbiküpsetatud nina koos sõmera riisi ja toorsalatiga, grillitud põsed ja kõrvad punases marinaadis, kupatatud, kergelt melanhoolse maitsega silmad magusas äädikakastmes, või sees krõbedaks praetud eesaju lillkapsa, austrite ja viinamäetigude garneeringus“ jne (lk 236).[12] Meenuvad Betti Alveri saatana loodud ulmad „Viletsuse komöödias“ või vastukaaluks Mehise enda räägitud lugu sellest, kuidas ülikooliajal ei olnud süüa ega raha, ainult tordikaunistusi, mida õppimise kõrvale närida.
Heinsaar põimib kokku meisterliku loo, kus meile kõigile tuttavad Eestimaa kohad omandavad tolle lovecraftiliku õõvamõõtme. Eestlastest väikerahva keskel eluneb veel üks vähemus, kelle sekka tavalised inimesed kuidagi sobituda ei taha – vaid kummalisi šamanistlike seenerituaale tehes on võimalik poole kohaga perekonnaliikmeks saada. Šarmantne inimsööja vahetab nahka, et igavese juudina ringi rännata ja maiustada, ent kodutalus istudes loeb ta Tammsaaret, Jungi, Darwinit ja Schopenhauerit (lk 121). See koht muuseas meenutab enim Lovecrafti, kelle loomingus on sagedased õõvastavate tegelaste raamatukogude ja kabinetikurioosumite kirjeldused.
Juba mainitud Colin Wilsonit paelusid eriti sarimõrtsukad ja seksuaalperverdid. Ta kirjutas neist mitmeid teoseid, lootes samas, et inimene on oma arengul alles poolel teel ja kunagi saabub kõigele vägivallale lõpp. Wilsoni tõdemus oli, et enamasti viib tapatöödele tüdimus. Üks Ian Brady nimeline mõrtsukas kirjeldas oma viie mõrvatöö tausta näiteks nõnda: „Ma tundsin end 26-aastaselt vanana. Kõik oli tuhaks põlenud. Tundsin, et miski ei paelu mind – millestki pole kinni hoida. Ma olin kõike kogenud.“[13] Heinsaare devoratrix hominum, inimese õgija, ongi säärane tüdimuseühiskonna arhetüüpne kuju. Ta käib igavesti ringi, olles tabatud haigusest, mille kulminatsiooniks on inimlihaorgia: „Et kuidagi leevendada eneses valu ja ängi, sõuab ta siis lootsikuga ringi, tapab ahinguga vihaselt hauge ja latikaid ning sööb ja sööb ja sööb, saamata ometi nälga kustutatud, vastupidi, ta jääb aina kõhnemaks ja miski ei toida teda enam, miski ei paku rahuldust ega rõõmu, nagu paha vaim kõnnib ta toast tuppa, ei räägi minuga, ei kõnele enam puude ega lindudega, pomiseb ainult mingeid arusaamatuid sõnu ja kannab oma sisemist valu nagu mingisugust mürgist paiset ringi“ (lk 113–114). Selles osas tundub peategelane olevat veelgi õnnetumas seisus, tema katarsis jääb ühekordseks ja see hakkab vaikselt kustuma, kuigi Soomaa elu pole nõnda kehva kui tartlaste oma, kellede hinged on orelimängija Joeli sõnutsi „ikka niisama õhukesed ja narmendavad kui enne“ (lk 316).
Üks arvustaja küsib, kas Heinsaare teos pole hoopis loodusromaan.[14] Mida kaugemale kulgeb lugu allakäigule meelitavast ning suuri lootusi ja luhtumisi täis linnast, seda lopsakamaks muutub ümbrus ja sõnadevoog, seda kergem on ka lugejal hingata. Vähemalt esialgu. Teel Soomaale peatutakse korra uimases Tohvri külas, et siis mööda linde-loomi täis Raudna jõge liikuma hakates tõdeda: „Olin nii elus, nii elus nagu ei kunagi varem“ (lk 74).
Heinsaar ise ongi „kirjeldanud, et tõelised õnnehetked on vaid loodusega seotud … Samas tõdeb ta, et selliseid erilisi hetki jääb aina vähemaks“.[15] Loodus pole aga nunnu viilitud küüntega kassipoeg ega niidetud heinaga piknikuplats. Inimsooga samaselt on ta läbi põimunud armastusest ja õudusest. Kui suudaksime kiskuda endalt kristliku süütaaga, minna teispoole hääd ja halba, märkaksime emand Loodust kogu tema moraalitus majesteetlikkuses.[16]
Oleks ajalugu läinud teisiti ja tärkav teadusmaailm lähtunud rohkem Goethest, kes taimi vaadates nende olemust tabas, ei peaks me võib-olla rääkima linna ja looduse vastandumisest ega arutama teemadel, kas taimed nutavad ja kui mitu metsatukka püsti jättes saame metsarahva tiitlit edasi kanda. Transhumanism, posthumanism, ahumanism ja kõik muud humanismiliigitused oleks võinud olla olemata ja „Kadunud hõimu“ peategelane ei tunneks kummastust, kui inim- ja linnupiirid kaovad. Lõputud „oleksid“, millele Heinsaar vastandab paralleelse maailma, kus see alternatiivne maailmatajumisviis on ositi veel alles.
Loodust tuleb osata vaadata, et märgata tema elusust ja imepeent ämblikuvõrku, mis kõike seob. Selleks tuleb end lahti kiskuda ümbritseva objektiivistamise mängudest. Kõige lihtsamad teed selleks on traditsioonilised viisid: seks, unenäod ja psühhedeelsed ained – kõik, mis meid igapäevateadvusest välja viivad. Nõnda kohtab armurõõmudest rammetu peategelane une ja ärkveloleku piiril esmakordselt linnunäoga meest, kes toob kuuldavale „meloodilisi, krigisevaid ja kraaksuvaid helisid, mis kõik kokku meenutas mingit võigast, eelajaloolist jutuvada“ (lk 141). Veidi hiljem, looduses võõra matkamehega ööbima jäädes, tabab teda sarnane kogemus. Tolle võõra nägu meenutab lindu ja kusagilt hakkab üles kerkima miski aimdus, „mis sisaldas endas midagi sedavõrd võigast, et ma tundsin – kui seda endale täiel määral teadvustan, võib mu süda sealsamas õudusest seisma jääda“ (lk 155). Ja siis juba seeneroa mõju all pooldub peategelane ning üks pool näeb, kuidas teisel lõigatakse kõri läbi köndiga, „mis oli keskkohast üleval pool luustunud pikaks ja kõveraks linnuküüniseks“ (lk 184).
Linnuks moondumine on teada-tuntud mütoloogiline motiiv, mis on eriti levinud šamanistlike praktikate juures. Inglid ilmuvad inimeste unedesse linnukujul. Kui lugeda kaasaegseid tulnukaröövide kogemusi, siis sageli on need kogemused algselt seotud lindudega (eriomaselt öökullidega) – alles hiljem mõistavad röövitud, et öökullimaski taga peitub tundmatu.[17] Ka „Kadunud hõimu“ salapärase nuhka-nähkade esindaja silmad on „suured ja säravad kui kakul“ (lk 155). Retk Soomaale paneb peategelase enda ümbrust teisiti märkama, ta olemine ja tajud muutuvad. Talle kaasa elades teevad ka lugejad läbi mikroinitsiatsiooni.
Heinsaare uut romaani tasub lugeda mitu korda, mõnda romaani elus ju võib. Sest siis ei tundugi lõpplahendus enam lahjavõitu. Marge Nelgi kujunduselemendid, mis annavad „Kadunud hõimule“ päevikulehtede hõngu, mõjuvad siis veelgi tugevamalt (oleks kuivanud taimemotiive veel rohkem tahtnud!). Ja Heinsaare sõnaleiud, keelekasutus ja -mõnu ei kaota teisel lugemisel oma sära, hoopis vastupidi – nüüd on aega sellele keskenduda, mitte põnevusel end kaasa haarata lasta.
Küllap autor ise on juba uues argiheitluses, millest ta väljapääsu otsib. Aga loodetavasti aitavad ta sõnad hetkeks mõnel lugejal tollest tüdimusest välja tulla ja muinasjutulises maailmas hetkeliselt õudust tunda. Minu raamatu tagakaante vahel on paberileht, mille tõstsin sinna raamatukogust laenutatud „Artur Sandmani loo“ vahelt: „Tere Reet. R. käis oma pükstel järel, sularaha ei olnud kaasas. Helista talle, teeb sulle ülekande.“ See on meeldetuletuseks, et ma elan Tartus, on argipäev ja terendab suvi: „Kui kellegi roidunud kolbaluu sügavustest väljapudenev mõte tunduski hetkeks huvitav, lagunes see juba järgmisel hetkel hallide ajurakkude vahel eimiskiks. Säärased olid nood suvised pärastlõunad Tartus“ (lk 49). Aeg kusagile sohu matkama minna!
[1] M. Heinsaar, Uuk. Vikerkaar, 2020, nr 10/11, lk 12.
[2] M. Heinsaar, Vanameeste näppaja. Tallinn, 2001, lk 9–14.
[3] M. Heinsaar, Artur Sandmani lugu. Tallinn, 2005, lk 11.
[4] Heaks alustuseks on Wilsoni esimene teos: C. Wilson, The Outsider. New York, 2016 (1956); tema ideede n-ö kokkuvõtteteoseks on: C. Wilson, Super Consciousness: The Quest for the Peak Experience. London, 2019 (2009).
[5] M. Mikomägi, Mehis Heinsaar: olen jumala linnuke kulka abil. Maaleht, 08.12. 2022.
[6] A. Loog, Milline proosaraamat võidab kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia? Postimees, 11.03.2023.
[7] Nt Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte. Koost. I. Hargla. Tallinn, 2005.
[8] A. Loog, Milline proosaraamat…
[9] J. Sudak, „Kadunud hõim“ – lugu rappa jooksnud elust. Sirp, 13.01.2023.
[10] P. Matsin, Tule tagasi Tartu, metsdändi! Keel ja Kirjandus, 2023, nr 4.
[11] H. P. Lovecraft, Üleloomulik õudus kirjanduses. Tlk M. Kirotar. Rmt-s: H. P. Lovecraft, Vari aja sügavusest. Tartu, 2013, lk 118.
[12] Gurmaan Karl Martin Sinijärv ütleb selle peale: „Toiduarmastajana tahaksin ma päris paljuski vastu vaielda Heinsaare küllaltki meelevaldsete gurmaansete eelistuste suhtes – paljud kombinatsioonid ei sobi omavahel kuidagi.“ Vt Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Mehis Heinsaare „Kadunud hõimu“ ei saa liigitada ulme alla. Kultuur.err, 20.01.2023.
[13] C. Wilson, Super Consciousness, lk 25.
[14] E.-J. Liiv, Arvustus: Õudus- või loodusromaan? Müürileht, 2023, nr 128.
[15] H. Muldma, Mehis Heinsaare elu- ja loometunnetus esseistlikus loomingus ja intervjuudes. Bakalaureusetöö. Tartu, 2014, lk 34.
[16] Vt ka B. Kaschan, Emand, kelle koputusi tasub kuulatada. Sirp, 21.04.2011.
[17] B. Sax, Avian Illuminations: A Cultural History of Birds. London, 2021, lk 8. Vt ka M. Clelland, Stories from The Messengers: Accounts of Owls, UFOs and a Deeper Reality. Chatham, 2020.
Lisa kommentaar