August on otsakorral, rahvas puhkuselt naaseb,
mõnel pöidlad villis, mõned on päevitand,
rahataskus fotod, põues väike annus
joie de vivre’i, mis küll kontraband;
jaksu on kogutud aastaks, et jälle oodata ära
uus aasta, uus puhkus, uus luuslank ja tulevärk,
mälestuste peal päikeselaikude pitser
nagu tuhmuv liiliamärk.
Kassaaparaat ja kirjutusmasin kutsuvad sõrmi,
tööriistu seavad valmis töömehe peod
kaheksatunniseks päevaks, kuid lohutuseks õhtul
filmid või jalgpallikihlveod,
klatš, kallistused, hetked, mil näidata-nautida ennast,
kahtlusesilma peal unustuskorts,
suits siniselt tõuseb ja pruunikalt langeb
tühja õlleklaasi viskisorts.
Enamik on leppijad, rakmeisse sündind ja kasvand,
pikki plaane ei hau,
kuid sel, kes rakmetest keeldub, ja neil, keda ei rakendata,
mõlgub mõtteis teistmoodi Kuningriigi au,
kus see, mis praegu kirjas õhus või labastes loosungites
kriidi või tõrvaga krohvi või kipsi peal, leiab kord
inimkehades endale keha ja inimsüdametes
kõlab vastu uus seadus ja kord,
nii et oskusi enam ei lämmataks, energiat ei nurjaks
konkurents või petuskeem,
et ei ekspluateeriks ega ebatruult alluma sunniks
see täiesti untsus süsteem,
mis fantastilise hinna eest vähestele
unistuste elu sisse seab,
samas kui see üheksakümmend üheksa sajast, keda pidulauas pole,
nugadelt aegade rasva pesema peab.
Nüüd aga sosistab kiusaja: „Ka sinul endal
on orjapidaja mõttelaad;
hõlptulu madratsil lesiksid, et teenijad või huurid
poeksid su ees ja sind meelitaksid nad
sõrmenipsu või piitsaplaksu peale,
andes alandudes su enesehinnangule toe;
sinu siht pole vabade hingede toimiv maailm,
vaid créme de la créme, nišs ladvas, koht, mis soe.“
Ma möönan, et nii see suuresti ongi, sest harjumus arvama sunnib,
nagu ühe võit oleks kaotus teise jaoks,
ja et vabadus seisneb käsutamise võimus
ja selleks, et eliidile kallid väärtused ei kaoks,
peab eliit jääma väikseks. Nii raske on kujutleda,
maailma, kus paljudel on šansse, ilma et veaks
see vaimset elustandardit alla ja ei häviks
kõik see, millest intellektuaal hoolima peaks.
See hirm tuleb suruda maha. Pole põhjust karta,
et rahva kasvavast mõtte- ja elamisväest
mõtte- või elukunst kannataks, minnes jämedamaks
ega tooks tagasi rohkem, kui iial saab sinu käest.
Nüüd vajun magama, reaktsioonina võib-olla olen
unes gängster või šeik ja ei sugugi peen,
tapan tapmise lustist, teen maailmast omale sohva,
lahti riietan naisi, vaguraile liiga teen.
Neil fantaasiail muidugi on privaatsed juured,
jäägu psühhoanalüütiku leida see seos,
kuid viimne ravi ei tule ta minevikku lahkavaist sõrmist,
vaid on tegude tulevikus, nende tahtes, nende rusikas peos,
kes enesehaletsuse luksusest ütlevad lahti
ja riskivad liituda liikumisega, teadmata veel,
kas teeb see elu paremaks või halvemaks saja
või tuhande aasta pärast – olgu puhas vaid meel.
Pole meel meist kellelgi puhas, me motiivid on alati sassis,
me petame end ja rängimalt petab see vend,
kes pomiseb „Issand, ma pole vääriline“
ja keerab näoga seina poole end.
Paranegu ma sellest kombest, pilk vaadaku üles ja välja,
las jalad mu kaugele pilgule järele vantsida,
algul komberdamisi, siis kõndides teistega sammu,
et viimaks – kui aega ja õnne on – tantsida.
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Lisa kommentaar