Suguline inimene alguses ei tea, et ta seda on. Alguses on ta niisama. Umbes viienda eluaasta paiku veab mõni teine sama vana põnn ta duširuumi ja siis nad vaatavad järele, mis värk selle sooga on. Sünnib sellest muidugi ainult palju pahandust – mõlemad saavad oma emade käest hullu moodi sugeda. Ivakeseks ajaks võib nüüd teema maha matta ja ära unustada. Paari aasta pärast armub suguline inimene mõnda oma hoovi teismelisse ja ei saa sugugi aru, mis temaga lahti on. Millegipärast mõtleb ta kogu aeg tema peale. Meeles on ainult tema nägu, tema juuksed ja tema hääl. Kus iganes ta ei oleks ja mida ei teeks, kogu aeg on kuklas tunne, et teda vaadatakse. Selga mööda jookseb surin, jalad lähevad nõrgaks, peas tuikab veri, põsed valguvad puna täis. Tuks-tuks-tuks – niimoodi teeb väikese inimese süda ja see kostab kõrvus nii kõvasti, nagu taotaks seal trummi.
Aastad lähevad ja elu võtab tõsisemad tuurid. Keskmisest kehvemal juhul on inimene eluaeg kinni Juku ja Manni anekdootides, mis on tema sugulise teadvuse vundament. Sõltuvalt ajast ja oludest võib sinna lisanduda mõni lehekülg Maajast, peotäis halle, sada korda ümber pildistatud suguakti kujutavaid fotosid ja pakk võidunud mängu-kaarte, kõigil sugutavad paarikesed peal. Selle pagasiga peab suguline inimene ellu astuma, sugulashinge leidma, temaga paari heitma ja lapsed saama. See on ju eesmärk: tehke sugu ja saagu teid palju!
Kui sugulisel inimesel polnud õigel ajal kaardipakki omast käest võtta, tuli leppida entsüklopeedilise läbilõikega inimese anatoomiast ja katsuda neidsinaseid teadmisi praktikasse rakendada. Inimene, kelle eelmine ihuline kokkupuude vastassooga jäi viiendasse eluaastasse, on ikka päris üllatunud, kui ta ennast kunagi päriselt kellegagi linade vahelt leiab. Mõõtkava on hoopis teine ja võiks öelda, et funktsioonidki. Üks tüdruk näiteks pidi ehmatusest kreepsu saama, kui kätt armsama kõhul hoides sinna järsku kummaline kõva moodustis tekkis. Ta oli alati arvanud, et meestel kasvab see asi allapoole. Selliste eksiarvamuste valguses on hea, et tänapäeval pole sugulisel inimesel enam vaja pimeduses kobada. Ei ole mingi haruldus, kui vanem avastab oma kümneaastase võsukese näiteks pedepornosaidilt. Vähemalt teab laps siis, mismoodi asjad päriselt käivad.
Suguelu algusega ei ole sugulise inimese vaevad veel sugugi lõppenud. Need alles algavad. Mõnele satub partner, kes soovib sugu teha kümme korda päevas, mõnele selline, kes kaks aastat ainult silitab jalga, aga sellest kaugemale ei jõuagi. Kuni see asi purjuspäi kuskil peol välja tuleb, siis on lohutajaid ümberringi võtta küllalt. Mõni elab koos mehega, kes tegelikult tahaks olla naine. Mõni naisega, kes tegelikult tahaks olla mees. Mõni peksab, mõni paneb alla. Mõni mõnitab. Mõnikord lähevad asjad nii hapuks, et suguelu ununeb sootuks ja see, kelle nahk enne nii hästi lõhnas, kelle juuksed olid nii pehmed, kelle käed, jah käed! olid kõige erutavamad maailmas, sellest isikust on saanud igapäevane piin. Ei tahagi nagu koju minna. Nagunii mossitab. Lähevad õhtul voodisse ja keeravad teineteisele selja. Mõlemad mõtlevad, et ehk tuleb teise käsi seekord mind puudutama, aga ei. Kurgus pitsitab, silmad on vihapisaraid täis.
Järgnevad sugukõlvatud teod. Aga isegi pärast teisi käsi ja suguliikmeid lõhnab tema ikka paremini kui kõik teised. Kui hea oleks lihtsalt ta juurde minna ja kõvasti-kõvasti ümbert kinni võtta! Õhtul ei kannata üks neist enam välja, haarab oma teki ja kolib diivani peale magama. Siit edasi on ainult vaikimine, vaen ja lahutus.
Suguline inimene kaotab pea. Tal on ainult üks hirm – üksi jääda. Kõik pingutused suunatakse sellele, et suguliselt võimalikult hea ja õitsev välja näha. Uued higipulgad. Uus raseerija. Uued rinnad, auto, kleit. Suhteliselt palju aega veedetakse arvutis, otsisõnadeks busty women või young blonde boys, anal, oral or couple. Reede õhtul minnakse kõrtsi. Meil on aega veel! Kõik võib veel juhtuda, kõik on veel võimalik. Veel ei vaadata vanu ja koledaid, vaid ikka noori ja ilusaid. Puhtaid, süütuid, rikkumatuid. Mõnele naeratab õnn, mõnele ei. Üheks õhtuks on üksindus minema pühitud. Hommikul muidugi langeb varavalges minema hiilija taga uks sneprisse ja ega teda rohkem näha ei tahakski.
Suguline inimene tunneb, et on oma võimete tipul, just nüüd, kui tal pole mitte kedagi. Just siis on ta kõige kiimalisem, kõige meelam (õudne sõna, kõlvatutest kõige kõlvatum!), kui kodus ootavad ainult pesemata nõud ja veinipudel. Peaks konjaki ostma. Sugulise inimese meel on must. Ta ei saa aru, mis ta valesti teeb. Tema meelest on emake loodus talle inetu lõksu seadnud – kui tõesti peaks suguelu ainult laste saamiseks tarvilik olema ja kõik sedasorti asjad verinoorelt aetud saama, miks siis suguiha kõrge vanaduseni kimbutab? Kas arstid ei ütle, et hea suguelu on terve elu pant? Miks ei kirjutata retseptiga välja normaalset suguelupartnerit, kuidas ma muidu saan terve olla, kui pean kõik oma elu järelejäänud õhtud baarides lantimas käima? Nii palju alkoholi hakkab ju tervise peale, ja siis veel puuduv suguelu!
Oma puudulikku suguelu suguline inimene kuskil ei afišeeri. Pigem on juttu ikka sellest, kuidas üks või teine talle silma heidab. Aga temale need ei kõlba, kes on liiga loll, kes liiga vana, kes liiga litsakas. Millegipärast, ja see on lausa nagu aamen kirikus, julgevad ainult lollid üksikule inimesele läheneda. Neil puudub loomulik takt ja ohutunne, nende meelest on ju selge, et mis ripakil, see ära. Standardid neid ei huvita. Võib neile seletada palju tahes, et kolme lapse emad, õllekõhuga isad või ennast ammu silla alla joonud kodanikud ei sobi – ei, nende meelest oled sa ise loll, kui nii hea diili ära põlgad. Tõepoolest. Loll mis loll.
Muidugi leidub õnnelikke paare, kelle suguelu on nagu sulakuld, kes ei lähe lahku, ei heida meelt, ei murra truudust, ei igatse teise ega teistsuguse järele, ei vaata pornot, nende silmis peegeldub lõputu õrnus ja rahulolu. Aga kas nad pole ka natuke igavad? Kas suguline inimene tahaks endale sellist igavest ühtsama elukestvat rahuldust? Mkm, raputab suguline inimene pead. Ei tule kõne allagi. Südamlik, hea ja kiindunud kaaslane tüütab ju kohe ära. Tahaks ta jalust raputada nagu lehmakoogi, mille sisse kogemata astutud.
Kõige sugulisematel inimestel selliseid muresid muidugi pole. Raske öelda, mis on nende edu pant. Võib-olla on nad emapiimaga sisse imenud piiramatu koguse meelekindlust. Võib-olla on neil nii ükskõik, et just see tõmbabki saaki liimile. Võib-olla on neis tabamatu miski, see suguline sarm, mis tuleb, noh, millest ta siis tuleb? Naerulohust, üle õla heidetud pilgust, randmeliigutusest, suguhormoonide hulgast, sundimatust hoiakust, avalast, kärsitust meelest. Sa haara kinni, kinni, kinni mu käest! Mida pakun nüüd, näe… ja kurat, haaradki!
Oma osa on sugulistel riietusesemetel, ja eksivad need, kes arvavad, et selleks on nabani lahti nööbitud triiksärk ning kullast kett karvasel rinnal või miniseelik ja kõrged kontsad. Ei, kõige erutavamad rõivatükid on jalga jäetud sokid. See viitab a) sellele, et oli väga kiire b) tütarlapselikkusele c) nagu ütles juba Coco Chanel – paljudel naistel on ilusad jalad, aga väga vähestel on ilusad põlved. Sama võiks öelda ka varvaste kohta. Raske on ette kujutada asju, mis viiksid iha kiiremini kui pikad, kollased, hooldamata varbaküüned. Targem on siis juba sokid jalga jätta.
Need õnnetud, kellel ei õnnestu endale uut sugututtavat leida, peavad elus edaspidi läbi ajama iseenda oskustega. Ega siis pole enam kedagi süüdistada ka, kui välja ei tule. Puhid, ähid seal teki all natuke ja annad alla. No ei tulnud seekord. Või siis jälle tuli – jess! Masturbeerimine võib tuua üllatavaid tagajärgi isiksuse arengus, seda ei maksa peljata. Aju kõrvade kaudu välja ei voola, küll aga võib inimest tabada äratundmine, et temas on peidus tõepoolest nii mees- kui ka naisalge. Üksi oma asja ajades peab ta mõlema eest väljas olema – nagu üksikvanem, kes kannab isa- ja emarolli koormat, nõnda peab ju meie eneserahuldaja suutma ennast kujutleda meheks ja naiseks ühes isikus! Sugu on ainult sotsiaalne konstruktsioon… antud ühiskonnakorraldus konstrueerib hordide viisi inimesi, kes peavad olema multifunktsionaalsed. Nad on iseenda isad, emad, mehed, naised, lapsed, koerad, armukesed, kokad, koristajad, ehitustöölised, massöörid, haigepõetajad, psühholoogid, hobinõustajad jne.
Kui sugukihu viimaks tõesti vaibuma hakkab, jääb siiski alles terve hulk aistilisi rõõme. Selleks on nüüd reumarohust mööda keha leviv meeldiv soojus, ruuduline tekk, lapselaste pehmed põsed või siis vähemalt kassivolask, karvane ja triibuline, nurrub jalutsis.
Lisaksin veel seda, et ärakirjutamata jutt on nagu poolelijäänud suguühe, millest jääb pikaks ajaks vastik tunne kerre. Nüüd sai vähemalt selle asjaga ühele poole, lugeja läbi trukitud ja mina vaevast lahti. Adjöö!
Lisa kommentaar