Surmaga võitleja

Ilmunud Vikerkaares 1991, nr 1

Leo Lapin. Ühinemine tähega III. 1970

Vene XIX sajandi teise poole ühe tähelepanuväärsema filosoofi Nikolai Fjodorovitš Fjodorovi isiklik elu polnud sündmusterohke. Ta sündis 1828. a Tambovis vürst P. Gagarini ebaseadusliku pojana, lõpetas 1849. a gümnaasiumi, 1852. a Odessa Richelieu-nim lütseumi, töötas seejärel õpetajana mitmes Venemaa kubermangus, kuni asus 1867. а elama Moskvassse, kus esialgu oli ametis Tšertkovski raamatukogus, 1874. a alates aga 25 aastat Rumjantsevi muuseumi raamatu- kogus. Elu viimased aastad kuni oma surmani 1903 töötas ta Välisministeeriumi Moskva Arhiivi lugemissaalis. N. Fjodorov oli entsüklopeediliste teadmistega, valdas kõiki põhilisi Euroopa ja Ida keeli. Vene tollasele vaimueliidile kujunes tema tööruum raamatukogus õhtuti ja puhkepäevadel tõeliseks diskussiooniklubiks. Fjodorovi enda kirjutisi avaldati tema eluajal vähe, põhiliselt väikesetiraažilistes ja provintsiväljaannetes, kuid tema ideed olid vene intelligentsi hulgas laialt tuntud. XIX saj 80. aastatel suhtles ta L. Tolstoiga, pärast tutvumist 1878. a huvitus tema ideedest tõeliselt ka F. Dostojevski. Aastatel 1873—1876 oli N. Fjodorovi õpilaseks vene kosmonautika isa K. Tsiolkovski. Fjodorovi kunstiteooriatel oli suur mõju vene sümbolistidele ja A. Blokile, kuid tõelise haripunkti saavutas tema ideede levik revolutsioonijärgsetes kunstisuundumustes.
Inimesena oli N. Fjodorov askeet, toitus põhiliselt leivast ja teest, magas ööpäevas 3–4 tundi kõval pingil ning käis nii talvel kui suvel ringi ühes viletsas palitus. Koik oma sissetulekud jagas ta vaestele. Et Fjodorov eitas igasugust omandit, sealhulgas ka intellektuaalset, jaotati tema surma järel ilmunud raamatud huvitatuile tasuta.
Fjodorovi filosoofia põhiidee seisab selles, et inimese kaudu jõuab loodus isereguleerimisele. Sellele järeldusele tuli ta juba 1851. a sügisel ning arendas seda originaalset kontseptsiooni terve järgnenud elu, avaldas artikleid, mis käsitlesid looduse reguleerimist, kosmose vallutamist ja võitlust surmaga. Tema ideid kokkuvõtva teose «Философия общего дела» („Ühisasja filosoofia“) esimene köide (480 eksemplari) ilmus 1906. aastal Vernõis (praegune Alma-Ata). Teose teine köide ilmus 1913. a Moskvas, kolmas köide aga jäi sõja ja revolutsioonisündmuste tõttu ilmumata. Uuesti oli vene lugejail võimalus N. Fjodorovi teostega tutvuda alles seitsekümmend aastat hiljem: 1982. aastal ilmusid tema „Teosed“ (tegelikult valitud teosed — H. Ф. Федоров. Сочинения. Издательство «Мысль», Москва, 1982). Neis avaldatut alljärgnevalt refereeringi.
Kõigepealt väidab Fjodorov, et filosoofia eesmärk ei ole maailma tunnetamine, vaid selle muutmine. Filosoofia pole puhtalt mõtlemisteadus, vaid uue inimtegevuse projekt (проект дела). Vastukaaluks Schopenhaueri teesile – maailm kui tahe ja kujutlus – püstitab Fjodorov kontseptsiooni — maailm kui orjus ja projekt orjusest vabanemiseks. Projektiivne idee on selline maailmakäsitlus, kus maailma ei vaadata sellisena, nagu ta võib olla, vaid nagu ta peaks olema. Inimloominguga saab maailma muuta, sest inimene on looduse mõistus, mis peab hakkama reguleerima evolutsiooni. Kui elu ja mõistuse tekkimine kosmoses oli juhus, siis inimene peab maailma ümber kujundama mõistuspäraselt, oma kõlbelistele tõekspidamistele tuginedes. Seda kõrgemat eetikat nimetas Fjodorov supramoralismiks ehk üleüldiseks sünteesiks, mis filosoofi arvates polnud üksnes kristliku eetika tipp, vaid kristlus ise, mille dogmaatika on arendatud eetikaks. Supramoralismi kõige kõrgem ja üldisem aade on ülestõusmine. Mõistusega looduse jaoks peab ülestõusmine muutuma sama loomulikuks nagu „pimedale loodusele“ elu ja surm. Et sünd ise on elu vastuvõtmine isadelt, nende elu omandamine, millest võrsub võlg isade ees, siis ülestõusmine on pärispatu ületamine, vabanemine surmast kui jumala karistusest. Seejuures pole Jumal loodus ega ka looduses, vaid Jumal on meie. Just mõistuse jõud peab juhtima pimedat loodust, mitte vastupidi. Looduse reguleerimine pole ekspluateerimine, vaid loodusesse tahte ja mõistuse viimine. See algab kõigepealt maise loodusega, uute energialiikide avastamisega, päikeseenergia rakendamisega, seejärel aga toimub väljumine kosmosesse, kosmiliste protsesside reguleerimine, mille tipuks on võit surma üle, surematuks saamine. Selliseks looduse alistamiseks aga on vaja vaenu kaotamist, üleüldist vendlust, alles siis on Jumal meiega. Kuri on maailma ebatäiuslikkuse näitaja, võitlus kurjaga on ka võitlus surmaga – see on võitlus juhuse, stiihia, kaose ja irratsionaalsusega. Seejuures peab surematuks saamisel muutuma ka inimese keha puhtfüüsiliselt, tema keemiline koostis – tuleb luua nn uus keha. Inimesele on taevased kõrgused alles siis kättesaadavad, kui ta hakkab iseend uuesti looma algelementidest – aatomitest, molekulidest – peale. Ainult siis võib ta elada erinevates maailmades ning aegades. Enne keha muutumist peab aga ümber kujunema inimese siseilm: inimesed peavad muutuma seesmiselt läbipaistvaks, mis tähendab hingelist sidet kõigi elavate ja surnute hingedega. Tänapäeval võiks seda käsitada psühhoanalüütilisest aspektist kui kollektiivse alateadvuse teadvustamist.
Surma ületamisest ning ülestõusmisest sõltub, kas inimkond jääb igavesti alaealiseks või saab lõpuks täiskasvanuks, mis seisneb elus kõigiga ja kõigile, mis tähendab kõigi elanud olendite ülestõusmist – immanentset ülestõusmist. Töö ja teadvuse arenedes on inimene jõudnud looduse ületamiseni, kui horisontaalne inimene kujuneb vertikaalseks inimeseks. Vertikaalsus tähendab teadvuse projektiivset seisundit, kus tahe võib ületada surma. Inimene peab paradiisi taotlema mitte elujärgsena, vaid elulisena — psühhofüsioloogiliselt tunnetatavana. Selline paradiis pole mõeldav üksikutele inimestele, vaid kõigile elanud olendeile koos, see pole nirvaana, vaid elu ja tegevus uuel tasandil. Senistesse paradiisikontseptsioonidesse (Dante, Milton) on N. Fjodorovi arvates mehhaaniliselt üle kantud kaasaegne inimene, kes sellisena paradiisi ei kõlba. Dante paradiis on alaealiste paradiis, enesearmastuse paradiis, kus taevas pole parem maast. Kõigepealt tuleb luua uus inimene.
Fjodorovi uue inimese kontseptsiooni lugedes meenub meie Uku Masingu mõttemaailm, kus pidevalt ennustatakse uue inimese sündi. Koik eeldused selle inimese elluärkamiseks näivad olevat, kultuur on arenenud piirini, kus on tarvis veel plahvatuslikku hüpet, sellist hüpet, mis Masingu arvates tõi ahvi puult maapinnale.
N. Fjodorovi seisukohalt olid ajaloolised rahvaste ränded eelkõige surnute maa otsimine, paradiisi otsimine, kus toimuks üldine ülestõusmine ja saaks teoks Jumala riik. Kas pole soomlaste Sampogi seesama imeline jõud surma ületamiseks? Mida muud sõidetakse meiegi «Kalevipojas» maailma lõppu otsima. . .?
Üldise ülestõusmise aspektist peab N. Fjodorov ülimalt tähtsaks iga linnakese, asula ja küla ajaloo tundmaõppimist, selle ajaloo lähedaseks ja pühaks kujundamist kõigile elavaile. Selline esiisadelugu koondatakse erilisse institutsiooni – muuseumi. Vastupidiselt senistele elu analüüsidele, kus looduse protsesse käsitletakse pöördumatutena ning kehtib seadus – edasi, teeb Fjodorov ettepaneku liikuda tagasi – esiisade juurde. Armastust esiisade vastu peab filosoof ülilooduslikuks tundeks, millega kaasneb võlatunne nende ees. Võlg tasutakse just kogu eelnenud ajaloo faktide kogumise, säilitamise ja analüüsimisega muuseumis, mis on inimkonna totaalne mälu.
Fjodorovi muuseum kasvatab kõikides inimestes vendlust ja sugulustunnet, mis ongi kõigi inimeste ühisasi. Lõpuks peab see inimkonna viima surma ületamisele. Selle protsessi esimeseks aktiks on filosoofi arvates inimese lahtirebimine maast. Olnud eluajal huvitatud kõikvõimalikest lendamiskatsetest ning andes esmase tõuke ka Tsiolkovski tegevusele, on Fjodorov omamoodi kosmoseajastu ettekuulutajaks, kõiksuse vallutamise pioneeriks filosoofias. Tema muuseum aga näib realiseeruvat rajatavates informatsioonipankades, mis arenedes ning ulatuslikumat informatsiooni hõlmates võivad vastavalt suunatuna meie käsitlust elust ning olemisest tublisti laiendada.
Kõiki empiirilisi teadusi peab N. Fjodorov tarbeteadusteks, mis teenivad eelkõige kaubandust. Ülikoolid tegutsevad vaid industrialiseerimise huvides, töötavad tehaste, mitte kogu inimkonna hüvanguks. Ülikoolides harrastatav teadus on teadus teaduse pärast, mis lõppkokkuvõttes teenib militarismi ja muudab kogu maa surnuaiaks. Seetõttu jaotab Fjodorov teadlased kahte leeri: „harituteks“ (ученые), teadlasteks, kes tegelevad projektiivsete ideedega, elu põhiküsimustega, ning „harimatuteks“ (неученые), teadlasteks-praktikuteks, kes tegelevad vaid empiiriliste teadustega. Suurimaks lõheks maailmas on just konflikt „haritute“ ja „harimatute“ vahel. See vastuolu tuleb ületada, teadus peab muutuma tervikuks, katsetama oma tulemusi elavas looduses. Pidades silmas oma projekti kosmilisi eesmärke, näeb Fjodorov grandioosset sünteesi toimumas ümber astronoomia, mis kujuneb keskseks teaduseks. „Loodus karistab harimatust!“ hoiatab filosoof («Философия общего дела» I, lk 631 — 632).
N. Fjodorov kritiseerib kaasaegset linnakultuuri, mida ta peab naise kultuseks. Selles näeb ta inimmõistuse alandamist looma tasemele, kus peamiseks eesmärgiks on soo jätkamine ning partneri valik. Rikkus ja kirg „manufaktuursete mänguasjade“ järele teeb inimese igaveseks alaealiseks, kellest on venna ning poja asemel saanud kodanik. Rikkuse ja vaesuse küsimust edasi käsitledes jõuab filosoof seisukohale, et niikaua kui valitseb surm, eksisteerib ka vaesus. Põhiküsimuseks on Fjodorovil ikkagi elu ja surma probleem. Ka riiki analüüsides leiab Fjodorov, et rahvas pole mitte tsaari jaoks ega tsaar rahva tarbeks, vaid rahvas koos tsaariga peaksid teenima üldinimlikku eesmärki – vabastada inimkond surmast. Eetiline peab muutuma tähtsamaks juriidilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest, kohustusest saama vabatahtlikkus.
N. Fjodorov tegeles ka kunsti- ja esteetikaküsimustega. Nii väidab ta „Ühisasja filosoofias“ (II, lk 155): „Meie elu on esteetilise loomingu akt!“ Filosoofi arvates sündis varasem kunst inimeste igatsusest lahkunute järele. Eriti näitlikuks peab ta ses suhtes egiptuse kunsti, vaaraode matmispaiku kõige sinna juurde kuuluvaga. Keskseks kõikide kunstide seas peab N. Fjodorov arhitektuuri, mis organiseerib tumedad loodusjõud, allutades endale materjalide raske massi ning saades „imekauniks langemise peatamiseks“. Ehituskunsti tipuks on tempel (храм), milles Fjodorov näeb kosmose mudelit ning mis seetõttu kujuneb tema kirjutistes „ühisasja“ sümboliks. Tempel on uue maailma projekt, uue maailmavaate väljendus. Selles ühendatakse kõik kunstid ülestõusmise-ürituse teenistusse, siin kujutatakse inimkonna ajalugu Aadamast tänaseni. Templi kujundus peab Fjodorovi arvates väljendama Ptolemaiose maailmapilti, milles teadus ja kunst olid lahutamatud. Ent see Ptolemaiose-kontseptsiooniga tempel, mis vastab meie väliste tunnete maailmapildile, tuleb luua üldise ülestõusmise ideest kantud sisemise tundega. Niisuguse templi eelkäija näitena toob Fjodorov Moskva Kremli, kus endisest kindlusest on saanud esiisade põrmu pühamu. Niisuguseid monumente tuleb püstitada veel, õieti on need esimeseks etapiks surnud isade elluäratamisel. Kalmistutest tuleb teha uue elu keskused! Tulevase inimese prototüübina käsitleb N. Fjodorov Kristust, nähes tema ülestõusmises loomullikku eeskuju kõigile elavaile. Juba vanavene mõtlemises arvati, et inimesed on loodud taevasteks jõududeks langenud inglite asemel. Nii muutuksid nad Jumala relvaks maailma juhtimisel, selle terviklikkuse taastumisel, mis eksisteeris enne pattulangemist.

Allakirjutanu võimuses pole anda hinnangut N. Fjodorovi omapärasele mõtlemisele, ent filosoofi mõju vene XX saj algkümnendite, eriti revolutsioonijärgsete aastate kirjandusele ning kunstile on vaieldamatu. Kosmistide ja biokosmistide juures on see vahetult tunda, aga ka Majakovski ja Hlebnikovi loomingus võib leida viiteid Fjodorovi maailmakäsitlusele. Eriti saab tema filosoofiat aga siduda vene avangardismi suurkuju K. Malevitšiga, kelle loomingusuuna nimetuski „suprematism“ viitab otseselt „supramoralismile“. Malevitši suprematistlikud kompositsioonid on sedavõrd kosmilised, et kunstnik kuulutab ise: „Minu uus maalikunst ei kuulu Maale…“ (K. Malevitši kirjast F. Matjušinile juunist 1926). Õieti võibki Malevitšit pidada üheks esimeseks ja radikaalsemaks N. Fjodorovi ideede kehastajaks kujutavas kunstis, alates kujundusest M. Matjušini ja A. Krutsenõhhi ooperile „Võit päikese üle“ (aluseks Fjodorovi ideed looduse reguleerimisest, päikese rakendamisest!) ning lõpetades 1920.–1930. aastail loodud arhitektoonidega, mis otseselt kehastavad filosoofi templiideed. Kuigi Malevitš ise eitas ühes kirjutises Fjodorovi mõjusid, on need tänasest päevast vaadates üpris ilmsed ja õieti annavadki võtme kunstniku erakordse loomingu lahtimõtestamiseks. Arvan, et Fjodorovi-võti avab veel mitmeid teisigi käsiteldava perioodi taide-salalukke.
Arvatavasti levisid Fjodorovi ideed vene loomeavangardis mitmete interpreetide vahendusel, mistõttu ajapikku unustati ka algideede autor. Oma uuenduslikkuses ning äärmuslikkuses oli Fjodorovi filosoofia uues, revolutsioonilises sotsiaalses kontekstis nii loomulik ja õigeaegne, et tundus järgijaile uues loomingulises kestas nende endi, just käesoleva aja vaimu väljendava fenomenina. Uuenduslikud ja ajakohased näivad Fjodorovi radikaalsed kontseptsioonid olevat nüüdki, mil inimkonnal puudub ühtne eetiline platvorm, mil kosmoski on militarismi ja kommertsi teenistuses, mil kunstid ja eriti arhitektuur on kriisiseisundis, tarbimisühiskonnas devalveerumas. Ent üksikute võitlus hävingu ja surma vastu jätkub. Selles on Fjodorovi isik ning tema mõte meile heaks eeskujuks.

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar