2011. aastal kirjutas tuntud tehnoloog ja investor Marc Andreessen Wall Street Journalis artikli pealkirjaga „Why Software Is Eating the World“. Tarkvara-ringkondades levis ja püsib usk, et tarkvara – programmid ja IT laiemalt – hakkab üha rohkem domineerima n-ö vana majanduse üle. Ettevõtte – ja ehk samuti riigivalitsemise – edu sõltub üha enam sellest, kui head ja arenemisvõimelised on tema tarkvarasüsteemid. Ja lõpuks muutub kõike juhtiv ja optimeeriv tarkvara ainsaks sisuliselt oluliseks osaks majandusest ning miks mitte kogu ühiskonnast.
Selliseks usuks on palju alust. Esiteks, inimeste arv maailmas, nende oskused ja motivatsioon ei kasva just väga kiiresti, ning sellelgi kasvul on ees tugevad piirid. Tarkvara, mis võiks inimesi asendada ja vahel paremgi olla, võib kasvada ja täiustuda piiritult. Tarkvara jaoks ei ole praktiliselt vaja materjale, ta ei reosta keskkonda ja ta ei hävi iseenesest: sisuliselt on ta ainus asi maa peal, mis võib piiritult kasvada.
Tarkvara ei kasva küll ise – teda ehitatakse –, aga see ehitamine on evolutsiooniline ning toimub pideva konkurentsi tingimustes sarnaselt bioloogilise evolutsiooniga. Uued süsteemid arenevad varasematest, edukamaks osutunud põhimõtted ja algoritmid annavad rohkem järglasi. Erinevalt autodest ja majadest saab tarkvara väga lihtsalt paljundada.
Praktiline kogemus osaliselt kinnitab usku: rikkaimad inimesed – nii Eestis kui maailmas laiemalt – on tarkvara-töösturid. Kümnest maailma väärtuslikumast ettevõttest kuus on tarkvaraettevõtted, pluss üks mikroprotsessorite tootja, elektriautode tootja Tesla, Saudi Araabia naftafirma ja investeerimisfirma Berkshire Hathaway.
Paradoksaalselt mõjub selle pildi kõrval makromajanduslik tähelepanek, et alates 1970. aastatest on nii maailmas tervikuna kui ka kõigis suurtes tööstusriikides majanduse kasvutempo pidevalt aeglustunud: teisisõnu, majandus kasvab endiselt, aga mida aeg edasi, seda vähem. Seejuures on langenud ka töötajate produktiivsuse kasv, samas kasvanud tööaeg. Meie töö tulemused ei lähe eriti paremaks, küll aga teeme rohkem tööd.
Tarkvara ehitamise produktiivsuse kasv ei ole siin erand. Tõepoolest, tarkvara on praegu veidi lihtsam ehitada kui kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi, aga mitte väga palju lihtsam, ja mida aeg edasi, seda väiksemad on edusammud. Iga uus ja äge tehnoloogia toob kaasa oma keerukused ja miinused. Ning lõpuks, nagu tarkvara-arenduse klassikud on täheldanud, on tarkvara loomise keerukus peamiselt sisulist laadi: küsimus pole mitte selles, kuidas kirjutada koodi kiiremini, vaid selles, kuidas reaalseid vajadusi, lahendusvõimalusi ja algoritme mõista või välja mõelda. See on loominguline tegevus, milles tehnoloogia suudab meid üpris vähe aidata.
Inimeste arv, kes tarkvara kirjutavad, küll kasvab, aga mitte väga kiiresti, siingi tulevad selged piirid ette. Enamiku inimeste jaoks on algoritmiline ja n-ö diskreetne/digitaalne mõtlemine üpris võõras ja ebaloomulik: tarkvara arendamine on nauditav ja produktiivne tegevus suhteliselt väikese osa inimeste jaoks, ning see protsent ei paista kasvavat.
Äri- ja tootmisprotsessid, mida on tarkvara abil lihtne ja kasulik automatiseerida, on enamasti juba automatiseeritud. Kergelt kättesaadavaid suuri efekte jääb üha vähem järele: edasine automatiseerimine on aina keerulisem ja nõuab tihtipeale täiendavalt suuri muutusi protsessides, organisatsioonides ja inimkäitumises. Tüüpnäiteks sobib Eesti sotsiaalministeeriumi tarkvarasüsteem SKAIS 2, mis on viimastel aastatel neelanud kümneid ja kümneid miljoneid, aga ei saa kunagi valmis: võimalik, et varem ettekujutatud vormis ei saagi teda valmis ehitada, ning jääb väga ebaselgeks, kas tehtud kulutused tasuvad ennast ametnike tööjõu loodetud kokkuhoiu pealt kunagi ära.
Iga uue eduka tehnoloogia efektiivsus majanduses käib enamasti nn S-kõvera järgi: esialgse skepsise ning aeglase kasvu järel tuleb entusiasm ja kiire kasv, mis lõpuks omakorda pidurdub, ja seejärel on areng lihtsalt väga aeglane. Tõsiseks edasiminekuks on vaja uusi läbimurdelisi tehnoloogiaid, mida ei ilmu just eriti tihti.
Tarkvaratööstuse põhilootus uueks paradigmaks on tehisintellekti-tehnoloogiatel. Praegu olemasolev tehisintellekt ei tähista mitte mõistust – ka mitte kärbse tasemel –, vaid võimet statistika, automaatse õppimise, otsingualgoritmide ja sümbolsüsteemide sümbioosi abil ehitada väga keerulist tarkvara senisest palju kiiremini. Muuhulgas tähendab see tihtipeale, et ilma tehisintellekti-tehnoloogiateta oleks mitmeid keerulisi asju – näiteks isesõitvat autot või inimnägude äratundmise süsteemi – praktikas võimatu programmeerida, sest töömaht ja ajakulu oleks astronoomiline ning reaalsus muutub kiiremini, kui keegi jõuaks neid süsteeme käsitsi ehitada.
Needsamad tehisintellekti-tehnoloogiad on aga ise sellesama S-kõvera ohvrid: esimesed efektsed edusammud tulid kiiresti, seejärel läks kõik üha raskemaks ning uued edusammud nõuavad üha rohkem tööd. Praeguste tehisintellektisüsteemide võimekus on väga kaugel sellest, et suuta teha robotit, mis viiks mustad nõud laualt nõudepesumasinasse. Tegelikud tööstusrobotid ei mõtle, vaid täidavad täpselt ettekirjutatud programmi. Tüüpilise ametniku töö automatiseerimiseks ei ole nähtavas tulevikus ühtegi reaalset ideed.
Kui veel viis aastat tagasi oli levinud usk, et aastal 2021 on isesõitvad autod tänavatel normaalsus, siis nüüd on prognoosid nende massiliseks kasutuselevõtuks nihkunud mitmekümne aasta taha. Tundub tõenäoline, et tehisintellekti areng millalgi meie maailma tundmatuseni muudab, aga see ei juhtu hoopiski mitte paarikümne aasta perspektiivis ja tõenäoliselt ka mitte äkiliselt. Edusammud on olemas, aga kaugeltki mitte sellises ulmefilmi-mastaabis, nagu populaarmeedia või marketingitegelased püüavad kujutada.
Analoogiline pilt ilmneb tehisintellektindusega kaudselt seotud ajuteaduses: väga vähe on teada sellest, kuidas inimaju või ka lihtsamate loomade närvivõrk sisuliselt töötab, ning aju-uurijad üldiselt ei usu, et paarkümmend aastat võiks siin mingit murrangut tuua. Reaalsus on lihtsalt uskumatult keeruline, ning mida rohkem me teada saame, seda keerulisem ta paistab.
See kõik ei tähenda, nagu tarkvara juba praegu maailma ei sööks. Sööb, aga mitte üldise efektiivsuse kiire kasvu kaudu. Pigem on olemasolevad IT-tehnoloogiad aidanud suuri valdkondi tsentraliseerida. Parem kommunikatsioon – kasvõi mobiiltelefonide, chat’i-sõnumite ja Facebookist paistvate õnne ja edukuse sümbolite näol – aitab meid kõiki rohkem tööle panna. Mõeldes infotehnoloogia arengule, peavadki inimesed tüüpiliselt silmas mobiiltelefone, videokoosolekuid, Facebooki ja Google’it.
Tarkvarasüsteemid võimaldavad tsentraalselt korraldada Amazoni-laadseid hiidettevõtteid ja kohalikku taksondust. Isegi parema keskjuhtimise, kommunikatsiooni ja lihtprotsesside automatiseerimise mõõdukas mõju paistab toovat kaasa suurema tsentraliseerimise. Väikesed ja keskmised ettevõtted surutakse välja domineerivate suurettevõtete poolt ning tavapärane majanduskonkurents kipub seepeale vähenema, mis omakorda surub palgad alla. Google ja Facebook domineerivad reklaamiturul ning aitavad kaasa meedia ja infojagamise tsentraliseerimisele.
Tehisintellekti-tehnoloogiad omakorda eeldavad suurte andmekoguste pidevat kokkukorjamist: kuidas autojuht uuele olukorrale reageerib, mis lingile otsingutulemustes vajutatakse ja millist postitust enam jagatakse. Valdkonnas domineeriv ettevõte on taoliste andmete kogumises praktiliselt monopolisti seisundis ning needsamad ainult talle kättesaadavad andmed aitavad tal oma positsiooni hoida ja tugevdada.
Tsentraliseerimine toob kaasa vastumõjud. Suurettevõtted ise on struktureeritud detsentraliseeritud üksusteks ning Facebook aitab sarnaseid vaateid kandvatel inimestel organiseeruda. Samas ilmuvad sellistes gruppides domineerivad arvamusliidrid, gruppe ja üksusi saab paremini suunata. Amazon kontrollib oma keskkonnas tegutsevate müüjate hindu ning otsustab, kes võib müüa ja kes mitte.
Varanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus seetõttu süveneb. Mure Suure Venna ülemvõimu pärast – nii ettevõtete kui ka uusi kontrolli- ja jälgimisvõimekusi omandavate riigistruktuuride poolt – on kohati ülepaisutatud, aga mitte põhjendamatu. Ebavõrdsus, majanduskasvu aeglustumine ja efektiivsemad kontrolli- ja survemehhanismid toovad reaktsioonina kaasa ennustamatuid arenguid ühiskonnas laiemalt.
Tarkvara areng, nii tema pidevas kasvus kui ka selle arengu suhtelises aegluses ja piiratuses, on orgaanilise evolutsioonilise protsessina paratamatu ja toob pikas perspektiivis kaasa kardinaalseid muutusi majanduses, ühiskonnas ja inimeseks olemises. Lähikümnenditel võiks aga eeldada pigem väiksemaid tõhustamis-efekte koos tsentraliseerimise tugevneva survega. Siit tegelikult oluline küsimus: kuidas see surve ilma suuremate jamadeta üle elada?
Lisa kommentaar