Tartu koolkonna lätteil

Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 1

Lotmanite ja Jegorovite perekonnad sattusid Tartusse juhuslikult. Võib-olla et ka mitte päris juhuslikult: suhteline valikuvõimalus siiski oli. Juri Lotman oli valiku ees seetõttu, et pärast Leningradi ülikooli lõpetamist 1950. aastal suleti talle kui juudile pääs aspirantuuri ning ainus lähim kõrgkool, kus teda, seni veel kraadita inimest, oldi nõus võtma, oli Tartu Õpetajate Instituut. Sealsamas hakkas õpetama ka tema abikaasa Zara Mints, kes oli ülikooli lõpetanud 1949. aastal ning olnud aasta õpetajaks Volhovstroi keskkoolis.

Ei saaks öelda, et tolleaegses Eestis ametkondlikku antisemitismi polnud. Oli küll. Kuid vabariigi ja ülikoolilinna parteijuhid tegelesid peaasjalikult kohalike eestlaste mittenõukogulike ja antinõukogulike meeleoludega; vahetpidamata käis mitmesugustest elanikkonnakihtidest inimeste arreteerimine: enam-vähem jõukad talupojad küüditati Siberisse, paljud mis tahes haritlaselukutsete esindajad pandi vangi või koguni lasti maha; paljud haritlased, mäletades 1940.–1941. aasta repressioone, olid lahkunud koos sakslastega või põgenenud üle mere Rootsi, kuid paljud olid jäänud ka kohale: leidus ju demokraatlikult või neutraalselt meelestatud inimesi, kes kas pidasid võimalikuks, kuigi ilma erilise innuta, teha koostööd nõukogude võimuga või siis ei pidanud mõeldavaks oma kodumaalt lahkuda. Olukorras, kus valitses üleüldine hirm ja terror ning haritlaste read olid hõredaks jäänud, võtsid kohalikud parteijuhid iga Venemaalt saabunu Štšedrini terminit kasutades vastu kui “härra taškentlase”, s.o kui usaldusväärse töötaja ja ideoloogilise abilise võitluses kodanlike mässumeeleolude vastu. Sel foonil oli juudiküsimus märksa kahvatum ja langes tagaplaanile (tuleb arvesse võtta ka seda, et pärast sõda oli juutide protsent Eestis väike ja peaaegu täielikult puudus argine, “rahvalik” antisemitism; veelgi enam, nagu märkis üks kolleeg Valmar Adams – temast tuleb juttu edaspidi –, ühendab eestlasi juutidega see, et mõlemad kuuluvad arvult “väikeste rahvaste” hulka, kes kannatavad “suurte” barbaarse surve all).

Minu pere sattus Tartusse nii. Minu abikaasa, Sofia Nikolajeva oli keemik ja lõpetas Leningradi ülikoolis aspirantuuri aasta enne mind, 1951. aastal, seepärast suunati ta töökohale üksinda, peret arvestamata. Veel enne seda oli talle tehtud ettepanek astuda parteisse, siis poleks olnud probleemi kateedrisse tööle saamisega, kuid ta keeldus sellise hinnaga oma ülikooli jäämast ja tal tuli ära sõita. Töölesuunamisel pakuti talle välja kolm ülikooli: Kišinjov, Vilnius või Tartu (huvitav on see, et kõik kolm olid uute, läänelike vabariikide ülikoolid). Pidasime omavahel aru ja otsustasime Tartu kasuks: vana ülikoolilinn, kõige lähemal Piiterile; kiideti ka rektor Klementit, Leningradi ülikoolis tundsid teda paljud, ta oli alles mõne kuu eest Tartusse tööle määratud, enne seda oli ta olnud füüsikateaduskonna dotsent ja kogu Leningradi ülikooli parteikomitee sekretär: kui eestlane saadeti ta vabariigi parteikaadrit tugevdama.

Fjodor Klement (1903-1973) oli nõukogude aja kohta unikaalne nähtus, Tartu ülikooli ajaloost 1950. ja 60. aastatel rääkides on mõeldamatu temast mööda minna. Fjodor Klementi isa oli Putilovi tehase tööline, kes juba enne revolutsiooni oli tulnud Piiterisse tööd otsima. Poeg Fjodor oli revolutsioonijärgse aja tüüpiline kommunistlik noor, kes astus bolševike parteisse 1924. aastal „leninliku kutse‟ päevil; ta sidus oma saatuse Petrogradi/Leningradi ülikooliga, tegeles oma võimeid mööda teadusliku ja pedagoogilise tööga, oli aktiivne ühiskonnategelane, uskus meie kommunismiüritusse, oli hea seltsimees ja kurameeris ka naistega… Ühesõnaga, oleks ta Piiterisse jäänud, oleks ta olnud vähetuntud ja -teatud keskmine dotsent. Kuid kolme asjaolu ühtelangemine: kuulumine parteisse, teaduslik kraad ja eesti päritolu – määrasid talle teistsuguse saatuse, temast sai rahvusliku ülikooli rektor vabariigile ja kogu Nõukogude Liidule kõige raskemal ajal, Stalini kahel viimasel eluaastal.

Nagu seda sageli juhtus, külvati Klement üle paljude hüvedega: talle anti professorikutse, ta valiti Eesti Teaduste Akadeemiasse, NSV Liidu Ülemnõukogusse ja EKP Keskkomiteesse. Viimane oli eriti tähtis: meie kodumaa provintsides Venemaal kui ka teistes liiduvabariikides olid kõrgkoolide rektorid nagu tehasedirektoridki kohaliku parteijuhtkonna käsualused; oblasti- või linnakomitee sekretär võis niisuguse ametimehe iga kell välja kutsuda, lasta tal veel pealekauba kaks tundi ukse tagagi oodata; partei ja nõukogude võimu ülikud käskisid võtta sooja koha peale tööle oma sugulasi, sõpru ja armukesi, arvata ilma konkursita üliõpilasteks oma võsukesi, sageli pidi ülikooli rektor või suurtehase direktor osa võtma ülemuste joomingutest, orgiatest ja jahiretkedest… See karikas läks Klementist mööda: temal kui keskkomitee liikmel ei pruukinud kohalikest juhtidest välja teha, sest just nemad tegid visiite temale ja mitte tema nendele!

Kõige tähtsam ja lausa erakordne aga oli Klementi kõlbeline ja vaimne areng rektoriametis (märksa sagedamini, paraku, näeme vastupidist: mida kõrgemale ametipostile saadakse, seda tühisemaks kõlbeliselt ja vaimselt muututakse!). Ta oleks nagu sattunud karjeristide, sulide, rumalate, küüniliste, ahnete ja lodevate elukommetega inimeste ning joomarite seltskonda, kuid ilma nendega liitumata, ilma end määrimata. Ta hoidus neist eemale (tänu Jumalale, seda soodustas ka see, et eesti ülikool ei asunud mitte pealinnas Tallinnas, vaid perifeerses Tartus) ja näib, et kuigi ta elu lõpuni uskus nõukogude korra perspektiivikusse ja progressiivsusesse, oli tema tähelepanu keskpunktis siiski ülikooli ja teaduse arendamine. Ta teadis väga hästi, missugune peab olema tõeline kõrgkooliõppejõud ja mis asi on teadus. Rektoriks määramist pidas ta endale suureks auks, see pani ta õlgadele suuri kohustusi ja ta võttis selle vastutuse enda kanda, pühendus täielikult ülikoolile ning tegi väga palju selleks, et ülikool kuuluks maailma nimekamate teaduslike ja pedagoogiliste asutuste hulka.

Ma olin veel päris noor, kui ta määras mind vene kirjanduse kateedri juhatajaks, suhtlesin rektoriga mitmesugustes küsimustes, eriti sageli kaadrialastes. Kui jutt oli mõnest kohakandidaadist, siis päris Klement kõigepealt, millised on tema head küljed (teaduslikust, pedagoogilisest ja inimlikust aspektist vaadatuna), seejärel uuris ilmtingimata hoolikalt ankeeti, „isikliku kaadriarvestuse lehte‟ (ma mäletan, kuidas ta mühatas ja pomises, et näeb niisugust asja esimest korda, kui tõin talle A. ja G. Tamartšenkote ankeedid, kes olid tol ajal mitmel põhjusel töötud: “venelanna”, “sotsiaalselt päritolult aadlik”, ning “juut”, “sotsiaalselt päritolult talupoeg”). Mitte ainsamatki korda ei lükanud rektor minu soovitatud kandidaati tagasi. Nii tulid kateedrisse Juri Lotman, Zara Mints, Pavel Reifman, Jakov Bilinkis (ta töötas meil kaks aastat, kuid lahkus esimesel võimalusel Piiterisse). Eriti raske oli tööle saada andekaid ülikoolilõpetajaid: Eestis vajati kooliõpetajaid ja ministeeriumi komisjon ei tahtnud meie huvidega arvestada. Appi tuli Klement. Nii õnnestus kateedri juurde jätta Sergei Issakov ja Vladimir Kilk, veidi hiljem ka Valeri Bezzubov.

Ma mäletan, kuidas 1954. aasta varakevadel läksin Klementi juurde vastuvõtule ja kiitsin talle diplomand Issakovi võimeid: küll oleks hea jätta ta tööle kateedrisse! Rektor kutsus kohe välja kaadriosakonna juhataja, nad uurisid koosseisude nimekirja ja leidsid vakantse laborandikoha. Sergei Issakov jäi kateedrisse, töötas aasta laborandina (dokumentide ja tunniplaanide korrasoleku seisukohalt oli see parim aeg meie kateedris), aasta hiljem andis rektor talle õppejõukoha.

Vastukaaluks meie maal juurdunud üleolevalt hoolimatule suhtumisele rakendas Klement euroopalikke käitumisreegleid: mis tahes koosolekule ja oma loengule tuli ta alati täpselt, vastuvõtuajad oma kabinetis määras kindlaks minuti pealt ja pidas neist rangelt kinni: kui 15 või 30 minutiga (nii pika vastuvõtu põhjuseks võis olla vaid mingi erakordne küsimus) ei jõudnud külastaja kavandatut esitada, siis rektor vabandas ja katkestas visiidi, et teised jutulesoovijad ei peaks ootamise peale aega raiskama. Ta oli väga keskendunud ja suure enesedistsipliiniga ini- mene, ei unustanud kunagi midagi ja täitis oma lubaduse tingimata.

Tajuurutas nõukogulikku igapäevaellu ka külastaja vastuvõtmise ja ärasaatmise euroopalikke maneere: kui keegi tuli ta kabinetti, tõusis rektor otsekohe oma laua tagant püsti, tuli külastajale vastu (kabinet oli ju tohutu suur!), teretas, juhatas jutulesoovija tugitooli ja alles siis, kui too oli istunud, läks ümber laua ja võttis ise istet. Täpselt samuti käis ka ärasaatmine – kuni ukseni välja. Polnud mingit vahet, kas külastaja oli kuulus akadeemik või koristaja. See polnud üksnes väline korralikkus ja püüe täita tsiviliseeritud rituaale. Klement oli sisimas demokraatlik ja suhtus kõigisse lugupidamisega. Valgustussajandil oleks öeldud, et heasüdamlikkus oli talle looduse poolt kaasa antud.

Jutustan ühe iseloomuliku juhtumi. Rühm meie üliõpilasi sõitis linnalähirongiga Elvasse, tuntud suvituskohta Tartu lähedal, piletit ei ostnud neist ükski, aga rongi sattusid tulema piletikontrollijad ja, selle asemel et vabandada, hakkasid üliõpilased vaidlema ja toorutsema; kontrollijad pidasid kogu rühma kinni, kirjutasid dokumentide järgi nimed üles ja saatsid karmi kirja rektorile; too oli õigustatult pahane, vihasena käskis ta ette valmistada käskkirja kõigi süüdlaste väljaheitmise kohta ülikoolist. Muidugiteada suhtusid noored kuuldusesse niisugusest käskkirjast kergemeelselt, kuid see-eest kohkusid ja sattusid paanikasse nende vanemad. Üks ema kihutas viivitamatult Piiterist kohale ja läks rektori jutule teda paluma. Rektor suhtus murest murtud emasse heatahtlikult ja osavõtlikult: noori on siiski vaja karistada ja neile õppetund anda, nad on päris ülekäte läinud, kuid me ei heida neid ülikoolist välja, piirdume noomitusega.

Ulakust ja lodevust ei sallinud Klement silma otsaski mitte, kuid noorte elukondlikku kasvatamatusesse suhtus rahulikult: “Ma olin äsja Novosibirskis konverentsil: küll on andekaid üliõpilasi! Aga nad on täiesti hoolimatud: istuvad presiidiumi lauale, rabavad professori eest istme ära ja teevad muudki sellesarnast – mina aga istusin ja mõtlesin: võib-olla pole seda korralikkust kuskiltki osta?”

Erinevalt paljudest Venemaalt tulnud ülemustest, kes suhtusid kohalikku keelde halvakspanevalt, hakkas Klement seda kohe õppima. Abiks olid muidugi mälestused eesti lapsepõlvekodust, teatud varu igapäevases elus kasutatavaid sõnu, ning juba mõne kuu pärast suutis rektor üsna vabalt end eesti keeles arusaadavaks teha; tõsi küll, ettekanded ja esinemised pidas ta vene keeles.

Vabariigi parteiline juhtkond muidugi ei sallinud Klementit, kadestas tema sõltumatust ning vaimset ja kõlbelist üleolekut, nad õõnestasid juba ammu tema jalgealust ja lõpuks brežnevliku stagnatsiooni ajal panidki nad ta nahka, võtsid ta rektorikohalt barbaarselt maha. Tallinna funktsionäärile Koobile, kes oli järjekordsel pirukajagamisel soovitud tükist ilma jäänud, korraldati austav asumiselesaatmine Tartu ülikooli rektori ametipostile, enne seda aga aeti Klement pensionile. Koop hämmastas oma uusi alluvaid, kes olid harjunud Klementi varabolševistliku asketismiga: esimese asjana tellis Koop Lääne-Saksamaalt oma eramu jaoks mingi automaatregulatsiooniga auruküttesüsteemi, mille peale kulus kogu valuuta, mis oli ülikoolile terveks aastaks eraldatud…

Ma peatusin nii üksikasjalikult Klementi isiksusel, et rõhutada tema väljapaistvat osa Tartu ülikooli ja eriti meie kateedri elus 1950. ja 60. aastatel. Kui poleks olnud teda, ei oleks me saanud nii kiiresti areneda ega kontakteeruda meie maa ja kogu maailma kirjandusteaduslike ringkondadega. Meil oleks olnud väga raske töötada, kui me poleks saanud välja anda oma teadustööde kogumikke, korraldada Bloki-seminare ja semiootika suvekoole ning kasutada tasulisi lähetusi, seda enam, et mõned kolleegid meie teaduskonnast suhtusid meie tegemistesse kadedalt ja vaenulikult. Võib arvata, et oleks kulunud ligikaudu 15 aastat, enne kui oleksime saavutanud osagi neist kaadrialastest ja teaduslikest hüvedest, mida Klement võimaldas meile juba meie tegevuse algaastatel hõlpsasti ja meid alandamata. Tõepoolest, hea mälestus sellest unikaalsest partei- ja riigitegelasest, kes püüdis provintsiülikooli kasinate võimaluste piires ehitada inimnäolist sotsialismi, jääb alatiseks meie südamesse. Nii väga tahaks, et ka meie järeltulijad austaksid mälestust temast.

Enamus kohalikust ülikooliperest suhtus Klementisse paraku vaoshoitult. Hinnati küll tema kiiret eesti keele omandamist ja kohalike kommete omaksvõtmist. Saksa elukondliku formalismi najal üles kasvanud eestlased järgivad väga täpselt kõige tühisemaidki käitumisreegleid, mis vahel on väga mõnusad (näiteks on võimatu ette kujutada, et uksel üksteisele otsa joostaks või rüsinal autobussi trügitaks), vahel koormavad ja naljakad (näiteks kui kohtasid inimest, keda alles kolme minuti eest olid teretanud, tuli ikkagi uuesti tervitada, langetada käsi peakattega vöökõrgusele – ja nii kas või tuhat korda päevas), vahel aga oma väikekodanlike hierarhianõuete poolest lausa tülgastavad (mulle tehti märkus, et dotsendil ei sobi, korv käes, poodi minna: igapäevaoste peavad tegema naised). Klementi elukondlik pedantsus neile muidugi meeldis, kuid vastukarva oli rektori Piiteri päritolu ja kasvatus, venevastase natsionalismi täielik puudumine, tema teadusalane ja inimlik toetus meie kateedrile. Klement jäi neile “võõraks”.

Peab ütlema, et põhiosa eesti juhtivaid teadlasi oli lahkunud Läände (kui nad nõukogude kinnipidamiskohtades ei hukkunud), enamik ülikooli kohale jäänud õppejõududest aga olid kitsa väikekodanliku silmaringiga inimesed, teadlaste ja pedagoogidena keskpärased. Muidugi oli ka hiilgavaid erandeid, pealegi kerkis esile uusi andeid nooremate põlvkondade seast, kuid neil oli raske selles soos ja kadestamise õhkkonnas elada ja töötada, oli juhtumeid, kus katkestati sidemed oma ülikooliga ja isegi enesetapmisi tuli ette, aga see oleks omaette dramaatiline teema. Meie kateedril oli natuke kergem: me olime terviklik rühm, mõttekaaslased, olime ringkaitses ja toetusime Klementi abile.

Õiglustunne nõuab, et nimetaksin neid eestlastest kolleege, kes meile kaikaid kodaratesse ei loopinud, vaid meid võimaluste piires isegi aitasid. Teaduskonna heatahtlik dekaan Andres Pärl, kes tasus meie teaduslikud lähetused Moskvasse ja Piiterisse, ülikooli raamatukogu bibliograaf Eduard Vigel (kuulsa F.F-i järeltulija!), kes oli alati valmis virtuoosselt välja otsima vajalikud allikmaterjalid mingi teatmelise iseloomuga kaasuse puhul. Teaduskonna toimetuskolleegiumi üks juhte, kes sai aru meie kogumike väärtusest, range ja tähenärijalikult täpne Richard Kleis, kes oli enne sõda olnud mitmeköitelise Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja, milles mitte keegi ei suutnud aastakümneid leida ühtegi vääratust ega isegi mitte trükiviga! Ta oli tõeline natsionalist, kuid ei suhtunud „võõrastesse‟ üleolevalt või salakavalalt. Ühel teaduskonna nõupidamisel läksin ma temaga riidu. Oli vaja otsustada, kes teaduskonna töötajatest peaks sõitma Riiga mingile teaduskonverentsile ettekandega Läti teemal. Eestlaste ja lätlaste omavaheline läbisaamine pole just kõige parem (ma soovitasin riputada linnas välja loosung tsitaadiga Majakovskilt: “Elada maailmas ilma Venemaata ja ilma Lätita ühtses peres”), kuid oli vaja näidata, et ülikoolis naaberrahva kultuuriga tõsiselt tegeldakse. Mina pakkusin kohe välja Sergei Issakovi, kes meil ainsana uuris eesti-läti suhteid, ja seepeale nägin esimest korda, kuidas Kleis endast välja läks: miks peaks eesti ülikooli esindama Issakov?! Saatma peab Karl Abeni (kes oli üsna piiratud ja hoopiski mitte teadusliku mõtteviisiga inimene, läti keele õppejõud)! Muidugi toetati Abeni kandidatuuri. Pärast nõupidamist aga tundsime mõlemad vajadust teineteisega vestelda: mina rääkisin, et mul on häbi „okupantluse‟ pärast, aga ka teaduslikest väärtustest ja õiglusest; Kleis sellest, et tal on piinlik oma pahameelepurske pärast, aga ka hingevalust, mida tekitab Eesti rõhumine… Nii läksimegi lahku, kuid teineteise positsiooni mõistes.

Juba 1951. aasta suvel, enne minu perekonna kolimist Tartusse, tulin ma siia luurekäigule: sain teada, et meile on eraldatud kahetoaline korter (enneolematu õnn inimese jaoks, kes seni on pidanud toanurki üürima!), et ma võin, puhtnominaalselt, tulla üle Tartu ülikooli aspirantuuri. Mind võttis vastu vene kirjanduse kateedri juhataja Boriss Pravdin, kes lubas, et juba enne aspirantuuri lõpetamist (mul oli jäänud veel üks aasta) annab ta mulle tööd tunnitasu alusel.

Visiit tulevase šefi õdusasse korterisse andis nagu kammerton mulle märku Tartu eripärast. Peaaegu iga linn on minu jaoks väärtuslik mingi omapärase lõhna poolest. Tartut tähistas kerge, vaevutabatav hea õlivärvi lõhn: seda oli tunda enamikus majades, mida ma tollal külastasin, nii oli see ka minu enda Tartu-kodus. Võib-olla oli pärast sõda kõikjal tehtud kosmeetilist remonti, õlivärvid aga olid väga kvaliteetsed. See nende aastate Tartu lõhn on mul seniajani kustumatult meeles.

Boriss Pravdin (1887–1960) oli tüüpiline vene haritlane, kes on elanud ja üles kasvanud Baltikumis. Ta kasvas üles Riias, õppis Pariisis (üksvahe õpetas ta prantsuse keelt) ja kui Esimese maailmasõja lõpus sakslased Riiale lähenesid, evakueerusid Pravdinid Dorpat-Jurjev-Tartusse ning Boriss Pravdin jäigi siia elama: siin ta abiellus, kasvatas üles kaks poega ja oli ülikoolis vene keele lektoriks. Maailmasõdade-vahelise vaba Eesti kahe aastakümne jooksul (meie kojamees jaotas oma elu kolme perioodi: rahu aeg, saksa aeg ja vene aeg) oli Pravdin ainsaks russistika esindajaks Tartu ülikoolis: slaavi ja balti filoloogia kateedris olid peale tema veel üks läti keele, üks leedu keele ning üks poola ja tšehhi keele õppejõud.

Boriss Pravdin armastas luulet, oli nooruspäevil ka ise luuletanud ja sõbrustas Tartus külas käiva Igor Severjaniniga, ta oli oma luulet ka avaldanud. Teaduslik töö teda suuremat ei huvitanud. Ka õppetöö mitte. Esimesel ühisel loengupäeval üllatas mind see, et kui kõlas loengu algust kuulutav kell, hakkas Pravdin piipu toppima ja pani selle põlema. „Boriss Vassiljevitš, kell juba helises!‟ Tema aga seletas mulle naeratades, et see on juba saksa aegadest pärit ülikooli traditsioon: veerand tundi hoovõtuks ja piibu tegemiseks. Ma otsustasin oodata ja vaadata, mis edasi saab. Tõepoolest, tõmmanud piibu ära, läks Pravdin täpselt 15 minutit pärast kella helisemist loengule. Meie, noored, ei suutnud sisimas seda traditsiooni järgida ja ruttasime kohe pärast kella loengusse.

Boriss Pravdin armastas veeta aega Werneri kohvikus, Tartu haritlaste keskses klubis. Sinna ei kogunetud mitte sööma, mõnikord jõi külastaja kogu kohvikus viibimise aja jooksul ära ainult tassi kohvi, aga võis ka üldse mitte midagi tellida. Igapäevased külalised tulid siia arutama viimaseid uudiseid, siin said silmapilkselt teatavaks kõik linnas liikuvad kuulujutud, malemängijad istusid tundide kaupa nuppude taga, mängides või maleülesandeid lahendades.

Kohviku peremees oli sisse seadnud kavala kombe: inimene, kes oli kohvikut külastanud kakskümmend viis aastat, võis seda juubelit tähistada hea õhtusöögiga kõigi oma sõprade seltsis – ja seda Werneri enda kulul. Boriss Pravdin oli nördinud, et erakohviku tegevus lõppes – linna tulid Nõukogude väed! – kõigest mõni kuu enne seda, kui temal oleks 25 aastat kohvikukülastamist täis saanud. Tasuta õhtusöök läks vett vedama! Kohvikule pandi uus nimi „Tartu‟, kuid nii ei nimetanud teda keegi; ja kes oleks ka Moskvas või Piiteris Jelissejevi kauplust uue nimega nimetanud?

Kohviku põhilised traditsioonid säilisid ka nõukogude ajal: endiselt kogunesid siia uudistehimulised inimesed, endiselt istusid nad tundide kaupa kohvitassi taga, endiselt oli mitu lauda maletajate käsutuses. Just nimelt Werneri kohviku nurgatagustest läks liikvele kuuldus, et Lotmanil on pikad vuntsid, sest ta tahab jäljendada Stalinit; kohviku püsikülastajad ootasid hinge kinni pidades, kas Lotman ajab pärast Hruštšovi ettekannet XX kongressil oma vuntsid maha ja kinnitab nii seda arvamust; kui seda aga ei juhtunud, siis oli otsus niisugune: ebamugav olnuks seda seost reeta, sellepärast ta ei ajanudki … Koik need kuulujutud jõudsid ka meie kõrvu.

Wernerisse ja mitte ülikooli viis mind esimesel Tartusse saabumise päeval ka Boriss Pravdin: uustulnukas pidi selles klubis nagu ristimise läbi tegema. Mulle see asi ei istunud: ma ei salli ka kõige mugavamaid kohvikuid ja restorane, kogu oma järgneva Tartu-elu jooksul käisin ma Werneris kõige rohkem paar-kolm korda. Jõime koos Pravdiniga ära kumbki tassi kohvi, istusime kohvikus ligi kaks tundi ja siis palusin ma luba lahkuda. Mind hämmastas see, et Pravdin, kes oli mind kohvikusse kutsunud ja kohvid tellinud, maksis ainult enda eest (see läänelik komme oli mulle veel uudiseks). Aga see visiit ja tartlaste armastus Werneri vastu on mulle eluks ajaks meeldejäänud.

Kui 1940. aastal kehtestati Eestis nõukogude võim, rajasid Valmar Adams ja Boriss Pravdin ülikoolis vene filoloogia kateedri, tulid ka esimesed üliõpilased, pärast sõda aga loodi juba vene filoloogia osakond, kus oli kaks kateedrit: keele kateeder ja kirjanduse kateeder.

1951. aastal koosnes vene kirjanduse kateeder kolmest inimesest. Peale Pravdini tegeles 19. ja 20. sajandiga Aleksandr Šanõgin, kes oli hiljuti lõpetanud aspirantuuri Pokrovski-nimelises Leningradi Pedagoogilises Instituudis, kaitsnud väitekirja Blagoveštšenskist, igavast ja teisejärgulisest 1860. aastate literaadist. Šanõgini välimus oli imposantne: toekas, pikk ja ilus mees, rääkis madala baritoniga – ta oleks olnud naisüliõpilaste lemmik, kui ta poleks olnud ise sama igav, nagu tema äsjane uurimisobjekt Blagoveštšenski; ta polnud üksnes igav, vaid ka võimetu lugema viiski minutit loengut ilma spikrita, st konspekti kasutamata. Ta luges eranditult maha kodus valmis kirjutatud teksti, mis oli õpikutest kompileeritud. Ükskord oli ta pistnud portfelli vale vihiku ning kui ta auditooriumisse tuli ja selle tõsiasja avastas, ütles rahulikult: „Ma olen eksikombel võtnud vale vihiku, seepärast jätke palun oma konspektides 24 lehekülge vahele.‟ Nähtavasti ta arvas, et üliõpilased kirjutavad tema loetu sõna-sõnalt ja sama suurte tähtedega üles… Järgmisel loengul luges ta maha vahelejäänud vihiku teksti. Muidugi ei olnud üliõpilased sellega rahul, asi võis mässuks minna, Šanõgin mõistis seda ja kolis ära Piiterisse, kus edutult püüdis kõrgkoolides vene kirjandust õpetada; lõpuks leidis ta koha välismaalastele vene keele õpetamise kateedris Leningradi ülikoolis.

Kateedri kolmas liige oli vaikne, kuid parteilane, Venemaa eestlane Ivan (Johannes) Feldbach. Tema tase ei olnud Šanõgini tasemest kuigi palju kõrgem, kuid meie üliõpilastel ei olnud temaga tegemist, ta luges vene kirjandust eesti keeles ning ajaloo- ja filoloogiateaduskonna teistes osakondades.

Niisugusel foonil tundus igavavõitu Pravdin lausa akadeemikuna: ta oli ikkagi euroopaliku haridusega intelligent ja võis üliõpilastele jagada nii mõndagi oma ulatuslikest teadmistest. Kuid teda nagu paljusid eesti kolleege terroriseeris tuntud parteiotsuste ideoloogiline banditism, alates ajakirjade Zvezda ja Leningrad materdamisest ning Zoštšenko ja Ahmatova mahategemisest, banditism, millega kaasnes kohaliku KGB märatsemine: arreteerimised kestsid edasi, kord üks, kord teine ülikoolirahvast võeti kinni, just 1951. aastal arreteeriti ja saadeti Kasahstani laagrisse Valmar Adams. Korterites käisid mingisugused sulid, nad ütlesid, et homme tullakse organitest läbi otsima ja vahistama, tuleb maksta suurt altkäemaksu; kohkunud professorid maksidki; kontrollida, kas suli lihtsalt pettis teilt raha välja või oli tõepoolest KGB poolt saadetud, ei olnud mingit võimalust.

Mõned KGB töötajad lõpetasid uljalt kahe-kolme aastaga ülikooli õigusteaduskonna. Professorile tuleb kutse – ilmuda homme Halli Majja (igas linnas on sellisel majal oma nimetus!). Lähedased nutavad, panevad pesu ja kuivikud valmis. Professor ilmub kohale, ehmatusest kaame. Teda võtab vastu viisakas kapten ja hakkab väsinult kaeblema: tööd on kohutavalt palju, kohutavalt palju, tema aga on kaugõppeüliõpilane, kuid õppimises kõvasti maha jäänud, siin on eksamileht ja arvestuskaart (Tartus nimetati seda saksa kombe järgi “matrikliks”), kas ei saaks professor hinde välja panna? Juba rõõmust väriseva käega kirjutab professor “viie” sisse ja naaseb koju.

Pravdin oli sisemiselt segaduses, ta ei teadnud, kuidas tuleb nõukogulikult õpetada, kuid püüdis ilmutada lojaalsust: tsiteeris marksismi klassikuid, rääkis klassivõitluse kajastumisest kirjanduses. Ta pani oma lauale kateedris Stalini portree ja nõukogude lipu (NSV Liidu ja Nõukogude Eesti lipud olid iga ametniku laual!). Portreega juhtus niisugune lugu. Rahvaste juhi nägu ajas mul südame pahaks, ma polnud temasse kunagi lugupidavalt suhtunud ja oli väga ebameeldiv, et tema portree on meie kateedris nähtaval kohal. Jäänud ükskord üksi tuppa, ei pidanud ma enam vastu ja peitsin portree portfelli, see mahtus sinna parajasti ära. Pildi enda saatsin tükikeste kaupa klosetipotist alla, raami aga oli kahju hävitada, see oli ilus ja hea – see raam on mul praegugi kodus alles, hoian temas Praha Hradcany fotot. Ma ei osanud ette kujutadagi, kuivõrd portree kadumine Pravdini endast välja viib. Ta keeras kogu toa pahupidi, sundis laboranti portreed otsima, käskis küsida kõikide koristajate ja naaberkateedrite laborantide käest. Mui oli tast koguni kahju. Ma arvasin, et ta ostab uue pildi. Kuid ei, ei ostnud, hakkas ehk rahast kahju? Portree osteti ju oma raha eest. Aasta pärast juht suri, siis tuli XX kongress, isikukultuse paljastamine, portreed koristati kõikidelt seintelt ja laudadelt ära… Üks paharet hakkas mulle sisendama toredat aprillinalja, neid tegin ma tollal meelsasti.

Esimene aprill oli Pravdini sünnipäev, tema juurde koju tulid kateedri töötajad ja tuttavad, vahel läksid mul korda väga head aprillinaljad, mida olin juba varakult ette valmistanud. Sedapuhku aga jooksis aprillinali ise pihku, polnud vaja midagi nuputada. Ma kavatsesin õhtulauas süütul ilmel teatada, et rektoraadist on tulnud korraldus koostada nende õppejõudude nimekiri, kellel oli Stalini portree; pärast lühikest pausi oleksin pöördunud otse Boriss Vassiljevitši poole: “Kas võib ka teid nimekirja kanda, teil oli ju mäletatavasti kateedris Stalini portree?” Kuid ma teadsin, kuivõrd tasakaalust väljas oli kohalike intelligentide närvisüsteem, ja otsustasin selle nalja tegemata jätta. Reaktsioon oleks võinud olla ülemäära jõuline.

Pravdin kartis veel ka selle pärast, et oli Saksa okupatsiooni ajal Tartusse jäänud ja vist isegi ülikoolis õpetanud. Vene Föderatiivses Vabariigis oli mõeldamatu, et okupeeritud alal elanud inimene oleks võinud töötada nõukogude kõrgkoolis, kuid Eestis jäid peaaegu kõik oma kohtadele, sest võimatu oli kõiki vallandada, kuid märk oli neil küljes ja nad elasid pidevas hirmutundes. Ükskord küsisin muu jutu sees: “Boriss Vassiljevitš, miks Te 1941. aasta juunis ei sõitnud ära süda-Venemaale?‟ – “Mis te nüüd,” vastas ta hämmeldunult, „aga mis oleks siis saanud korterist, raamatutest ja mööblist?‟

Teine vanema põlve esindaja kateedris, Valmar (Vladimir) Adams (1899–1993), oli erakordselt originaalne isiksus. Eesti natsionalistid ei pidanud teda „omaks‟, levitati legendi, et päritolult on ta venelane ja ainult annab end eestlase pähe välja; et tema nooruspäevade luuletajapseudonüüm “Aleksandrovski” ongi tema õige perekonnanimi, “Adams” aga pseudonüüm. Oli veel teinegi variant: Adams on sakslane. Kuidas see nüüd ka ei olnud, aga kõiki kolme keelt – eesti, vene ja saksa keelt – valdas Adams täiuslikult. Täpselt on teada vaid tõik, et sündinud oli ta Peterburis. Ta ise väitis, et tema vanemad olid venestunud eestlased. Tõsi, Adamsi iseloomus ei olnud midagi eestilikku, ta oli impulsiivne, tülinorija, egoistlikult avameelne, trügis alati esile, et teda imetletaks, ta oli paras paariline pigem vene futuristidele; muuseas, euroopalik haridus ja teadushuvid ei võimaldanud teda ka futuristidega samastada. Ta oli täiesti omaette isiksus. Mõistagi ei vedanud tal ühegi võimuga. Ükskord ütles ta pahaselt: „Ma olen üheksa režiimi all elanud ja alati on mul olnud halb.‟ See oli nüüd küll õige. Vähemalt kolme režiimi ajal oli ta vangis istunud.

Kui 1918. aastal Tartus kehtestati nõukogude võim, siis mängis hiljutine gümnaasiumiõpilane Adams linna kultuurielus peaaegu et esimest viiulit: ta esines, punane lehv rinnas, miitingutel, toimetas kommunistlikku ajalehte Molot, kus trükkis ära ka äsja Petrogradis ilmunud Bloki poeemi “Kaksteist” jms, kui aga eestlased bolševikud võimult tõukasid, siis sattus Adams mõistagi vanglasse, kõige liberaalsemasse kõigist, mida tal hiljem tuli läbi elada. Ta ei istunud kinni kaua, paar kuud, kuid vangistamine jättis pleki elulukku ja hiljem ei läinud tal kuidagi korda ülikoolis õppejõukohta saada. Adams süüvis puhtasse kirjandusse. Eesti luuletajana oli ta silmapaistev uuendaja, kes ühendas endas Bloki ja Majakovski funktsioone (armastuslüürika sümbolism, leksika ja rütmika rikastamine). Ainuke asi, mis Adamsil õnnestus Tartu ülikoolilt välja kaubelda, oli stipendium teaduslikuks stažeerimiseks Prahas. Ta kirjutas väitekirja Gogoli looduskirjeldustest, kaitses seda, aga ikkagi jäi ülikool talle suletuks.¹

Seepärast suhtus Adams Nõukogude vägede tulekusse Eestisse 1940. aastal ja Eesti NSV moodustamisse vaimustusega, nüüd oli ta jälle tehtud mees, jälle esines ta kõikvõimalikel miitingutel, organiseeris vene filoloogia kateedri ja pärast sõda juhatas vene kirjanduse kateedrit. Kuid… Vahele tuli Saksa okupatsioon. Muidugiteada saadeti Adams üsna kohe fašistlikku koonduslaagrisse. Kuid sangarlikku märtrit temast ei saanud, tema kolme keele valdamine osutus laagri administratsioonile vajalikuks ja Adams hakkas tööle tõlgina. Tema õelad vaenlased kinnitasid, et Adams olevat käinud ringi fašistliku ohvitseri mundris. See on väheusutav. Tõsi on aga see, et ta laagrist vabanes.

Juhan Smuul, tulevane nimekas kirjanik, oli 1944. aastal Tartu vabastanud eesti nõukogude diviisi sõdur ja diviisi ajalehe korrespondent. Keegi oli talle rääkinud Adamsist kui kontsentratsioonilaagri vangist ja Smuul võttis Adamsilt aega viitmata intervjuu. Adams vaikis oma koostööst sakslastega ning teatas uhkelt, et niipea kui Nõukogude väed Tartusse sisenesid, oli tema esimene kogu linnas, kes “heiskas oma punkrile punase lipu” (punker kõlab liiga uhkelt, see oli varjend õue peal…).

Pärast intervjuuandmist küsis Adams Smuulilt rangelt: “Kas te oskate õmblusmasinat parandada?” Smuul, kes arvas, et sõdur peab kõike oskama, vastas jaatavalt ja Adams tõi pidulikult tuppa õmblusmasina, mis oli mitu kuud maa sees olnud – et õmblusmasin alles jääks, oli see maasse kaevatud! – ning kõvasti roostes. Smuul tõi katelokiga petrooleumi, võttis õmblusmasina koost lahti, puhastas kõik osad ja pani jälle kokku… Tule taevas appi, mõned väikesed detailid jäid üle, sõdur ei teadnud, mida nendega peale hakata ja poetas vaikselt oma taskusse. Sama pidulikult tõi Adams lagedale ainsa säilinud õmblusmasinanõela, mis oli kaltsu sisse keeratud. Smuul pani nõela paika, keeras uljalt õmblusmasina ratast ja… krõksti! Nõel läks katki. „Ma sain hädavaevu Adamsi vihapurske eest põgenema,” võttis Smuul selle loo kokku (ta rääkis mulle palju Eestiga seotud lugusid: juhuslikult olime mõlemad 1968. aasta märtsis Varssavis, kui seal toimusid suured üliõpilasrahutused ning seetõttu olid kõik üritused ära jäetud, nii et meil jäi palju vaba aega). Ma võin päris hästi ette kujutada, milline oli Adams oma pimedas vihasööstus, olen ka ise ükskord selle ohvriks langenud.

Adams elas üle kõige õudsema asja – Stalini laagri, kuhu ta saadeti 1951. aastal ja kust ta vabastati kolm aastat hiljem, pärast Beria kliki kukutamist. Kui Adams arreteeriti, ütles tema naine temast lahti ja Adams ei tulnud tema juurde enam tagasi, vaid asus elama erakordselt helge naise, perekonnasõbra Leida Aleksejeva juurde – nad elasid pärast palju aastaid õnnelikult koos, see naine oskas geniaalselt vaos hoida tema tujukust ja meeleolukõikumisi („Volodja ärkas täna üles väga tigedas tujus, ma viisin talle kohvi voodisse ja ta rahunes kohe maha”). Olgugi et Adams ei olnud veel rehabiliteeritud (XX kongressini oli jäänud kaks aastat), vaid ainult laagrist vabastatud, sai ta väikese kahetoalise korteri: Tartus suhtuti haritlastesse siiski lugupidavalt! Kuid enne arreteerimist oli Adamsil olnud kolmetoaline korter, kuhu oli jäänud elama tema endine naine. Adams hakkas nõudma veel üht tuba, et saaks oma raamatukogu normaalselt ära paigutada. Ta palus ka mind kui kateedri juhatajat taotleda ülemustelt, et talle antaks ka kolmas tuba; kusjuures ainuüksi temale, sest Leida Jurjevnal juba oli omaette kahetoaline korter; märksa hiljem vahetasid nad kaks korterit ühe suurema vastu. Ma püüdsin palujat ettevaatlikult manitseda: Moskvas ja Piiteris elab veel tuhandeid inimesi ühiskorterites, ühes väikeses toas elab terve perekond, aga teie tahate iseendale üksi kolme tuba saada… Siis nägingi esimest korda, kuivõrd talitsematult võib märatseda tsiviliseeritud inimene: Adams haaras mu pintsakureväärist kinni, hakkas mind raputama ja karjus metsiku häälega, umbes selles vaimus, et ida rahvad võivad ühiskorterit ja ruumikitsikust taluda, aga tema on lääne inimene, tema ei taha tõpra moodi elada, tema tahab saada normaalset korterit jms. Ma rebisin end tema käte vahelt lahti ja astusin ägedasse sõnasõtta, kuid oma oponenti ma ära veenda ei suutnud…

Kui ma olin esimest korda Tartus, tol ainumal 1951. aasta suvepäeval, siis nägin põgu- salt ka Adamsit, kes oli juba ülikoolist vallandatud, kuid ei olnud veel arreteeritud: Werneri kohvikus tuli ta teretama Boriss Pravdinit ja viimane tutvustas meid. See oli hetkemulje, ma ei teadnud veel mitte midagi sellest inimesest, kuid ta tundus nagu mõni Remarque’i visa ja sihikindel kangelane. Seejärel ei meenutanud ma teda mitu aastat, kui ta aga laagrist vabanenuna Tartusse tagasi tuli, siis ilmus ta loomulikult minu jutule, sest olin kateedri juhataja, ja palus end tööle ennistada. Ma vestlesin temaga, siis pidasin nõu Pravdiniga (Adams ja Pravdin ei olnud omavahel kunagi lähedastes suhetes, kuigi olid osalenud ühistes kirjanduslikes, teaduslikes ja pedagoogilistes ettevõtmistes) ja jõudsin järeldusele: ta on raske, egoistlik ja oma käitumises etteaimamatu inimene, kuid loominguline, haritud ja huvitav isiksus, õppejõuna eesti osakondades oleks ta võrreldamatult parem ja eredam Feldbachist (tõepoolest, hiljem tõrjusime Adamsi abil Feldbachi ülikoolist välja).

Ma läksin Klementi juurde. Tegin talle veel mitu visiiti, ka rektor kogus andmeid ja kaalus seda küsimust: oli vaja suurt mehisust, et võtta nõukogude ülikooli tööle inimene, kes oli teinud koostööd fašistidega! Ja siiski oli Klement ka sel korral tasemel: tõsi, ettevaatlikkusest andis ta alguses pool kohta („kontrollime teda”), kuid järgmisel õppeaastal andis Klement Adamsile juba täiskoormusega õppejõukoha.

Adamsist sai meie täieõiguslik kolleeg, alaline osavõtja meie teadusüritustest, eriti väärtuslik oli ta Bloki-konverentsidel: ta oli ju 1910. aastate kirjanduselu elav tunnistaja! Oma “läänelikku” egotsentrismi ta meie ringkonnas ei afišeerinud. Vist ainult üks kord avaldus see tema omadus mõneti abstraktsel tasemel.

Olid Kariibi kriisi pingelised nädalad, eestlased käisid ringi, õnnelik nägu peas: nii kangesti oleksid nad tahtnud, et Nõukogude Liit saaks hävitava löögi! Eestlaste seas oli väga levinud poeetiline legend: ookeani tagant tuleb valge laev vabastajatega (võrdle Tšõngõz Ajtmatovi “Valge laevaga”). Oli mingi õhtune kateedri koosviibimine, „Schmaus” (me käisime tollal sageli õhtuti koos), olin kergelt auru all ja otsustasin Adamsilt otsekoheselt küsida: “Valmar Theodorovitš, kui läheb madinaks, rahvas tõuseb üles ja meid poomisele viiakse – kas astute siis meie kaitseks välja?” Adams jäi tõsiselt mõtlema, vaikis umbes minuti ja ütles siis avameelselt: “Ei. Ma ju tean, et te olete head poisid, aga kui ma teie kaitseks välja astun, siis tõmmatakse mind koos teiega oksa.”

Kateedriliikmete head suhted Adamsiga kestsid aastaid, ka pärast seda, kui ta pensionile jäi. Ta elas 94-aastaseks (oli see siis kompensatsiooniks üleelatud kannatuste eest?), kirjutas kuni surmani mälestusi ja artikleid. Ta jõudis ära oodata kuulsuse ja üldtuntuse, noored eesti luuletajad ja kirjandusteadlased käisid tal sageli külas… Olgu muld talle kerge!

Nagu juba öeldud, vajas eesti kool vene keele õpetajaid (oli ju vene keel kõikides õppeasutustes kohustuslik aine), seepärast suurendati vastuvõttu vene filoloogia osakonda: kui ma ülikooli tulin, oli viimasel kursusel 10–12 üliõpilast, peagi aga hakati sellesse osakonda vastu võtma 50 inimest aastas. Vastavalt suurenes ka õppejõudude koosseis, seepärast saimegi me nii edukalt oma kaadri arvukust 1950. aastatel suurendada. Peale selle oli veel väike kaugõppeosakond, mis samuti andis tunde juurde.

Kohalikud linnad ja külad ei taganud kõigi üliõpilaskohtade täitmist. Andekad eesti noored läksid teistesse osakondadesse: noorte teadvusele avaldas suurt mõju rahva viha okupantide rahvuse vastu, mis salajas „põranda all‟ hingitses. Meie osakonda astus üsna palju keskpäraseid üliõpilasi, kes ei lootnud teistesse osakondadesse sisse saada, sest seal oli tihe konkurents. Et leida häid abituriente, korraldasime me kevaditi reklaamireise mööda Eesti linnu, käisime kohtumas vene koolide lõpetajatega. Ühel niisugusel kohtumisel Tallinnas nägin ma esimest korda elavat, asjalikku ja teadmishimulist valgepäist possi: see oli meie tulevane kolleeg Igor Černov (hiljem tekkis Tartus vastandamine: “Piiteris on must Belov, meil valge Černov”). Kui meie kateeder hakkas üle Liidu tuntuks saama, tuli meile abituriente Moskvast, Piiterist, Kiievist, läks igati kergemaks ja huvitavamaks.

Nagu see olema peabki, tekkis igal kursusel liidrite rühm: kes paistis silma teaduslikus, kes kirjanduslikus mõttes, kes aga lihtsalt inimesena. Elu oli intensiivne ja ergas, eriti hoogsaks läks elu siis, kui algas Hruštšovi “sula”. Dispuudid, teaduslikud ringid, üliõpilaste almanahhide avaldamine (need ajasid parteilisele juhtkonnale hirmu nahka!). Ma õhutasin üliõpilasi tegelema käsikirjavaramuga, mida säilitati ülikooli teadusraamatukogus ja Eesti ajalooarhiivis, mis samuti asus Tartus. Minu agitatsioonitöö esimeseks viljaks oli toonaste noorte Sergei Issakovi ja Valeri Bezzubovi pöördumine Aleksandr Gribojedovi varem tundmatu kirja poole Mihhail Zagoškinile. Nad avaldasid selle kirja koos väga sisutihedate kommentaaridega kogumikus “Tartu Riikliku Ülikooli toimetised” (35. anne, 1954). See oli veel teaduskonna kogumik, kateedri “Teaduslike tööde” ilmumahakkamiseni oli jäänud veel tükk aega.

Kateedri esimeseks suureks teaduskonverentsiks, otsekui meie tulevaste kooskäimiste seemneks, oli istung, mis oli pühendatud Mozarti 200. sünniaastapäevale (1956. aastal). Juri Lotman analüüsis seal väga huvitavalt “Võluflööti” sotsiaalsete, filosoofiliste ja vabamüürlike ideede valgusel. Mina rääkisin Aleksandr Ulõbõševist, koloriitsest publitsistist ja muusikust, vene suurimast Mozarti-uurijast, kes palju aastaid võitles Beethoveni maailmakuulsuse vastu – viimane olevat Mozartit moonutanud.

Kuid peamiseks võrseks, millest tulevikus kasvasid välja meie sümpoosionid ja koolid, oli meie metodoloogiline seminar. Niisuguseid seminare korraldati kõikides meie maa kõrgkoolides. Õppejõududesse topiti marksistlikku meetodit, kõigi osavõtt oli rangelt kohustuslik. Tavaliselt juhatasid neid seminare määratud “kapepeelased”, st NLKP ajaloo (või filosoofia) kateedri õppejõud. Ka sel puhul läks nii, et polnud halba ilma heata: meie eriseisund Eestis lõi suhtelise vabaduse unikaalse situatsiooni. Rektor nägi, et meie teadusproduktsioon eesti perioodikas, aga sageli juba ka pealinna ajakirjanduses oli rikkalik, ta teadis, et me töötame doktoriväitekirjade kallal, suhtus lugupidavalt meie „ideelisesse‟ ettevalmistusse ega kahtlustanudki, et kateedri süvakihtides idanevad meetodid, mis on üpris kaugel õigeusklikust marksismist. Parteikomitee ja linna ülemused üldse vist arvasid, et parteilastest leningradlased peavad pühaks marksistlikke dogmasid

ja järelikult pole vaja neid kontrollida. Seepärast õnnestus juhtida metodoloogilise seminari tööd meil endil, kui aga määratigi juhendajaid, siis ka need ei olnud kaugeltki mitte ortodokssed filosoofid, vaid Rem Blum ja Leonid Stolovitš. Samal moel õnnestus meil – arvatavasti poleks see mitte kuskil mujal Nõukogude Liidus võimalik olnud – ilma väliskontrollita avaldada suhteliselt vastalisi teadustööde kogumikke, organiseerida veelgi vastalisemaid semiootika suvekoole. Hiljem said ülemused küll aru, et olid hooletud olnud, kuid see sündis alles kümne aasta pärast, 1960. aastate lõpus.

Ma olen unustanud öelda, et meie kateedri põhituumik olid parteiliikmed. Abielupaar Lotmanid ja Pavel Reifman tulid Tartusse juba parteilastena. Muuseas, sõja ajal ja esimestel sõjajärgsetel aastatel olid nad siiralt uskunud helgesse kommunistlikku tulevikku ja seepärast olid veendunult astunud parteisse. Mina aga, vastupidi, olin lapsepõlvest peale vihanud seda režiimi, polnud astunud komsomoli (seetõttu oli mul väga raske saada sisse kõrgkooli ja pääseda aspirantuuri), kuid nüüd, XX kongressi laineharjal pidasin ma ebamoraalseks jääda kõrvaltvaatajaks: ma unistasin, et niisugused inimesed nagu meie muudame partei (ja riigi) inimlikuks, aitame kaasa põhjalikele ümberkujundustele. Naiivsed unistused, pärast oli väga piinlik, kuid oli juba võimatu katastroofi vältimata tagasikäiku anda.

1954. aastal läks Boriss Pravdin pensionile ja rektor tegi mulle ettepaneku asuda kateedri etteotsa. Mitte vormiliselt, küll aga faktiliselt olin ma juhatanud kateedrit juba kaks aastat: Pravdin ei söandanud ise tegeleda ei diplomitööde teemadega ega ka uute erikursuste ja eriseminaride väljakuulutamisega, veel vähem kaadrialaste küsimustega. Kuigi ma tol ajal olin veel parteitu, olin tema silmis ikkagi otsekui nõukogude emissar või komissar, kes teab, kuidas on vaja juhtida kateedrilaeva uue korra tihedas udus. Šanõgin oli 1954. aastaks Tartust juba lahkunud, parteilane Feldbach, saades aru oma teaduslikust võimetusest (tal polnud koguni kandidaadikraadigi), tänu Jumalale, “üles ei kerkinud”.

Seepärast, jällegi tänu Jumalale, võisin juba Pravdini ajal ja eriti siis, kui reaalselt juhtisin kateedrit mina, ajada kaadripoliitikat sõltumata kellestki teisest. Ilma valehäbita arvan oma Tartus töötamise aja peamiseks teeneks kateedri tugevdamist, seda, et kutsusin tööle Juri Lotmani ja Zara Mintsi ning kõige andekamad ülikooli lõpetajad Sergei Issakovi ja Valeri Bezzubovi, aga ka Valmar Adamsi tööle ennistamise. Juhatasin kateedrit 1960. aastani, siis andsin ameti üle Juri Lotmanile ja jäin tööle dotsendina poole kohaga, lõplikult lahkusin ma kateedrist 1962. aastal perekondlikel põhjustel (jälle rändasin naisele järele, ta oli 1957. aastal Leningradi naasnud). „Lahkusin‟ on ehk liiga tugevasti öeldud: olen tänase päevani tihedasti seotud oma Tartu kolleegidega, meid ühendab nii teaduslik kui ka inimlik side, kuid vormiliselt, paraku, ei ole ma alates 1962. aastast enam tartlane.

Viiekümnendatel aastatel tegeles kateedri tuumik üliaktiivselt teadusega, aastas andsime – igaüks meist! – 10 kuni 12 trükipoognat toodangut, st täitsime akadeemilise teadusliku uurimise instituudi töötaja kahekordse normi, kusjuures instituutide töötajad olid vabad õppekoormusest. Meid ei tuntud Moskvas ja Piiteris veel piisavalt hästi, et oleksime suutnud kõik oma teaduslikud kavatsused realiseerida, seda enam, et tegelesime teemadega, mis pealinnade kirjastusbossidele kaugeltki kasulikud ei tõotanud olla. Alustanud vene kirjanduse kõige radikaalsematest tegelastest (Juri Lotmani esimene väitekiri käsitles Radištševit, minu oma Dobroljubovit), olime kuidagi iseenesest üle läinud keerukate

ja hoopiski mitte „progressiivsete‟ tegelaste uurimisele: Juri Lotman hakkas tegelema Karamziniga ja mina 19. sajandi keskpaiga liberaalsete ja konservatiivsete kirjanduskriitikutega. Praegu paljud ei usukski seda, kuid tollal peeti Karamzini või Botkini nimetamist positiivses kontekstis kõrvalekaldumiseks õigeusklikust marksismist kodanlike väärõpetuste poole.

Koguni 1960. aastatel, juba järgmisel aastakümnel, nägin ma kolm aastat vaeva, et saavutada kirjastuselt Hudožestvennaja Literatura nõusolekut avaldada Apollon Grigorjevi kriitikaartiklite üheköiteline kogumik (see ilmus 1967. aastal toimetaja S. Lakšina kaasabil). Zara Mints läks pärast oma esimest väitekirja nõukogude lastekirjanduse kohta üle Bloki ja sümbolistide uurimisele, ka seda temaatikat ei peetud soovitatavaks (Zara Mintsi ülikooliaegne õppejõud Dmitri Maksimov ei saanud tollal kaitsta doktoritööd Blokist ja kirjutas uue väitekirja Lermontovist).

Meie artiklitega oma kahtlaste uurimisobjektide kohta oli väga raske, praktiliselt võimatu minna pealinna instituutidesse ja ajakirjadesse. Tartus aga, kuigi olime neil aastatel absoluutselt väljaspool kohalike ülemuste ideoloogilisi kahtlustusi, olid avaldamistingimused enam kui kasinad: ajaloo- ja keeleteaduskonna teadustööde kogumik pandi kokku kord mitme aasta peale (sest eesti kolleegid ei paistnud silma teadusliku viljakusega), selles kogumikus anti meile – võtkem arvesse, et avaldamissoove esitasid kümmekond kateedrit – pisike nurgake: maksimaalselt kaks-kolm trükipoognat. Me tahtsime saada rohkem ruumi, käisime peale, meile öeldi ära, suhted muutusid pingeliseks. Kõige rohkem oli meie vastu toimetuskolleegiumi esimees eesti rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste. Oli palja silmagagi näha, et ta on äge venevastane natsionalist, kuid, nagu selgus perestroika perioodil, oli ta peale selle veel palju aastaid seotud KGBga!² Suurepä- rane kooslus, kuid Eesti oludes (aga võib-olla kogu Nõukogude Liidu oludes) hoopiski mitte nii paradoksaalne kui võiks arvata. Tehes koostööd organitega, ei tulnud talle, Laugastele, ilmselt pähegi, et meid oleks saanud ka ideoloogiliselt sisse vedada; kuid tema salasidemed võimaldasid tal olla meile ära öeldes jultunult enesekindel. Tühine teadlane, kõige loomingulise ja andeka kadestaja (ta ei teinud takistusi mitte ainult venelastele, vaid ka oma andekatele rahvuskaaslastele), kuid ülikoolis tundis ta end väga kindlalt.

Kui me 1957. aastal saime teada, et valmistutakse slavistide IV rahvusvaheliseks konverentsiks Moskvas (see toimus 1958. aastal), siis, minnes mööda teaduskonna toimetuskolleegiumist, kes jaotas trükitoodangu mahtusid ja kinnitas kõik väljaanded nende trükkisaatmisel, läksin ma Klementi juurde ja palusin talt julgesti luba eraldada ülikooli fondist meie kateedri jaoks eriköide lisaks sellele, mida andis meile teaduskond. Et kui tore oleks rahvusvahelisele konverentsile minna, kaasas Tartu ülikooli erikogumik. Ja rektor lubas, andis meile selle köite tegemiseks loa! Võib vaid ette kujutada Laugaste hämmeldust ja viha. Ta otsustas kätte maksta sellega, et oli köite trükkilubamisel eriti range. Marineeris meie käsikirja kaua, mitu korda saatis juba valmis kogumiku meile tagasi. „Näete, need leheküljed siin on teil parandustest liiga kirjud, need tuleb ümber kirjutada.” Kirjutasime ümber. Jälle: “Retsensioon selle artikli kohta on tühisõnaline, seda ei saa tõsiselt võtta.” Vahetasime välja uue, üksikasjalikuma retsensiooni vastu. Just siis leiutasingi ma viisi, kuidas kirjutada ulatuslikke võltsretsensioone, ma nimetasin selle “ümberpööratud perspektiivi meetodiks”: retsensioon tugines viimasele kui ühele parandusele, mis olid artikli lõplikku varianti juba sisse viidud. Näiteks kui oli juurde kleebitud lõik arhiivis avastatud dokumendi kohta, siis retsensent kirjutas: “Oleks hea arvestada siinkohal veel ka nii- ja niisuguse dokumendiga, mida säili- tatakse seal ja seal.” Kui autor oli mõnd lauset parandanud, siis tsiteeris retsensent kõigepealt esialgset teksti ja lisas, et see on stiililt kohmakas, parem oleks öelda nii – ja tõi ära autori uue variandi. Nii kogunes vähemalt kümme kuni viisteist märkust, retsensioon venis kahe-kolme lehekülje pikkuseks ja autor kirjutas retsensiooni lõppu oma käega: “Kõik märkused on arvesse võetud, artikkel on ümber tehtud.” Laugaste oli endast välja minemas, kuid ei saanud meie vastu enam midagi ette võtta, kogumik tuli trükki lubada.

Nii ilmuski 1958. aasta suvel „Töid vene ja slaavi filoloogia alalt” esimene köide. „Pühendatud slavistide IV rahvusvahelisele kongressile”. 14 trükipoognat. Adamsi, Lotmani, Jegorovi, Issakovi, Mintsi (koos Piiteri tšehhi kirjanduse eriteadlase O. Malevitšiga), A. Ambuse artiklid. Kaks artiklit lingvistika vallast. Teab mis avastusi kogumik muidugi ei pakkunud, kuid meile tähendas selle ilmumine murrangut, see oli meie arvukate väljaannete alguseks. Tartu ülikooli toimetised hakkasid ilmuma 1893. aastal, neid on avaldatud juba 100 aastat. Kuid meie tööde esimese kogumiku järjekorranumber oli alles 65! Keskelt läbi üks kogumik aastas, noh, ehk veidi rohkem, kui arvesse võtta kaht vaheaega, kaht maailmasõda.³ Praegu aga küünib Tartu ülikooli toimetiste number peaaegu tuhandendani, st et viimase 35 aastaga on ilmunud 900 köidet! Mui on hea meel, et see intensiivistumine sai teoks ka meie abil, oleme andnud ülikooli teaduslikku varasalve peaaegu sada eri köidet. Ja jällegi, kui poleks olnud Klementit, siis ei oleks nendest 900 raamatust suur osa ilmavalgust näinud.

Me organiseerisime peaaegu tervest kateedri koosseisust Tartu ülikooli delegatsiooni slavistide IV kongressile ja sõitsime Moskvasse, kaasas paarkümmend eksemplari „Toimetiste‟ esimest köidet. 25 eksemplari andis rektor meile tasuta, et kinkida need nimekatele kirjandusteadlastele ja kirjanikele, teised 25 eksemplari palusime kaasa müümiseks, mõned eksemplarid olime ostnud oma raha eest. Müüjad olime küll viletsad: andsime raamatupakid Moskva ülikooli raamatukioski müüjale (kongress toimus ülikooli kõrghoones), too lubas nad mõõduka protsendi eest maha müüa, kuid kongressi lõpuks oli ta miskipärast kadunud, ja mingeid jälgi temast meil leida ei õnnestunud; lõime käega, Jumal tänatud, meie raamatupidamine oli kas asja unustanud või meile andestanud, kuid nende 25 kaotsiläinud eksemplari eest meilt raha ei nõutud. See-eest jagasime ligikaudu sada eksemplari väga suurejooneliselt laiali: peale silmapaistvate kolleegide, kodu- ja välismaa kirjandusteadlaste, saatsime eksemplare mõnedele liberaalsetele kirjanikele: Ehrenburgile, Tšukovskile, Leonovile, Fedinile (tedagi peeti tol ajal liberaaliks!). Me saime neilt toetavaid ja heatahtlikke arvamusi kogumiku kohta. Eriti tänulikud olime Kornei Tšukovskile, kes ka hiljem toetas meid kiitvate kirjadega. Pakk selliseid vastukajasid peos, läksin rektori juurde, ta oli väga rahul ja lubas meil ka järgmisel aastal kateedri kogumiku avaldada.

Nii läkski asi liikuma. Kuidas Laugaste ka ei sekeldanud, kui palju ta ka meile kaikaid kodaratesse ei loopinud, aga avaldamisel oli juba hoog sees! Ilmusid „Töid vene ja slaavi filoloogia alalt” teine, kolmas ja neljas köide. Igal aastal üks. Iga järgmine oli eelmisest tüsedam. Aga ka huvitavam ja sisukam. Kahekümnendaid numbreid kandvad köited (see oli juba 1970. aastatel) olid juba peaaegu 30 trükipoogna paksused. Tõsi, oli ka dramaatilisi episoode: mõni köide keelati ära, viivitati nimme trükkimisega, ei lubatud üle 10 poogna suuruseid kogumikke teha jms, kuid olime juba endast teada andnud, meid tunti kogu maailmas. Hoog oli sees! Olgu Klement selle eest igavesti tänatud!

Väiksemad ei olnud Klementi teened ka semiootika arendamisel: ta andis meile loa suvekoolide korraldamiseks ja, mis peaasi, iga-aastaseks trükiväljaandeks, „Töödega‟ paralleelselt ilmuvateks semiootikaköideteks, mis samuti aastast aastasse üha tüsedamaks muutusid: „Semiootika‟ viies ja kuues köide olid juba üle 30 trükipoogna, edestades seega tavalisi „Töid‟. Hiljem hakati meid suruma kümne trükipoogna raamidesse. Tuli sellega arvestada.

Kateedri töö strukturalistlik ja semiootiline kallak sai alguse nii. Juba 1950. aastate alguseks olid kõik haritud inimesed lugenud ja kuulnud sõna “küberneetika”, aga mis selle termini taga peitus, ei teadnud peaaegu mitte keegi; teati ainult, et see on imperialismi teeniv idealistlik õpetus. Midagi umbes samasugust toimus aastakümne keskel ka mõistega “strukturalism”. Ma mäletan, et käisin lingvistist naabri käest seletust küsimas, aga ka tema ei osanud midagi asjalikku öelda, sest ei teadnud isegi.

Küberneetika valdkonnas avas meie silmad Norbert Wieneri raamat “Küberneetika ja ühiskond”, mille ajakiri Inostrannaja Literatura avaldas 1958. aastal. Herzen on omal ajal kirjutanud Hegeli filosoofia vapustavast mõjust; mind pööras täpselt samuti ümber Wieneri raamat: kõik hägused kahtlused seoses “vabaduse kui tunnetatud paratamatusega” ja ühesuunalise ülevalt alla suunduva jäiga determinismiga hajusid ja leidsid lahenduse. Ma tegin viivitamatult ettekande meie metodoloogilisel seminaril ning mäletan selgesti, otsekui olnuks see eile, elavat ja loovat mõttelõõma, mis sõna otseses mõttes peegeldus Juri Lotmani näol: tagasiside ning vabaduse ja valiku dialektiline mõistmine näitasid totalitaarsete režiimide nii filosoofilist kui ka sotsiaalset ja poliitilist absurdsust!

Kirjandusteadusliku strukturalismi loomisel, millega Lotman viiekümnendate aastate lõpus nii intensiivselt tegeles, olid aluseks Claude Lévi-Straussi, Roman Jakobsoni ja Nikolai Trubetzkoy tööd. Lotmani enda raamat “Loengud strukturaalsest poeetikast. 1. anne (Sissejuhatus, värsiteooria)”, mis ilmus sarja “Semiootika. Töid märgisüsteemide alalt” esimese köitena (Tartu, 1964), sai omakorda aluseks strukturalismi arengule kirjandusteaduses üle kogu maailma.

1961. aasta septembris toimus Gorkis (Nižni-Novgorodis) nõupidamine, mis oli pühendatud matemaatiliste meetodite rakendamisele ilukirjanduskeele uurimisel. Selle töös osalesid aktiivselt akadeemik Andrei Kolmogorov ja rühm tema kaastöölisi, kes selle probleemiga tegelesid; ettekandeid oli ka paljudelt lingvistidelt (Vjatšeslav Ivanov, Ilja Revzin, Dmitri Segal, A. Zolkov jt). Selle nõupidamise hea teaduslik maine ja teade, et akadeemilise Slaavi Instituudi baasil, kus paljud Gorki nõupidamisest osavõtjad töötasid, on koostamisel programmiline strukturalistlik kogumik “Strukturalistlikud ja tüpoloogilised uurimused” (ilmus Moskvas

1962. aastal) – kõik see ajendas Juri Lotmanit tutvuma Moskva lingvistide-strukturalistidega. Nendega kooskõlastatult hakkas ta ette valmistama ulatuslikku strukturalismialast konverentsi Tartu ülikoolis. Osa võtta soovijate arv muudkui kasvas, sellesse lülitusid orientalistid, filosoofid ja folkloristid; ainevaldkond laienes kogu semiootika lõpututele avarustele. Semiootika, teadus märgisüsteemidest, hõlmab ju tegelikult inimkultuuri kogu mitmekesisust, semiootika piiridest jääb välja ainult puhas füsioloogia (gastronoomilised ja seksuaalsed aspektid – aga ka nendes valdkondades toob kultuur võimukalt sisse märgi mõiste). Seepärast otsustati korraldada konverents hoopis semiootikast.

Parteiortodoksid ei olnud strukturalismigi veel kahtlaste asjade killast välja arvanud, kartsime, et uus termin “semiootika” tekitab veel suuremat hirmu. Hakkasime mõtlema Štšedrini mõistukõnepõhimõttest lähtudes: „Kuidas seda küll segasemalt väljendada?‟ Suurepärase nimetuse mõtles välja Moskva matemaatik V. A. Uspenski: „sekundaarsed modelleerivad süsteemid‟. Tark ja arusaamatu… Nii läkski käibesse: „Sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool.‟

Fjodor Klement lubas kasutada konverentsi läbiviimiseks (ja andis selleks ka raha) üliõpilaste suvepuhkuse ajal tühjalt seisvat Kääriku spordibaasi, siit sugeneski idee pidada konverentse suvel ja regulaarselt, intervalliga kaks aastat. Et nad aga oleksid võimalikult vähem formaalsed, et oleks nii ettekandeid, esinemisi, diskussioone ja dialooge kui ka vestlusi ja kohtumisi, siis nimetasime nad suvekooliks.

Kääriku spordibaas on Tartust 40 km lõunapool. See on nn Eesti Šveits: künklik maastik, järved, väikesed jõed, mets… See on väga ilus ja vaikne koht. Ühiselamu magamiskorpuses oli paarkümmend kahekohalist tuba, sealsamas kõrval söökla ja õppekorpus. Kuivõrd kohtade arv oli piiratud ja kõrvalisi nuuskijaid me siin näha ei soovinud, siis enne iga suvekooli koostati osavõtjate nimekiri ja anti kutsed ning vormiliselt võisid Käärikul suvekooli ajal elada ainult need, kellel niisugune kutse oli. Aga muidugi imbusid nuuskurid kuidagimoodi ikka sisse nii ühiselamusse kui ka koosolekutele.

Võimatu on neist ettekannetest isegi lühiülevaadet anda, pealegi on, tänu Jumalale, rõhuv enamik materjalidest avaldatud suvekoolide ettekannete teesides ja semiootikakogumikes. Ütlen vaid niipalju, et mitte midagi võrreldavat oma uudsuse, ereduse, tulemuslikkuse, inimliku avameelsuseja solidaarsuse poolest pole ma oma pool sajandit kestnud teadusliku tegevuse kestel näinud. Kümme- kaksteist pingelist päeva andsid nii palju ideid ja olid nii stimuleerivad, et sellest jätkus mitmeks aastaks. Veelgi enam, kogu meie edaspidine loominguline elu oleks nagu ammutanud oma jõu nendest suvekoolidest.

Kui palju tuli suvekoolidesse andekaid noori teadlasi! Kui palju andis meile kõigile suhtlemine vanameestega. Teise suvekooli tulid Roman Jakobson ja P. G. Bogatõrjov (esimesel tuli Vjatšeslav Ivanovi abil mitmes Moskva instantsis vaeva näha, et suvekooli sõiduks „luba‟ saada).

Ma ei unusta kunagi Jakobsoni mälestusteõhtut kaminasaalis: hämar ruum, valgust ei süüdatud, tohutus kaminas põlesid hiiglaslikud halud, kaminatule vastuhelk veikles juustaja näol, kes küsimusele, kas tal kaminatule paistel palav ei ole, vastas: “Ei, mul on palav mälestustest.” Jakobson jutustas oma üliõpilasaastatest Moskva ülikoolis, filoloogiaringi loomisest, 1917. aastast… Kui kahju, et meil kellelgi ei olnud siis magnetofoni.

Suvekoolid toimusid 1964., 1966., 1968. ja 1970. aastal. Siis löödi Klement minema, hakati kateedrit taga kiusama ja suvekoolid keelati ära, kuid Tartu koolkond oli juba oma juured sügavale ja kaugele ajanud, teda välja juurida oli väga raske. Kõigist piirangutest ja keeldudest hoolimata eksisteeris kateeder edasi, arenes ja püüdis regulaarselt avaldada oma teaduskogumikke ning korraldas konverentse… Praegu on kateedril uued raskused. Ma olen väga mures vene filoloogia osakonna ja kateedri saatuse pärast. Issand, säilita kateeder ja ära lase kustuda tulel, mis lõi loitma nii traagilistel aastatel!

*

28. oktoobril 1993. aastal suri pärast rasket haigust Juri Lotman. Tema lahkumine oli oluliseks piirjooneks, see lõpetas tähtsa ajajärgu Tartu ülikooli ajaloos, rääkimata kogu kodumaisest teadusest. Loodame, et õpilased jätkavad õpetaja tööd, et Tartu semiootika ja vene filoloogia kateedrid on tugevad ja püsivad kaua, kuid ikkagi on tunne, et üks oluline etapp meie ajaloos ja teaduses on lõpule jõudnud. Selle perioodi kohta kirjutatakse veel üksikasjalikke uurimusi, seni aga pakume lugejale need esialgsed märkmed Tartu koolkonna kujunemise algaastatest. Nad on kirja pandud veel Juri Lotmani eluajal ja ei tahaks neid teise tonaalsusesse üle kanda.

Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa

U istokov tartuskoj školy. Vospominanija о 1950-h godah// Novoe Literaturnoe Obozrenie, kd 8,1994, lk 78–98.