Priit Kruus
Tasandiku vaevad
“Mägede vaevad olid meie taga. Meie ees olid tasandiku vaevad”
(Bertolt Brecht).
“Hektor, kas ellu veel jääda sa lootsid, kui pistsid Patroklost?”
(Homeros).
Eesliide “post-” sõnas “postmodernism” tähistab jõudmist “tasandikule”, kui on jäetud selja taha progressiivse kõrgaja ehk “mägede vaevad”. Vormiline uuenduslikkus ja kiiresti muutuv maailm (ja selle kujutamine) jõuab teatud piirini. Tempo aeglustub, käes on kättevõidetud eripalgeliste vormide ja võtete paljusus.
Jälgides praegu Eestis toimuvat kirjandusuurija pilguga, ei ole näha loojate jaoks ületamist ootavaid kõrgusi, samuti ei hoova juurde teoreetiliste ja kultuurivooluliste pingutusega kaasnevat akadeemilist adrenaliini. Ja kui kohati nirisebki, siis igal juhul mitte eelmise sajandi lõpuga võrreldavas koguses. Silma torkavad eelkõige tõdemused, et eesti kirjanduse üheksakümnendate aastate kaanon on valmis, nullindate suhtes on aga palju kõhklusi. Mullu ajakirjas Looming toimunud arutelu nullindate kirjanduse üle[1]sisaldas sümptomeid, mida võib kokku võtta järgmiste sõnadega: pluralism, väärtuste kadumine, teoreetiline segadus. On tähelepanuväärne, et seda kõike märgitakse ajal, mil postmodernismi lõppu on kuulutatud juba aastaid.
Postmodernism mõistena[2] on aga ammu kõrvale lükatud ja seda peamiselt kahel põhjusel: termin ise on ära kulunud ja selle lõppu on Läänes mitu korda kuulutatud; postmodernismi teooriad on aga osutunud omavahel võrreldes liiga vastukäivateks ja liiga retoorilisteks ning neile on Eestis leitud seni vähe sobivaid omamaiseid näiteid.
Tundub, et postmodernismi mõistet tutvustati Eestis üheksakümnendatel enne tema adekvaatseks muutumist meie kultuuripildis. Üheksakümnendate murrangut ei saa pidada täiel määral postmodernistlikuks pöördeks seetõttu, et see oli suunatud murrang. Sel ajal teenis ka postmodernismi tutvustamine eesmärki teha eesti kirjandus “moodsamaks”. Üheksakümnendad olid kirjandusliku establishment’i arendamise aeg, mille suundumuseks oli piire lammutades eesti kirjandus Lääne omaga sarnasemaks muuta. Kõik need ootused olid seotud sihipärase tegevusega, mille tulemusel aga ei muutunud postmodernismi loogika publiku jaoks veel arusaadavaks.
Sel ajal toimuv oli aga alles esimene sõlm. Järgmised sõlmed on tekkimas uuel sajandil. Nüüdseks on laialdaselt kinnistunud Eestis postmodernistliku olukorra tunnused, nagu tehnoloogia-, meedia- ja tarbijakesksus, piiride kadumine pop- ja kõrgkultuuri vahel (ja ühesuguste võtete kasutamine nende turundamisel). Eriti iseenesestmõistetavalt suhtuvad kõigesse sellesse need, kes on jõudnud kultuurilise (enese)teadvustamiseni ikka nullindate ajal – praegused gümnasistid ja tudengid.
Alan Kirby väidab Lääne ülikooliprogramme näiteks tuues, et 20. sajandi postmodernismi kaanonisse kuuluvad kirjandusteosed ei ole nende jaoks “nüüdisaegsed”, ja toob põhjuseks selle, et briti postmodernistlik kirjandus ei ole uuenenud. Kuid mida ütleb see briti kirjanduskaanoni-keskne lähenemine Eesti kohta? Kas meie praegused õpilased ja üliõpilased, kes on lugenud Fowlesi ja Vonneguti, mõõdavad postmodernistliku kirjanduse nüüdisaegsust nende pool sajandit vanade tekstide järgi? Ja kui nad seda teeksidki, jääks meie enda kirjanduses toimuv sellest järeldusest ikka puutumata.
Ilma iroonia või mängulisuseta (millega ka Kirby iseloomustab postmodernismi) ei ole võimalik seletada enamikku Eesti koolide ainekavas[3]olevast uuemast kirjandusest (Andrus Kivirähk, Karl Martin Sinijärv, Aare Pilv ja Aapo Ilves on vaid üksikud näited). Kui nad kõik oleksid eelmise sajandi autorid, võiks postmodernismi ka siinmail surnuks tunnistada ehk muuta selle lõpetamine sarnaseks progressiivseks liikumiseks, nagu oli alles eelmisel kümnendil selle otsimine. Kuid mainitud autoritele (kes ka ise jätkuvalt kirjutavad) on hoopis lisandumas uusi, kelle looming ei tee sugugi lõppu ei irooniale, vormimängudele ega žanrihägustamisele – säravaim näide Siim Nurklik teosega “Kas ma olen nüüd elus” (2010).
Oluline indikaator on viimane luule aastaülevaade, kus märgatakse, et uute autorite (nt Tuuli Taul, Helena Läks) looming on “irooniakihiga, mille taha on varjunud luulemina pehmem ja lüürilisem pool”,[4]eriti torkab silma aga see, et luulekäsitlus, mis muidu soovib tekitada ranget hierarhilist jaotust (kasutades lausa klassitsistlikke määratlusi, nagu “kunstiväärtuslik luule”, “vormi ja vaimu väljendusühtsus”), liigitab ometi Wimbergi teadlikult diletantliku luulekogu “Wabastatud wärsid” sellesama kunstiväärtusliku luule alla põhjendustega, mis teeksid heameelt postmodernismi autoriteetidele: “topeltmäng”, “infantiilsuse ja iroonia hubisevus”, “luulemina skisofreenilisus”.[5]
Seega, mida teha, kui laibaks tunnistatud postmodernism koputab jonnakalt seestpoolt kirstukaanele, kuigi matuselised peavad sama sihikindlalt mälestuskõnesid? Kuidas tõmmata piirjooni postmodernismi ja sellele järgneva vahele?
Eric Gans seletab, et postpostmodernism järgneb “kõrgkultuurile”, mis kestab alates Homerosest kuni külma sõjani. Ta selgitab Achilleuse vimma abil kõrgkultuuri ülesannet, milleks on ihade rahuldamise edasilükkamine (Achilleus peab alluma Agamemnoni autoriteedile, kui viimane võtab temalt ära Briseise). Achilleuse vimm Agamemnoni vastu aga tähendas ka jonni – otsust mitte sõdida, lastes ajaloolisel sõjal omasoodu kulgeda ja Hektoril võidutseda. Seda kõike hoolimata rahvuskaaslaste hukkumisest, mida kangelase tegevusetus põhjustas. Lahinguväljale naasis ta siis, kui selleks oli möödapääsmatu isiklik põhjus – maksta kätte nõbu Patroklose tapmise eest.
Kas tänases Eestis on objekti, mille (verbaalset) ründamist, irooniaga pillutamist või tarbekaubastamist me välja ei kannata? Kui Läänes maeti postmodernismi apoliitilisus ja multi-kulti-liberaalsus New Yorgi kaksiktornide rusude alla, siis Eestis on ka pärast Pronksiööd jätkunud eneseirooniline suhtumine rahvuskuvandisse, mis on igapäevaseks praktikaks eesti nüüdisluules (nt Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot”, Indrek Koffi “Eestluse elujõust”).
Eestil on veel ees taoline vapustus, mis tõmbaks meid välja grotesksest ja mängulisest sotsiaalkriitikast[6]ja seaks üles midagi, millesse suhtutaks topeltkoodita (aga pärast Vabadussõja võidusamba püstitamisega kaasnenud sündmusi on see mõistagi keeruline). Mullu tõstis rahvavalgustuslik suurprojekt “Ühtse Eesti suurkogu” rambivalgusesse meie kodanikuuhkuse, kuid ärkamisaja taastootmise asemel toimus pealtvaatajate osalusega performance, mis jättis publiku passiivsesse hirnuja-rolli, ning kuigi projekt võis olla kantud siirast soovist, muundus see harjumuspäraseks küüniliseks meediamanipulatsiooni jäljenduseks, millest üheskoos ka varjamatut mängulusti tunti.
Arvata on, et jääme veel mõneks ajaks “tasandikule”, otsides uut vertikaalset dünaamikat, põhjust tõusta kõrgemale iseenda sisetõmblustest – midagi, mille eest võidelda. Selleks aga tuleb meil Achilleuse kombel oodata, kuni Patroklos tapetakse.
“… aga võin ka natuke aega lihtsalt kuulata, sünkroonis naeratada, soojus ja heldus ja nii, midagi toodab seegi, või tavalisi automaatküsimusi esitada, uudishimu, kaasaelamine, või siis kellegagi tõesti isiklikumat laadi dialoog üles võtta, kellega oleks vaja olukorda parandada, keda lähemasse ringi tõsta, huvitav kus nemad sotsiaalselt paiknevad, tema läbi saab uusi tutvusi, tema läbi häid ideid, kelle ma peaksin valima, aga peamine et silma vaatan ja detaile mäletan, sel juhul muretsema ei pea, korralik tulemus ka keskpärase sooritusega.”[7]
[1] Vt eelkõige: T. Hennoste, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Looming, 2009, nr 9, lk 1271–1280; M. Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. Looming, 2009, nr 10, lk 1410–1425;J. Kaus, Liiga palju paljusust. Looming, 2009, nr 12, lk 1687–1695; P. Viires, Twilight Zone. Nullindad kui hämar-ala. Looming, 2010, nr 2, lk 273–282.
[2] Postmodernismi mõiste kasutamise ajaloo kohta eesti kirjanduskriitikas ja -teaduses vt: P. Viires, Postmodernism eesti kirjanduskultuuris. Tartu, 2006.
[3] Vt Gümnaasiumi keele ja kirjanduse ainekava, kursus “Uuem kirjandus”, http://www.hm.ee/index.php? popup = download&id =10841
[4] M. Oidsalu, P. Piik, Luuleaasta 2010. Looming, 2011, nr 3, lk 387.
[5] Sealsamas, lk 392.
[6] Selle kohta pikemalt vt: P. Kruus, Proovime olla ventiilideta. Eesti Ekspress, 10. 07.2010. http://www.ekspress.ee/news/arvamus/ arvamus/priit-kruus-proovime-olla-ventiilideta.d?id=32052809
[7] S. Nurklik, Kas ma olen nüüd elus. Tallinn, 2010, lk 47.