Mardi Valgemäe
Teater ja kultus

Olles ilmselt näinud Pompeiuse teatri püstitamist Roomas (avati aastal 55 e.m.a), kirjutab Vergilius eepose “Aeneis” esimeses laulus, kuidas Aafrika põhjarannikul ehitatakse Kartaago linna, mille võlude hulka kuulub ka näitekunsti viljelemine. Ants Orase tõlkes kõlavad need värsid järgmiselt: “Siin ühed kaevavad valgmat ja teistel, kel teoksil teaater, / ju alusmüü­ristik koos; juba mäe seest määratuid sambaid / raiub ja kangutab jõuk lava peatselt tekkiva ehteks.”1 Autor on kasutanud ohtralt loomevabadust. Jälgib ju Vergiliuse teoses Kartaago teatri ehitamist mütoloogiline Trooja kangelane Aeneas, kes on oma tegelikult kunagi 13. sajandil e.m.a hävitet kodupaigast teel Itaaliasse, et asutada seal Rooma linn ning muserdada sellega Romuluse ja Remuse legendi. Samuti on täiesti ebatõenäoline, et Kartaagos oleks ehitatud teatreid enne kui Kreekas. Küll aga on arheoloogid tõestanud, et kolmsada aastat pärast Kartaago täielikku purustamist püstitasid roomlased 2. sajandil m.a.j sinna oma kiviteatri.2 Kaks sajandit hiljem, täpsemalt 370. aasta sügisel, läheb Numiidias sündinud noor Aurelius Augustinus Kartaagosse kõnekunsti õppima. Temast saab prohvet Mani jünger ning ta avastab rooma lavakunsti võlud. “Teater vaimustas mind,” kirjutab Augustinus “Pihtimustes” (3.2). Hüljanud maniluse ning saanud kristlaseks (ja hiljem pühakuks), taunib ta muidugi teatrit, Terentiuse näidendeid ja eriti teatritegijaid, ent Augustinuse tudengipõlve harrastused seostuvad siinse teemaga vähemalt kahes mõttes. Esiteks, tema mea culpa kinnitab, et rooma Aafrika provintsides tehti veel 4. sajandi lõpupoole teatrit. Teiseks, uue ajaarvamise esimestel sajanditel pidi kristlus võistlema mitte ainult kreeka ja rooma jumalustega või Augustinusele imponeerinud manilusega, vaid ka paljude teiste usulahkudega, sealhulgas Lähis-Idast tulnud orgiastiliste kultustega.

Teatud mõttes tehti teatrit juba muinasajal, eriti kui arvestada igivanade, mineviku uttu haihtunud ürgkogukondlike rituaalide ja usutalitustega. Keskaegsete kristlike liturgiliste lavastuste eeskujul võime ju teatraalseks tunnistada ka Egiptuses esitatud Osirise kannatusmängud, mille hieroglüüfkirja märkides tekst, mis valmis kunagi 14. või 13. sajandil e.m.a, raiuti 2. sajandil e.m.a Edfus asuva Horose templi seintesse.3 Kreeka-Rooma ajajärgul, pärast Aleksander Suure surma, arvasid Egiptust valitsenud Ptolemaiosed, et nad põlvnevad kreeka teatrijumalast Dionysosest, ning harrastasid läänelikku lavakunsti, esitades peamiselt Euripidese ja Menandrose näidendeid. Paljudest tookordseist Aleksandria lavahooneist on säilinud vaid väike rooma kiviteater (või odeion või valitsuse koosolekusaal ehk bouleuterion).4 Sellal kui renessansiajastust saadik on kreeka dramaturgiat ja teatrit peetud Lääne lavatraditsiooni esivanemaiks (roomlast Terentiust muidugi juba keskajal), on Lähis-Idast tulnud viljakusjumalanna, ürgema (Magna Mater) Kybele ja tema teisikutega seotud klassikalise ajastu ritualistlike vaatemängude pärandile ja selle arhitektuurilistele säilmetele pööratud vähe tähelepanu. Niisugustes paikades esitatud riitus, kui ka mitte just salajane, siis ikkagi piiratud osavõtjatega usunditavand, mille kristlased aja jooksul hävitasid, võis levida juba enne 5. sajandit e.m.a Väike-Aasiast Kreekasse, 3. sajandil e.m.a Rooma ning meie ajaarvamise alguses keltide territooriumile, mida vallutajad roomlased kutsusid Galliaks. Vaatleksime siin kolme sellist kultuseteatrit, esimene neist kreeklaste, teised kaks roomlaste mõjupiirkonnas.

Delos

Kui Sokrates oli surma mõistetud, ei saadud surmaotsust kohe täita, “sest järgmisel päeval pidi ohvrilaev noorte neidude ja noormeestega sõitma Delose saarele, et ohverdada Apolloni templis tänutäheks selle eest, et Theseus kord tappis Kreeta saarel labürindis elava Minotaurose, kellele ateenlased kuningas Minose käsul igal üheksandal aastal pidid ohvriks saatma seitse noormeest ja neiut. Ohvrilaeva äraolekul Ateenist aga ei lubanud komme, mis oli saanud seaduseks, täita ühtegi surmaotsust. Ei teatud kunagi täpselt, millal laev tuultest olenevalt Ateeni tagasi jõudis. Sokratese puhul oli ohvrilaeva retk Delose saarele ja tagasi võtnud kolmkümmend päeva aega”.5

Nii jutustab Gert Helbemäe 1960. aastal paguluses ilmunud romaanis “Ohvrilaev”, mis tegeleb küll pigem Tallinnaga kui Ateena või Delosega, aga vaimusilmas viib Helbemäe teos lugeja pühimale Kreeka saarele, kus kultusetalituste sooritamisega hõimudevahelisi tülisid lahendati. Delosel tantsis, väidab Plutarchos “Paralleelseis elulugudes” (lahknedes küll sellega tunduvalt teistest allikatest), Kreetast tulnud Theseus koos noorte ateenlastega kuretantsu, mis olevat meenutanud Knossose labürindi keerdkäike (“The­seus”, 21). Delosel asuvad ka kahe klassikalise teatri varemed. Enam kui viie tuhande istekohaga suures teatris, mille ehitamisega alustati 4. sajandil e.m.a, lavastati Apolloni auks peetud ülekreekaliste pidustuste raames näidendeid. Selle restaureeritud orkestra, ent võrdlemisi halvasti säilinud kumera istmestiku (cavea) vahetus läheduses asuvate elumajade mo­saiikpõrandail on kujutatud nii teatrimaske kui pantri seljas istuvat Dionysost, kelle kohalikku, teatrist tükk maad põhja pool paiknevat pühamut kaunistavad suured õhutõrjekahuritena taeva poole sihitud valgest kivist fallosed. Teatrist ida pool asuvate hoonete vahel kõndides võib tabada omapärast konnade krooksumist, mis kõlab enam-vähem nii, nagu Aristophanes on selle oma komöödias kirja pannud. Eesti konnade kõnelusi ma vaevalt mäletan. Ameerika konnad, vähemalt Henry David Thoreau kodukoha omad, häälitsevad – eriti kuna autor kalambuuritseb siin sõnaga “purjus” (drunk) – ühetooniliselt “tr-r-r-oonk, tr-r-r-oonk, tr-r-r-oonk”. Aristophanese “Konnades” seevastu vesteldakse palju nüansirikkamalt, nii nagu kuulsin seda Delose saarel: “Brek-kek-kek-kex, ko-ax, ko-ax, brek-kek-kek-kex, ko-ax, ko-ax”. Siis vahele paar korda “rib-et, rib-et” – ja jälle Aristophanese “Brek-kek-kek-kex, ko-ax, ko-ax”.6  

Kui suurest teatrist tükk maad kirdesse ja siis mäest üles kõndida, jõuame sinna, kus sfinkside skulptuurid kord kuulutasid, et ollakse Egiptuse jumaluste piirkonnas, mida valitsevad Isis ja Serapis (Osirise hilisem variant). Edasi viibki tee Süüria viljakusjumalanna, ürgema Kybele teisiku Atargatise ja tema kaasa Hadadi pühamusse, millest on säilinud vaid 2. sajandil e.m.a püstitet teatri paar armetut istme­rida. Algselt ilutses selles kultuseteatris, mille läbimõõduks on 27 meetrit, kaksteist rida poolkaares istmeid, kuhu mahtus neli- kuni viissada pealtvaatajat ja mida ümbritses ligi kahe meetri kõrgune kumer sein. Hoburauakujulise mosaiikpõrandaga orkestra läbimõõt oli 11 meetrit. Lava kui niisugust ei olnud. Raidkiri räägib aga teatri terrassidel asunud kuni kuue meetri sügavusest veekogust, mille pindala oli 6,55 x 3,90 meetrit ja mis võimaldas seega rituaalikohast jumalanna kümblust. (Teise raidkirja järgi teame, et teater ehitati preester Nikostratose eestvedamisel umbes saja inimese poolt annetet rahadega.) Kolmest küljest cavea’t ümbritsevates sammaskodades asetsesid kaks tsisterni, milles hoiti pühitsetud kalu, sest Atargatist kujutati poolenisti naisena ja poolenisti kalana. Seepärast ei söönud süürlased kala.7 Atargatis, klassikalisel ajastul laialt levinud ürgema variant, sulas hiljem ühte neitsi Maarjaga,8 ning mõjutas kristlust mitte ainult lihaga, vaid ka kalaga. Enne ristisümboli omaksvõtmist tähistas Kristust teatavasti kala: seos tulenes kreekakeelsete sõnade “Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Õnnistegija” akronüümist ICHTHYS ehk kreeka keeles “kala”.

Delosel asuvas Süüria jumaluste pühamus võidi esitada tollal üldiselt teatrite repertuaaris olnud näidendeid, sest näiteks Rooma linna Palatiumi künkale rajatud Kybele templi trepistikult vaatas ürgema auks peetud Megalensia mängudel publik ajutisel puust laval ette kantavat Plautuse “Pseudolost” (aastal 191 e.m.a) ja Kartaagos sündinud Terentiuse “Andriat” (166 e.m.a). Tõenäolisem on siiski, et Delose “näitlejad” ei teeselnud karmi saatuse ohvriks langemist mõnes Sophoklese või Euripidese tragöödias. Seal voolas soe inimveri – ja veristajaks ei olnud keegi muu kui ohver ise, kes aga ei pidanud ennast teps mitte ohvriks, vaid hoopis õnneseeneks, sest ta oli niimoodi vabatahtlikult saavutanud hingesilla Atargatisega. Sellise verejanulise usulahu põlvnemisloo on kõige selgemalt kirja pannud indo­euroopa võrdleva mütoloogia silmapaistvamaid eriteadlasi Jaan Puhvel:

“Papas’e, früügia Zeusi suguühtest Agdos’e nimelise kaljuga sündis andro­güünne ebard Agdistis; teda taltsutamaks sidusid jumalad magava Agdistise suguti puu külge; kui ta tormakalt virgus, rebenes liige, seega “taandades” Agdistise naissoost Kybeleks. Verisest mullast tärkas granaatpuu, mille õuna noppis jõe Sangarios’e tütar Nana; vili kadus ta rüppe ja viljastas tema; ta sünnitas Attis’e, kes kohitses enda meeletus andumuses Kybelele (sellest johtub Kybele ja temasarnaste jumalannade (Atargatis) eunuhh-preestrite (Galli) enesekohitsus, nagu seda kirjeldab Lukianos teoses De dea Syria)”.9

Teisel sajandil m.a.j elanud kreeklase Lukianose teost ei saa võtta kuigi tõsiselt, sest see näib olevat kirjutet – muu hulgas – Herodotose paroodiana, ent “De dea Syria” lisab jumalanna poolitamisele (14) kummalist teavet Atargatise kaladest, kes reageerivat vastutulelikult, kui neid nimepidi hüütakse (45), ning samuti detaile Galli’de enesekohitsemisest (20) ja nii nende elust kui surmast (50–52). Lukianose eakaaslane, Põhja-Aafrikast pärit ning Kartaagos tudeerinud Lucius Apuleius pilkab kerjusmunkadena naisteriideid kandvaid eunuhhpreestreid lustakas menuromaanis “Kuldne eesel” (ehk “Metamorfoosid”), kui ta kirjeldab kiilakat vanameest, üht “sellest ringihulkuvast rämpsrahvast, kes linnatänavatel ja majade vahel tsimblitel ning kõristitel pläristavad ja Süüria jumalannat kaasa tassivad, pannes seda almust koguma” (8.24). Romaani eestindaja Anne Lill selgitab raamatu märkustes, et tsitaadis esineva jumalanna nimi oli “arvatavasti Atargatis” ning et tema “teenistus võttis ekstaatilise orgia iseloomu”.10

Enamik tollaseist vabatahtlikest kohimeestest nagu hiljem barokkooperi etenduste tõmbenumbriks kujunenud kastraatidestki ei pruukinud olla põlatud hinged, nii nagu Apuleius neid kirjeldab. Need, kes end usulistel kaalutlustel olid kastreerinud, kuulusid jumalannat teenivate preestrite valitud seltskonda ning võisid süüa küpsekala, mida Jeesuski armastas. Kastreeritud kristlased, näiteks 3. sajandil tegutsenud teoloog ja kirikuisa Origenes, kes end ise kohitses, leidsid selleks kinnitust Matteuse evangeeliumist, eriti kui nad seda tegid “taevariigi pärast” (19:12). Paganate ja kristlaste vahe seisab ehk vaid selles, et Atargatise/Kybele kummardajaile ei olnud selline intiimne toiming isiklik asi, vaid nad kohitsesid end avalikult, kuni Delose hooldajad ateenlased lisasid Süüria jumalustele kodukootud kreeka armastusjumalanna Aphrodite kultuse (kes oli sündinud Kronose poolt kastreeritud taevaliku isa Uranose suguosade merresulpsatamisest) ning taltsutasid niimoodi võõramaalaste kahtlase väärtusega ekstsesse. Ei saa jätta märkimata, et Atargatise ja Kybele austajad võisid kasutada uimasteid ning kahtlemata tantsisid end enne kohitsemist ogaraks, luues oma metsiku riitusega traditsiooni, mis (oletatavasti küll ilma veristamiseta) jätkub tänapäevani islamiusuliste türklaste “keerlevate dervišitega”, kes gastroleerivad isegi Läänes ning on New Yorgi nooblimateski teatrites peadpööritavate tantsudega esinenud.

Palestrina

Kreeklastelt laenatud rooma juhusejumalanna Fortuna kuulsaimaks pühamuks ja oraakli ennustuskohaks kujunes Itaalias Latiumi maakonnas, Rooma linnast mõnikümmend kilomeetrit kagu suunas asuv iidne Praeneste, mida tänapäeval tuntakse Palestrinana. Haualeiud peamiselt 7. sajandist e.m.a viitavad sealsele varajasele, etruski sugemetega kultuurile, ning enam kui kaks millenniumi hiljem sündis vahepeal nime muutnud linnas helilooja Giovanni Pierluigi da Palestrina. Kunagi esimese aastatuhande e.m.a lõpul laiendati Fortuna Primigenia (“esmasündinu”) kultusetemplit ja -teatrit. Praeneste asulast teeb juttu Vergilius oma eepose seitsmendas laulus, kus Aenease vastu liitub teiste latiinidega (Ants Orase tõlkes) “maameeste hulk … Praeneste / kõrgelt, kindlustet mäelt”.11 Cicero vihjab omakorda seal toimunud “mängudele” (“Pro Plancio”, 26.63). Fortuna Primigenia pühamu omapära, harmoonilisus, võimsad terrassid, trepid ja sammastikud ning üldine arhitektooniline võlu kadusid keskajal enam-vähem täielikult kristlike hoonete alla. Järelklassitsistlikule ajastule ilmutas Pa­lestrina oma kolossaalset palet alles Teise maailmasõja käigus toimunud pommitamiste tagajärjel: Praeneste au ja uhkus – kuigi varemeis – kujutab endast antiigi üht imposantseimat seitsmekihilist arhitektuurimonumenti, mille kõrgel asuv, tollase arusaama kohaselt trepistik, ent tegelikult poolringikujuline cavea restaureeriti juba 17. sajandil.

Pühamu laiendamist, mida ilmselt või­maldas võlvkonstruktsioonide kasutamine, võis 1. sajandil e.m.a korraldada Lucius Cornelius Sulla.12 Sealne kultuseteater, mis rajati juba eelmise sajandi keskel (või selle viimasel veerandil), asub hiigelehitise seitsmendal “korrusel”, vahetult allpool pisikest sõõrjat juhusejumalanna templit. Teatri poolringikujulise cavea läbimõõt on 59 meetrit, seal on (nüüd) kaksteist rida laiu ja madalaid istmeid, mis mahutavad umbes tuhat pealtvaatajat. Neid piiras kord massiivne sammaskoda. Orkestra (läbimõõduga 10,5 meetrit) on aga ebatavaliselt väike. Kuna orkestra taga ei olnud alatist ske­need, arvatakse, et see võis olla ajutine ja puust, nagu Cicero poolt mainitud mängudel. Etendusi võidi anda ka cavea’st allpool asuval terrassil, mille avarast pindalast (115 x 52 meetrit) enamus on istmeilt nähtav.13 Orkestra keskel asub suur kaevu meenutav ehitis, mis võis olla seotud Praeneste oraakliga. Mida sellises teatris etendati, ei ole teada, aga pühamust leitud suur Niiluse jõega põrandamosaiik lubab oletada, et Praenestes kummardati ka Isist, kelle auks Sulla umbes aastal 80 e.m.a rajas Rooma linna pühamu (kuigi senat selle korduvalt sulges). Egiptuse viljakusjumalannat peeti vastsündinute kaitsjaks, ning see võis lihtsustada Isise omaksvõtmist Fortuna Primigenia austajate poolt.

Isis oli Osirise õde ja naine ehk Horose ema, ning seega üks olulisi tegelasi enam kui kolm tuhat aastat vanas kannatusmängus, milles tapetud ja ülestõusnud Osirisest sai surnuteriigi kohtumõistja ning allmaailma valitseja. Isise kultusele võib läheneda jällegi Apuleiuse “Kuldse eesli” kaudu, millest oli juba juttu seoses Atargatist jumaldavate kohimeestega. Apuleiuse teose viimane osa käsitleb tuntuima egiptuse jumalanna auks korraldet müsteeriumi. Pealegi kulmineerub “Kuldse eesli” süžee, mille jooksul õel ja pime Saatus (originaalis Fortuna14) loo jutustajat pidevalt nöögib, teatraalsete kujunditega ning võib seetõttu viidata Isise rituaalide ja maagia lavalistele detailidele. Romaani lõpus esinev jumalannat austava “suure protsessiooni eelvägi” koosneb ju kostümeeritud näiteseltskonnast. Sellele järgnevad miimid, siis lauljad ja moosekandid ning lõpuks maskeeritud jumalad, näiteks šaa­kalipeaga Anubis (11.8–11). Eriti kodune sellises miljöös oleks muidugi “külgekleebitud tiibadega eesel, kes kõndis mingi hädise vanamehe kõrval” (11.8). Aga võib-olla ka mitte, sest Lucius Apuleiuse jutustus eesliks muudetud Luciusest sisaldab peale sadismi ja naljade ning erootika ja armastuse (Amori ja Psyche lugu) ka terakese kibedat tõtt ning lõpeb mitmekordse irooniaga.

Raamatu finaal samastab Isise kultuse indoiraani päikesejumala Mithra omaga (11.22), mille puhul üks kommentaatoreist on märkinud, et “anda Mithra nimi Isise ülempreestrile … oleks nagu kriminaalromaani viimases peatükis teha [Rooma] paavstist Martin Luther”.15 Siis tuuakse mängu Osiris, aga kuna Luciuse unenäos esindab teda eesli nimega pühak, kes hoiab “käes türsoskeppi [ja] eefeud” (11.27), on siin tegemist pigem Dionysosega ehk siis paremal juhul roomlaste Bacchusega. Se­ga­gu autor jälgi Mithra, Osirise või Dionysosega, koondub “Kuldse eesli” viimane osa ikkagi Isise ikonograafiale ja austamisele. Ka see, et fiktiivne Lucius nimetab Praeneste pühamu laiendaja ja Isisele (ning seega ka Osirisele) Roomas peavarju mu­retseja Sulla ajal asutatud Osirise vennaskonda ning viimase auks pea jälle “päris paljaks” ajab (11.30), ei muuda midagi, sest kiilaspäiseks osutusid tollal peamiselt kahte sorti inimesed. Ühed olid Isise kummardajad ja teised rooma teatreis laia publiku võitnud rõvedate komöödiate, eriti just miimide näitlejad.16 Autor Lucius tögab seega teose peategelast Luciust, iseennast – ja usku kui niisugust.
Sanxay
Apuleiuse romaani üksikosad haakuvad mitte ainult eespool kirjeldet Delose ja Praeneste kultuseteatritega, vaid ka osakesega keltide kultuurist, ning seda peamiselt maa-alal, mida roomlased Galliaks kutsusid. Tänapäeva Prantsusmaa linnast nimega Poitiers (varem Limonum Pictonum) mõnikümmend kilomeetrit edela suunas, muistsete piktaavide territooriumil asuv Sanxay ruraalne pühamu, mis rajati esimese sajandi m.a.j lõpus või teise alguses, koosneb mõlemale poole Vonne’i jõge püstitet ehitistest, mille hulka kuuluvad tempel, kümbla ja omapärane amfiteater. Nagu Gallias tollal kombeks oli, poolitati viimaseid tihti teatriga, et lavastada gladiaatorite puhkeaegadel näidendeid ehk siis kohaliku kultusega seotud rituaale või müsteeriume. Sanxay väljakaevamistel leitud esemed lubavadki teha järeldusi usundite kohta, millele seal võidi tähelepanu pöörata.

Templi raidkirjal esinevate tähtede “POL…ME…C…R…RU” põhjal võib arvata, et Sanxay pühamu oli seotud Apolloni ja/või Mercuriusega. Liisk langeb siin viimase kasuks, sest samast hoonest leiti hästi säilinud väike (11 cm) Mercuriuse pronksskulptuur. Julius Caesari andmeil osutus Mercurius Gallia keltide lemmik­jumaluseks (“Märkmeid Gallia sõjast”, 6.17.1). Kümblast on välja kaevatud ka meile juba tuttava Attise pronksist kujuke (7,5 cm) – nagu mäletame, kohitses too Süüria viljakusjumalanna kaasa enda (Jaan Puhvli sõnutsi) “meeletus andumuses Kybelele”. Järelikult on võimalik, et peale ürgema verise usulahu valitses Sanxays ka roomlaste teekäijatekaitsja ja kaubandusjumala kultus. Siinses kontekstis peaks aga eriti huvi pakkuma see, et Sanxay teatrist leiti ka pisike, peenelt töödeldud pronksist hobusepea (3,6 cm).17 Seda leidu aitabki (arvatavasti) identifitseerida Apuleiuse romaanis esinev kujund. Kui teose peategelane Lucius eksikombel linnu asemel eesliks muutub ja teised neljajalgsed, isegi ta enda ratsahobune, teda söögisõime juurest minema kihutavad, taandub ta “solvatuna ja üksindusse pagendatuna” talli nurka ning silmab seal “keset tugisammast, mis … laepalke toetas, [keldi päritolu] jumalanna Epona kujutist” (3.26, 27).

Gallia keltide hobusekultuse märkimisväärsemaid jälgi tuleb otsida kõigepealt Inglismaalt. Oxfordist lõuna pool asuval Berkshire’i kõrgustikul on kriidise pinnasega mäeküljele raiutud sale, ent anatoomiliselt pisut kahtlase kontuuriga 111 meetrit pikk loomakuju – Uffingtoni valge hobune. Sellest on juttu siin-seal 19. sajandi ilukirjanduses, näiteks Thomas Hughesi romaanis “The Scouring of the White Horse”, ning selle vanuse üle on kaua vaieldud. Nüüd arvatakse, et see salapärane valge hobu on 1. sajandil e.m.a elanud keltide kätetöö.18 Nagu paljud teisedki meie ajaarvamise koidikul elanud usklikud, välja arvatud muidugi juudid ja kristlased Eedeni aia Eevaga ning muistsed kreeklased oma Pandoraga, ei näinud keldid naistes kurja juurt. Otse vastupidi, üheks nende heatahtlikuks ja kaitsvaks jumalannaks osutus Uffingtoni valge mäeskulptuuri lähedane sugulane, hobulastega seotud Epona, kelle enamasti küll maainimesed, aga ka paljud rooma ratsaväelased oma pühakuks valisid. Epona kultus oli juurdunud peamiselt Põhja-Gallias, ent levis mujalegi ning hõlmas hobuste, eeslite ja muulade – ning varssade – eest hoolitsemist. Teda kujutatakse enamasti emalikult istumas hobusel, muidugi naistesadulas, küllusesarv tihti süles. Tema lemmikpaikadeks kujunesid kümblad, allikad ja vabalt voolav rahulik vesi.19 Viimased iseloomustavad ka Sanxayd. See ei pruugi aga tähendada, et seal asus Epona pühamu, ja naistevihkaja rooma satiirik Juvenalis viiski Epona 1. sajandil m.a.j hobusetalli (8.157), kust Apuleius ta järgmisel sajandil leidis. Ent sinna ta lõpuks unustatigi: keegi ei tulnud 20. sajandil neid uhkeid kabjalisi päästma inglase Peter Shafferi kõmu tekitanud (ja auhinnatud) näidendis “Equus” (1973), millest hiljem tehti ka film (peaosas Richard Burton).

Sanxay teater on geomeetrilise täpsusega paigutet üle jõe asuvat templit ja teatriga samal kaldal paiknevat püha paika (fanum) siduva võrdhaarse kolmnurga tippu. Hoburauakujuline cavea, mille läbimõõt on 90 meetrit ja mille külgmised istmed – toetudes kuuele ühise keskmega, ent mitte eriti kindlale kumerale tugimüürile – olid puust (kaevamistel leiti ka palju suuri raudnaelu). Keskel olevad istmed olid raiutud kaljurahnudesse. Cavea mahutab kaheksa kuni üheksa tuhat pealtvaatajat. Peaaegu sõõrikujulisel orkestral (37,76 x 37,40 meetrit) toimusid lihtsurelike rituaalid. Mütoloogilised tegelased ja jumalad seevastu näitasid end eriteadlaste arvates vaid orkestra taga asuval pisikesel laval (4 x 9,20 meetrit).20 Ümar orkestra ja jumalad skenee kitsal katusel märgistavad klassikalise kreeka teatri ehitusstiili. Ons võimalik, et 7. sajandil e.m.a Massalia (nüüdse Marseille) rajanud joonia kreeklaste järeltulijad olid kuidagimoodi mõjutanud Sanxay teatriarhitektuuri?

Olgu sellega kuidas on, tahaks loota, et verise Süüria jumalanna ja roomlaste röövelliku eelkapitalistliku kõigevägevama kõrval imbus Sanxay kultuseteatrisse pisutki healoomulise ning loodust ja viljakust esindava Epona müsteeriumi maagiat. Tänapäeval viitavad sümboolselt sellisele sümbioosile sealsed suvised ooperi- ja muusikalavastused: Soirées Lyriques des Sanxay.

1 P. V e r g i l i u s M a r o, Aeneis. Tlk A. Oras. Lund, 1975, lk 22–23.

2 K. E. R o s, The Roman Theater at Carthage. American Journal of Archaeology, 1996, nr 3, lk 481. Ros (lk 484) oletab, et roomlased püstitasid juba 1. sajandil e.m.a Kartaagosse teatri, ent sellest ei ole leitud mingit jälge (lk 483). Teisel sajandil m.a.j ehitet teatrist teeb juttu ka advokaadina Kartaagos tegutsenud Apuleius (“Õilmed”, 18).

3 The Triumph of Horus: An Ancient Egyptian Sacred Drama. Trans. and ed. H. W. Fairman. London, 1974, lk 27, 35.

4 R. G i l l a m, Performance and Drama in Ancient Egypt. London, 2005, lk 128–131; F. S e a r, Roman Theatres. Oxford, 2006, lk 299–300.

5 G. H e l b e m ä e, Ohvrilaev. Lund, 1960, lk 47.

6 A r i s t o p h a n e s, Batrakhoi / The Frogs. Trans. B. B. Rogers. Rmt-s: Aristophanes II. Cambridge (MA), 1950, lk 316; H. D. T h o r e a u, Walden. Rmt-s: H. D. Thoreau, A Week on the Concord and Merrimack Rivers. Walden. The Maine Woods. Cape Cod. New York, 1985, lk 423.

7 I. N i e l s e n, Cultic Theatres and Ritual Drama. Aarhus, 2002, lk 250–254; F. S e a r, Roman Theatres, lk 395. Kalade söömise tabu kohta, eriti Atargatise kultuses vt rmt-s The Oxford Dictionary of Classical Myth and Religion. Ed. S. Price, E. Kearns. Oxford, 2003, lk 218–219.

8 Vt nt M. G i m b u t a s, The Language of the Goddess. New York, 1989, lk 319; P. B o r g e a u d, Mother of the Gods: From Cybele to the Virgin Mary. Trans. L. Hochroch. Baltimore, 2004.

9 J. P u h v e l, Võrdlev mütoloogia. Tartu, 1996, lk 19–20.

10 A p u l e i u s, Metamorfoosid ehk Kuldne eesel. Tlk A. Lill. Tallinn, 1994, lk 231.

11 P. V e r g i l i u s M a r o, Aeneis, lk 141.

12 L. R i c h a r d s o n, Jr. Praeneste. Rmt-s: The Princeton Encyclopedia of Classical Sites. Ed. R. Stillwell. Princeton, 1976, lk 736.

13 I. N i e l s e n, Cultic Theatres and Ritual Drama, lk 182–183. F. S e a r, Roman Theatres, lk 45, 132–133. Praeneste cavea istmeridade arvu kohta esineb kirjanduses eriarvamusi. Sear (lk 132) pakub välja 9 rida, Nielsen (lk 183) 13–15. Ise lugedes sain 12, mida tõestavad ka kohapeal tehtud fotod.

14 Fortuna kehastab siin “jumaliku ettemääratuse vääramatut käiku” (9.1).

15 J. J. W i n k l e r, Auctor & Actor: A Narratological Reading of Apuleius’s “Golden Ass”. Berkeley; Los Angeles, 1991, lk 245.

16 Sealsamas, lk 225–227.

17 P. A u p e r t, Sanxay: Un grand sanctuaire rural gallo-romain. Paris, 1992, lk 78, 102.

18 T. D a r v i l l, P. S t a m p e r, J. T i m b y, England. (Oxford Archaeological Guides.)  Oxford,  2002,  lk  301–302;  vt ka P. N e w m a n, Lost Gods of Albion: The Chalk Hill-Figures of Britain. Wrens Park, 2000, lk 7–35.

19 P. J o n e s, N. P e n n i c k, A History of Pagan Europe. London, 1995, lk 86–89; L. S. O a k s, Epona in the Aeduan Landscape: Transfunctional Deity under Changing Rule. Rmt-s: Regional Dynamics: Burgundian Landscapes in Historical Perspective. Ed. C. L. Crumley, W. H. Marquardt. San Diego (CA), 1987, lk 295–297. Sanxayst ja Eponast: P. A u p e r t, Sanxay, lk 55–56.

20 F. S e a r, Roman Theatres, lk 80, 100, 204–205. Sanxay teatrist kui amfiteatrist: B. B. K l e e, Three Gallo-Roman Multi-Purpose Theatres. Educational Theatre Journal, 1975, nr 12, lk 519–520.