IVAR PÕLLU JA MART KOLDITS. “BB ILMUB ÖÖSEL”. Von Krahli Teater ja Tartu Uus Teater. Esietendus 15. november 2017.
Keiu Virro:
Nagu seni ilmunud kriitika põhjal juba ilmselt aru saada võib: EV 100 sarjas on välja tulnud üks väga hea lavastus. VonKrahli ja Tartu Uue Teatri 1940ndaid käsitlev koostöö “BB ilmub öösel” näitab, et kogu projekti saab kasutada kui võimalust, mitte kui kohustust. Ega vist halba ole teinud seegi, et kaks üsna ühe veregrupiga teatrit on kokku sattunud.
Kui näiteks “Sirgu Eesti” puhul ei hakanud erinevad osad kohe kuidagi tervikuna tööle, siis Ivar Põllu ja Mart Koldits on edukalt kokku pannud veel rohkem koostisosi. Rongisõit ühes kuuldemänguga, publikut kaasav “filmivõte” Tapa raudteejaama ees ning stseenid erinevates raudteejaama ruumides moodustavad eklektilisusest hoolimata (või selle tõttu või ma ka ei tea) tõhusalt toimiva terviku.
Kõigi näitlejate (Robert Annus, Maarja Jakobson, Henrik Kalmet, Kristel Leesmend, Maarja Mitt, Tõnis Niinemets) puhul tuleb välja, kui lai on tegelikult nende ampluaa. Ühel hetkel koomikud, teisel hetkel traagikud; ühel hetkel improviseerimas, teisel sekundi pealt paika pandud staatilises stseenis. Lavastuse kunstnik Kristiina Põllu (alahindamata video- ja valguskujundaja tööd, vastavalt Mikk-Mait Kivi ja Rene Liivamägi) pole loonud aga mitte üht maailma, vaid palju väikeseid maailmu, mis kõik mahuvad Tapa raudteejaama sisse ja ümbrusesse.
Ma saan aru, et ma ei ole nüüd lavastust ennast pea sugugi kirjeldanud ega analüüsinud, aga ma tõesti tahtsin seekord lihtsalt korraks heldinult õhata.
Linda Kaljundi:
’BB tahtis, et näitleja (ja inimene) end kõrvalt vaataks. BB pooldas võõrandamist ja võõristust.
Iga hetk pidi saama küsida: mis see siis nüüd on? mis ta jälle seal teeb?
Võõrandumine ja võõristamine on tegelikult eri asjad.
[…] Võõritus (Verfremdung), millest BB läbi terve oma elu rääkis, pole üldse sotsioloogiline termin. BB mõtles selle sõna all suhteliselt lihtsat asja. Sa oled millegagi oma elus jõudnud juba täiesti ära harjuda, ja mõtled, või oletad, et nii see peabki olema. Äkki näitab BB sulle, et see kõik kokku ei olegi nii iseenesestmõistetav. Loomulik tundub äkki veidrana, äratab võõristust. Sa oled nagu äsja sündinud ega saa enam millestki adekvaatselt aru.’
Mati Unt, Brecht ilmub öösel (Tallinn, 1997, lk 124–125)
BB pruugib Mati Undi romaanis dialektikat väga heldelt – mistõttu tekib kiusatus dialektikat näha ka selle põhjal valminud lavastuses. Võimalik, et see kiusatus ei olegi päris põhjendamatu.
Vastandite ühendamist võib näha juba etenduse põhiteemas, milles põimitakse Eesti ajalugu 1940ndatel looga ühe vasakpoolse kosmopoliidi pagulusest. BB on oma teekonnal jõudnud küll naabermaale Soome ja eestlannast Hella Wuolijoki külaliseks, kuid see ei muuda teda Eestis toimuva vastu empaatilisemaks (tõsiasi, mida retseptsioonis on tõlgendatud ka üksjagu moraliseerivalt).
Vastandlikud võivad olla ka publiku ootused: rongisõit, raudteejaam etenduspaigana häälestaks juskui küüditamise teemale, kuid kohapeal selgub, et tuleb osaleda hoopis 1940. aasta riigipöörde taasetendamises (resp. taasfilmimises), mis Eesti ajaloo seisukohast tegevustiku keskmesse jääbki. Tõsi, Tallinna poolt tulijatele antakse võimalus ekslikud ootused veelkord läbi mängida, pannes neid kõigepealt deporteerituid kehastama: rongilt maha tulles palutakse filmitegija käsu peale kõndida aeglast sammu, mehed eraldatakse naistest jne.
Ehkki seejärel saadetakse inimesed statistidena Moskva rongi pealt tulijatele lehvitama, ei jää viide filmile “Risttuules” tulemata ega võõritusefekt tekitamata. Tulemus ei ole “Tujurikkuja” stiilis paroodia, kuid selles võib hea tahtmise korral näha meeldetuletust hoida silmad lahti kannatuste hollywoodistamise osas – seda eriti ajal, kui Eestis on 1940–1950ndatest tehtud ja tegemisel mitu filmi. Pole midagi parata, 20. sajandi poliitilise terrori kujutlemine on juba ammu filmikunsti mängumaa (muuseas, kui sisestada pildiotsingusse märksõna “küüditamine”, siis tulemuses jagunevad tollest ajast säilinud fotod ja filmi “Risttuules” kaadrid umbes pooleks).
Igal juhul jääb küüditamine BB etenduses välja, õue, filmimeediumi juurde kuuluvaks; Tapa jaamahoonesse ja etenduse sisemusse-südamesse libisedes ilmuvad silme ette (ja öösse) suuremad ja väiksemad riigipöörajad, diktaatorid, igasugused kunstnikud ja välismaalased – ning 1940ndaid vaadatakse just nende pilgu läbi. Nii nagu BB jaoks viivad tees ja antitees sünteesini, annab see kombinatsioon hea tulemuse ka siin. N-ö punase vaatenurga sissetoomise kõrval näikse lavastuse – nagu ka Mati Undi romaani – veelgi olulisem voorus olevat juunipöörde loo põimine globaalse ajalooga, mujal samal ajal toimunud katastroofide ja mullistuste meeldetuletamine. Vahest seletab see ka Undi Eestis vähe tunnustust leidnud teose ingliskeelse tõlke hiljutist menu Ameerikas ja mujal.
Kui mitte dialektiliselt, siis vähemalt diametraalselt võivad erineda ka vaatajate vaatenurgad, sõltuvalt sellest, kas nad on Mati Undi romaani lugenud või mitte. See võimaldab kogeda lavastust eri viisidel, ehkki raamatu mittetundmine ei sega nii vormis kui sisus tuumakat lavastust nautimast. Siiski torkab silma üks põhimõtteline erinevus: Undi eksperimentaalne romaan seob BB-teemalised fantaasiad dokumentaalmaterjalidega Eesti annekteerimise ja selle järel ühiskondliku eliidi seas toime pandud arreteerimiste kohta, pikkides teksti dokumente ja tapetute nimekirju. Seega, hoolimata kõigist mängudest naistelembese BB ja veidi ulmelise Maksim Undi seiklustega, näikse romaan olevat endale seadnud ka ajaloo ja repressioonide tunnistamise ülesande – mis oli 1990ndatel mõistagi ka teisel viisil aktuaalne.
Lõpetuseks veel üks ääremärkus: siit-sealt on kostnud kriitikat etenduse esimese osa kohta, mil vaatajatel palutakse kuulata rongis kõrvaklappidest kuuldemängu Brechti-romaani alguse põhjal. Mürarohkes, inimesi, võileibu ja jopesid täis tuubitud vagunis veedetud ajas on tagantjärgi mõeldes ometigi midagi meeldivalt mitteglamuurset, mis pakub hea kontrasti Tapal nähtud etenduse ülimalt õnnestunud ruumikasutusele-kujundusele, lagunemise esteetikale ja 1940ndate stiili peaaegu liiga efektsele tabamisele (eriti etenduse reklaamfotodel). Seega – dialektika toimib ka vormilises plaanis!
Raili Nugin:
Von Krahli ja Tartu Uue Teatri lavastus „BB saabub öösel“ on nagu kapsapea või lapitud asfalttee – sel on peaaegu loendamatu arv kihistusi, igaüks omaette kompvek (või siis pähkel). Esmalt muidugi Brecht ise. Kirjanik, kes tahtis, et vaataja ei unustaks mugavas tugitoolis etendust nautides iseenda olemasolu ega usuks end sattunud olevat kellegi kööki või magamistuppa. Et narratiivi katkestaksid pöördumised publiku poole. Et etendus oleks pikitud laulude, lavaliste juhendamiste ning muude trikitamistega. Et tekiks võõrandumisefekt. BB teeb vanameistrile siin kummarduse. Rongisõit ringisaaliva piletikontrolöri, oma rattaid konksu otsa upitavate ratturite, istekohta otsivate kaasreisijate ning sumeda rappumisega loovad kummalise kontrasti kõrvaklappidest kostuva Brechti Soome emigratsiooniepisoodiga. Brechtilikkusele aitavad kaasa ka perroonil toimuvad filmivõtted, mille osatäitjateks on nii rongid kui publik; külmetavad varbad ning lagunev jaamahoone, mis igas ruumis üllatab uue lavalahendusega; näitlejate segunemine publikuga, aga ka pidev näitlejate suhtlus vaatajaga.
Teiseks Mati Unt, kelle romaanil lavastus põhineb. Kirjanik, kes armastas mängida dokumentaalsusega ja vormis seda salapäraselt oma loovuse piirides. Kes armastas mitmehäälsust. Kelle romaanis elab Brecht, tema naine ja armukesed, Wuolijoki, marksism, dialektika, Maksim Unt ja kogu 1940ndate ajastu Pandora laegas. Ja BB ei jää kummardust võlgu ka Undile. Undi mängulisus, mitmehäälsus ja müstiline piir reaalsuse ja irreaalsuse vahel on Tapa raudteejaamas kohal.
Aga veel palju muud. Novembrikuine rongiseltskond pannakse vaatama, kuidas auravast toast jaamahoone teisel korrusel pistab pea välja elegantselt riietatud Päts, pidades kõne õigustamaks oma vastuolulisi otsuseid, samal ajal õhutavad etendusejuhid kõrvaklappidest rahvast teda vahelehüüetega maha karjuma. Näpistav külm ja lõikav tuul aitavad klassiviha tekkimisele kaasa. Mass laseb endaga muulgi moel manipuleerida, tervitades lehvituste ja hüüetega rongiga saabuvaid „kommuniste“. Vaid massi sulandunud näitlejad uurivad, keda ja mis puhul tervitatakse. Vaatajaskond peaks end tundma samamoodi kui 1941.a. tänavatele tulnud – segaduses, liigseid küsimusi esitamata, elevuses millestki uuest, mida nende silme all lavastatakse. Ent koomiline vaheldub traagilisega. Perroonile jookseb kohvritega Voldemar Panso, kes räägib Stalini-aegsest hirmuõhkkonnast. Naljakas ja nutmaajav on sel etendusel duett.
1940ndaid käsitledes ei saa üle ega ümber küsimusest, kas kommunistid ikkagi olid inimesed või pigem ei? BB hiilib peaaegu kõrvale küsimusest, kes olid Eesti kommunistid, keskendudes Brechtile, Hella Wuolijoele ja ainult põgusalt tutvustades koomilisena mõjuvat Maksim Unti. Lavastus kasutab klassikalist nippi raskete ideoloogiliste dilemmade lahendamisel: irooniat. Brecht on laval elukauge šampanjasotsialistist hedonist, Maksim Unt on ambitsioonikas kergats, 1940ndate moe ja tsiviilkaitse sümbioos on koomiline ja kõige selle üle saab publik muiata. Samas piilub vargsi naeruvääristamise tagant ka nende inimlikkus, hirm ja valu.
BB annab võimaluse naerda, nutta, kaasa elada, mõelda, üllatuda. Ja enamgi veel. Aitäh.
Lisa kommentaar