Pikk seelik, kõrge konts – justkui lahingut löönuks,
üks peal, siis jälle all, ning sõltus tuulehoost,
kas välgatas ka sukk, kui lõhik langes koost –
neist narrimängudest ei saand me silmad söönuks.
Kui armukade sääsk kaunitaride krael
võis pargipuude all ebamugavust tuua,
me silmad janused end võtsid purju juua,
kui pitsist vilksatas ühtäkki valge kael.
Septembriõhtu lõi hõngu tähendusrikka,
kaunitarid, kes end me käele toetasid,
nii võltse sõnu siis me kõrvu poetasid,
et üllatunud hing neist väreleb veel ikka.
(1869)
Prantsuse keelest tõlkinud Märt Väljataga
Lisa kommentaar