Raivo Palmaru
Tõehetk ja hetketõde radikaalse konstruktivisti pilguga
Esmapilgul ei paista 2008. aasta 1. septembrist Kanal 2 eetris olev “Tõehetk” ilmutavat midagi muud kui vananenud mõtlemist ja rahavajadusest ajendatud piinlikku vaimset striptiisi. Aga see ei oleks õiglane hinnang.
- sajandi kartesiaanlus
“Tõehetk” järgib ilmselgelt kartesiaanlikku maailmapilti ja Aristotelese loogikat. Esimene pärineb 17. sajandist pärast ja teine 4. sajandist enne Kristust.
Prantsuse matemaatiku, filosoofi ja loodusteadlase René Descartes’i tunnetuse- ja tegelikkusekäsituses on vaimne ja materiaalne maailm teineteisest lahutatud. Tunnetav vaim asub väljaspool materiaalset maailma ja vaatlustel ei ole vaadeldavatele asjadele mingit mõju. Tunnetus on tegelikkuse kujutis või koopia ja selle ideaal on objektiivsus.
See kujutlus eeldab vaikimisi, et on olemas selgelt määratud epistemoloogiline situatsioon: meist väljaspool asub absoluutne, meist sõltumatu reaalsus, me tajume seda reaalsust, anname kogetu keele abil edasi ja kasutame omandatud informatsiooni, et tegutseda tunnetatud olukorra kohaselt. Meedia on siin reaalsuse peegeldaja ja informatsiooni transportimise vahend, keel aga on sildikarp, kust me valime sobivaid lipikuid, et anda nende abil oma sõnum edasi. Tegelikkus ja inimene käivad ees ning meedia ja keel sörgivad neil kuulekalt sabas. Siit Eestiski valitsev suhtumine keelesse: ah, need on ainult sõnad, see pole ohtlik ega oluline! Selle käsituse kultuuriline ja intellektuaalne taust on modernism.
Aristotelese kahevalentse loogika järgi võib mingi ütlus olla kas tõde või vale, kolmandat võimalust ei ole antud (tertium non datur). Selline range, võta või jäta lähenemine on olnud viljakas eeskätt loodusteadustes seaduste sõnastamisel ja väidete tegelikkusele vastavuse hindamisel (verifikatsioon ja falsifikatsioon). Kuid see on loonud ka kujutluse, et meie mõtlemine järgibki “tõe” ja “väära” kategooriaid ning neist kahest piisab, et inimeste ütlusi hinnata ja maailma mõista. Selline mustvalge, alternatiividest ja võimalikust keskteest vaba mõtlemine toidab arutlusvigu ja eksitusi, samuti neist välja kasvavat sallimatust. Samas on kahevalentne loogika võimetu lahendama keerukaid probleeme – eriti kui uuritakse dünaamilisi protsesse või kui mängu tuleb mingi väite enesesuhestatus.
Sellise “tõe” ja “väära” dihhotoomia ületas filosoofias ja kommunikatsiooniteoorias juba Ludwig Wittgenstein. Ka nüüdisaegne õigussüsteem ei toimi mitte “tõe” ja “vale”, vaid argumenteeriva kommunikatsiooni põhjal.
Olgu lisatud, et tänapäeval, erinevalt kartesiaanlikust dualistlikust mudelist, ei tähenda tõde seda, et tunnetuse tulemus – tegelikkuse kujutis või koopia – vastab väljaspool tunnetajat asuvale tegelikkusele ja meie taju peegeldab välismaailma sellisena, nagu see on. Tõde on üksnes tunnetatu vastavus ootustele, tõdemus, et tajutu klapib meie arusaamaga sellest, kuidas asjad peaksid olema. See, mida ja kuidas me tajume, ei tulene asjade loomusest, vaid meie taju võimalustest. Seetõttu tundub saates osaleja ütluste hindamine tõe ja vale kategooriates anakronismina.
Žanriliselt on “Tõehetk” reality show ning kujutab endast “Big Brotheri” ja “American Idoli” edasiarendust. Uuendus on eeskätt tehniline. Kui meid, lihast ja luust kergeusklikke inimesi, on lihtne petta, siis masinat juba eksiteele viia ei saa – tema teab täpselt, mis on tõde ja mis mitte! Seetõttu peab saates osaleja vastused kinnitama masin – “the polygraph” ehk eesti keeles valedetektor.
Etendust hoiab üleval piiritu usaldus masina vastu. Ma ei tea, kui suurt tõeprotsenti on Kanal 2le lubanud mängu autoriõiguste omanik või valedetektoritööstuse lobiorganisatsioon American Polygraph Association. Kuid tuntud on näiteks Ameerika taksojuhi Melvin Fosteri lugu, keda valedetektorile tuginedes 1982. aastal süüdistati sarimõrvas. Kakskümmend aastat hiljem leiti DNA analüüsi abil üles tõeline kurjategija Gary Leon Ridgway, kes oli omal ajal samuti olnud kahtlusalune, aga läbis edukalt kaks valedetektoritesti ja lasti vabaks. Selleks ajaks, kui Ridgway 2001. aastal tabati, oli ta jõudnud tappa 48 inimest ja saanud sellega USA kõigi aegade kõige verisemaks sarimõrvariks. Kui vaid polügraafi nii tõsiselt poleks võetud… Ka N. Liidu kasuks spioneerinud CIA-mees Aldrich Ames läbis probleemideta kaks valedetektoritesti.
Piinlikkusehetk
Vaatemängu näib käivitavat vastastikune kasusaamine. Saates osaleja võib võita miljon krooni, mis on rohkem kui seitsme aasta keskmine palk. Lisaks võimalus ennast näidata ja saada tuntuks. Raha saamiseks on näiliselt ainult üks tingimus – osaleja peab rääkima tõtt, tal tuleb ausalt vastata kahekümne ühele küsimusele. Sisuliselt peab ta end televaatajate silme all hingeliselt paljaks koorima.
Kommertstelejaama rahateenimine omakorda aga põhineb meediamajanduse tuntud mehhanismil – Kanal 2 püüab köita nii palju vaatajaid kui võimalik ja need reklaamiandjale maha müüa. See ei ole siiski mänguteooriast tuntud win-win-olukord, vaid eeskätt tulus raamatupidamisoperatsioon Kanal 2 jaoks, kellele on kasulik lasta hingestriptiisi tegijal kaamerate ees pisut avameelitseda, pöörata siis võlukübar pahupidi ja saata ta pika ninaga minema. Sest mäng lõpeb niipea, kui polügraaf leiab, et inimene valetab. Sel juhul kaotab osaleja kõik.
Kõige selle juures toitub valitsev kord oma väärtustest: vale, iharus ja silmakirjalikkus saavad häbistatud ning nende vastandid ausse tõstetud. Pealtvaataja silmis õigustab säärane verbaalne alastikiskumine elu tumedat poolt – mitte üksi minul, vaid meil kõigil on oma patud! Võlukübara pahupidi pööramise hetkel aga tunnevad paljud, et nad on saate peategelasest paremad. See parandab nende enesetunnet ja õpetab, et valetamine on paha.
Oleme oma ajakirjanduses mõndagi näinud ja sellel taustal paistab “Tõehetk” olevat veel üks inimväärikuse alandamise viise. Kui palju on sinu au ja eetika väärt? Ja kui palju sa ise väärt oled? Üks saates osaleja oli valmis 10 000 krooni eest tunnistama, et on täiskasvanuna basseini pissinud. Teine kuulutas ringis, kus võis võita 100 000 krooni, et tema elukaaslane on kergete elukommetega. Kolmas teatas, et on oma elukaaslast viimase aasta jooksul teiste naistega petnud. Ja ime küll, et valedetektor mõnda sellist vastust ei aktsepti ning saates osaleja jääb rahast ilma. Mis ilmselt on siiski tühiasi selle kõrval, et pärast sääraseid “tõehetki” tuleb mõnel leida endale uus töö ja uued sõbrad.
Niiviisi tundub “Tõehetk” üsna mõttetu. Ometi on ta olemas. Miks siis? Mida ta meie suhtlussüsteemis teeb, mis on tema funktsioon?
Meelelahutus ja parasiidid
Meediateooria paigutab “Tõehetke” meelelahutuse valda, mis on osa nüüdisaja vabaajakultuurist. Kartesiaanlikust maailmapildist tulenevalt on meedia- ja kommunikatsiooniteooria traditsiooniliselt vaadelnud informatsiooni ja meelelahutust rangelt lahus ning käsitletud viimast kui midagi maitsetut, ebamoraalset, väheväärtuslikku ja vähenõudlikku. Olukord hakkas muutuma alles 1980. aastatel. Üheks esimeseks märgiks suhtumismuutusest võib pidada näiteks saksa kommunikatsiooniuurija Christina Holz-Bacha artiklit “Meelelahutust tõsiselt võttes”.1 Ühtlasi sai üha enam selgeks, et nn informatsiooni ja meelelahutust ei ole võimalik rangelt lahutada. Pealegi on meelelahutus meediale vähemalt sama oluline kui uudised. Praegusi arusaamu iseloomustab 2005. aastal ilmunud Ursula Dehmi ja Dieter Storlli artikli pealkiri “Vaatajat mõistes: hüvastijätt informatsiooni ja meelelahutuse dihhotoomiaga”.2. Kaks aastat varem oli kommunikatsiooniteadlane Joachim Westerbarkey kirjutanud, et “tavapärane jagunemine informatiivseks, veenvaks ja meelelahutuslikuks kommunikatsiooniks ei pea tänapäeval enam paika”.3
Vormiliselt on “Tõehetk” mäng. Niklas Luhmanni järgi loovad inimesed sedasorti mänge mängides neist sõltumatu reaalsuse kõrvale teise tegelikkuse, mis näib samasuguse reaalsusena nagu esimene.4 See fiktsionaalne tegelikkus on ajaliselt piiratud. Mängul on algus ja lõpp, ta kestab teatud aja, ilma võimaluseta sama mängu korrata. Reaalsus ja tegelikkus kulgevad siin kõrvuti, ent kui mäng võib iga hetk katkeda (näiteks kass hüppab malelauale, stuudios on voolukatkestus jne), siis reaalsus mitte.
Ajalõik, kus mäng toimub, märgistatakse optiliselt ja akustiliselt näiteks kui raamat, film, telesaade jne ning selle sees luuakse kujutletav tegelikkus. Nii tekivad kahepoolsed objektid, millel on väline ja sisemine külg. Esimene kuulub reaalsusesse, teine aga on fiktsionaalne tegelikkus.
Meelelahutus ei ole sugugi ebareaalne (tähenduses ‘mitte olemas olev’). Ta loob kujutluste maailma, kusjuures selle ja reaalsuse piiri saab vabalt ületada. Et kujutluste maailma usutavalt konstrueerida, peab teadma, milline on reaalsus, kuidas ta välja näeb. Meelelahutus ei ürita teadmisi kopeerida, nagu seda teeb uudis, vaid lähtub olemasolevatest teadmistest, pakkudes inimestele võimaluse astuda mõneks hetkeks tollesse loodud tegelikkusesse. Sellisena eristub meelelahutus muust elust ja hakkab ühiskonnas täitma olulisi, vaatlusega seotud funktsioone.
Siin oleme jõudnud kultuuri mõistmise oluliste läteteni, aga nende kirjeldamine viiks meid põhiteemast liiga kaugele. Olgu vaid öeldud, et romaaniga tekkinud ja selles kehastuv meelelahutuse vorm ei ole tänapäeval enam valitsev, seda asendab meelelahutus televisioonis. Viimase üks vorme on reality show. Selles osalevaid inimesi küsitledes tuntakse huvi nende eraelu kõige intiimsemate seikade vastu. Seejuures käsitletakse igat mängus osalejat sedasorti ütlusteks valmis olevana.
Luhmanni järgi on pealtvaataja mängu kaasatud kolmanda, väljalülitatud osapoolena kui parasiit. Meedia aga on parasiit, kes parasiteerib pealtvaatajate parasiitlusel, ehk teist järku parasiit.5 Pealtvaataja seob mängus toimuvat pidevalt oma elu ja kogemusega. Nii teenib meedia konstrueeritud tegelikkus ühiskonda sellega, et võimaldab süsteemil end vaadelda. “Tõehetk” on osa ühiskonna enesevaatlusest.
Vaadatakse, järelikult olen olemas!
Nüüdisaegses ühiskonnas on vaatlust üha rohkem. Me jääme iga päev kaamerate ette – põhiliselt on need turvakaamerad, mis näitab, et vaatlemine ja valvamine käivad käsikäes. Me oleme mobiiltelefoniga pidevalt kättesaadavad, selle abil saab jälgida meie käike ja meid koguni tappa.
Samas on vaatlus ja valvamine vastuolulised, sest nagu juba öeldud, ei ole vaatlus mitte peegeldus, vaid konstruktsioon. Kaamera pilt on loodud tegelikkus, seda tõendab kasvõi digitaalse manipuleerimise võimaluste ajastu fotograafia.
Sellel, miks vaatlust on üha rohkem, on mitmeid põhjusi. Esiteks tähendab areng alati süsteemi struktuuri keerukamaks muutumist. Siit järeldub, et ühiskond, mis moodustab meie jaoks keskkonna, on üha keerukam. See nõuab meilt üha keerukamat vaatlust, et keskkonnatingimuste muutudes ellu jääda.
Teiseks on vaadeldavus muutunud nüüdisaegses konkurentsiühiskonnas eesmärgiks omaette. Vastupidist, seda, et sind ei vaadelda, võidakse aga tõlgendada kui märki, et sa ei ole tähelepanu väärt, oled tähtsusetu ja mõttetu. See tekitab depressiooni. Vaadeldavus on vaimse tervise üks eeldusi. Inimene kui sotsiaalne olend ei saa läbi ilma selleta, et teised teda tajuvad. Siin kehtib põhimõte: mind vaadeldakse, järelikult olen olemas!
Tuntus ja kuulsus on tavapäraselt olnud seotud erilisusega. Et olla tuntud, peab teistest erinema – olema kuningas või piltilus naine, teistest paremini laulma või palju inimesi tapma. Tuntus konstrueeritakse peas kui erinevus – kui kaugel (kui kättesaamatu) on vaadeldav teine inimene minust. Reality show’dega on aga tekkinud uus kuulsaks saamise viis – tuntus samasuse, äravahetamiseni sarnasuse kaudu. Kui seni põhines tuntus loosungil “ma ei suuda kunagi olla selline nagu tema!”, siis nüüd asendab seda juhtlause “ma olen samasugune nagu tema!”.
Muide, ka erilisusel põhinev tuntus on seotud sellega, et vaadeldavad omadused on vaatlejale arusaadavad. Inimesed ei adu liiga suuri erinevusi – nood kas ületavad nende eristusvõime piiri või kui erisust märgatakse, ei mõisteta selle tähendust. Sellise erisusega kokku puutudes tõlgendavad inimesed seda oma arusaamade järgi ning moodustavad asjast oma käsituse, kasutades kultuurimälus leiduvaid lähimaid sobivaid struktuure. Pole ju juhus, et näiteks AIDS-i puhul kasutati esialgu “musta surma” ehk katku skeemi, kuni selle tarvis arenes oma kultuuriline skeem.
Hea näite erinevusest kui samasusest on pakkunud inglise kirjamees Lytton Strachey oma suurepärases portrees Briti sõjaministrist lord Hartingtonist.6 Strachey sõnul võisid kaasmaalased lord Hartingtoni usaldada. Ta esindas nende kõige kallemaid omadusi – erapooletust, soliidsust, erutatuse ja kujutlusvõime puudumist. Kahtlemata polnud neil midagi karta mehelt, kelle puhul ilmnes vaid kaks auahnet omadust: saada peaministriks ja võita derbil, ning kes pidas teist esimesest tähtsamaks. Inimesed armastasid teda ta ebatäpsuse, ükskõiksuse ja keeldumise pärast asju tähtsaks pidada, sellepärast, et ta pistis tähtsad ametlikud telegrammid mantlitaskusse ja avastas need kaheksa päeva pärast hobuste võiduajamist endiselt suletuna. Nad armastasid teda ta põlguse pärast kaunite tunnete vastu. Nad olid vaimustatud, kui kuulsid, et ühel pidulikul puhul, kui keegi kõnemees ülespuhutud stiilis ütles, et see oli tema elu kauneim hetk, pomises lord Hartington poolvaljult: “Minu elu kauneim hetk oli siis, kui mu siga võitis Skiptoni laadal auhinna.” Nad imetlesid teda ta lameduse pärast. “Nad võisid olla lord Hartingtoni puhul täiesti kindlad, et ta pole kunagi, mitte üheski olukorras, ei hiilgav ega peen, ei üllatav, tuline ega sügav. Kuulates ta kõnesid, kus masendavalt iseenesestmõistetavad väited lauslamedalt üksteisele järgnesid, said inglased oma kolossaalse igavuse järgi aru, et ometi lõpuks on nende usaldus õigustatud.”7 Võib öelda, et lord Hartington esindas oma aja ühiskondlikes oludes soovitud asju, tema kultuuriline märkija vastas tollasele “sotsiaalsele tellimusele”.
Reality show’d pakuvad samastumisele tugineva kuulsuse võimalusi. Koos sellega muutub staari mõiste. Staar ei ole enam üksnes agent 007, Arnold Schwarzenegger või iludus, vaid ka tavaline inimene, kellega saab samastuda. Seda on näha ka Eestis.
Näib, et meie ootused eratelekanalite uute formaatide suhtes jäävad pakutavast maha. Need ei ole enam pelgalt õpetavad või meelt lahutavad, vaid võimaldavad osaleda. Pakkudes uusi tähendusi ja mõtestades meie elujuhtumusi täidab televisioon inimeste elus samasuguseid funktsioone nagu kirik. “Tõehetke” saates võib igaüks oma muredega üles astuda ning tunda end erilise ja kaasatuna. Seejuures ei pruugi inimene olla milleski eriti hea. Aga ta ei ole üksi, teda pannakse tähele.
1 C. H o l t z – B a c h a, Unterhaltung ernst nehmen. Warum sich die Kommunikationswissenschaft um den Unterhaltungsjournalismus kümmern muss. Media Perspektiven, 1989, nr 4, lk 200–206.
2 U. D e h m, D. S t o r l l, Die Zuschauer verstehen: Abschied von der Informations-Unterhaltungsdichotomie. TV diskurs, kd 32, 2005, nr 2, lk 42–45.
3 J. W e s t e r b a r k e y, Von allerley Kurzweyl oder vom wissenschaftlichen Umgang mit einem antiquierten Begriff. Rmt-s: A/effektive Kommunikation: Unterhaltung und Werbung. Beiträge zur Kommunikationstheorie, 19. Hrsg. S. J. Schmidt u.a. 2., erw. Aufl. Münster, 2003, lk 13–24.
4 N. L u h m a n n, Die Realität der Massenmedien. 2., erw. Aufl. Opladen, 1996, lk 96–97.
5 Sealsamas, lk 112.
6 L. S t r a c h e y, The End of General Gordon. Rmt-s: L. Strachey, Eminent Victorians. London, 1986, lk 189–267.
7 L. S t r a c h e y, The End of General Gordon, lk 246.