Uus kaksiknumber tõstab evangeelses vaimus viimased esimesteks ja marginaalid keskseks. Pildile saavad – kui klassiku sõnu kasutada – need, kes “hüljatud ja unustatud, petetud ja tüssatud, kukutatud ja karistatud, alandatud ja solvatud, põlatud ja vihatud, piinatud ja heidutatud, hävitatud, hüvitatud, alandatud, ülendatud, amnesteeritud, rehabiliteeritud.” Aga ka need, kes lihtsalt isemoodi või käivad oma teed.
Eelmises augustis ilmunud 1905. a revolutsioonist inspireeritud luulevaliku jätkuks on Aare Pilv koostanud ja järelsõnastatud buketi punapagulaste luulest – sisult klassivõitlusliku, vormilt avangardse (nii omas ajas kui praegugi).
Aet Annist võtab vaatluse alla Eestist pärit ajutised võõrtöölised ehk pendelmigrandid ning uurib, millest nad on ilma jäänud ja kuidas hakkama saavad. Kuigi sissetulekute ebavõrdsus on Eestis suur, on pärilikke klassierinevusi peetud väikeseks. Välismaal töötavate eestlaste seas löövad need teravamalt välja koos üksteise võõristamisega. “Klassivahede tunnetamine ja elavnemine Välis-Eestis pärast 2004. aastat pole siiski tähendanud ainult soovi matslikke kaasmaalasi vältida. Kujunenud on uued eeldused selle kohta, milline eestlane on „oma“ ja milline mitte, ning ses segases ja ebamäärases olukorras jääb üle kaasmaalasi üldiselt pigem kahtleva põlastusega kohelda.” Samas see, kes välismaal töötades kuulub viimaste hulka, võib kodualevisse naastes esimeseks tõusta. Tagasipöördujal on “suurem võim … mitte alluda sellele, kuidas loob nende elu küla või naabruskond nende ümber või rahvuslik meedia neist kaugel.”
Elo-Hanna Seljamaa käsitleb viise, kuidas riik on vähemusrahvusi toetada ja lõimida püüdnud, ning leiab, et etnokultuuriline lähenemisviis jääb vähemustele kitsaks ega peata nende venestumist. Merilin Piipuu kaitseb ka nende õigust mäletada, kes rasketel aegadel nii väga ei kannatanudki, vaid kohanesid ja hakkama said. Evelin Tamm arvustab ametliku mälupoliitika soorežiimi, mis muudab “naised nähtamatuks ja hääletuks enamuseks” ja toob kaasa soolise tasakaalutuse riigi juhtkonnaski.
Kevin Moss annab ülevaate homoseksualistide kohtlemisest NSVL-is: varajase liberaalsuse asemele tuli peagi homoseksualismi seostamine fašismiga ning alates sula-aastatest homoseksualistide valikuline tagakiusamine. Erilise keeru aga andis teemale NSVL-ile omane vanglakultuur ning “rahvuskultuurilised” erinevused Euroopa liiduvabariikide ning Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia vahel.
Marko Uibu uurib, kuidas levivad Eestis vandenõuteooriad: “keemiasabadest”, vaktsiinidest, suurriikide koostööst tulnukatega, uuest maailmakorrast jne. “Kuigi vandenõuteooriatesse uskujad on ehk eredaim näide peavoolule vastandumisest, on nähtuse taustaks laiem rahulolematuse kultuur, mille eri ilminguid võib näha ka näiteks poliitilistes arengutes. Vandenõukultuur on sügavalt ja süsteemselt seotud ühiskondlike protsessidega, markeerides laiemalt inimeste kõrvalejäetust, frustratsiooni,” tõdeb Uibu.
Meelis Oidsalu visandab ülevaate Kaur Kenderi algatatud võrguportaalist Nihilist ja näeb selle juhtideed vastuseisus “horisontaalsele tsensuurile” ehk ühiskondlikele hoiakutele, mis teatud teemasid ja kirjutamisviise vaigistada püüavad. Berk Vaher ja Aare Pilv käsitlevad peamiselt Kiwa ümber Tartus keerlevat eksperimentaalkirjanduselu ning Hanno Soans Anna-Stina Treumundi queer-kunsti.
Ka Vikerkaare proosaleheküljed – Margit Lõhmuse, Maarja Kangro ja Peeter Sauteri jutud – lähevad seekord üle nii mõnegi “horisontaalse tsensori” poolt tõmmatud piiri.