Kui uinusite 2010. aastal talveunne ja ärkasite kümme aastat hiljem, siis saate nüüd Vikerkaarest lugeda, mis on vahepeal Eestis toimunud. Ülevaadet andma on kogunenud veerandsada asjatundjat ja teemad ulatuvad ajakirjandusest uusvaimsuseni, luulest rahvaterviseni, keskkonnast vene vähemuseni.
Kõigi valdkondade ühisnimetajat leida pole lihtne, kuid paljud tähelepanekud kattuvad. Kunstide puhul mainitakse konsolideerumist (mis võib olla ka viisakam sõna stagnatsiooni jaoks). Samas jälle žanripiirid hajusid. Märksõnadena korduvad ühelt poolt sugu, keha, ruum, teisalt internet ja virtuaalsus. Need dominandid esinevad kas kõrvuti (luules, visuaalkunstis) või vaheldumisi – teatri raskuspunkt nihkus kehalisuselt virtuaalsusele – seda küll juba covidi tõttu. Virtuaalsus – veebis pulbitseva aktiivsuse mõttes – iseloomustab ka feminismi. Vikergallup tõstab kümnendi kirjandustoodangust selgelt esile ühe dokumentaalromaani ja ühe luuledebüüdi – autoriteks naised. Teistkümnendatel hakati vähem jooma – kuni juba covid pani rohkem jooma.
Kriisidesse takerdus ajakirjanduse ja kirjastamise kommertsedu. Samas käis paljudes eluvaldkondades tormiline kommertsialiseerumine – esoteerikast sai suuräri, sündis eesti kommertskino. Kommertsialiseerus avalik ruum, isegi rääm ja lagu läksid müügiks. Mis siis veel looduskeskkonnast rääkida – see jäi kommertsteerulli alla. Kodanikuühiskond hakkas küll kaela kandma, aga kommertshuvid osutusid kangemaks. Ruumiideoloogiast ja hipsterlandist sai üks pärispoliitika aseaineid. Niisiis tegid kapitalism ja konkurentsiideoloogia võidukäiku – kuni enam ei teinud. Viimastel aastatel on neoliberalism, see kunagine alternatiividevaba ideoloogia, saanud rängalt räsida. Fiskaalpoliitika, aga ka poliitika laiemalt vabanes neoliberalismi dogmadest.
Pead tõstis kodanikuühiskond, sooküsimus elavdas usuelu, siin-seal vilksatas inimnäolist kristlustki. Peavoolu ajakirjandus avas veerud konspirituaalsusele. Toimus „Ühtne Eesti suurkogu‟ (2010), tekkis ja vaibus antipoliitiline protest „Aitab valelikust poliitikast‟ (2012), koostati „Harta 12‟ (2012 – kes mäletab?), Jääkeldris peeti ümarlauda (2012), kogunes Rahvakogu (2013). Poliitikud nägid kõiges selles tonti. Kuni välja ilmusid päris tondid. Populism polariseeris poliitika. Peavool paindus paremäärmusluse järgi. Kenad kombed kannatasid.
Venelased loovutasid vaenlaserolli pagulasmassidele – keda polnud. Niisiis oli see ka asendusprobleemide kümnend, mitte ainult virtuaalne, vaid ka vikaarne kümnend. Justkui päris probleeme vähe olnuks, elati asenduse korras läbi USA muresid. Seal olevat saanud riigijuhiks omanimelise lauamängu staar. Riigikogu moodustas tema toetuseks saadikugrupi.
Alanud on uus kümnend. Võib uuesti magama heita, kuni Vikerkaarel valmib uus inimarengu aruanne. Tellige see siit https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar .
Lisa kommentaar