Juba musta maagia professor Woland nentis, et kõige tavalisemad inimesed võib korteriküsimus kergesti ära rikkuda. Kui ruutmeetri hind Tallinnas rühib juba mõnda aega 2000 eurost kõrgemal, on seda hüpoteesi lihtne testida. Eluasemest on saamas meie aja olulisemaid poliitilisi valupunkte. New Yorgis, Londonis, Pariisis ei ole see kellelegi üllatus, Eestis on omandireformi tulemusel siiani kinnisvaraküsimused keerelnud veidi teistsugustel orbiitidel. Ent see aeg on lõppemas, nagu kinnitavad tõusvad üürihinnad ja meeleheitel noorpaaride postitused Perekooli foorumis. Jaanikuine Vikerkaar võtab koostöös Euroopa kultuuriajakirjade portaaliga Eurozine vaatluse alla kontinendi kinnisvarapoliitika ja leiab sealt teemasid, mis jõuavad otsapidi minevikku, Osmanite-ajastu Balkanile, ülekuumenenud tulevikku ning uuesti ja uuesti Nõukogude linnaplaneerimisse.
Filosoof Eik Hermann juhib tähelepanu, kuidas eramutest on saanud sotsiaalse staatuse väljendamise vahendid, hooned, mis oma omadustelt meenutavad pühamuid, harukordseid, tavapärasest eristuvaid, inimmõõtkavast ja pragmaatilisest kasutusest teadlikult eraldatud hooneid. Need omadused võivad küll anda omanikule ja arhitektile suveräänsuse ja modernistliku edasitungimise kogemuse, ent meie muutuva kliimaga ajastul jäävad need disainipõhimõtted üha enam jalgu planeedi füüsilistele piiridele. Kuidas kujundada linnaruumi, mis ressursse hoiaks ja loodusstiihiale vastu peaks, aitab mõista Benjamin Bradlow, kes tutvustab São Paulo jt Brasiilia linnade planeerimispoliitikat sotsialistist Lula valitsemisajal.
Ingrid Ruudi analüüsib elamuehituse soopoliitikat läbi 20. sajandi, näidates, kuidas nii Eesti- kui ka nõukogudeaegsed eramud eeldasid naistelt rohkem tööd ja vähem privaatsust kui meestelt. Artiklit illustreerivad kaunid reproduktsioonid sajandi keskpaiga projektigraafikast, mis avavad ilmekalt arhitektide arusaama meeste ja naiste kodustest meelistegevustest. Nõukogude elamuehitusega suhestuvad ka Andres Kure ja Andres Sevtšuki artiklid, mis käsitlevad küberneetika rolli massehituse kujunemisel ning nende samade suurelamurajoonide teisenemist kapitalistlikuks, kirevaks linnaruumiks üheksakümnendate alguses.
Linnaajaloolane Miloš Jovanović kirjutab keskklassistumisest Belgradis, kus uusi luksusarendusi kujutatakse Osmanite-aegse moderniseerumisprotsessi lõppfaasina. Jovanović näeb paralleele “deosmaniseerimisega” mujalgi – näiteks linnavõimude ja arendajate hoolimatuses, linnarahva vastuseisus ja hinnas, mida peavad arendajate kasumite eest maksma paljud ühiskonnagrupid, kohalikest romadest Süüria pagulasteni.
Arvustustes vaatleb Keiu Virro esimesi koroonatekste, Maia Tammjärv kritiseerib Tõnu Õnnepalu kriitikuid ja Vilja Kiisler leiab Elo Viidingu luuletustest inimese, kes “on nüüd ikka jälle seesama varasemast loomingust tuntud iseennast maha maganud, teadvusele tulemata amokijooksja, keda juhib piinav sugukirg.” Üht-teist leiab mõistagi veel.
Pandeemiast kõneleb ka Jüri Kolgi novell ning, mine tea, võib-olla Mari-Liis Müürsepa ulmejutt. Piret Karro ja Triin Soometsa luuletused on hoopis millestki muust. Ilukirjanduses figureerivad ka Katrin Pauts, Riste Lehari ja T. S. Eliot (uues tõlkes).
Festivalidele sel suvel niikuinii minna ei saa – miks mitte anda osa sellest rahast kultuuriajakirjandusele, uuendada Vikerkaare aastatellimust ja kinkida üks ka sõbrale.
Lisa kommentaar