Eelmise aasta detsembris tõi islandi kunstnik Olafur Eliasson Pariisi, Panthéoni esisele väljakule kaksteist kümnetonnist, Gröönimaalt pärit jäärahnu, mis meenutasid möödujatele käimasolevaid kliimakõnelusi. Iga päev liustikujääst mööda kõndivad pintsaklipslased ilmselt ei märganudki rahnudelt munakividele langevaid veetilkasid, ent päeval, mil kliimakõnelused lõppesid, oli ka liustikujääst järel vaid mälestus.
Inimestel on raske langetada otsuseid, mille tagajärjed pole kohe nähtavad. Ometi ei saa neid tagajärgi eirata. Vikerkaare juuninumber käsitleb antropotseeni, Paul Crutzeni ja Eugene F. Stoermeri ristitud ajastut, mil inimtegevuse tagajärjed, olgugi esiti märkamatud, muudavad aeglaselt ja vääramatult kogu planeedi arengut. Kate Brown analüüsib Tšernobõli katastroofi tagajärgi kolmkümmend aastat pärast katastroofi tuumajaamas, kolmkümmend aastat pärast seda kui Ukraina tervishoiuministeerium oli kuulutanud Tšernobõli-lähedased külad turvaliseks, ohutuks ja soovitanud inimestel oma eluga edasi minna. „Võidujooks Tšernobõli ajalukku jätmise nimel näitab, et inimesel puudub tuumakatastroofide jaoks piisavalt pikk kannatus,“ kirjutab Brown. „Pool tseesiumi ja strontsiumi radioaktiivtolmust laguneb 30 aastaga. Ülejäänud poole kahjutuks muutumine võtab veel kolmkümmend aastat. Mitusada aastat lagunev ameriitsium jätab maha radioaktiivset joodi, mis on võimas ja kahjulik lühiealine isotoop. Plutoonium jääb oma hävitava energiaga pulseerima tuhandeteks aastateks.“ Antropotseeni ajastul peab inimkond õppima mõtlema geoloogilises mõõtkavas.
Nagu kliimamuutused, on ka keelemuutused pika vinna ja ulatuslike tagajärgedega. Kui Heli Allik nägi märtsinumbris ilmunud artiklis keeleuuenduse allikana uuemat eesti räppi, siis Tiit Hennoste on skeptilisem: „Kas eesti räpparil on tõerääkija saatus? Kas ta lüüakse risti? Tuhkagi. Seda võinuks juhtuda veel sajand tagasi, siis, kui korporandid avangardiste peksid. Tänapäeva eestlane on kodustatud inimene. …Ka eesti räpp on suuremas osas kultuurne ja kodustatud nähtus. Nii nagu eesti punk on kodustatud punk, institutsionaliseeritud vormi, mille papi Jannsen poolteistsada aastat tagasi saksa pürjelitelt laenas. Chalice juba laulupeol oli. Küll tuleb ka räpilaulupidu.“
Lisaks arvustusi liberaalse poliitikateooria kriisist John Rawlsi näitel ja radikaalse demokraatia potentsiaalist Ernesto Laclau näitel, ülevaateid vanade tegijate uuest luulest ning ilukirjandust koduvägivallast ja soorollidest. Kõik kokkupuuted aktuaalsete teemadega on, nagu alati, juhuslikud.