Toimetajalt: Kas 100 aastat tagasi lapsi ka oli?

Toimetust on jäänud kummitama üks igiammune sketš: näitleja – võib-olla Helmut Vaag? – küsib peenikese lapsehäälega:
„Vanaisa, vanaisa, kas tsaariajal lapsi ka oli?“
Ja vastab jämeda vanamehehäälega:
„Oli, aga vähe ja needki lollakad.“

Eesti ajal läksid aga asjad kõvasti paremaks, sest hakkas ilmuma uusi laste- ja noorteajakirju. Ammune dialoog meenuski seoses tõsiasjaga, et just 100 aastat tagasi alustas ilmumist ajakiri Vikerkaar. Avanumber kuulutas: „Vikerkaar tahab oma ümber koondada üheks vikerlaste pereks kirjandusest huvitatud noorsoo ja noortele kaasatundvad täiskasvanud kasvatajad, kirjanikud, teadusmehed.“ Selles mõttes pole muutunud palju.

Niisiis septembris külastamegi jälle oma vana-noort nimekaimu ning heidame nostalgilise pilgu lapsepõlvele üldisemalt. Roosmarii Kurvitsa essee „Nime võim“ jätkab nüüdis-Vikerkaare eellase tutvustamist, millega tegi veerandsajandi eest algust Krista Aru (Vk 1997, nr 6). Vahepeal on toonane ajakiri täielikult digiteeritud ja on avastatud uusi allikaid: näiteks kunagise toimetaja Adele Oengo-Juhandi mälestused. Eestiaegne Vikerkaar pidas vastu aastad 1922–1925 ning ärkas uuesti ellu 1930–1934 – et jääda siis ootama uut ümbersündi 1986. aastal. Ivar Sakk annab ülevaate tollase Vikerkaare väljanägemisest, eriti kaanepiltidest. Need olid naiivsed ja grotesksed. (Muide, kuigi see Saki loost välja ei tule, tegi Vikerkaarele kaasi ka Gori.) Seevastu uusima reinkarnatsiooni kujundus Jüri Kaarmalt oli modernistlik, kinnitab Ott Kagovere.

Hariduslikke sihte ei teostatud eesti ajal siiski ainult ajakirjade abil, mida lugesid ju peamiselt head lapsed. Aga mida teha pahadega? Selle üle arutasid kõik tollase pedagoogika helgemad pead: Peeter Põld, August Kuks, Johannes Käis, Märt Raud jt. Nende mõtteid karistamise kohast koolis korrastab Ainiki Väljataga. Ihunuhtlust ei pooldanud keegi. Aga selle üle, millised muud karistusvõtted millistes doosides on koolis õigustatud, teoretiseeriti palju – kaunis otsesõnu, nüüdisaegse žargooni ja silmakirjalikkuseta.

Laste sugenemisest 19. sajandi romaani teeb ülevaate Triinu Pakk. Miks kubisevad tollased lood orbudest? Kas see oli kunstiline võte hea intriigi punumiseks või reaalsuse peegeldus? Ja kui palju nähti lastes ingleid, põrgulisi, ohvreid või teovõimelisi isikuid? Eesti lastekirjandus, nagu ilmneb ka numbrit avavast Ernst Enno palast, on täis müstilisi motiive. Neist kirjutab Paavo Matsin, peatudes Maara Vindil, Ellen Niidul, Avo Paistikul jt.

Tütarlapsest neiuks sirgumisdiskursust nõuka- ja perestroikaajal käsitleb Kristina Birk-Vellemaa, kes teeb ülevaate asjakohastest käsiraamatutest, aga ka intervjuudest vastava sirgumisprotsessi tollal läbiteinutega. Koolist ja kirjasõnast saadud sõnumid olid seksnegatiivsed (hirmutavad-häbistavad), positiivsuseni jõuti hiljem. Heneliis Notton kirjeldab aga tänapäeva noore hädasid hingeabi saamisel. Piret Karro arvustab Vanessa Springora äratusromaani pedofiiliast; Hanna Linda Korp kirjutab noorautoritest, kelle kogumik kannab pealkirja „Grafomaania“.

Ajakiri sisaldab õpetlikke palu mitmes vanuses lastest ja lastele. Jutte on kirjutanud Aidi Vallik ja Mudlum. Katkend Anti Saare pedagoogilisest poeemist „Õudne lugu“ hoiatab laste peal oma ambitsioone rahuldavate „tiigervanemate“ eest. Mirjam Parve ballaad Bernard Pahapersest sisaldab mõneti teistsugust moraali. Maarja Kangrol on valminud õpetlikke valme jm salme. Pika luulebuketi on pununud üha geniaalne Ilmar Trull:
Taevast kukkus vihmatilk.
Loigu pinnal hüppas mull.
„Oh, mis kaunis silmapilk!“
teadis öelda Ilmar Trull.

Ja seal, kus vihma, on tihti nähtud Vikerkaart. 100 aastat tagasi kuulutas ta: „Vikerkaar! Oled pärit taevaste kõrgeilt võlvidelt suur särav look üle laia ilma! Meie noored südamed kiirgavad valgust ja rõõmu, kui päikesed. Meie noored mõtted on puhtad, kui selgemad kristallid, ja meie noorustaevast ehib suur, rõõmus vikerkaar.“

Tellige see endale koju – praegu saab terveks aastaks ainult 19 euro eest: tellimine.ee/vikerkaar