Oktoobri-novembrinumber on Marju Lepajõele (28.10.1962 – 4.07.2019) pühendatud Gedenkschrift, mida on aidanud koostada Kaarina Rein. (Meenutagem, et 5 aastat tagasi ilmus – samuti Kaarina eestvedamisel – sarnane Jaan Undile pühendatud kogumik.)
Juba enne oma liiga varajast surma sai Marjust legend: humanismi-humanitaaria tuline eestkõneleja Eesti avalikkuses, oodatud esineja ja sündmuste kommenteerija sõnumitoojana justkui teistsugusest, suuremast maailmast, kus teatakse, mis on tähtis ja mis ei. Temast jõuti teha portreefilm ja Facebookis sündis grupp „Marju Lepajõe presidendiks“ – mis tabas hästi Marjule eriomast paatosetüüpi: peent kõikumist suurejoonelisuse ja koomika vahejoonel. Marju kõned olid täis lennukaid visioone, lugusid suurtest meestest ja suurtest asjadest ning nende kirjeldamine mõjus sageli nii hüperboolselt, et kuulaja sai kergesti üle piinlikkusest iseenda väiksuse pärast. Mäletan, kuidas Marju kõneles 2017. aastal Tallinnas tõlkijatele Hieronymusest, tema sadadest ja sadadest kirjaköidetest, milles jutt keerles peaasjalikult inimpõlve viletsuse ümber – saal rõkkas naerust.
Marjut ennast kohtasin esimest korda Jaan Kaplinski tõlkeringi loengutel, aga esimene kord, kui teda avalikult esinemas kuulsin, oli 1988. aastal ÜTÜ keeleringi kevadkoolis. (Üritusest on Jaak Lõhmus teinud kroonikafilmi „Eesti keelest, meelest ja kakskeelsusest“ – Marju pole seal küll vist kaadrisse sattunud). Ta rääkis oma suurest eelkäijast Karl Morgensternist, Tartu ülikooli esteetika ja elokventsi professorist. Oli see vast tuline ja kaasakiskuv ettekanne! Eriliselt jäi meelde fakt, et Morgenstern kirjutas käsitsi ümber sadu ja sadu raamatuid. Kuulamisel tekkis algul segadus – ega kõneleja ei pilka, ei püüa Morgensterni grafomaaniat naeruvääristada? Kuid ei, sugugi mitte – selline oligi Marju stiil ükskõik millest rääkides: ta puhus kõik lausa koomilisuseni suureks, näitas kõike tavalisest grandioossemana. Ja seda tehes tõusis ta kõrgesse-kõrgesse igavikulisse vaatepunkti, kust iga inimaskeldus paistis naljakana.
Kui Vikerkaar tähistas 2011. aasta suvel Kadriorus väikese pikniku ja Maire Jaanuse „Kire ja kirjanduse“ esitlusega ajakirja 25. aastapäeva, ei saanud Marju kohale tulla. Aga ta saatis läkituse, milles kiitis ajakirja lugematuid voorusi taevastesse kõrgustesse. Oleks ju edevusest tahtnud selle ette lugeda, aga häbelikkus sai võitu. Tundus, et sellised sõnad omandaksid kandvuse ega mõjuks piinlikult üksnes Marju enda suust kukkuvana. Ja kui Marju 2015. aastal Kristiina Rossi tema 60. sünnipäeva puhul intervjueeris, keeras küsitletav korra rollid ringi ja hakkas küsitlejat ennast kommenteerima: „Sulle näiteks on praegu antud ülesanne see juubeliintervjuu teha ja Sa oled valinud ülistuse vormi. Juubelijuttudes on see peaaegu paratamatult kohustuslik valik. Aga Sa oled nii põhjalik ja stiilne inimene, et vajutad mõnuga pedaali põhja. Ehkki püüan mõistvalt suhtuda, on Su ditürambideks vormistatud küsimusi, ausalt öeldes, piinlik lugeda. Nii žanripuhast ülistuslaulu oleks meie traditsioonis enda kohta võõristav lugeda isegi nekroloogina. Su stiilivõtted pärinevad ilmselt antiikkultuurist ….“
Jah, selline hüperboolne retoorika, panegüürika, euloogia, mida Marju nii hästi valdas, on meie oludes midagi kummastavat, segadusse ajavat. (Aga kummastuse mõiste, nagu vene formalistid üldiselt olid Marjule uuema aja kultuurist väga südamelähedased.) Keegi teine meil sellist stiili ei valda. Aga vanasti vallati. Näiteks peatub Marju oma essees 17. sajandi Tartu luuleelust Johannes Risinghi ladinakeelsel kõnel Tartu linnast: „… kliima on Tartus eriti tervislik, sest talv pole kunagi liiga karm ja suvi ei kõrveta talumatu palavusega. Linn on iidne ja kohaseimal viisil ringikujuline, tornid tugevad, müürid paksud, hooned on suured ja arhitektuuriliselt uhked, varemed on ülevad, nii ülevad, et kogu maailmast tullakse neid vaatama; linna magistraat on tark ja õiglane, ülimalt erapooletu. Aiad on hunnitud, täis roose ja lopsakat rohelust, humal rippumas. Linnalähedases metsas on igat liiki puid, kogu maa on täis metselajaid, veisekarju ja linde. Kodanikud on ausad; rikkad, aga lahked, ja abivalmid. Tartu on tõesti hunnituim paik maa peal, mis külmaks jätta võib ainult kivi. – Muidugi võib öelda, et see on ainult retooriline kooliharjutus, mida ei saa tõsiselt võtta, ja et see on juba antiikajast välja kujunenud traditsioon, formaalne ja kunstlik.“ Ja teada on ka see, et tegelikku, maapealset Tartut olid tollal äsja tabanud näljahäda, katk, vene sõjaretked, röövimine ja rüüstamine.
Sarnaselt Risinghiga näitas Marju ikka ja jälle, kuidas sõnadega saab teha suuri linnu ja imelisi maailmu ja et selles on midagi palju vaimustavamat kui käega nii mõnegi kärbsepesa punumine. Kõige väljatöötatum utoopia, mille Marju välja käis, ilmus Müürilehes ja küllap panigi aluse mainitud Facebooki grupile. See lühimanifest kandis pealkirja „Igale inimesele oma stiil“ ja kuulutab sõnavaldamise tagasitulekut:
„Et sõna valdamiseni jõuda, on vaja
1) viia koolihariduses verbaalsusega seotud ained (kirjandus, keeled, kultuurilugu) kohasesse proportsiooni;
…………
6) alandada veini hinda märkimisväärselt (ideaalis pdl veini = kg kartuleid) jne, et motiveerida täiskasvanuid mõtlema elu üle järele nauditavamas vormis. Ettepanekute pakett nõuab veel tööd.“
Marju ise oskas mõtelda elu üle järele nauditavas vormis – sageli ka Tartu lokaalides. Olen näinud, kuidas Kirjanduse maja keldris kogunes tema ümber mitmesuguseid noori julgustus- ja õpetussõnu saama. Neid ka Marjul alati jätkus. Ja kui ta ütles töö kaotanud lavakunstnikule või koolist välja kukkunud filosoofile, et pole hullu, kõik läheb hästi, siis need sõnad ka kandsid ja päästsid päeva nii mõnegi noore hinge jaoks.
Viimast korda nägin Marjut 13. juunil 2019 Hieronymuse raamatusarja komisjoni koosolekul. Seda rolli täitis ta väga tõhusalt ja asjalikult – ei mingeid suuri sõnu ega panegüürikat, vaid kaalutletud maitsest lähtuvad läbimõeldud hinnangud autoritele, teostele, tõlgetele. Pärast koosolekut jalutasime mööda Nunne tänavat Balti jaama poole. Osutasin talle Tallinna üht viimast vanas stiilis kellaparandust, millest Vikerkaares oli hiljuti kirjutanud Francisco Martinez. Marjul lõid silmad särama ning sinna luugi juurde ta kellassepaga juttu puhuma jäigi …
Lisa kommentaar