fs on alati olnud üks vähestest, keda mainitakse ühe oma luule ja üldse luuletamise eeskujuna pea igas teises Värske Rõhu noore autori intervjuus. See on mulle alati kummalise ja huvitava fenomenina tundunud. Ühelt poolt, muidugi, fs kirjutab lihtsalt, napilt, ta luule on arusaadav igat sorti „massidele“ ning kirjutab ta ju lõppude lõpuks asjadest, mida kõik inimesed paratamatult on tundma pidanud ja peavad: äng, meeleheide, argipäeva halluse kergus ja raskus, eluga toime tulemine, vaesus jne. Teisalt, see luule on mulle üldjoontes tundunud alati liiga poose – „too too cool for school“-luulena. Minu isikliku maitse jaoks on see kuidagi liiga kiretu, kohati lausa kliiniline ümbritseva ja maailma kirjeldamisel, lahterdav isegi. Ei istu sellele autoriminale need, kes mõtlevad jumala ja luule peale, aga samuti ka mitte nood, kes õhtuti klubisse Hollywood keppi otsima lähevad. Ei sobi talle väikekodanlane, ei sobi prole. Ja kummalgi neist pole tõenäoliselt nii suuri probleeme kui autoriminal. Selge see.
Samas, lugenud selle arvustuse tarbeks üle raamatuid „2004“, „Alasti ja elus“ ja „100% fs“, pean möönma, et need on tõesti head. Oleksin ma praegu hilisteismeeas ja loeksin neid esimest korda, satuksin ka tõenäoliselt vaimustusse nagu nood Värske Rõhu autorid – ei mingit suurejoonelist toretsevat „õige luuletamise“ stiili, asjadest räägitakse „ausalt“, autor on ka piisavalt eneseirooniline, sittuva mehe kuju ja kurbuse kui sitahäda poetiseerimine on üheaegselt naljakad ja kurvad, jäävad meelde. Autorimina tundub sümpaatne. „Ekskremendipoeesia“ par excellence.
Sestap jääb „Tätoveerimata inimene“ mu jaoks nende kogude kõrval väheke lahjaks, liha ei ole enam nii rammusalt luudel, ainult äng ja lõpmatu Weltschmerz. Väga raske oli selles luulemaailmas olla. Tõenäoliselt oli ka suur viga lugeda just enne Kristjan Haljaku „Uut inimest“. Haljaku Pollocki maale meenutavast kirevast sõnadepillamise-pildumise pildimaailmast fs-i malevitšlikku musta ruutu sisenemine oli vaevaline, kohati lausa vihaleajav. Tahtsin Haljaku loodud maailma tagasi. Sinna, kus mulle antakse piisavalt vabadust ise otsustada ja kujunditega distantsi hoida, kus ei visata mulle (sitta) otse näkku, et näed: kõik on halb, sina oled halb, mina olen halb ja üldse, milleks seda kõike vaja on. Nii et lõpuks mõtlesin mina ka, et: „ma leian endale teise maailma“ (lk 11).
fs-i uue kogu stilistika ja motiivide DNA on eelmistega sarnane ses mõttes, et eksistentsi lahatakse skalpelli-täpselt, ilma liigsete sõnade, liigse emotsioonita, spliinitakse vaoshoitult, asju loendavalt-määratlevalt, ühiskonnakriitikat tehakse liigse hüsteeriata, ja kui mingit irooniahõngu levibki, siis on see kindlasti kibestunud-kirbe järelmaitsega. Need asjad ja see sitt, millest räägitakse, polegi (enam nii) naljakad, tahetakse meile justkui öelda. Samas ei mõju see õnneks ka mingit pidi näpuga viibutavalt ega moraalitsevalt, kui, siis ainult väsinult-väsitavalt. Aga eks see ole ka sellesse luulesse juba sisse kirjutatud. See väsimus. Mitte ainult sisu, vaid ka vormina.
Üheks meeldejäävamaks võtteks uues fs-i kogus (aga seda leidub ka eelmistes kogudes) on kordusele rajatud tekstid: „õhtul ma võtan pea kyljest kõrvad / õhtul ma võtan pea küljest silmad / õhtul ma võtan pea kyljest nina / õhtul ma võtan pea kyljest kõri“ (lk 12); „inimestel on erineva kujuga ninad / inimestel on erineva kujuga kõrvad / inimestel on erineva kujuga huuled“ (lk 50); „tule ja kallista puid / tule ja kallista betoonposte / tule ja kallista prygikaste / tule ja kallista sopalehti“ (lk 11). Lõpevad nad kõik puändiga, mis justkui lõikab manamise-kirjeldamise läbi kategoorilise ja kurb-kibestunud loosunglausega à la: „tulevikku / ei võta / see on juba võetud“ (lk 12); „no mõnel on sama koha peal / hoopis teine asi“ (lk 50); „tule ja täida maailm / armastusega / ma leian endale teise maailma“ (lk 11). Huvitav on see, et kui muidu muutuvad niisugust laadi kordustele rajatud luuletused üsna kiiresti tüütuks, siis fs-il õnnestub kirjutada neid nii, et sa tõepoolest loed iga rea algusest lõpuni ära (siinkohal meenub ka ta varasemast loomingust tuttav 4–5 lehekülje pikkune ilma otsese puändita megamanakordustekst „meekarva ufod ufaas“).
Peale muu märkame siit, kui tähtis on fs-i luules anatoomilisuse mõõde. Inimese kehal ja kehalisusel ning sinna juurde kuuluvatel vedelikel, ekskrementidel ja muudel ihumahladel on seal mängida oluline roll. Ta tekstides lahatakse keha, lõigatakse keha, kistakse keha, pestakse keha, pekstakse keha, kasutatakse seda. Näiteks juba „Alasti ja elus“: „inimene rebitakse tykkideks / lõpmatuks hulgaks väikesteks nartsudeks / lõpmatuks hulgaks minaräbalaiks“ (lk 36); „öösel tullakse järele / jäsemed kistakse ykshaaval kyljest / veri purskab ja lihas rebeneb /…/ tundnud kerget värinat käes / ja krampe yle keha / oleme surunud lõuad kokku / mitte vingunud /…/ mõnel nii ja teisel nii / väiksed variatsioonid / tyhistele kehadele“ (lk 21); „näha ja tunda Su ylemist huult / silmi kukalt ja pikka kaela / kaela kõrvarõnga all / kõrvarõngaaluse all / ja sellest allpool vasakut õlga / ja paremat kanda / nina laupa sääri ja rindu / väga õige kujuga keha / nahavolte naba ymber / muidu nii saledal kõhul / käega keelega kõigega / mis mul on jäänud veel alles“ (lk 25–26).
Keha ja kehalisuse teemaga läheb kokku loomulikult ka „tätoveerimata inimese“ enda metafoor ja mitmed luuletused samanimelises kogus. Keha on fs-il kujund, see räägib, vaikib, keha „annab meid ära“. Võrdluseks taas „Alasti ja elus“: „kui mul on kõrvarõngad / siis nussin mehi / kui mul on tätoveeringud / siis systin ja nuuskan sitta sisse“ (lk 107); on masin: „karvadega kaetud nahk / luudega toestatud liha / masin töötab ja liigub / tuksub ja koriseb / ja tekitab teisi gaase / miks me tast luuletame? / siin / ja raamatust raamatusse“ (lk 52).
Teine temaatika, mis fs-il kogust kogusse kordub, on luule(tamine) ja luuletajaks olemine: „öö varjus tulid soost / tätoveerimata inimesed / nad ei teinud katsetki / varjuda udusse /…/ aga miski ei ole enam kindel / nende sammud kajavad / autod ja arvutid seisavad / trummid löövad ja mesilased laulavad / ma ei tea / kas suudan neid ridu lõpetada / ma alustan: // sel ööl kui ma kirjutan luuletust“ (lk 55). Võrdle „100% FS“: „sel ööl kui ma kirjutan luuletust / eksib yks vana mees / ja ei jõuagi enam koju /…/ sel ööl kui ma kirjutan luuletust / toimub seda ja teist /…// ja siis tuleb HIRMSAID ASJU / teistestki kaartest“ (lk 46). Aegamööda saab luulest ja luuletajaks olemisest mingis mõttes ka vastanduste peal töötav kujund. Luule kui miski, mis pole „päris“ eluga seotud. Luule kui luksus, millega tavainimesel pole midagi peale hakata, sellega ei maksa üüri ja ei toida ära kahte tütart (vt „Alasti ja elus“, lk 77). Võikski ju arvata, et autor on selgelt nn tavainimese poolt – see, kellele on tundmatu ja keda ei huvita „kaunis rafineeritud kunst“. Samas ei saa ta jätta mõru irooniat pildumata ka selle „lihtsa inimese“ suunas: „ja seal ta läheb / palmipuudega lyhikesed pyksid / rangis jalgade ymber / valge T-särk seljas / Maxima kilekott käes“ (lk 36); „inimesed / pange koledad riided selga / ja minge linna peale / on reede / on reede õhtu / võibolla saate keppi / võibolla saate peksa“ (lk 46). Ka working class hero saab „kaalutud nagu kartul“ (lk 66), mitte ainult kaunite kunstide viljelejad, va Kuku Klubi isehakanud aristokraadid (lk 17). Vähemalt ei diskrimineerita. Nali naljaks, aga üks asi, millest selles kogus võrreldes eelmistega puudu jääb, on eneseiroonia, tundub mulle. Kui varasemalt oleks autor heitnud enda üle ka nõmedat nalja, siis selles kogus pole seda pea üldse. Hästi palju kurbust on see-eest. Ja nagu juba ütlesin, oli mu jaoks väga raske selle raamatuga kaasas käia, sest seal domineeriv värv on must, must, must. Ja kellegi jaoks on see võibolla tõesti uus muster, aga mitte selle tätoveerimata inimese jaoks, kes neid ridu siin praegu kirjutab.
Eri kogudest tekstid räägivad üksteisega, toetavad üksteist, kasvavad üksteisest välja, riimuvad üksteisega ja muudkui kuulutavad süngelt ette nii jääd kui sulaaega. „Alasti ja elus“: „pane ennast valmis / varsti läheb veel kylmemaks / maapind muutub kõvaks koorikuks / puud kistakse kiilaks /…/ ja unusta kaunid kunstid“ (lk 13). „Tätoveerimata inimene“: „varsti hakkab väga lõbus / lumi sulab ära / must lumi sulab punaseks /…/ vaadatakse impressionistide pilte / varsti hakkab väga lõbus / surmakuulutused lähevad täide“ (lk 9).
Lisa kommentaar