Tööstusühiskonna taasleiutamise vajadusest

Kolm üsna juhuslikult ajaloo lehekülgedelt valitud tehnoentusiasti, keda tabas ühel hetkel maru suur üllatus:

1. Michel Chevalier, Prantsuse riigimees, insener ja patsifist, kes toetas juba 1830. aastatest alates häälekalt seisukohta, et rahvusvahelise raudtee- ja laevataristu arendamine seob riigid nõnda ühte, et sõjapidamine muutub mõeldamatuks.^[1] Tõetund saabus 1870. aastal, mil raudteed ja telegraafi edukalt kasutav Preisi armee Prantsuse omast mõne kuuga üle sõitis.
2. John H. van Deventer, kes ülistas 1923. aastal Fordi autotehase ülimalt läbimõeldud puidukasutust, mis aitavat „säästa riigi kiirelt kahanevaid puiduvarusid“.^[2] Asjaolu, et masstoodang viib juba lähikümnenditel ressursinõudluse hüppelise kasvuni, jäi talle täiesti tabamatuks.
3. Ai Weiwei, hiina kunstnik ja dissident, kes kuulutas 2012. aastal Guardiani veergudel: „Internet on kontrollimatu. Ja kui internet on kontrollimatu, siis vabadus võidab. Nii lihtne see ongi.“^[3] Paraku ei olnud Hiina riigiisad sama läbinägelikud ning on täiesti sündsusetul kombel digitaalset kontrolli kodanike üle viimasel kümnendil hoopis järsult kasvatanud.

Tagantjärele targana on lihtne märgata, mis neid kolme seob: pea liigutavalt naiivne usk tehnoloogia kõikvõimsusse mis tahes ühiskondlike kitsaskohtade ületamisel. Ent kas need on tõesti näited pelgalt mõne üksikisiku prohmakatest või osutavad mingile tööstusühiskonna olemuslikule tunnusele? Sest kliimakriisi valguses pommitatakse meid praegugi igapäevaselt uuendustega nagu taastuv-energiasüsteemid, isesõitvad elektriautod, täppispõllumajandus või süsinikupüüdmise tehnoloogia, mis peaksid saastava tööstusühiskonna juba varsti-varsti puhtaks, kestlikuks ja tõhusaks muutma. Ent ajalugu tundval inimesel tekib kiiresti kiuslik küsimus: kui paar sajandit on mis tahes sisuga (sh keskkonna-) tehnoloogiliste lubaduste lõpptagajärjeks olnud ikka vaid keskkonnakriisi süvenemine, siis miks peaks seekord minema teisiti?

Püüan siin tuvastada tingimusi, mis lubaksid inimkonnal selles küsimuses kas või pisutki optimismi hellitada. Minu põhitees on järgmine:

1. Kaasaegsed ühiskonnad toetuvad tööstuslikule modernsusele – 250 aasta vältel kujunenud uskumustele, normidele ja käitumisviisidele seoses looduskeskkonna, teaduse ja tehnoloogiaga. Nad päästsid valla innovatsiooni ajalooliselt enneolematu kiirenemise, mis mängis olulist rolli nii ühiskondliku heaolu kui ka keskkonnaprobleemide hüppelises kasvus.
2. Paraku pole mitmed tööstusliku modernsuse osised kaasaja tingimustega enam hästi kohastunud. Nii lubavad teadus ja tehnoloogia kliimakriisi ühe käega lahendada, tehes samal ajal teisega olukorda üha hullemaks.
3. Lahenduseks võib olla mõnede teadust ja tehnoloogiat puudutavate baasarusaamade ümbermõtestamine. Hea uudis on, et mitmed ehitusklotsid on selleks juba olemas. Halb uudis on, et keegi väga hästi ei tea, kuidas neid kokku panna.

Tööstusühiskondade rabav sarnasus
Oleme Tartu Ülikooli Suurte Siirete^[4] teadusrühmaga viie viimase aasta jooksul määratlenud üle 40 tööstusliku modernsuse tunnuse: loodust, teadust või tehnoloogiat puudutava uskumuse, normi või käitumisviisi, mis on nii laialt levinud, et neid leidub pea igas kaasaegses tööstusühiskonnas. Mõned näited: inimkeskne vaade loodusele kui ressursile, usk ressursside piiramatusse asendatavusse, usk lõputusse progressi läbi teaduse ja tehnoloogia, keskkonnapimedad hinnastamismehhanismid, „mineraalne“, fossiilkütustepõhine ja lineaarne majandus jne… Esialgse nimekirja paika saanud, jõudsime kiiresti arusaamale, et laias laastus taanduvad need tunnused kahele suurele teemale: 1) keskkond kui pimetähn ehk looduse tähelepanuta jätmine retoorikas, seadusloomes ja ressursikasutuses; 2) liigne enesekindlus teaduse ja tehnoloogia osas, mis on ikka ja jälle viinud nendega kaasnevate tulevikulubaduste üle-, ohtude ala- ja mõjude väärhindamiseni. Nii mõneski mõttes on tööstusühiskonna ajalugu nende kahe suure teema kujunemise, kinnistumise ja kriisi lugu.

Ent veelgi enam huvitas meid, kuidas tööstuslik modernsus on ajas muutunud. Selleks uurisime vastavaid trende viies väga erinevas riigis (Austraalia, India, Nõukogude Liit/Venemaa, Saksamaa, USA) ajavahemikul 1900–2025, kombineerides selleks eri päevalehtede eri andmebaase.^[5]

Uuringu tulemused näitavad esimese asjana, et vaadeldud perioodil on arengud riigiti üpris sarnased. Kõigi maade ajalehtedes hakkab 1960. aastatest alates keskkonnatemaatika osakaal kiiresti kasvama ning tehnoloogiast hakatakse rääkima positiivsemas võtmes kui teadusest. Kõigis riikides saab 70ndatest alguse ühinemine rahvusvaheliste keskkonnalepetega. Märke sellest, et ühiskonnad mõtlevad tehnoloogia tagajärgede leevendamise kõrval üha enam ka nende ennetamisele, leidub vastavat tüüpi keskkonnaregulatsioonide osakaalu kasvus alates 80ndate lõpust. Käitumise osas on aga muutused tagasihoidlikumad: kliimamuutuse leevendamisele suunatud tehnoloogiate patenteerimine kasvab märgatavalt vaid USA-s ja Saksamaal, energiatootmine jääb aga ülekaalukalt fossiilkütustepõhiseks. Isegi näiline erand Saksamaa kinnitab tegelikult reeglit, kui võtta arvesse energiaimporti, mis riigi näitajad oluliselt halvemaks muudaks.

Seesugune sarnasus on tegelikult üsna rabav, kui mõelda, kui erinevad on need viis riiki majanduslikult, poliitiliselt või kultuuriliselt (nt plaanimajandus Nõukogude Liidus vs turumajanduse eri vormid mujal). Samuti erinevad nad oluliselt nii sissetuleku (India vs teised) kui ka industrialiseerumise aja poolest (USA ja Saksamaa kui varased tööstusriigid). Kui suur osa kestlikkuseteemalisest kriitikast keskendub hetkel kapitalismile, ületarbimisele ning kasvule,^[6] siis meie leiud juhivad tähelepanu sellele, et vähemasti osa probleemist võib peituda meie põhilistes arusaamades looduse, teaduse ja tehnoloogia kohta. Pöördun selle oletuse juurde hiljem tagasi.

Kui otsida muutust, siis võib laia joonega üldistades öelda, et olulised nihked on toimunud keskkonnateadlikkuses ning -normides, märksa vähemal määral aga kõiges, mis puudutab tehnoloogiat. Teisisõnu on pea 60 aastat murenemas üks tööstusühiskonna kahest suurest katusteemast, keskkond kui pimetähn, ent mitte teine. Ühiskonnateadustes tuntakse seda uskumuste kogumit ökoloogilise moderniseerumise^[7] nime all. Viimase eriti nihestunud variandis saab küsimuse „kui suur väljakutse on kliimakriis?“ vastuseks „täpselt nii suur, et teadus, tehnoloogia ja turud vanaviisi jätkates seda ikka lahendada suudaksid“. Ja kui näib, et ikka hästi ei suuda, siis peab probleem seisnema kliimateadlaste mõõdutundetus liialdamises.^[8] (Lisapunktid saab, kui sellise arutluskäigu esindaja kuulutab end ühtlasi kaine mõistuse kehastuseks ning kasutab sealjuures väljendit „vanasse kaevu“.)

Meie tulemused klapivad ka teiste hiljutiste katsetega ühiskondlikku heaolu ja keskkonnaseisundit süsteemselt kaardistada. Üks hollandi ajaloolaste hiljutine ülevaade^[9] uuris riigi sisemajanduse kogutoodangu kasvu võrdluses mitmesuguste heaolumõõdikute keskmisega (tervis, haridus, tööhõive, turvalisus, demokraatia). Selles joonistub üsna selgelt välja „kuldne sajand“ algusega 1880. aastatel, mil heaolu kasv ületas pidevalt majanduskasvu tempot. Alates 1970. aastatest on aga iga lisanduv majanduskasvu ühik viinud järjest väiksema lisani heaolus. Sarnase trendi on USA-s leidnud ajaloolane Robert Gordon,^[10] kes peab põhjuseks läbimurdelisi, ent ühekordseid tehnoloogilisi saavutusi nagu elekter, autod, kanalisatsioon, ravimid, raadio ja televisioon. Näib tõesti nõnda, et 1960.–1970. aastad on veelahkmeks, mis tähistab sügava mure teket tööstusühiskonna jätkusuutlikkuse osas.

Tööstuslik modernsus pole uutele oludele kohastunud
Arvan, et probleemi juured peituvad tööstusühiskonna 250-aastase arengu tagajärgedes. Ühest küljest on suurenenud tööstusühiskondade keskkonnamõju, liikudes kohaliku tähtsusega loodusreostuselt 19. sajandil üha laialdasema mitmikkriisini tänapäeval. Sellega kõrvu on aga kasvanud ka inimkonna tehnoloogiline võimekus, mis optimisti jaoks tähendab suuremaid võimalusi probleemide lahendamiseks, pessimistile aga suuremaid võimalusi selleks, et midagi läheb suurejooneliselt pekki. Nii näiteks toimusid esimesed eksperimendid autode masstootmisega juba 1910. aastatel, ent selle mõjud – liiklussurmad, ummikud, saastunud õhk – said Lääne ühiskondadele laialdaselt ilmsiks 50–60 aastat hiljem. Tänapäevaste tehnoloogiate haardeulatus ning arengukiirus on aga ajendanud mitmeid küsima, kas innovatsioon on ikka endiselt tingimusteta majandusmootor või on „loovast hävitamisest“ saanud pigem „hävitav loomine“.^[11] Teisisõnu, kas mõned tööstusühiskonna ajaloolise edu põhjused võivad ühtlasi olla selle tänase nurjumise allikaks? Püüan seda küsimust avada mõne näitega.

Üheks tööstusliku modernsuse põhitunnuseks on „tehnopaikamine“ ehk kalduvus leevendada olemasolevate tehnoloogiate halbu mõjusid uute tehnoloogiatega. Nii mõnelgi puhul on see olnud esmalt ülimalt edukas, olgu näiteks kas või Teise maailmasõja järgse põllumajandusrevolutsiooni roll arengumaade toidupuuduse lahendamisel. Samas tekib küsimus tehnopaikamise riskidest kliimakriisi ajastul. Nii kogub järjest enam pooldajaid geoinseneeria ehk kliima mõjutamine mitmesuguste tehnoloogiliste vahenditega, nagu aerosooliosakeste atmosfääri paiskamine või hiigelpeeglite kosmosesse paigutamine päikesekiirguse kõrvale juhtimiseks. Kriitikud on osutanud, et niisuguste sekkumiste mõjud on kiired, laiaulatuslikud ja raskesti ennustatavad. Veel enam: kui geoinseneeriat kasutatakse planeedi senise majandustegevuse jätkamise võimaldamiseks, siis viiks „katkestusšokk“ – geoinseneeria kasutamise järsk lõpetamine – hüppelise soojenemiseni. Samuti ei suuda praegune rahvusvaheline poliitiline süsteem tagada nende tehnoloogiate kaasavat ja õiglast kasutamist. Just seetõttu on mitmed teadlased teinud ettepaneku sõlmida rahvusvaheline kokkulepe geoinseneeria vältimiseks.^[12]

Tööstusühiskondade läbiv usk sellesse, et tehnoloogia mõju on küll keerukas ja vastuoluline, ent lõppkokkuvõttes alati pigem hea, on toitnud ka nende ettevaatlikkust tehnoloogia ennetaval reguleerimisel. Sama on suuresti kehtinud ka tehisaru kohta, mille andmetöötlusvõimekust saab rakendada kliimamudelite parendamiseks, looduskatastroofide ennustamiseks, reostuse mõõtmiseks jne. Ent taas on eksperdid juba mõnda aega hoiatanud, et kontrolli alt väljunud tehisaru võib saada inimkonnale eksistentsiaalseks riskiallikaks. Seejuures võib negatiivsete tagajärgede ilmnedes nende tagasipööramiseks juba liiga hilja olla.^[13] Euroopa Liidu vastne tehisintellekti määrus katsub seada standardid eri riskiastmega tehisintellektisüsteemidele ning keelustada teatud kasutusviisid (nt näotuvastus, ühiskondlike näitajate põhjal kodanikele punktide andmine). Üleilmses plaanis on aga tehisaru mõjude ennetamiskatsed endiselt lapsekingades.

Ent küsimusi võivad tekitada ka mitmed pealtnäha süütumad lahendused. Nii on Marc Jacobson Stanfordi ülikoolist juba aastaid pooldanud täielikku üleminekut tuule-, vee- ja päikeseenergiale. Tema töörühma arvutuste järgi võimaldaks see suurendada töökohtade arvu 28,6 miljoni võrra, vähendada energiakulusid 61% ja üleilmset energiatarvet 57,1%.^[14] Paraku ei arvesta need optimistlikud arvutuskäigud tagasilöögiefektidega, kus tõhusamast tehnoloogiast saadava potentsiaalse säästu nullib kasvav nõudlus. Nimetatud nähtus tõusis 19. sajandil esile just nimelt tööstusühiskondade energiatarbimise kontekstis, kus seda tuntakse Jevonsi paradoksi nime all. Seetõttu pole mingit põhjust arvata, et tagasilöögiefekt ei hakkaks kummitama ka taastuvenergiasüsteeme. Selle eiramisel võib kergesti tekkida olukord, kus energiatarbimise kasvuga kaasneb ka taastuvenergiapõhise energiasüsteemi ressursimahukus.

Kõige äärmuslikumatel juhtudel kasutavad tööstusühiskonnad aga senise elulaadi jätkamise õigustamiseks mitte niivõrd tehnoloogiaid endid, kuivõrd lubadusi nende kättesaadavuse kohta tulevikus. Hiljuti näitasid Duncan McLaren ja Nils Markusson, kuidas mõjukaid kliimamudeleid on 1980. aastatest peale iseloomustanud liigne entusiasm tuumaenergeetika ja süsinikupüüdmise osas.^[15] Neid mudeleid on poliitikud omakorda kasutanud selleks, et valusad kliimapoliitilised otsused tulevikku lükata. Seal ootavad aga loomulikult ees järjekordsed lubadused järjekordsete tehnoloogiate kohta, noh, võtame näiteks kas või geoinseneeria …

Mida siis teha?
Tugitoolis pöidlaid keerutades näib vastus üsna lihtne: tuleb vaid aru saada, millised tööstusliku modernsuse tunnused väärivad senisel kujul säilitamist (nt teaduspõhine tehnoloogiaarendus on üks tööstusühiskonna suursaavutusi), millistest tuleks pigem vabaneda ja millised vajavad ümbermõtestamist. Sisuliselt tähendab see kaht asja: tehnoteadusliku realismi mõtteviisi omaksvõttu ideelises plaanis ning tööstusliku modernsuse aluseeldusi kõigutavate nišilahenduste arendamist praktikas. Nagu ikka, lähevad asjad aga lootusetult keeruliseks niipea, kui õilsatest üldprintsiipidest räpasesse tegelikkusse sukelduda. Seetõttu ei saa ma lubada tööstusühiskonna kriisi lahendamist ühel leheküljel, kuid väikest visandit sinnapoole liikumiseks küll.

Tehnoteadusliku realismi all mõistan ma tööstusühiskonna ajaloolisel kogemusel põhinevat tasakaalustatud arusaama teaduse ja tehnoloogia võimalustest ning piirangutest ühes sobivate kaitsemehhanismidega viimaste nullimiseks. See hõlmab nii mõnegi tehnoloogiat puudutava põhieelduse ümberpööramist, mis omakorda võimaldab vaadata tuttavatele muredele värske pilguga. Toon kolm näidet.

1972. aastal ilmunud „Kasvu piiridest“ alates iseloomustab keskkonnadebatte kahe koolkonna vastasseis: „me liigume hukatuse kursil“ vs „küll me midagi välja mõtleme“. Esimene koolkond on viimastel aastakümnetel teinud suuri edusamme, määratledes Maa üheksa taluvuspiiri, mille ületamisel muutub keskkonnakahju pöördumatuks.^[16] Samas lähtub teise koolkonna mõtteviis endiselt tööstusühiskonna ajaloolisest eeldusest, nagu oleksid ressursid piiramatult kättesaadavad ja asendatavad. Nii teame küll üha paremini, kui palju on meil aega jäänud tõeliselt kriitiliste keskkonnamuutuste ennetamiseks, kuid me ei oska ikka veel ligilähedaseltki hinnata, milline on inimkonna võimekus järelejäänud aja jooksul nendele probleemidele toimiv lahendus leida. Innovatsiooni piiride teadvustamine ja määratlemine võiks aidata vähendada tehnoloogilise soovmõtlemise osakaalu kliimamudelites ning poliitilistes programmides.

Ettevaatuspõhimõte – püüd vältida keskkonnamõju ka siis, kui selle ulatus ei ole päris selge, kuid võimalikud negatiivsed tagajärjed suured – on keskkonnaõiguse üks keskseid ideid. Kuid seoses inimkonna tehnoloogilise võimekuse kasvuga soovitavad teadlased üha enam rakendada seda põhimõtet ka innovatsioonipoliitikale^[17] ning üksikute tehnoloogiate asemel tehnoloogiate rühmadele (nt nanotehnoloogia). See võimaldaks ennetada tavapärast olukorda, kus tehnoloogia soovimatute mõjude leevendamist piiravad oluliselt selle lai levik, ettevõtjatest ja poliitikutest koosnevad huvirühmad ning kasutajate väljakujunenud vajadused. Samas pole selge, kuidas lepitada ettevaatuspõhimõtet vajadusega otsustavalt kiirendada innovatsiooni kliimakriisi leevendamiseks.

Tööstusühiskonda on läbivalt iseloomustanud püüe rajada standardiseeritud, ühetaolist ning loodusest suuresti eraldatud tehisruumi. Kui lisada tööstusühiskonna tavapärastele eesmärkidele – tehnoloogiline tõhusus, kulude minimeerimine – kolmandana veel kestlikkus, ähvardab inimese elukeskkonda endiselt muutumine odavate kastide tallermaaks. Ent kui aastaks 2050 elab ennustuste järgi pea 70% maailma elanikkonnast linnades, siis muutub loodusest võõrandumine järjest suuremaks mureks. Milline võiks olla linnaruum, kus juhtpõhimõtteks oleks kehastada looduse ja inimkonna lahutamatut sidet? Milline võiks olla arhitektuur, mis kohandub loodusega, üritamata seda kontrollida? Kardetavasti tuleb siin vaadata oluliselt kaugemale tüüplahendusest „kuut ja kaks põõsast“.

Praktilises mõõtmes peaksime otsima ning ühendama mitmesuguseid nišilahendusi, mis juba praegu mingil määral kõigutavad teaduse ja tehnoloogia kohta käivaid aluseeldusi. Üks mänguline viis seda teha on sõnastada tööstusliku modernsuse valitsevatele tunnustele alternatiiv ning katsuda siis leida juba olemasolev uuendus, mis seda põhimõtet kehastaks. Tabelist on leida mõned näited.

	Valitsev tunnus	Alternatiiv	Alternatiivi kehastav nišš
Uskumused	Usk lõputusse progressi teaduse läbi	Kuna teadmisi luuakse ja kasutatakse kindlas ühiskondlikus kontekstis, siis saab teadustöö tulemusi tihti kuritarvitada	Hippokratese vanne teadlastele
	Eeldus, et tehnoloogiad on olemuselt neutraalsed	Tehnoloogiate disain kehastab selle loojate eelistusi	Väärtuspõhine inseneeria (value-based engineering)
Normid	Tehnokraatliku mõtte- ja otsustusviisi valitsemine poliitikas	Avalikkus peab olema algusest peale kaasatud olulistesse tehnoloogilistesse otsustesse	Kodanike kliimakogud
	Turutõrge kui innovatsiooni reguleerimise peamine probleem	Regulatsioon peab innovatsiooni hulga ja kiiruse kõrval kujundama ka selle arengusuunda	Kolmanda põlvkonna ehk transformatiivne innovatsioonipoliitika
Käitumine	Ettevaatuspõhimõtte juhuslik ja valikuline rakendamine maandamaks teadustöö keskkonnariske	Ettevaatavate ja ennetavate põhimõtete süstemaatiline rakendamine teadusuuringutes	Aeglane teadus
	Lukustumine ressursimahukatesse rakendustesse, mis eeldavad kallist taristut	Elukvaliteeti võib sageli olulisel määral tõsta suurte investeeringuteta taristusse	Kasin innovatsioon (frugal innovation)

 

Filosoof Alfred North Whitehead on öelnud, et „19. sajandi suurim leiutis oli leiutamise meetodi leiutamine“.^[18] Kui tööstusühiskond soovib mitmikkriisis püsima jääda, pole see leiutustöö ilmselt kaugeltki läbi.

Sabaosa: kuidas tehnoloogiat (mitte) analüüsida?
Kestlikkusega seonduvates jututubades on mind hiljuti korduvalt tabanud meeldiv üllatus: nii mõnelgi korral tõstavad debatis osalevad loodusteadlased käed üles ja ütlevad ausalt, et teatud küsimustele vastamiseks on ühiskonnateadlaste taust hoopis sobivam. Valdkondadeülesus toimib! Ent siis jään mõtisklema selle üle, kas humanitaar- ja sotsiaalteadlaste käed pole selle karika vastuvõtmiseks mitte liialt jõuetud, ja mu esialgne entusiasm lahtub.

Milles asi? Äratundmises, et tihti jääb tehnoloogia „ühiskondlik“ analüüs liialt pinnapealseks, ennastimetlevaks ja valdkondlikest traditsioonidest pimestatuks, et kaasaja suurte väljakutsete vaagimisel Üldisest Sügavast Mõttest kaugemale jõuda. Seesuguse tehnoloogiakriitiku pasabingo ehk KRA:PP koosneb viiest elemendist:

1. Kritiseeri: kappa mis tahes arutellu normatiivsel hobusel eesmärgiga mitte mõista, vaid hukka mõista. Näiteks kui tehnoloogia on määratletud ühiskondlike võimusuhete kehastajana ning turusuhted ise on definitsiooni poolest halvad (vt ka kriitilised meediauuringud ja Christian Fuchs), siis peab halb olema ka tehnoloogia. Minul tekib aga seepeale kiiresti küsimus, mida mõttekat saab vabaduse kohta öelda inimene, kes on treeninud end kõikjal vaid ahelaid nägema …
2. Redutseeri: kohtle tehnoloogiat millegi sümptomina, nii et tema iseseisev põhjuslik roll mis tahes seletuses kaob. Koore riisub siin Immanuel Wallerstein, kelle maailmasüsteemi-teooria suudab epohhiloova pöörde inimkonna energia- ja materjalikasutuses taandada sujuvalt kapitalismi kui sotsiaalsete suhete võrgustiku toimimisele. Lisapunktid saab see, kes suudab kohelda mis tahes tehnoloogiat, näiteks maasikavõrku või sõrmkübarat, patriarhaalse kapitalismi ilmingutena.
3. Abstraheeri ehk analüüsi tehnoloogiat suure T-ga. Lisapunktid saab sedavõrd suure üldistustasandi eest, et sõnastatud nähtuse seostamine mis tahes tegelikult eksisteeriva tehnoloogiaga muutuks omaette intellektuaalseks vägitükiks (vt ka Anthony Giddens ja time-space distanciation kui modernsuse muutlikkuse üks allikas).
4. Problematiseeri: eritle, piiritle ja määratle, nii et higipull otsa ees! Põhieesmärgiks ei ole kunagi mõisteid kasutada, vaid lõputult arutleda nende tähenduse ja konteksti üle. Esimesel tasandil võib tehnoloogia mõjude üle diskuteerimise asemel näiteks küsida, mida tehnoloogia üleüldse tähendab. Edasijõudnud võivad pärida, mida väljendavad tehnoloogia mõiste eri tähendusvarjunditega kasutusviisid ühiskonnarühmade eelistuste ja varjatud agenda kohta. Lisapunktid saab kolmanda taseme refleksiivsus, kus rääkija lahkab põhjalikult enda identiteeti ja võimalikku kallutatust tehnoloogia mõiste kasutajana. Sel astmel ei ole arutelu sisu enam eriti oluline, kuna peamine on keskenduda klaaspärlimängule endale.
5. Postuleeri mingi suur, sügav ja vääramatu megatrend (loomulikult halb), mida tehnoloogia pikas plaanis vaid süvendab (vt Jacques Ellul, Lewis Mumford). Lisapunktid saab selle eest, kui termin on a) sedavõrd spetsiifilise tähendusega, et seda pole võimalik eesti keelde tõlkida, ning b) selles on vähemalt neli silpi.

Ärgu mind valesti mõistetagu: kõigil neil analüütilistel käikudel on oma mõte ning nad on tehnoloogia mõtestamisel tihtipeale kasulikuks osutunud. Kuid nende kergekäelisel kombineerimisel ja korduvkasutamisel võib liig kergesti jääda mulje, nagu eelistaksid kriitikud tööstusühiskonna hüvedele tõsimeeli mingisugust eel-, alternatiiv- või järel-industriaalset vaimsust, kus hingelist kooskõla täiendaks 30-aastane eluiga, krooniline alatoitumus ning gangreenis jäsemete tuimestuseta amputeerimine. Ja sellisel foonil kõlab nutulaul humanitaar- ja sotsiaalteaduste alatähtsustamisest sutsu õõnsalt.

Moraal ja uusaastasoov üheskoos: tööstusühiskonna teisenemisega peab muutuma ka selle kriitika.

^[1] E. van der Vleuten, Radical Change and Deep Transitions: Lessons from Europe’s Infrastructure Transition 1815–2015. Environmental Innovation and Societal Transitions, 2019, kd 32, lk 22–32.

^[2] J. H. van Deventer, Ford Principles and Practice at River Rouge. XIII – Manufacturing and Assembling Body Parts. Industrial Management, 1923, kd 66, nr 3, lk 151–159.

^[3] Ai Weiwei, China’s Censorship Can Never Defeat the Internet. The Guardian, 16.04.2012.

^[4] https://suursiire.ut.ee/et/avaleht/.

^[5] L. Kanger, P. Tinits, A.-K. Pahker jt, Deep Transitions: Towards a Comprehensive Framework for Mapping Major Continuities and Ruptures in Industrial Modernity. Global Environmental Change, 2022, kd 72, art. 102447; L. Kanger, P. Tinits, A.-K. Pahker jt, Long-Term Country-Level Evidence of Major but Uneven Ruptures in the Landscape of Industrial Modernity. Environmental Innovation and Societal Transitions, 2023, kd 48, art. 100765.

^[6] G. Feola, O. Koretskaya, D. Moore, (Un)making in Sustainability Transformation beyond Capitalism. Global Environmental Change, 2021, kd 69, art. 102290; D. Wiedmann, M. Lenzen, L. T. Keyßer, J. K. Steinberger, Scientists’ Warning on Affluence. Nature Communications, 2020, kd 11, art. 3107; J. Hickel, G. Kallis, T. Jackson jt, Degrowth Can Work – Here’s How Science Can Help. Nature, 2022, kd 612, lk 400–403.

^[7] G. Spaargaren, A. P. J. Mol, Sociology, Environment, and Modernity: Ecological Modernization as a Theory of Social Change. Society & Natural Resources, 1992, kd 5, nr 4, lk 323–344.

^[8] Aivar Usk: kliimasättumusest talvetingimustes. ERR.ee, 13.12.2023.

^[9] H. Lintsen, F. Veraart, J.-P. Smits, J. Grin, Well-being, Sustainability and Social Development: The Netherlands 1850–2050. Cham, 2018.

^[10] R. J. Gordon, The Rise and Fall of American Growth: The U.S. Standard of Living since the Civil War. Princeton, 2016.

^[11] L. Soete, Destructive Creation: Explaining the Productivity Paradox in the Digital Age. London, 2018, lk 29–46.

^[12] F. Biermann, J. Oomen, A. Gupta jt, Solar Geoengineering: The Case for International Non-Use Agreement. WIREs Climate Change, 2022, kd 13, nr 3, e754.

^[13] T. Davidson, The Danger of Runaway AI. Journal of Democracy, 2023, kd 34, nr 4, lk 132–140.

^[14] M. Z. Jacobson, M. A. Delucchi, M. A. Cameron jt, Impacts of Green New Deal Energy Plans on Grid Stability, Costs, Jobs, Health, and Climate in 143 Countries. One Earth, 2019, kd 1, nr 4, lk 449–463.

^[15] D. McLaren, N. Markusson, The Co-Evolution of Technological Promises, Modelling, Policies and Climate Change Targets. Nature Climate Change, 2020, kd 10, lk 392–397.

^[16] W. Steffen, K. Richardson, J. Rockström jt, Planetary Boundaries: Guiding Human Development on a Changing Planet. Science, 2015, kd 347, nr 6223, lk 736–746.

^[17] J. Markard, P. Wells, X.-S. Yap, H. van Lente, Unsustainabilities: A Study of SUVs and Space Tourism and a Research Agenda for Transition Studies. Energy Research & Social Science, 2023, kd 106, art. 103302.

^[18] A. N. Whitehead, Science and the Modern World. New York, 1925.

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri rahastatud rühmagrandi “Eesti energia-, transpordi- ja telekommunikatsioonisüsteemide ümberkujundamine Teise Suure Siirde lävel (PRG 346)” toel.