Kui otsida kaotatut, muutub kõik märgiks.
Eudora Welty, „The Wide Net“
Ühel pilvisel hommikul 1980ndate lõpul külastasin ma kirikut, mis asus mu Pariisi korterist üle tee. Olin uudishimulik. See kogudus, St. Nicolas du Chardonnet, oli tollal peakorteriks peapiiskop Marcel Lefebvre’ile, kelle paavst Johannes Paulus II oli äsja ekskommunikeerinud kui Vatikani II kirikukogu skismaatilise oponendi. Konservatiivsed katoliiklased üle terve linna voolasid sinna pühapäeviti kokku, et saada osa Gregoriuse laulust ja ladinakeelsest Trento missast – kaunist keelatud elamusest.
Pärast teenistust kogunes hulk koguduseliikmeid väikesele kirikuõuele, et puhuda juttu ja lehitseda parempoolseid raamatuid ja ajalehti, mis olid laotatud kokkupandavatele laudadele. Kui ma neist ühe kohale kummardusin, nimetas keegi noormees poodi, kust võiksin leida rohkem samasisulist kraami. Ta rebis märkmikust paberilehe ja kirjutas sinna aadressi, öeldes, et raamatupoel silti pole – selle varasemates asukohtades oli olnud süütamiskatseid – ja et peaksin lihtsalt uksele koputama.
Läksin, koputasin, mind mõõdeti pilguga üle ja lasti sisse. Läbi paksu punase eesriide astudes avastasin üsna avaras toas tihedalt täistopitud raamaturiiulite tihniku. Esmamuljest hoolimata selgus, et kaoses valitses kord: raamatukogu oli korrastatud kronoloogiliselt vastavalt Prantsuse parempoolsuse vastuokslikele ajaloo-obsessioonidele.
Esimene riiul oli pühendatud Nouvelle Droite’i uuspaganlusele, mida 1960ndatest alates on inspireerinud kirjamees ja toimetaja Alain de Benoist; tema raamatut „Comment peut-on être païen?“ („Kuidas olla pagan?“, 1981) peetakse üheks liikumise alustekstiks. Mingis mõttes on see grupp kõige radikaalsem, ehkki tilluke jõud Euroopa parempoolsuses, sest paigutab Eedeni ajas nii kaugele, et süüdistab Euroopa vääramatus allakäigus ristiusu tõusu kaks tuhat aastat tagasi. Aga järgmisel riiulil seisid ajalood, mis pühitsesid kristluse võitu paganluse üle ning igatsesid taga keskaja kloostrimaailma lihtsat harmooniat. Selle kõrval leidsin toredad köited, mis kuulutasid Bourbonide katoliikliku koja ebakloosterlikku hiilgust. Mõned riiulid olid seejärel pühendatud revolutsiooni katastroofile koos šuaanide ja Vendeé kontrrevolutsiooniliste vastuhakkude hagiograafiatega.
Edasi tulid ägedalt saksavastased raamatud 1870.–1871. aasta Prantsuse-Preisi sõjast. Seejärel, nagu oodata võiski, suur kollektsioon antidreifüsaarlikke teoseid, mis kõik arvatavasti tõestasid, et isegi kui Alfred Dreyfus polnud Saksa agent, siis vähemalt tema poolehoidjad olid. Kuid samas kõrvalt leidsin riiulitäie natsikindralite, nagu Erwin Rommeli, ja Vichy kollaborantide saksameelseid biograafiaid.
Järgnesid vihased raamatud Prantsuse Alžeeriast, sealhulgas mälestused Organisation Armé Secrète’i ohvitseride sulest, kes olid vastu hakanud prantslaste väljatõmbumisele oma kolooniast ja püüdsid 1962. aastal tasuda president Charles de Gaulle’ile atentaadiga. Viimane riiul sisaldas rünnakuid 1968. aasta mai üliõpilasmässuliste vastu, kes olid samuti tahtnud de Gaulle’i kõrvaldada, kuid teistel põhjustel. Ja lõpuks, kassa-aparaadi kõrval seisis põrandal traatkorv täis rassistlikku heavy metal muusikat saksa nimega bändidelt. Vihade rohtude liikuv püha.
Paremradikaalsus on alati olnud raskemini mõistetav kui vasakradikaalsus. Ajal, kui leidus veel tõsiseid vasakpoolseid raamatupoode, mille klientuur koosnes aktiivsetest sotsialistidest ja mitte igavlevatest magistrantidest, olid ka need mõnevõrra nagu puder ja kapsad. Utopistid seisid kõrvuti stalinistidega, anarhistid trotskistidega, esimees Mao mõttetarkuse tõlgendused Albaania juhi Enver Hoxha mõttetarkuse tõlgendustega (mis oli üks 70ndate jooni). Igale tollal aktiivsele postkoloniaalsele vabastusliikumisele oli pühendatud omaette sektsioon, kus seisid manifestid tundmatute revolutsionääride sulest, kes olid määratud saama kurikuulsateks türannideks. Kuid hoolimata intellektuaalsest ja geograafilisest kirevusest valitses ikkagi tunne, et need autorid kujutlevad end taotlevat sama abstraktset eesmärki: inimkonna tulevast emantsipatsiooni vabadusse ja võrdsusse.
Aga milline lõppeesmärk ühendab paremradikaale? Seda on raskem tuvastada, sest olevikku kõnetades kõnelevad nad peaaegu alati minevikuajas. Tänapäeva elu võrreldakse pooleldi kujutlusliku kadunud maailmaga, mis inspireerib ja ühtlasi piirab mõtisklemist võimalike tulevike üle. Kuna minevikke, mis võiksid provotseerida sõjakat nostalgiat, on palju, võiks ju oletada, et poliitiline parempoolsus on lootusetult lõhenenud. Aga selgub, et see ei ole sugugi nii. On võimalik sattuda parempoolsete konverentsile, kus kõnelejate seas leidub rahvuskonservatiive, keda vaimustab Vestfaali rahu, ilmalikke populiste, keda vaimustab Andrew Jackson, evangeelseid protestante, keda vaimustab Nutumüür, paleokonservatiive, keda vaimustab viienda sajandi kirik, tulirelvafänne, keda vaimustab 19. sajandi Metsik Lääs, pistrikuid, keda vaimustab 20. sajandi külm sõda, isolatsioniste, keda vaimustab 1940ndate America First Committee, ja vinnilisi noormehi, kes lehvitavad manifestidega sääraselt pööraselt tegelaselt, keda tuntakse nime all Bronze Age Pervert. Ja kõik nad saavad omavahel hästi läbi.
Põhjus on minu arust selles, et säärased kasutuskõlblikud minevikud on parempoolsuse jaoks rohkem nagu sümboolsed hieroglüüfid kui tegelikud mudelid tegevuse orienteerimiseks. Seetõttu tulevad need moodi ja lähevad moest ettearvamatult, sõltuvalt poliitilise ja intellektuaalse kliima muutustest. Kõige enam on võimalik öelda vaid seda, et mida kaugemale paremale minna, seda sügavamaks läheb veendumus, et vastikus olevikus on süüdi mingi otsustav ajalooline murrang ja et kiirenevale allakäigule tuleb vastata… millegagi. Edasi lähevad asjad juba uduseks.
Retooriline udusus on võimas poliitiline relv, nagu taipasid juba ammused revolutsionäärid. Jeesus võrdles jumalariiki haputaignaga, „mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema“. Mitte just väga valgustav, kuid mitte ka eriti vaieldav. Marx ja Engels kõnelesid kunagi revolutsioonijärgsest kommunistlikust ühiskonnast, kus saab hommikul jahil käia, pärastlõunal kala püüda ja õhtul kirjutada vihaseid manifeste. Seejärel nad vahetasid teemat. Tuleviku uduseks jätmine ongi võimaldanud väga erinevate minevikuvaadetega Ameerika parempoolsetel jagada tuleviku osas illusoorset ühiseesmärgitunnet.
Kuidas siis tänapäeva paremradikalismi mõista? Enne Donald Trumpi presidendiks saamist oli Ameerika liberaalide ja progressiivide instinktiivseks reaktsiooniks seda mitte üritadagi. Paremäärmuslikesse gruppidesse imbunud ajakirjanikesse või nende ideedega tõsiselt haakuvatesse õpetlastesse suhtuti sageli kahtlustavalt kui provokaatoritesse (nagu võin omast käest tunnistada). See on muutunud. Praegusel ajal jälgivad ajakirjanikud paljusid tähtsaid gruppe ja liikumisi ning teevad päris head tööd, laskudes parem-interneti vestlusgruppide põhjasügavustesse. Need, kes tahavad teada, mida neis hämarais ringkondades niihästi USA-s kui ka üle maailma räägitakse, saavad selle nüüd välja uurida.
Kuid trendidega kursisolek pole sama mis arusaamine sellest, mida need tähistavad. See, mis näib meie reportaažidest sageli puuduvat, on ideoloogilise pühendumise psühhodünaamika tabamine. Endisaja suured poliitilised romaanikirjanikud – Dostojevski, Conrad, Thomas Mann – lõid protagoniste, kes esitavad sidusaid ideoloogilisi argumente, millega teised tegelased tõsiselt haakuvad, kuid mis paljastavad midagi olulist ka nende psühholoogilise sättumuse kohta. (Klassikaliseks näiteks on Lodovico Settembrini ja Leo Naphta intellektuaalne duell „Võlumäes“.) Need kirjanikud kirjutasid nii, nagu psühhoanalüütikud praktiseerivad vastuvõtukabinettides oma kunsti. Analüütikud ei lükka kõrvale põhjendusi, mida me ise oma tunnetele ja uskumustele anname ja mis võivad sisaldada tubli annuse tõtt. Nad ei varitse lihtsalt enesepaljastushetke, mil meie „tõelised“ – see tähendab madalad – motiivid nähtavale tulevad ja meie enda esitatud põhjendusi saab kõrvale heita (mis on tavaline ettekääne parempoolsete ignoreerimiseks). Nad vaatavad meid läbi kahe eri läätse: kui juurdlevaid olendeid, kes mõnikord leiavad tõe, ja kui enesepetjaid, kelle juurdlemised jäävad tahtlikult ebatäielikuks, kõnekalt korduvaks ja sageli ennast õõnestavaks. See on oskus, mida läheb tarvis, kui tahta mõista meie aja juhtivaid ideoloogilisi voole, eriti paremserval.
*
Minu silmis on Ameerika praeguse paremmõtte psühholoogiliselt kõige huvitavamaks vooluks katoliiklik postliberalism, mida mõnikord nimetatakse „ühishüve konservatismiks“. „Post“ sõnas „postliberalism“ tähendab moodsa liberaalse individualismi intellektuaalsete aluste hülgamist. Fookuses ei ole mingi kitsas hulk poliitilisi printsiipe, nagu näiteks õigused. Fookus on laiemal uusaegsel vaateviisil, mis postliberaalide sõnul hindab üle kõige autonoomiat ja näib suhtuvat ükskõikselt radikaalse individualismi psühholoogilistesse ja sotsiaalsetesse mõjudesse. Säärane vaateviis pole mitte üksnes vaenulik mõtte suhtes, et indiviidi tegudele võiksid kehtida mingid loomulikud või ühiskondlikult seatud moraalsed piirid, mis oleksid inimese õnneks tarvilikud. See vaateviis olevat järk-järgult õõnestanud Lääne ühiskondade liberalismi-eelseid intellektuaalseid aluseid, mis kunagi hõlbustasid ühishüve kaitsmist isekate indiviidide pretensioonide eest. Katoliiklikud postliberaalid tahaksid kehtestada (või taaskehtestada) kommunitaarsema nägemuse heast ühiskonnast, sellise, milles demokraatlikud institutsioonid alluksid mingis mõttes kõrgemale autoriteetsele moraalsele nägemusele inimhüvest – mis neist paljude jaoks tähendab katoliku kiriku autoriteeti.
Huvi katoliiklike ideede ja praktika vastu on viimasel aastakümnel parempoolsete intellektuaalsete eliitide seas tõusnud ning sugugi tavatu pole kohata Ivy League’i ülikoolides noori konservatiive, kes pärast kolledžisse astumist on pöördunud usku või oma usku uuendanud. Need tudengid käivad sageli koos ülikoolivälistes õpikeskustes, mida rahastavad konservatiivsed fondid ja katoliiklikud annetajad ning kuhu kutsutakse kõnelejaid ja kus loetakse üheskoos klassikalisi tekste. Nende usku jagamata olen ma selliseid tudengeid õpetanud ja mulle nad meeldivad. Enamik otsib tõsimeeli tähendust ja suunda ning sellistes keskustes on nad leidnud mõttekaaslasi. Mõneti meenutavad nad mulle varajaste 1960ndate Ameerika tudengeid, kes tahtsid põgeneda konditsioneeritud õhuga luupainajast, milles nad ennast lõksu püütuna tundsid, ning pöördusid vaimutoidu saamiseks oma aja tähtsate usuliste autorite poole nagu Thomas Merton ja Paul Tillich – see on kuuekümnendate kanoonilise ajaloo üks unustatud peatükke.
Sarnaselt nendega tajuvad tudengid, keda olen kohanud, kaasaja kultuuri õõnsust, mida praegu intensiivistavad need efemeersed, kuid ärevaks tegevad online-suhted, mida nad teistega sõlmivad. Seega on arusaadav nende romantiline sissevõetus katoliku traditsiooni ja vaimse pärandi ideest, mis lubab struktuuri ja vaimusügavust. (Midagi sarnast toimub juudi tudengitega, keda tõmbab kaasa moodsa ortodokssuse vool.) On ka lihtne mõista, miks neid veetlevad parempoolsed postliberaalid, kes tahavad näidata, et nende meeleheite allikaks pole inimeksistents kui selline – nagu arvasid Merton ja Tillich –, vaid pigem „modernsuse liberaalne projekt“. See teeb nad väga vastuvõtlikuks unistustele pöörduda tagasi uusaja-eelsete kristlike ühiskonnaõpetuste juurde, mis võiksid aluse panna sündsamale ja õiglasemale ühiskonnale ning tähendusrikkamale isiklikule elule nende eneste jaoks. See on asjatu, kuid mitte taunitav lootus.
Raamatuks, mis postliberaalse meeleolu esimesena kristalliseeris, oli Patrick Deneeni „Miks liberalism nurjus“, mis tekitas palju elevust, kui see 2018. aastal ilmus ning pälvis soovitussõnad Barack Obamalt. Eespool antud kirjeldus postliberaalsest mõtlemisest ongi suuresti tuletatud just sellest raamatust. Deneen keskendus eriti sellele, kuidas autonoomia idealiseerimine on happena toimides söövitanud kristlikust ajast päritud kultuuri sügavaimaid alusmüüre, mis tema meelest olid toetanud ühiseid tavasid ja uskumusi, millega kultiveeriti stabiilseid perekondi, kohusetunnet ning voorusi nagu mõõdukus, tagasihoidlikkus ja ligimesearmastus. Ross Douthat on Deneeni argumendid kenasti kokku võtnud: „Seal, kus liberalism andis kunagi võrdsuse, pakub see praegu plutokraatiat; vabaduse asemele on tulnud järelevalveühiskonna abil reguleeritud isukus; tõelise intellektuaalse ja usulise vabaduse asemele kasvav konformism ja keskpärasus. See on taandanud rikkad kultuurid tarbimistoodeteks, purustanud ühiskonna- ja perekonnasidemed ning jätnud meile isoleeritud ja üksteist kahtlustavad „antikultuuri“ asukad, kelle hulgast tõelised inimhüved on pagenud.“[1]
See, kui veenvaks te niisugust kirjeldust peate, sõltub sellest, kas jagate Deneeni sünget vaadet meie praegusele eluviisile.[2] Enamik postliberaalseid parempoolseid seda jagavad. Aga nad toovad pildile ka muresid, mis on tavaliselt kannustanud vasakpoolsust, nagu kapitali poliitiline mõjujõud, läbipõimunud meritokraatliku eliidi privileegid, keskkonna saastamine ning lõputu tehnoloogilise innovatsiooni dehumaniseerivad tagajärjed – mida kõike tõlgendas Deneen liberaalse individualismi viljadena. Postliberaalide arvates on nad töötanud välja hõlmavama arusaama ühishüvest, mis lõimib kultuuri, moraali, poliitika ja majanduse ning teeb konservatismi järjekindlamaks iseendaga, vabastades selle üksikisiku omandiõiguste ja turu reaganistlikust kultusest.
*
Kuigi Deneen on katoliiklane ja õpetab Notre Dame’i ülikoolis, ei ole „Miks liberalism nurjus“ otseselt katoliiklik raamat. Et mõista, kuidas vastumeelsus liberaalse oleviku suhtes võib teha katoliikluse psühholoogiliselt veetlevaks, tasub lugeda Sohrab Ahmari poliitilis-spirituaalset memuaari „Tulest läbi vee“. Ahmari, kes on Deneeni sõber ja liitlane, sündis 1985. aastal moslemina Iraanis ning tema haritud vanemad tõid ta kolmeteistkümneaastaselt Ühendriikidesse. Oma sõnul hakkas ta peaaegu otsekohe põlgama seda „liberaalset sentimentaalset oikumeenilisust“, milles teda kasvatati. Seejärel sai temast saripöörduja, hingekarjastele tuttav tüüp. Esmalt, teismelisena, oli ta entusiastlik ateist, seejärel entusiastlik nietzscheaan, seejärel entusiastlik trotskist, seejärel entusiastlik postmodernist ja lõpuks väga entusiastlik neokonservatiiv. (See teeb kokku õige mitu raamaturiiulit.) Enam-vähem sel ajal hakkasid tema kirjutised pälvima The Wall Street Journali tähelepanu ning peagi asus ta tööle selle lehe arvamustoimetusse.
Praegu mõistab Ahmari oma poliitilist ringilendlemist alateadliku püüdlusena täita vaimset tühjust. Nii nagu pöördumislugudes ikka juhtub, saabub ilmutus ja asjad hakkavad muutuma. Kannatades alkoholismi ja ränga pohmelli all, sattus ta ühel päeval 2008. aastal Manhattanis kirikusse, kus pühitseti missat. Kui helistati kelli hostia kummardamiseks, sulas ta üles: „Mu silmist voolasid pisarad mööda nägu alla. Need polnud kurbuse- ega isegi õnnepisarad. Need oli rahupisarad.“ Kulus veel kaheksa aastat, enne kui ta ametlikult katoliiklaseks hakkas, ning tema enda sõnul oli see otsus samavõrd poliitiline kui teoloogiline. „Igatsesin stabiilset autoriteeti ning lunastust,“ kirjutab ta, ja kirik esindas „Korda. Järjepidevust. Traditsiooni ja terviklust. Usaldust.“ Kui selle saavutamine tähendas lihakssaamise hämara õpetuse omaksvõttu, siis miks ei: „Selle ebatõenäolisus ise tundus argumendina selle kasuks“.
Ahmari on relvituks tegev kirjamees. Ühes kohas oma raamatus ta küsib: „Kas ma leidsin katoliku usus viisi, kuidas väljendada oma pärsia hinge reaktsioonilisi igatsusi, olgugi ladina võtmes?“ Ta küll ei vasta, kuid iga aus lugeja võib teha seda tema eest: Jah. Kuid sooritada jäi veel üks pöördumine: neokonservatismist postliberalismi.
Algul oli Ahmari kriitiline Donald Trumpi ja Viktor Orbáni taoliste populistide suhtes, kui nood lavale ilmusid, nii et veel 2017. aastal kirjutas ta: „Argument poliitilisse illiberalismi sukeldumise kasuks on nõrk, isegi sotsiaal-konservatiivsetel alustel … See, mis liberalismi kasuks kõneleb, on ajalooline kogemus, mitte abstraktne teooria.“[3] Kuid kaks aastat hiljem jutlustas ta juba teistsugust vaadet, mis oli suunatud samavõrd neokonservatiivide kui ka vasakpoolsuse vastu. Praegu esitleb Ahmari ennast kui kultuurikonservatiivi, kes imetleb Orbáni – kellest on saanud Ameerika postliberalismi Enver Hoxha –, ning kui majanduslikku sotsiaaldemokraati, kes imetleb Elizabeth Warrenit. Tema viimane raamat „Tyranny, Inc.“ on halastamatu ja üsna mõjuv rünnak neoliberaalse finantskapitalismi ja Silicon Valley „turu-utopismi“ vastu ning kiidulaul ametiühingutele, regulatsioonidele, fikseeritud hüvitistega pensioniplaanidele ja paljudele muudele progressiivsetele asjadele. Sarnaselt Deneeniga näeb ta vasak- ja parempoolseid libertaare kui kurje kaksikuid, kelle on sünnitanud liberaalne ülemklass, mis tuleb kukutada inimväärikuse nimel ning selleks, et sünniks korrastatud ühiskond, mis toimiks ka kõige kehvemate heaks. Ahrami hiljutisimaks projektiks on Compact, tema kaasasutatud ja toimetatav elav võrguajakiri, milles vasak- ja parempoolsed antiliberaalid Glenn Greenwaldist ja Samuel Moynist kuni Marco Rubio ja Josh Hawleyni ütlevad seda, mida neil öelda on.
Konstitutsiooni- ja haldusõigusele spetsialiseerunud Harvardi juuraprofessor Adrian Vermeule on teisest puust. Ka tema on viimasel aastakümnel pöördunud katoliiklusse veendununa, et „katoliikluse ja ateistliku materialismi vahel ei ole stabiilset keskteed“. Paistab, et tema otsuses mängis tähtsat rolli Neitsi Maarja: „Kõigi nende taga ja kohal, kes mind minu teel aitasid, seisab suur Daam.“[4]
Vermeule on ühtaegu läbitungivam ja intellektuaalselt radikaalsem kui tema sõbrad Deneen ja Ahmari, mis annab tema kirjutistele Januse kahepalgelisuse. Tema akadeemilised raamatud on erudeeritud ja hästi argumenteeritud ning neil on olnud oma koht kaasaja konstitutsioonilistes debattides – nende hulka kuulub „Law and Leviathan: Redeeming the Administrative State“ („Õigus ja Leviaatan: Haldusriigi päästmine“, 2020), mille ta kirjutas koos oma liberaalse kolleegi (ja New York Review’ autori) Cass Sunsteiniga. Võrgulehtedel kirjutades aga laseb ta oma Idi tagauksest välja ja asub aias mürgeldama. See meenutab natuke radikaalseid islamiste, kes kõnelevad inglise keeles rahust ja araabia keeles sõjast. Vermeule on õppinud oma retoorikat publiku järgi kohandama.
Tema viimane raamat „Konstitutsionalismi ühishüve“ esitab väljakutsuva argumendi niihästi progressiivse kui ka originalistliku põhiseadustõlgenduse hülgamise poolt, et pöörduda tema sõnul tagasi „klassikalise õigusnägemuse“ poole. See traditsioon, mille juured on Rooma juristides ja Aquino Thomases, käsitas tsiviilõigust stabiilse raamistusena, milles järgida rahu, õigluse, külluse ja solidaarsuse ühishüvesid kogukonnas tervikuna. Sellises süsteemis on oma kaal ka õigustel, aga ainult tuletuslikult, vahendina nende eesmärkide saavutamiseks. Vermeule’ meelest on vabadus „halb isand, aga hea teener“, kui seda õigesti piirata ja suunata. Näiteks oma raamatu argumentatsiooni kokkuvõttes, mille ta avaldas ajakirjas The Atlantic, kirjutab ta: „Lähtudes ühishüve printsiibist, et pole olemas põhiseaduslikku õigust vaktsineerimisest keelduda, defineerib konstitutsiooniõigus laiades joontes riigi voli kaitsta rahva tervist ja heaolu, kaitstes nõrku pandeemiate ja mitmesuguste muude – bioloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike – nuhtluste eest, isegi kui selleks on tarvis tühistada indiviidide isekad pretensioonid privaatsetele „õigustele“.“ Sellesse raamatusse tasub süüvida.
Säärane on peavoolu Vermeule. Vihasem karakter tuleb esile parempoolsetes ajakirjades, nagu First Things ja katoliikliku paremäärmusluse nurgatagused võrgulehed. Seal lähtub ta maksiimist, mis on laenatud Joseph de Maistre’ist kuni Carl Schmittini ulatuvast katoliikliku reaktsiooni traditsioonist: „Kogu inimestevaheline konflikt on lõpuks teoloogiline“.[5] Neis kirjutistes pole liberalism mitte üks ekslik poliitiline ja juriidiline teooria ega ka ekslik ühiseluviis. See on „võitlev evangeelne usk“ oma eshatoloogia, vaimulikkonna, märtrite, evangeelsete hingekarjaste ja sakramentidega, mis peab lahingut progressi konservatiivsete vaenlaste vastu.[6] Nende tule vastu tuleb võidelda tulega.
Vermeule on väsinud mees – väsinud ootamast muutust, väsinud paremtiiva „kvietismist“, väsinud olemast lihtsalt üks sallitav rõhuvas liberaalses korras, mis ütleb: „Tohite olla kodune ekstremist niivõrd, kui teie ekstremism jääb turvaliselt kodustatuks“.[7] (Kaabukergitus Herbert Marcusele.) Ta soovib radikaalset liikumist liberalismi vastu, mis ei huvituks „mitte ainult selle progressi aeglustamisest, vaid selle tagasilöömisest ja lammutamisest“. Tema meelest saab ainult eneseteadlik poliitiline katoliiklus, mis eristab ajalikku ja vaimulikku võimu, kuid allutab esimese lõpuks teisele, seista ajaloo väljakutse kõrgusel. Ta hellitab lootust, et kriis ja ilmutus kutsuvad esile revolutsioonilise nihke: „Janu tõelise järele võib siis muuta inimesed nii meeleheitlikuks, nii tüdinuks liberalismile olemuslikust võltsusest, et nad on valmis tegema panuse Tõe võidule – või vähemalt valmis tegema panust koalitsioonile teistsuguste antiliberaalidega.“[8]
Vermeule on revolutsiooniliikumistest tuttav psühholoogiline tüüp – Kiirendaja. Kiirendajad toimivad kannustajatena oma seltsimeestele, kelle argus on nende meelest ainus asi, mis revolutsiooni saabumist takistab. Ajalooliselt on neid esinenud nii vasak- kui ka paremradikalismis sotsiaaldemokraatide ja liberaalsete reformijate vaenlastena, kuna nood levitavat illusiooni, justkui elu parandamine demokraatlike institutsioonide kaudu oleks veel võimalik. Kiirendajad mõistavad ennast avangardi avangardina ning pilkavad oma liitlaste soovimatust „asju lõhkuda“, kui kasutada üht Silicon Valley mantrat. Lõpuks saavad neist oma kujutluslike halastamatute vaenlaste peegelpildid.
Vermeule ei ole päris sellesse punkti veel jõudnud. Selle asemel on ta võtnud omaks lähiperspektiivi strateegia õhutada parempoolseid asuma pikale vastupidavusmarsile läbi valitsusasutuste. (Kaabukergitus Rudi Dutschkele.) Ta kirjutab: „Tuleb leida strateegiline positsioon, kust kõrvetada liberaalset usku kuuma rauaga, lüüa ja võita liberaalsete agentide tunded ja mõistus, võtta üle vana korra institutsioonid.“ Ja parim positsioon selleks asub võimu täidesaatvas harus, kus mõnikord on võimalik status quo’d õõnestada, küsimata luba otsesematelt esinduskogudelt nagu kongress või osariikide seadusandlikud kogud. Nii nagu Joosep sokutas ennast Egiptuse kuningakotta, et kaitsta juute, peaksid ka postliberaalid end sisse seadma bürokraatiates ning hakkama nügima poliitikaid õiges suunas, eeldatavasti kuni antiliberaalne vaarao võimu (uuesti) üle võtab.
Vermeule käis sellised mõõga-ja-mantli-ideed välja 2018. aastal arvustuses oma sõbra Deneeni raamatule „Miks liberalism nurjus“. Tolles raamatus lootis Deneen veel liberalismi päästa, kui koguda kokku kohalike kogukondade moraalne jõud ning kasvatada noori ühishüve esmatähtsuse vaimus. Kiirendaja Vermeule paljastas tema illusioonid, näidates, kuidas Deneeni on lummanud liberaalse korra „müstifikatsioon“. Lähenemas on kontrrevolutsioon; mida sa kardad?
Deneen võttis selle väljakutse hinge ja vastab sellele oma viimases raamatus „Režiimimuutus“, mis mõjub justkui hoopis kellegi teise kirjutatuna. „Miks liberalism nurjus“ oli toonilt kahetsev, isegi justkui mingit kadunud aaret taganuttev. Uus raamat püüab kõlada radikaalsemalt, kuid on nii pooltoores, et mõjub kohati angažeeritud kirjanduse paroodiana, mis on kirjutatud justkui mingis rahvapärastatud Leo Straussi keeles. Deneen kordab kontrrevolutsionääride vana lahinguhüüdu: „Iga püüdlus „konserveerida“ peab esmalt radikaalselt kukutama liberaalse progressiideoloogia.“ Hea uudis on see, et „paljud“ – keda ta nimetab ilma vähimagi irooniavarjuta „demos’eks“ – on saavutamas klassiteadvust, kuid neil puuduvad teadmised ja distsipliin, et rafineerida oma viha valitsemisprogrammiks. Neil on tarvis juhte, kes kuuluksid eliiti, kuid mõistaksid ennast „klassireeturitena“, kes on valmis tegutsema „ühishüve teenrite ja hooldajatena“. Ta nimetab seda „aristopopulismiks“, mille viljelejateks on „aristoi“. (Garbogi puhkeks naerma.) See on poliitiliste intellektuaalide väga vana luul – saada pedagoogiliseks avangardiks rahvarevolutsioonile, mille juhte saab panna nägema tõelise valguse kuma. Kujuteldagu Notre Dame’i professorit jalutamas oma ülikooli sammaskäigus ja seletamas QAnoni šamaanile skolastilist eristust ius commune ja ius naturale vahel – ja teil tekib enam-vähem adekvaatne pilt.
Paistku kujutluspilt parempoolsetest aristos’test oma pikal marsil läbi institutsioonide pealegi üle võlli, ringleb see parajasti ajal, mil trumpismi aktivistid kasutavad samasugust strateegiat valmistumaks lahinguks „süvariigi vastu“, kui Trump peaks uuesti presidendiks saama. Näiteks Heritage Foundation on panustanud peaaegu miljon dollarit „Project 2025“ loomisse, mis kogub andmebaasi umbes 20 000 usaldusväärsest parempoolsest, keda Trumpi teisel ametiajal kohe valitsusametitesse määrata. Ei loodeta asendada mitte üksnes Bideni nimetatuid, mis sageli nõuaks kongressi heakskiitu, vaid loodetakse luua uus tsiviilteenistujate kategooria (nn Schedule F), mida mehitada lojalistidega, mis praeguse seaduse järgi on keelatud. Trump oli oma presidendiaja lõpul niisuguse kategooria loonud ja Biden likvideeris selle kohe pärast ametisse saamist. Kuid vabariiklased saaksid selle üsna kergesti taastada ning paistavad seda ka kavatsevat. Nagu Heritage Foundationi Project 2025 eesmärgikirjeldus ütleb: „Konservatiividele ei piisa valimisvõitudest. Et päästa riik radikaalse vasakpoolsuse haardest, on tarvis niihästi valitsemiskava kui ka ametipostidel õigeid inimesi, kes oleksid valmis seda kava konservatiivse valitsuse esimesest päevast alates ellu viima.“[9]
Idee, et ühiskonna muutumine peaks lähtuma tipust, on katoliiklikus traditsioonis midagi väga paavstlikku. Selles mõttes on tänased postliberaalid vaimult papistid, isegi kui nad pole praegusest paavstist eriti vaimustatud. Mis aga nende teostes hämmastab, on see, et nad peaaegu mitte kunagi ei kõnele evangeeliumi väest muuta ühiskonda ja kultuuri altpoolt esmalt selle liikmete sisemise elu muutmisega. Lõppude lõpuks on ju hingede päästmine üks jae-, mitte hulgiäri, ning sellel pole vähimatki pistmist trügelemisega poliitilisele võimule meie langenud maailmas. Säärane hingehoid nõuab kannatlikkust ja armastust ja alandlikkust. See tähendab inimestega silmast silma kohtumist seal, kus nad parasjagu on, ning nende veenmist selles, et teistsugune ja parem eluviis on võimalik. See on säärane hooldetöö, millega peaksid tegelema postliberaalid, kui nad tõsiselt tahavad, et ameeriklased oma õõnsa hedonistliku individualismi hülgaksid – selle asemel et haududa plaane, kuidas imbuda sisse haridusministeeriumi.
Jeesus manitses oma jüngreid, et nad oleksid „arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid“, kui nad olid minemas laia maailma jumalasõna kuulutama. Deneen annab postliberaalsetele mõjuagentidele nõu kasutada poliitikasfääris „aristotellikel eesmärkidel machiavellilikke vahendeid“. See on hoopis teistsugune rõõmusõnum ning toob meelde Montaigne’i targa märkuse: „Palju kergem on kõnelda nagu Aristoteles ja elada nagu Caesar kui kõnelda ja elada nagu Sokrates.“ Ahmari, kes jääb ikka tulipeaks, pöördub oma vägede poole sõjakamas keeles, õhutades neid „pidama kultuurisõda eesmärgiga lüüa vaenlast ja nautida sõjasaaki ühishüveks ja lõpuks Kõrgemaks Hüveks ümberkorraldatud avaliku väljaku kujul. … Tsiviilsus ja sündsus on sekundaarsed väärtused … Me peaksime püüdma kasutada oma väärtusi, et jõustada oma korda ja oma õiget usku, ning mitte teesklema, nagu need saaksid kunagi olla neutraalsed. Vaenu reaalsuse tunnistamine on omaette moraalne kohus.“[10] Usk võib küll mägesid liigutada, aga nende apokalüptiliste ratsanike meelest liiga aeglaselt.
Teatavast perspektiivist vaadates on postliberaalidel nii mõneski asjas õigus. Moodsates Lääne ühiskondades valitseb tõepoolest mingi vaevus – nimetatagu seda siis kas kultuuriliseks, vaimseks või psühholoogiliseks –, mis peegeldub eelkõige meie laste murettekitavas olukorras, kes on üha depressiivsemad ja suitsiidsemad. Ja meil puuduvad adekvaatsed poliitilised mõisted ja sõnavara väljendamaks ja kaitsmaks ühishüvet ning seadmaks tarvilikke piiranguid indiviidi autonoomiale, alates tulirelvade leviku piiramisest kuni noorte eemalehoidmiseni internetipornost. Sellega on ühel meelel paljud üle terve poliitilise spektri. Milline tänapäeva liberaal või progressiiv lükkaks tagasi Vermeule’ väite, et „õiglane riik on selline riik, millel on lai voli kaitsta haavatavaid isikuid pandeemiate, loodusõnnetuste ja kliimamuutuse kahjude eest ning neisse sündmustesse oma panust andva korporatsioonide võimu alusstruktuuri vastu“?[11] Temal aga on oma väljatöötatud katoliiklik valitsemisteooria, mis seletab, miks see paratamatult nii on. Kas tänapäeva liberaalidel või progressiividel leidub sellist teooriat? Ma ei tea.
Teisest perspektiivist vaadatuna on postliberaalid aga veel üks näide isetekitatud ideoloogilise hüsteeria psühholoogiast, mis saab alguse tõelise probleemi tuvastamisest ja muutub siis kähku maailmaajaloolise kriisi tundeks ning iseenda ja oma seltsimeeste nimetamiseks neiks valituteks, kes on kutsutud Vastast hävitama – antud juhul üsna sõna-sõnalt. Sest nagu Vermeule ütleb: „Näib, et liberalismi sügavaim vaen on suunatud Õnnistatud Neitsi vastu – ning seega 1Ms 3:15 ja Ilm 12:1–9, mis kirjeldavad Neitsi lepitamatut vaenlast, annavad meile parima võtme liberalismi tõelise identiteedi kohta.“[12] Ta peab silmas Saatanat.
Postliberaalid on takerdunud kordama vigu, mille on teinud paljud paremliikumised, mähkudes nii põhjalikult oma liialdatud retoorikasse ja fantaasiarohkesse ajaloolisse dramaturgiasse, et kaotavad lõpuks tähtsuse. Niivõrd kui nende fookus on pigem kultuurisõdadel kui Hea Sõnumi levitamisel, jõuavad need katoliiklased möödapääsmatult pettumiseni postprotestantlikus ilmalikus Ameerikas, kus isegi vabariiklasi valivate osariikide demos nõuab ligipääsu pornograafiale, abordile ja kanepile. Võib-olla saavad postliberaalid Ameerika reaktsiooni raamatukogus endale omaette riiuli. Kuid ülejäänud osa Ameerika parempoolsusest asub lõpuks otsima uusi sümboleid ja hieroglüüfe, et unistada oma unistusi.
Mina muretsen noorte pärast, keda see liikumine täna ligi tõmbab. See, et nad pole õnnelikud üksildase, pealiskaudse ja ebastabiilse elu üle, mida neile pakuvad kultuur ja majandus, teeb neile au. Kuid oma rahutuse tõelise allika leidmine ei ole kunagi lihtne – ei noortele ega vanadele. Palju kergem on lummuda ajaloolistest muinasjuttudest ja ühineda kildkondliku poliitilise sektiga, mis lubab pääsemist olevikust, kui leppida sellega, et täielikku lepitust eluga või ajaloomomendiga polegi võimalik saavutada, ning pöörduda sissepoole. Kui ma oleksin usklik ja mind kutsutaks neile jutlust pidama, soovitaksin ma neil jätkata oma vaimu ja (miks mitte) oma hinge üheskoos harimist, ning jätta Washington selle maailma Caesaritele. Ning hoiataksin, et nende konservatiivseid Mont-Saint-Michele ümbritsevad poliitilised veed lõhnavad ilmselgelt nagu kloaak.
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Mark Lilla. The Tower and the Sewer. New York Review of Books, 20.06.2024. Arvustus-essee raamatutele: Patrick J. Deneen, Why Liberalism Failed; Sohrab Ahmari, From Fire, by Water: My Journey to the Catholic Faith; Sohrab Ahmari, Tyranny, Inc.: How Private Power Crushed American Liberty – and What to Do About It; Adrian Vermeule, Common Good Constitutionalism: Recovering the Classical Legal Tradition; Patrick J. Deneen, Regime Change: Toward a Postliberal Future.
[1] R. Douthat, Is There Life After Liberalism? New York Times, 13.01.2018.
[2] Kriitilist vastuväidet Deneeni vaateviisile vt R. Kuttner, Blaming Liberalism. The New York Review, 21.11.2019.
[3] S. Ahmari, The Terrible American Turn Toward Illiberalism. Commentary, oktoober 2017.
[4] M. Teahan, There Is No Middle Way Between Atheism and Catholicism, Says Harvard Professor Who Has Converted. Catholic Herald, 28.10.2016.
[5] A. Vermeule, All Human Conflict Is Ultimately Theological. Church Life Journal, 26.07.2019.
[6] Vt tema arvustust Deneeni raamatule „Miks liberalism nurjus“: A. Vermeule, Integration from Within. American Affairs, kd 2, nr 1 (kevad 2018).
[7] A. Vermeule, Liberalism’s Good and Faithful Servants. Compact, 28.02.2023.
[8] A. Vermeule, Liberalism’s Fear – Integralism and the Common Good. 1. kd. Toim. P. Edmund Waldstein, P. A. Kwasniewski. New York, 2021, lk 313.
[9] Vt W. M. Shaub Jr, The Corruption Playbook. The New York Review, 18.04.2024; ja põhjalikku reportaaži: T. B. Edsall, Trump’s Backers Are Determined Not to Blow It This Time Around. The New York Times, 03.04.2024.
[10] S. Ahmari, Against David French-ism. firstthings.com, 29.05.2019.
[11] A. Vermeule, Beyond Originalism. The Atlantic, 31.05.2020.
[12] A. Vermeule, A Christian Strategy. First Things, november 2017.
Lisa kommentaar