Trooja sõja loo näol on tegemist algselt suuliselt edasi kantud pärimusega, mille juured ulatuvad tõenäoliselt vähemalt 12. sajandisse e.m.a. Umbes siis – hilise pronksiaja lõpul – võis aset leida konflikt Väike-Aasia looderannikul Dardanellide väina ääres õilmitsenud Trooja ehk Ilioni linna pärast, millest võis saada lähtekoht sajandeid edasi kantud ja edasi arenenud kangelasloole. Kas kõnealune linn kunagi tõepoolest kreeklaste poolt vallutati, nagu pärimus väidab, on vaieldav. Arheoloogia ei jäta küll kahtlust, et Troojat on 13.–12. sajandil e.m.a korduvalt purustatud, kuid pole võimalik tuvastada, kelle poolt (vähemalt ühe purustuse näib olevat põhjustanud maavärin). Toona Anatoolia sisealadel võimutsenud Hetiidi riigi kuningate dokumentides on nimetatud Wilusa nimelist linna (pea kindlasti Ilioni ehk Troojat), samuti vastuolusid Hetiidi ja Ahhijawa kuninga vahel (Ahhijawa all on tõenäoliselt silmas peetud ahhailasi – teisisõnu kreeklasi), kuid otsesest sõjast Wilusa pärast pole juttu. Nii ei võimalda ei arheoloogia andmed ega kaasaegsed tekstid ajaloolise „Trooja sõja“ toimumist kinnitada ega välistada.[1] Sellekohased arvamused sõltuvad suuresti soovist loo ajaloolist tausta uskuda või mitte.
Lugu oli kindlasti välja kujunenud nn arhailisel perioodil (8.–6. sajand e.m.a), mil selleteemalised stseenid levisid kunstis ja loodi teadaolevalt kaheksa eepost (või eepilist poeemi), mis sündmuste käiku sõja eelloost ja puhkemisest järellooni detailselt kirjeldasid. Vaid kaks neist – „Ilias“ ja „Odüsseia“ – on säilinud, ülejäänute sisu on teada hilisemate viidete ja lühikokkuvõtete kaudu. Ükski neist eepostest ei jutustanud lugu tervikuna, vaid nad peatusid selle eri järkudel või episoodidel, lähtudes eeldusest, et terviksüžee on üldtuntud.[2]
Küllap on lugu tuntud nüüdki, kuid väärib siinkohal siiski meeldetuletamist. Sõja põhjustajaks võib pidada ilu- ja erootikajumalannat Aphroditet, kelle Trooja kuningapoeg Paris kahe konkurendi – jumalannade Hera ja Athena – kõrval ilusaimana välja valis. Tasuks lubas Aphrodite Parisele maailma kauneima naise – Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena. Paris purjetas Spartasse, võrgutas Menelaose äraolekul Aphrodite abil Helena ja seilas temaga Troojasse, võttes kaasa ka Menelaose aarded. Pahandatud Menelaos pidas nõu oma venna ja Helena õemehe, Mükeene kuninga Agamemnoniga ning üheskoos kutsuti kokku kõigi tähtsamate kangelaste (ühtlasi eri linnade kuningate) vägi Helena ja aarete tagasitoomiseks. Kolm kangelast olid Trooja võtmise seisukohalt eriti olulised ja kõigi nende kohalesaamine oli omal moel komplitseeritud. Odysseus, kellest sai hiljem Trooja hobuse idee autor, seega lõpliku võidu võti, keeldus esialgu ühinemast, teeskles hullumeelset ja sunniti lõpuks vastumeelselt tulema seeläbi, et ähvardati hukutada tema vastsündinud poeg. Kreeklaste vägevaima sangari – välejalgse Achilleuse, kellest pidi saama Trooja kindlaima kaitsja Hektori tapja – oli tema ema, jumalanna Thetis, peitnud Skyrose saarele sealse kuninga tütarde sekka, soovides säästa poega talle sõttamineku korral määratud peatsest surmast. Et teda sealt leida ja kreeklaste leeri tuua, läks tarvis Odysseuse kavalust. Hiljem, pärast Achilleuse surma, tuli sealtsamast Skyroselt kohale tuua ta noorem duubel – tema poeg, ühe kuningatütrega sigitatud Neoptolemos.[3] Kolmas keskselt tarvilik tegelane oli Philoktetes, kelle valduses oli Heraklese vibu, mille Herakles oli enne surma (Olymposele siirdumist) andnud Philoktetese isale. Philoktetes ühines väega probleemitult, ent kui kreeklaste laevastik teel Trooja alla peatus Lemnose saarel, hammustas Philoktetest madu, kangelane haigestus ning haav levitas sedavõrd talumatut haisu, et tema viibimine väe juures osutus võimatuks. Nii tuli kangelane koos vibuga Lemnosele maha jätta ja Philoktetes veetis kümme aastat saarel, kuni Odysseus korraldas tema haava ravitsemise ja ta koos vibuga Trooja alla tõi.
Sõja otsustavad sündmused leidsidki aset viimasel, kümnendal sõja-aastal. Achilleus tappis Hektori, jättes Trooja ilma selle kindlaimast kaitsjast („Iliase“ teema). Oma järgnevastki edust tiivustunult ründas Achilleus ühte Trooja väravaist, kus sai tapetud Parise noolest, mille jumal Apollon kangelase haavatavasse kanda juhtis. Seejärel tõi Odysseus Lemnoselt kohale Philoktetese koos Heraklese vibuga, mis oli tarvilik Parise surmamiseks. Skyrose saarelt kutsuti kohale Achilleuse vahepeal suureks sirgunud poeg Neoptolemos. Odysseuse osalusel varastati Troojast öö katte all jumalanna Athena kuju, mis seni linna kaitses. Lõpuks tuli Odysseus välja ideega suurest, sõdalastega täidetud puuhobusest, mille troojalased sõgedalt oma linna viisid ja endale seeläbi hukatuse tõid. Linn hävitati, mehed tapeti ja naised viidi orjadeks. Menelaos oli tapmas truudusetut Helenat, kuid sai lummatud tema ilust ja viis pärast mõningaid eksirännakuid naise tagasi kodulinna Spartasse. Rännakud või siis katsumused kodus ootasid teisigi kangelasi – kõige tuntumad on ilmselt Odysseuse ekslemised ja võitlus naise Penelope kosilastega kodusaarel Ithakal („Odüsseia“ teema).
Ilmselgelt on selle loo puhul tegemist müüdi või legendiga, mis võib ehk lähtuda mõnest ajaloosündmusest, kuid ei kirjelda ligilähedasegi usaldatavusega võimalike sündmuste tegelikku käiku. Müüdi keskmes on Helena, kelle röövimises ja tagasitoomises kogu lugu seisneb. Helena omakorda näib justkui Aphrodite inimlik teisend – Aphrodite kink Parisele tänutäheks (või substituudina?) enda väljavalimise eest, kauneim naiste seas, nagu Aphrodite ületas ilult teisi jumalannasid. Aphrodite olulisust kogu loos rõhutas ilmselt ka sõja eelloost ning puhkemisest laulnud eepos „Kypria“, mille pealkiri näib viitavat jumalanna sünnisaarele Küprosele ja tema kultustiitlile Kypris. Kuid jumalik oli ka Helena ise ning sellisenagi sarnaneb ta Aphroditega. Peajumal Zeus sigitas Helena Sparta kuninga naise Ledaga, võttes selleks Aphrodite lemmiklinnu luige kuju. Spartalased austasid oma linna naabruses Therapnes Helenat ja Menelaost väidetavalt jumalustena[4] ning ajaloolase Herodotose andmeil oli Helenal seal tütarlapsi ilusaks tegev võime.[5] Lisaks oli Spartas Helenale pühendatud plataanipuu-hiis, kus tütarlapsed austasid teda jooksuvõistluste ja ringtantsudega.[6] Pooljumalikud olid ka Helena kaksikvennad, uhked ratsanikud Dioskuurid – neidki austati Therapnes koos Helena ja Menelaosega.[7] Selgelt surelik (aga ka tappev) oli vaid nende õde, Agamemnoni naine Klytaimnestra, kes mõrvas oma abikaasa ja sai ise tapetud poja Orestese poolt. Ühe loo järgi tapeti ka Helena (sellest allpool), kuid vahest tuntumate versioonide järgi elab ta surematult kas koos Menelaosega õndsaile sangareile mõeldud Elysioni väljadel[8] või koos Achilleusega väikesel Leuke saarel (‘Valge’ saar) Musta mere looderannikul (tegemist on praeguse Maosaarega, mis käimasolevas Ukraina sõjas kuulsust kogunud). Helena oli jumalatele omaselt kättemaksuhimuline, võttes silmanägemise kuulsalt koorilüürikult Stesichoroselt (6. sajand e.m.a), kes temast laimava poeemi lõi, ja taastades poeedi nägemise alles siis, kui too uue ning sündsa poeemiga oma vea parandas.[9]
Trooja sõja müüdile lisaks räägiti Helenast muidki lugusid, mis osutavad, et röövitud saamine kuulus tema mütoloogilisse olemusse. Esimest korda rööviti Helena juba lapseeas, kui Ateena kangelane Theseus ta Spartast tütarlaste ringmängudelt vägivaldselt Ateenasse oma tulevaseks naiseks viis. Sel korral tõid tüdruku Spartasse tagasi tema vennad Dioskuurid.[10] Järgnes eelkirjeldatud armuafäär Parisega ning tagasitoomine vendade Agamemnoni ja Menelaose poolt. Lõpuks aga röövisid Helena Menelaose sohipojad Nikostratos ja Megapenthes ning viisid ta Rhodosele, kus kohalik kuninganna oma kättemaksu-jumalannadeks rüütatud teenijannadel Helena puu külge üles puua lasi. Sel lool oli ilmselt kultuslik taust, sest Helenat austati siin kultustiitliga Dendritis (‘puune’, seega Puu-Helena).[11]
Ei Helena omadus röövitud ja tagasi toodud saada ega surm poomise läbi paista kreeka müütide taustal erandlikud. Lugusid lahkuvatest ja tagasi pöörduvatest jumalannadest räägiti mitmeid. Tuntuim on ilmselt müüt viljakusjumalanna Demeteri tütrest Korest, kelle röövis allilma isand Hades, et teha temast oma naine ja allilma emand Persephone, kuid kelle Zeus pidi pahandatud Demeteri lepitamiseks laskma jumalate käskjalal Hermesel siiski maa peale ema juurde tagasi tuua. Sellest ajast peale veedab Demeteri tütar osa aastast Korena maa peal ema juures, teise osa aga Hadese kaasa Persephonena allilmas. Eri kultuskohtades räägiti lugusid ka jumalanna Hera lahkumisest ja tagasitulekust.
Analoogiline süžee kajastub vähemalt kaudselt ka mitmes kangelasloos. Lõuna-Kreekas Tirynsis räägiti lugu, kuidas kohaliku kuninga tütred Hera poolt hulluks aetult kodust mägedesse pagesid, et siis kuulsate kangelaste poolt tagasi toodud, taltsutatud ja naiseks võetud saada. Lähedal asuva Argose Hera pühamuga aga seostus müüt, kus lahkujaks ja naasjaks oli jumalannat teeniv preestrinna – täpsemalt, üks preestrinna lahkus, teine naasis. Jumalannat preestrinnana teeninud Io muudeti Hera (või Zeusi) poolt valgeks lehmaks (Hera lemmikloom) ja pages sellisel kujul Egiptusesse, kus sünnitas Zeusi sigitatud järglase. Tema järeltulijad viiendas põlves aga pöördusid tagasi kodumaale, kus üks neist – Hypermnestra – võttis dramaatiliste vahejuhtumiste järel taas preestriameti oma valdusse. Tõenäoliselt kajastab see müüt rituaalitsüklit, mille käigus Hera preestrinna pühamust lahkus, et siis pidulikus rongkäigus naasta, sümboliseerides jumalanna enda ajutist eemalolekut ja tagasipöördumist.[12] Kuid lahkumise ja naasmise motiiv võis olla peidetud üksikasjus veelgi komplekssemasse süžeesse. Nii algab tuntud lugu Theseusest ja Ariadnest ateenlaste kohustusega saata neide ja noormehi Knossosesse söögiks koletislikule härjapealisele Minotaurosele, mispeale Theseus saadetavate noortega liitudes Kreetale seilas, sealse kuningatütre Ariadne abil Minotaurose tappis ja Ariadne seejärel Kreetalt ära tõi, sooviga teda naida. Kui see abielu ei teostunud, sest Ariadnel oli määratud saada veinijumal Dionysose naiseks, tõi Theseus Kreetalt Ariadne õe Phaidra ja abiellus temaga.[13] Äraviimise (neiud Ateenast Knossosesse Minotaurosele õgida) ja tagasitoomise (Ariadne ja Phaidra Knossosest ära, viimane neist Ateenasse Theseuse naiseks) motiiv on siin varjatum, ent ometi selgelt tuntav. Tähelepanuväärsel moel lõpetasid nii Phaidra kui ka Ariadne elu poomise läbi (kuigi Ariadnel oli surmaviise teisigi) ning mõlemad olid, nagu Helenagi, tihedalt seotud Aphroditega. Phaidrale saatis Aphrodite vastuseta jäänud kire kasupoja Hippolytose vastu, mis sundis tagasi tõrjutud naist ennast üles pooma, Ariadnet aga austati Küprosel Aphrodite teisendina – seal oli Aphrodite Ariadne hiis, kus Ariadne olevat surnud, sedapuhku sünnituse käigus.[14]
Loendit lahkuvatest ja naasvatest (või tagasi toodud) naistest, nagu ka poomisega lõpetanud kangelannadest, võiks jätkata. Detailides võivad need lood olla vägagi erinevad, kuid üldine muster on siiski tuntav, mis ei jäta kahtlust, et Trooja sõda vormiv lugu Helena röövimisest ja tagasitoomisest oli kujundatud mitmeti tüüpilise kreeka müüdina. Võib aimata, et sellistel müütidel on otsesem või kaudsem rituaalne taust. Nad võivad lähtuda initsiatsioonirituaalidest, mille käigus täisikka jõudvad noored mõneks ajaks kogukonnast eemaldusid, et siis juba täisealistena ühiskonda vastu võetud saada, või kajastada looduse iga-aastast ringkäiku – äramineku poolt sümboliseeritud närbumist ja naasmises kajastuvat taassündi.[15] Viimast tõlgendust näib toetavat üks 9. sajandi e.m.a Knossosest pärit vaas, mille üks külg kujutab ratastel jumalannat (või tema kuju) närbunult lahkumas, teine aga võidukalt tärkaval ilmel naasmas (vt illustratsiooni). Ka Helena näol võib olla tegu muistse puujumalannaga, kes looduse rütmis lahkus ning tagasi pöördus ja kes kangelaspärimuses teisenes (pool)inimlikuks tegelaseks.[16]
Trooja sõja lugu sobitub seega ladusalt kreeka müütide üldisse mustrisse. Kuid sellega seotud müütidel, nagu ka lool endal, võib näha analoogiaid teistegi rahvaste mütoloogias. Kuivõrd kreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka (kreeklaste esivanemad asusid Balkani poolsaarele kõige tõenäolisemalt 3. aastatuhande lõpupoolel e.m.a), siis näivad paralleelid teiste indoeuroopa rahvaste müütidega ootuspärased. Pole tõepoolest suuremat kahtlust Helena ja tema vendade Dioskuuride teatud sarnasuses India veedadest tuntud päikesetütre Surjā ja teda kaitsvate kaksikvendade Ašvinite vahel (eri versioonides kas Surjā vennad, pojad või abikaasad). Helena puhul leiab sarnasust ka koidujumalanna Ušasiga, kes oli samuti Ašvinite abikaasa. Ei Surjā ega Ušas paku aga otsest analoogiat Trooja sõja loole, sest lugusid nende äraviimisest ja tagasitoomisest pole teada. Sedalaadi lood seonduvad siiski paari teise naistegelasega India kangelaseepikas. Nii rööviti „Mahābhārata“ kangelaste, viie Pāndava ühine naine Draupadi ja vennad pidid ta röövijat jälitades tagasi tooma. „Rāmājanas“ aga leiame loo peakangelase Rāma naise Sītā röövimisest deemon Rāvana poolt. Rāma asus röövija vastu sõtta, tappis ta raskes kahevõitluses ja tõi naise tagasi. Teatud sarnasus Trooja sõja looga on ilmne.[17]
Kreeklaste ja India rahvaste ühist indo-euroopa keelekuuluvust silmas pidades ei saa välistada, et nii paralleelid Helena ja India jumalannade vahel kui ka naiseröövi ja tagasitoomise lood neis kultuurides lähtusid ühisest muistsest indoeuroopa prototüübist. Tuleb aga silmas pidada, et juhul kui Helena nagu ka Ariadne tõepoolest tulenevad muistsest puu- ja viljakusjumalanna kultusest, nagu sageli arvatud, siis tuleb sellise jumalanna (või jumalannade) algupära otsida mitte indoeuroopa pärandist, vaid mittekreeka ja tõenäoliselt ka mitteindoeuroopalikku päritolu „ürgvahemerelikust“ Kreeta minoilisest kultuurist, seega pinnasest, millele kreeklaste sisserännanud esivanemad oma indoeuroopa traditsioonid pealiskihina ladestasid. Tuleks oletada, et kreeklased ühendasid indoeuroopa mütoloogiast tuntud taevased jumalannad ja nende kaksikvendadest kaaslased kohalike loodusjumalannade kultusega ning mugandasid naiseröövilood kohalike müütidega jumalannade äraminekust ja tagasitulekust.
Kuid paralleele, mõnes osas täpsemaidki, leiab ka geograafiliselt lähemast, ehkki etniliselt võõramast Mesopotaamia kultuurist. Sumeri linnades õilmitses 3. aastatuhandel e.m.a kangelaspärimus, mis vormiti meieni jõudnud eepilisteks poeemideks tõenäoliselt aastatuhande lõpust peale (sellekohased kiilkirjatekstid pärinevad alles 2. aastatuhande esimesest poolest e.m.a, mil sumeri keel oli kõnekeelena juba hääbunud), kuid mille juured ulatuvad Sumeri linnade varasemasse hiilgeaega. Kangelaslugude keskmes oli kolm muistset Uruki linna valitsejat – Enmerkar, Lugalbanda ja Bilgames (paremini tuntud hilisema akadikeelse nimega Gilgameš). Ühe keskse komponendina kuulus sellesse pärimusse lugu Enmerkari juhitud sõjaretkest kuskil kirdepoolsete mägede taga Iraani mägismaal paiknenud, väärismetallist ja kalliskividest rikka Aratta linna vastu. Meieni on jõudnud neli selleteemalist eepilist poeemi. Tuvastatavat ajaloolist tausta kõnealusel pärimusel pole – ka Aratta linnast pole mingeid jälgi ja kogu lugu võib kuuluda puhtalt müüdiloome valda.
Pärimus kirjeldas kahe vägeva linna – Sumeris paikneva Uruki ja mägedetaguse Aratta – konkurentsi ülemvõimu ning jumalanna Inanna soosingu pärast, millest see ülemvõim sõltus. Inanna oli rõhutatult erootiline, kuid samas sõjakas jumalanna, kelle üks peamisi pühamuid Mesopotaamias paiknes Uruki linnas. Tegemist on sedavõrd selge analoogiga kreeklaste Aphroditele, et viimast on peetud Inanna vahendatud muganduseks kreeklaste panteonis (vaheastmetena toimisid Inanna akadi versioon Ištar ja selle foiniikia mugandus Aštarte).[18] Nii Aratta kui ka Trooja sõda toimusid seega sarnase, peaaegu identse jumalanna egiidi all. Uruki ja Aratta vahelise vastasseisu põhjused ja üldine kulg, nii nagu poeemid seda kirjeldavad, on Trooja sõja loost kahtlemata üsna erinevad – pole juttu ei naiseröövist ega jumalanna lahkumisest ja tagasitoomisest. Ühe poeemi järgi tunnistas Aratta kuningas Uruki ülimust, kui teda esindav nõiduja Urukit esindavale konkurendile nõiakunstis alla jäi. Kuid kaks eepost, milles peakangelasena tegutseb Enmerkari poeg Lugalbanda, jutustavad võidukast sõjaretkest Aratta vastu ja siin ilmnevad vahest üllatavadki sarnasused.[19]
Üks Lugalbandale pühendatud poeemidest – „Lugalbanda mäekoopas“ – teatab, et väe eesotsas seisid lisaks Enmerkarile seitse vägevat sangarit ja kaheksandana Lugalbanda. Lugalbanda nimi tähendab ‘lapskuningat’, mis viitab tema noorusele teiste kangelastega võrreldes. Teel üle mägede Lugalbanda haigestus ja ta tuli koos tarviliku moonaga jätta maha koopasse, kus kangelane jumalaid paludes ning neile ohvreid tuues paranes, et järgneda Aratta alla suundunud väele. Teine poeem – „Lugalbanda ja tormilind“ – algab üksi jäetud kangelase viibimisega mägedes. Lugalbanda hoolitseb kõnnumaal tormilind Anzu poegade eest ja viimane kingib talle tänutäheks erakordselt kiired jalad, mille abil kangelane jõuab kõigi üllatuseks Uruki väele järele veel enne, kui see Aratta alla saabub. Kuid Aratta kaitsjate äge vastupanu paneb Enmerkari kahtlema Inanna soosingus ja ta otsib kedagi, kes nõustuks naasma üle mägede Urukisse, kus asub Inanna tempel, et jumalannalt soosingut ning nõu küsida. Lugalbanda pakub välja ennast, tuhiseb oma kiiretel jalgadel kodulinna ja toob sealt sama kiirelt jumalanna soovituse, mis Uruki vägedele Aratta üle võidu tagab. Kuidas Aratta vallutati, jääb meile paraku saladuseks – öeldakse vaid, et linnast saadi hulk kalliskive ja muud väärtuslikku sõjasaaki.
Sarnasused Aratta ja Trooja sõja vahel on ühelt poolt üsna üldist laadi. Mõlemal juhul on tegu keskusest lähtuvate kangelaste eduka retkega perifeerias asuva rikka ning vägeva linna vastu ja mõlemal juhul mängib sündmustes olulist või suisa otsustavat rolli analoogilise tähendusega jumalanna. Sellele lisanduvad aga sarnasused mõnes olulises üksikasjas, mis puudutavad Lugalbanda rolli Aratta loos.[20] Ühelt poolt meenutab mäekoopasse haigestunult maha jäetud Lugalbanda maohammustuse tõttu Lemnosele maha jäetud Philoktetest. Mõlemad kangelased pidid tagantjärele sõjaleeri saabuma, olles asendamatult olulised võidu saavutamiseks. Teisalt sarnaneb Lugalbanda Achilleusega, kes tuli samuti spetsiaalselt kohale tuua (nagu hiljem ka tema dublant – poeg Neoptolemos). Nagu Lugalbanda, nii oli ka Achilleus (samuti Neoptolemos) teiste kangelastega võrreldes noor, ja nagu Lugalbandat, nii iseloomustasid Achilleustki väledad jalad. Väljend ‘välejalgne’ oli Achilleuse üks peamisi epiteete kreeka kangelaseepikas. Seejuures väärib märkimist, et kui Lugalbanda kiiretel jalgadel oli tervikloo vaatekohalt keskne tähtsus – need aitasid tal esmalt väele õigeaegselt järele jõuda ja hiljem Inannalt Urukist võidu jaoks otsustav sõnum tuua –, siis Achilleuse välejalgsus näib Trooja vallutamise vaatekohalt pigem tähtsusetu. Kahtlemata aitas see tal tandril vaenlasi jälitada ja surmata, kuid tema tähtsaima vägitöö – Hektori tapmise – juures väledusel määravat tähtsust polnud. Otsustava kahevõitluse eel Achilleus küll jälitas Hektorit ja sangarid „kolm korda nüüd ümber Priamose linna jooksid kui lennul“,[21] kuid duell sai alata alles siis, kui Hektor julgust kogunult peatus, et vastasele vastu seista, ilma et Achilleus oma kiiretel jalgadel teda ise kätte oleks saanud. Achilleus oleks oma rolli täitnud ka ilma jalgade kiiruseta, mis lubab selles omaduses näha kangelasele omistatud kunstlikku lisandust ning oletada, et see laenati väljastpoolt – tegelaselt, kelle välejalgsus ka tervikloo vaatekohalt oluline oli. Võib oletada, et see pärineb Lugalbandalt. Nii näib, et noore Lugalbanda kuju, kes haigena koopasse jäeti ja hiljem väledate jalgade toel Uruki väele otsustava võidu tõi, on mõjutanud kahe keskse Trooja sõja tegelase – Philoktetese ja Achilleuse – kujunemist. Tema haigusest ja koopaepisoodist on kreeka kangelaspärimuses saanud haavatud Philoktetese mahajätmine Lemnose saarele; noorus ja kiired jalad aga, nagu ka problemaatiline kohaletulek Aratta alla, on kujundanud Achilleuse sarnaseid jooni.
Kõik see osutab, et legend Aratta vallutamisest on mõjutanud Trooja sõja loo kujunemist. Kreeklased olid Lähis-Ida maadega tihedas kontaktis alates hiljemalt 2. aastatuhandest e.m.a ja sealsete rahvaste müütide suures mõjus kreeka mütoloogia kujunemisele ei ole kahtlust. Vahepeal nõrgenenud kontaktid tihenesid taas alates 8. sajandist e.m.a – seega ajal, mil Trooja sõja loo vormimine konkreetseteks kirjalikeks eeposteks tõenäoliselt alguse sai. Lähis-Idas, ka väljapool Mesopotaamiat, oli sumeri kangelaspärimus tuntud kogu selle pika perioodi vältel. Nii võis Aratta sõja lugu olla teiste Ees-Aasia rahvaste vahendusel kreeklastele teada juba pronksiajal, enne Trooja hävimist, ja vormida suulist pärimust juba selle kujunemisest peale paljude põlvkondade vältel. Teisalt võisid sumeri eepilised lood saada Kreekas tuntuks, või taas tuntuks, ka alles 8. sajandil e.m.a ning suunata seejärel loo lõplikku vormimist konkreetsetes eepostes. Nii või teisiti näib sumeri eepika mõju kreeka kangelaspärimusele väga tõenäoline.
Nagu näha, põimuvad Trooja sõja loos erinevad, võibolla ajaloolised, kuid kindlasti mütoloogilised kihistused. Lugu võib lähtuda mõnest hilisel pronksiajal – võibolla 12. sajandil e.m.a – aset leidnud ajaloolisest sündmusest, kuid see sündmus vormiti luulevormis edastatud ajaloolises mälus ammu omaks võetud mütoloogilise taustaga narratiivsete mustrite järgi. Sündmuste aluseks saanud naiseröövi lugu võib pärineda indoeuroopa muistsest traditsioonist, samas kui jumalanna lahkumise ja naasmise motiiv, millega naise rööv ja tagasitoomine orgaaniliselt seostus, pärineb ilmselt kohalikust Egeuse piirkonna kultusest ja mütoloogiast. Tõenäoliselt oli tegu viljakusjumalannaga (või jumalannadega). Kas teda (või ühte neist) tunti Helena nime all juba enne seostumist Trooja sõjaga, jääb paraku teadmata. Viljakusega seonduvat erootilist külge jumalanna juures sai hõlpsalt ühendada erootiliselt köitva naise röövimise looga. Teisalt aga haakus erootilisus sumeri kangelaste kaitsja Inannaga, keda kreeklased kohalike analoogiatega seostatult Aphroditena austama hakkasid. Arvatavasti just seeläbi sai Trooja sõja vallapäästjaks Aphrodite ja röövitud ning tagasi toodavast Helenast tema inimlik teisend. Kuid kreeklaste tutvus Mesopotaamia eepikaga tõi mängu ka Aratta vallutamise loo, milles Inanna keskset rolli mängis ja mis kreeklaste vallutuslooga mitmeti sarnanes. On raske uskuda, et kogu legend retkest Kreeka maailma äärealal paikneva Trooja vastu oleks inspireeritud Aratta loost, kuid selle loo mõjus kreeklaste ettekujutusele „Trooja sõja“ sündmuste käigust pole suuremat põhjust kahelda.
Loomulikult ei saa kõigi nende mõjude põimumisel kujunenud komplekssel narratiivil Trooja vallutamisest olla kuigi palju ühist tegelike ajaloosündmustega, isegi kui mingi sündmus loo tekkele tõuke andis. Legend Trooja sõjast annab paremal juhul vaid vaieldavat teavet ühest episoodist hilispronksiaegse Kreeka ajaloos. Seevastu näitab ta kujukalt kreeka kangelaspärimuse lõime – viisi, kuidas eri mütoloogiatest ja kultustest pärit elemendid põimiti dramaatiliseks terviklooks. Eepilisse vormi valatult kujundas see lugu jõuliselt paljude põlvkondade „ajalooteadvust“ ja kultuurilist identiteeti, nii muistses Kreekas kui ka pärast antiikmaailma langust. Küllap kujundab tänaseni.
[1] Vt M. Kõiv, Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi. Tuna, 2009, kd 12, nr 1, lk 2–28.
[2] Tõendeid on kogutud ja publitseeritud nt: Poetarum epicorum graecorum testimonia et fragmenta. Toim. A. Bernabé. Stuttgart; Leipzig, 1996; vt ka: The Greek Epic Cycle and its Ancient Reception: A Companion. Toim. M. Fantuzzi, C. Tsagalis. Cambridge, 2015.
[3] Teise nimega Pyrrhos. Mõlemad nimed on tähenduslikud: Neoptolemos (‘Uus-sõdiv’) osutab talle kui oma isa Achilleuse asendajale pärast tolle surma, Pyrrhos (‘Leegitsev’) aga rollile Trooja hävitamisel.
[4] Isokrates, Helena 61–63.
[5] Herodotos, Historia VI, 61.
[6] Theokritos, 18. idüll 22, 43–48; vt ka Aristophanes, Lysistrate, 1308–1315 – eesti k-s Anne Lille tõlkes rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 205–261.
[7] Pindaros, 11. Püütia võidulaul, 61–64. Helena kultuse kohta Spartas vt: R. Parker, The cult of Helen and Menelaos in the Spartan Menelaion. ttps://www.academia.edu/22684765/The_Cult_of_Helen_and_Menelaos_in_the_Spartan_Menelaion; L. Edmunds, Helen’s Divine Origins. Electronic Antiquity, 2007, kd 10, nr 2, lk 11–24.
[8] Odüsseia IV, 561–569.
[9] Pausanias, Hellase kirjeldus III 19, 11–13; Isokrates, Helena 64.
[10] Vt nt Plutarchos, Theseus, XXXI. Tlk K. Krull. Vikerkaar, 1996, nr 8/9, lk 89.
[11] Pausanias, Hellase kirjeldus III 19, 9–10.
[12] Nende ja teiste sarnaste müütide ning seonduvate riituste kohta vt nt: W. Burkert, Homo Necans. The Anthropology of the Ancient Greek Sacrificial Ritual and Myth. Berkeley; Los Angeles; London, 1983, lk 135–212.
[13] Theseuse ja Ariadne loo on kõige kompaktsemalt esitanud Plutarchos (Theseus XVIII–XXIII); Phaidra kohta vt nt: Euripides, Phaidra. Tlk A. Kaalep, Ü. Torpats. Rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964, lk 222–266.
[14] Plutarchos, Theseus 20, kus on nimetatud nii Ariadne poomissurm kui ka surm ja kultus Küprosel.
[15] Vt H. S. Versnel, What’s Sauce for the Goose is Sauce for the Gander: Myth and Ritual, Old and New. Rmt-s: Approaches to Greek Myth. Toim. L. Edmunds. Baltimore, 2014, lk 90–108,
[16] M. P. Nilsson, The Mycenaean Origin of Greek Mythology. Berkeley, 1932, lk 73–76; W. Burkert, Greek Religion. Cambridge (MA), 1985, lk 205. Probleemi kohta vt: L. Edmunds, Helen’s Divine Origins, lk 11–38 (ta suhtub Helena algsesse jumalikkusesse pigem skeptiliselt).
[17] Vt J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia. Tallinn, 1996, lk 66–69, 84–90, 98–99, 146–148; L. Edmunds, Helen’s Divine Origins, lk 2–11.
[18] W. Burkert, Greek Religion, lk 152–153; J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia, lk 134.
[19] Eeposte tõlked inglise keelde on publitseeritud elektrooniliselt: The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature. Oxford, 1998. Vt http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/. Üks kõnealustest – „Lugalbanda ja tormilind“ – on U. Masingu tõlkes avaldatud ka eesti keeles (koos A. Annuse sissejuhatuse ja kommentaaridega) rmt-s: Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 32–47, 302–304. Sumeri eepika kohta vt: P. Michalowski, Maybe Epic: the Origins and Reception of Sumerian Epic Poetry. Rmt-s: Epic and History. Toim. D. Konstan, K. A. Raaflaub. Malden; Oxford; Chichester, 2010, lk 7–25, konkreetselt Aratta pärimuse ja selle võimaliku kujunemise kohta vt: A. Annus, The Overturned Boat: Intertextuality of the Adapa Myth and Exorcist Literature. Winona Lake (IN), 2016, lk 31–37.
[20] Vt M. L. West, The East Face of Helicon: West Asiatic Elements in Greek Poetry and Myth. Oxford, 1997, lk 485–486.
[21] Ilias XXII 165–166. A. Annisti ja K. Reitavi tõlge: Homeros, Ilias. Tallinn, 2004.
Lisa kommentaar