Andrus Kivirähk. Lend Kuule. Tallinn: EKSA, 2022. 220 lk. 27.99 €.
Andrus Kivirähk on legend, elav klassik, absoluutselt kordumatu nähtus eesti kirjanduses, erakordne fenomen, niisugust igale rahvale ei anta. Oleme äravalitud, sest rahvas, kes suudab enda üle naerda, ei sure kunagi. Kui teda olemas ei oleks, siis tuleks ta välja mõelda, ainult et ükski ei suudaks seda, sest selleks oleks tarvis Kiviräha kujutlusvõimet, aga niisugust nagu temal ei ole ju kellelgi teisel.
Kiviräha looming on saanud eestlase vereringe osaks, see ventileerib meie kopse ja kannab elujõudu vasaku jala väikese varbani välja. Teda teavad isegi lapsed ja noored, mis on muidu ühe kirjaniku puhul täiesti ilmvõimatu asi. Tänased noored on üles kasvanud Lotte-lugude ning „Kaka ja kevade“ peal, nende teoste menu ei näita kahanemise märki. „Rehepappi“ ja „Meest, kes teadis ussisõnu“ tunneb iga täiskasvanu isegi siis, kui ta neid lugenud ei ole, sest kui elada kultuuris, milles mõni armastatud teos on nii hästi tuntud, siis sööd seda sisse koos hommikupudruga ja hingad õhust, rääkimata sellest, mis tuleb telekast ja raadiost. Tema teoste tegelased elavad igas kodus, nad pole saanud mitte ainult filmideks, näidenditeks ja lauludeks, vaid ka lauamängudeks, kohvikruusideks, T-särkideks, kaisuloomadeks ja veel miljoniks esemeks, mis kannavad endas killukest suure looja imetabasest maailmast, mis on aina jätkuvas loomises.
Kiviräha iga viimast kui kolumni nädalalõpu lehes ei pruugi tingimata lugeda, aga on eluliselt tähtis teada, et see ilmub, see on nagu sinimustvalge pika Hermanni tornis. „Rahva oma kaitset“ ei pruugi iga kord kuulata, aga on eluliselt tähtis teada, et on olemas saade, mille peale ei hakka ühegi poliitilise jõu karvane käpp, palgalised ja isehakanud eetikanõunikud ega elukutselised viripotid ja tummahambad. Muide, juba üksi neist kahest piisaks mõne teise puhul, et iseend ja lugejaid-kuulajaid surmani ära tüüdata, iganädalane jutusaade või kolumn on üldiselt kõige kindlam ajakirjandusliku enesetapu viis, vahel pikk ja piinav, aga see-eest kindel. Kivirähk aga suudab iganädalase ajakirjandusliku produktsiooni kõrvalt olla hõlmamatult viljakas kirjanik ja esitleda ennast sealjuures sümpaatse laiskvorstina, kes suurt muud ei tee kui töötab hommikul paar tundi ja siis jalutab ülejäänud päeva oma koerakest. Teda kutsutakse kogu aeg igale poole ja vähemalt korra päevas peab ta omal vastupandamatult sõbralikul viisil vastama: tead, ma ei viitsi.
Ta on alles 52-aastane ja üha tipus, ta on see kirjanik, keda lugeda elu jooksul ikka ja jälle, tema nimi viib kinno ja teatrisse. Kiviräha tegevuses ilmnevad rahvavalgustuslikud mõõtmed: tema looming on saanud rahvusteadvuse osaks, ta on n-ö uuesti läbi kirjutanud kogu talle eelneva rahvusliku kirjanduse raudvara, näidendites aga võtnud tutvustada ka unustuse hõlma vajuvaid autoreid ja kultuuritegelasi, kes oleks ilma temata rahvuslikust mälust ammugi kustunud. Eesti kirjandus ja eesti teater elavad tema loomingus oma igavest elu. Kõige selle juures on teda lugeda kerge, ta ei peleta ei vähem haritud ega nõudlikuma maitsega lugejat, ta on olemas igaühe jaoks. Ränga töörabamise ja rahateenimise orjuses vaevlev rahvas ei vaja midagi muud nii väga kui säärast, justkui ammendamatust küllusesarvest ammutavat loojat, kes suudab meid iseenda üle naerma panna, kelle kujutlusvõimel ei ole piire, kelle loomingus segunevad realistlik ja maagiline, argine ja muinasjutuline, loomulik ja üleloomulik.
Ent kuidas üllatada siis, kui oled juba loonud teosed, mis tunduvad ületamatud? Kui oled enda arvates kirjutanud ainult sellele pisikesele rahvakillule, mille keelt mõistab vaid tühine miljon, ent sellele vaatamata jõudnud arvukate tõlgete kaudu ka maailmakirjandusse? Kuidas ületada iseennast, kui oled juba niigi ületanud kõik ootused, mis ühe pisikese riigi kirjaniku suhtes käibida võivad? Kivirähk ei näi ennast selle küsimusega vaevavat. Tema küllusesarv näib ammendamatu, tema töömeetod kõigi olude suhtes kindel.
„Lend Kuule“ on fantaasia- ja eluküllane raamat, milles tunneks Kiviräha autorsuse ära ka siis, kui autori nimi kaanel ei seisaks. Ent ometi on see uus, värske ja üllatav. See on esmajoones psühholoogiline romaan, ehkki sellena ei ole teda siiamaani käsitletud. Ilmselt sellepärast, et see on üliväga kivirähalik, ühendades argielulise ja üleinimliku, mõistuspärase ja maagilise. Autor haarab substraadina kaasa muinasjutu lendavast vaibast ja omistab tegelastele võimeid, mis on mõeldavad üksnes müütides ja muinasjuttudes: kes suudab end pikaks venitada, nii et pea ulatub pilvisse, sellal kui jalad püsivad maa peal, kes nõnda laiaks, et on justkui hiiglaslik vaip, millesse võib mähkida terve toa, kes võib joosta nõnda kiiresti, et ükski vaenlane teda iial kätte ei saa, kes süüa nõnda palju, et ka kõige suurema õgardi võimed tema kõrval kahvatuvad. Igal kosmonaudi sõbral on mõni imetabane võime, mis lendava vaiba aegadel meeskonna elu päästis.
Ja ometigi on see süvapsühholoogiline teos, mis seab keskmesse andeka inimese, kes on võimete tipul ja realiseerib oma teadmisi ja oskusi eeskujulikul, laitmatul viisil. Kosmonaudil ei ole nime, ta on lihtsalt kosmonaut – see, kes käib Kuu peal, kes ulatub sinna, kuhu ükski teine ei ulatu, uurib sfääre, mis on tavalisele inimesele kättesaamatud. Ta teeb midagi, milleks on võimelised väga vähesed, mida suudavad üksnes need, kes on viimseni pühendunud sellele, mida nad on õppinud, oskavad ja – armastavad. See viimane on kõige tähtsam. Kosmonaut ei ole midagi ohverdanud ega ära andnud, et saavutada seda, mis ta on saavutanud, ta on lihtsalt käinud teed, mis on talle avanenud tema teadmiste ja oskuste pärast – selle armastuse pärast, mis ainsana teeb võimalikuks parimad tulemused. Jah, ilmselt ei ole tal perekonda ega vist isegi ühtainumast kallist inimest, kelle juurde maa peal viibides õhtul koju minna, aga see ei ole ohverdus, see on lihtsalt valik – ja õnnestav valik. Kõige õnnelikumad on need, kellele elutöö pakub rõõmu ja rahuldust, keda kannab elust läbi armastus selle vastu, mida nad teevad.
Sellist asja inimesed üldiselt ei mõista. Võidakse küll hinnata rasket tööd ja eneseohverdust, igal asjal on hind, öeldakse, kui suudad end tippu töötada, siis pead paratamatult millestki loobuma, pead olema õnnetu vähemasti isiklikus elus, aga võib-olla pead ka kannatama puudust ja karme tingimusi, kõik ei saa hästi olla, ei. Ei ole võimalik olla õnnelik, ei ole võimalik olla hea või vähemasti normaalne inimene, kui teed ainult seda, mis meeldib. Kui oled tippu jõudnud, pead olema vähemasti vastik tegelane, sul peab peas midagi katki olema, üle laipade pead minema, pead südames olema kalk või lihtsalt väärakas, sul peab midagi viga olema, kui saavutad seda, mida ükski teine ei suuda, ja julged oma elu sellele pühendada. Vähemasti halb inimene pead olema, kui oled silmapaistev, särav ja suutlik. Võimatu on uskuda, et oled päris inimene, inimene nagu teised, kui oled saavutanud midagi, mis üldiselt tundub kättesaamatu.
Jah, nii arvatakse, ja ometi on pole see nõnda. Kosmonaut on igati inimlik inimene, hoolimata sellest, et ta on võimeline palju enamaks kui teised. Ta tunneb südamest kaasa kõigile vanadele sõpradele, kes on oma eripärastel võimetel känguda lasknud või lubanud neid rakendada vääritute eesmärkide teenistusse. Ta ei pane pahaks lolle küsimusi, mida temalt küsivad n-ö tavalised inimesed, kes teda kas imetlevad või isegi kardavad, ta on valmis selgitama, mida ta teeb, kui küsitakse – aga küsijad ei kuula vastust, nad kurdavad ainult iseoma õnnetut saatust, koogutavad kannatustest kuhtunud päid, ketravad üha omaenese paakunud mõttemustreid. Nad kuulevad kosmonaudi tegemistest telekast ja raadiost, nad ei mõista sellest vähimatki, ütlevad küll, et tahavad teada, mis sealt Kuu pealt siis õieti leiti, aga pole valmis kuulama kolme lausetki vastuseks, iseoma valu ja vaev on nõnda suur, et ei suuda.
See on ajastu fenomen. Igaüks tahab rääkida ainult iseendast, olemata valmis korrakski kuulatama, mida on öelda teisel, ammugi siis säärasel, kes realiseerib oma oskusi parimal mõeldaval viisil. Kosmonaut ainsana kuulab, teda huvitab päriselt, miks on tema kunagiste sõprade elu läinud nõnda, et nad ei ole enam need, kes olla võiksid. Miks ometi on nad lasknud oma imetabastel võimetel sööti jääda? Miks on nad langenud kibestumisse, allaandmisse, mõõtmatusse kurbusse nurjaläinud elu pärast? Miks ei valinud nad teistsugust teed, kuigi neile oli ometi nii palju antud? Võimed olid, oskused olid, aga neid ei tarvitatud vääriliselt rohkem kui vaid see üks kord nooruses, mil avanes soosiv ajaaken, aga siis oli kõik möödas, päästmatult, igaveseks. Miks? Missugused valikud viisid kuhtumise, kängumise, õnnetuseni? Need, kes on oma elul lasknud hukka minna, võõrastavad kosmonauti. Kosmonaut ei võõrasta neid, küll aga mõistab, et ei suuda vanu sõpru enam mitte kuidagi aidata. Nood on omad valikud teinud ja iga inimene teeb siin elus omad tähtsad otsused alati ise.
Nõnda kõneleb see romaan tipus olemise kõledusest, säravate ja tegusate isikute üksijäämisest, mittemõistmisest, mida kogeb igaüks, kes julgeb olla tema ise, olla õnnelik kõige sellega, mida ta on valinud oma elu kujundama. Hoolimata kogetud kurbusest sõprade nurjaläinud elu pärast kosmonaut ei kibestu. Tema valik on teine. Talle meeldib lennata ja ta jääb seda tegema – hoolimata sellest, et teised teda ei mõista. See on ülim inimlik valik, mille ees seisab igaüks, kes oskab midagi suurepäraselt ja armastab seda, mida teeb – suuta vaatamata mittemõistmisele ja isegi hukkamõistule olla see, kes ta on, teha seda, mida suudab ja tahab.
„Lennul Kuule“ on tugev potentsiaal tõlgitud saada. Mitte ainult sellepärast, et see ei ole juurte poolest eestilik teos nagu Kiviräha varasemad. See pole piiratud koha ja ajaga, isegi tegelaste nimed ei viita, et tegemist on eesti autori teosega (ühe erandiga, kuid see ei ole oluline). Peamine on aga see, et teose keskmes on sügavalt üldinimlik probleem, aktuaalne igal ajal ja igas riigis. Loetav muinasjutu, isegi lasteraamatu ja põnevikuna, on see põhiolemuselt peen psühholoogiline romaan, mida võiks kõnetada lugejaid paljudes keeltes.
Lisa kommentaar