Ubu künkal

Ilmunud Vikerkaares 1998, nr 1-2

Tegelased:
Isand Ubu
Emand Ubu

Kapten Bourdure
Kuningas Waclaw
Kuninganna Rosamunde
Bougrelas, nende poeg,
Esivanemate vaimud
Kindral Lascy
Nikolai Rensky
Imperaator Aleksei
Kahvanägu Giron
Ülikud
Kohtunikud
Nõunikud
Finantsistid
Terve Vene armee
Terve Poola armee
Karu
Phynantshobune
Kaks sandarmit

PROLOOG
Proloogi tegelased: Puunukk Guignol, Direktor

Esimene stseen

GUIGNOL: Ilus on siin. Sellessinases saalis on rohkem inimesi kui terves Lyoni linnas. Ma viibin kahtlemata Nelja Kunsti Kabarees. (Koputab.)

Teine stseen
Guignol, direktor

G: Tere päevast, härra Kunst!

DIREKTOR: Mismoodi: härra Kunst! Kes teie olete, et sedaviisi rääkida?

G: Heh, te siis polegi üks neljast Kunstist! Kas tõesti on olemas veel viieski?

D: Viies olen mina, või pigemini ma juhin neid, ma juhin samanimelist asutust, ma olen härra Trombert.

G: Ja mina olen puunukk Guignol. Hää meel teiega tutvuda.

D: Meeldiv teid siin minu juures vastu võtta.

G: Veelgi rõõmustavam vastu võtta, see tähendab saada teilt need kakssada viiskümmend tuhat franki, mis te mulle lubasite reisikulude katteks Lyonist ja minu Pariisis viibimiseks.

D: Kakssada viiskümmend tuhat franki! Mina lubasin teile kakssada viiskümmend tuhat franki?

G: Minule, Guignolile, jah.

D: Tahaksin väga nõustuda, aga kes mulle ütleb, et teie Puunukk Guignol olete? Kas teil pabereid, isikut tõendavaid dokumente on?

G: Minu puitmaterjalist paberid on näete siin. (Pistab talle puust malaka nina alla.)

D (taganedes): Härra Guignol, mis teil plaanis on?

G: Võtke see riistapuu ja koputage mulle vastu pead. Ärge kartke, ta on tugev. Küll te kuulete, et ta kõmiseb nagu puu.

D: Esiteks te saate haiget, ja teiseks pole ma eales ostnud ühtki puust teatrimarionetti, küll aga terve galerii Lyoni hüpiknukke. Siin kohtate taas oma sõpru Närikut ja Saagi.

G: Sel juhul kontrollin hoopiski mina, kas teie ikka olete Trombert. (Tõstab malaka.) Te ikka olete härra Trombert?

D: Kui see on hr Trombert, kellega te oma puukeele abil soovite rääkida, siis mina see pole.

G: Ahhaa, me veel vaatame! (Esimene kepiboop.) Kas te ikka veel pole hr Trombert?

D: Ai! Ai! Olen küll hr Trombert, kõik Trombert’id, keda aga soovite.

G: Mina pole selles nii kindel kui teie, ma pole veel lõpetanud teie esitlemist iseendale. Te ikka olete seesama hr Trombert, kes mulle kakssada viiskümmend tuhat franki lubas?

D: Kes teile seda… Eluilmaski mitte.

G: Tuletage meelde. (Kepihoobid.)

D: Ai! Ai! tõsi küll, ma polnud enam iseendast teadlik. Siin teie kakssada viiskümmend tuhat franki. (Ulatab talle kolm suurt kotti.)

G: Tahate kviitungit ka?

D: Tänan, ma ei võta enam midagi vastu. Kuulge, hr Guignol, ma tahaksin teiega rääkida.

G: Kuulan teid.

D: Kõnelge, ma kuulan, tunnistajateta. Saatke see taktitu luuavars minema.

G: See on mu sõber, mu vend, teine Guignol – me oleme samast puust; et aga tegu on teiega ja just nüüd, kui oleme vahetanud nimed ja igat liiki auastmed, siis nõustun ikkagi.

D: Härra Guignol, teie esitlesite end mulle, mina aga peaksin teid esitlema isikuile…

G: Esilistuvaile. Esitleksitage mind esilistuvaile isikuile. Ent nüüd puudub mul mu luuahoidjast tõlk.

D: Nood isikud on liig tähtsad selleks, et lubada endale sedalaadi keskustelu nendega. Ent teavitage mind oma sugupuust ja kõigist tiitlitest, ma kavatsen publikumiseerida nii teie biograafia kui genealoogia.

G: Vabandust, hr Trombert, need on perekonnasaladused. Ma ei paljasta neid mingil juhul, kui pole kindel, et siin ei viibi kolme-neljagi ausat inimest, või vähemasti, nagu teie ütlete, tähtsat nina.

D: Selle taha küll asi pidama ei jää! (Määrab kindla arvu pealtvaatajaid, teeseldes, et ajab segi tuntud nägusid kõige tundmatumatega.)

G: Need prominendid otsustavad asja. Küsige.

D: Teie olete niisiis hr Guignol ja tulite Lyonist, hr Guignol, et saada kätte kakssada viiskümmend tuhat franki.

G: Ärgem rääkigem sellest pisiasjast. Ma ei nõua kunagi tänu osutatud teenete eest.

D: Mina aga nõuan kõigepealt tagasi neid tühje kotte. Au eest saada esitletud tervele Pariisile, kes on selleks pidulikuks puhuks Nelja Kunsti Kabareesse kokku tulnud. Ja kes oli teie isa, hr Guignol?

G: Papa või? Puunukk!

D: Ahhaa! See on muide tõsi. Ja teie härra vanaisa?

G: Vanapapi? Kah Puunukk!

D: Tema ka! Küllaltki kummaline! Ja teie härra… tähendab, teie päris vana esiisa?

G: Päris vana esiisa? Puupeaga Mees!

D (taganeb, põrkab vastu tala): Ai! ma sain haiget. Kunagi oli siis olemas puust peaga mees!

G: Täpselt nii. Inimolenditel on mõningatel juhtudel, ainult haruharva näo… esikülg, suu… sedaviisi, ja teie pea tagapool sai haiget sellepärast, et te pole küllalt intelligentne omamaks läbinisti puust pead, ent küllap minu õpetlikus seltskonnas saab seegi korda. (Laulab.)

Iidsete jumalate aegu, enne rauaaega
Päid
Enne kulla-, liha- ja sarveaega,
Päid tehti puust.
Puust kastides tarkust hoiti,
Ja seitse tarka, Kreeka seitse tarka
Olid seitse puust peaga meest,
Tuhandeaastaste tammede soost
Kes tõlkisid oraaklite sõnu
Dodone’i metsadele.
Nonde iidsete puude juured
Kaevusid maa keskpaiga poole
Nagu aardeid kompavad sõrmed
Läbi lõputu ruumi ja aegade öö,
Roomates teadmise poole, emmates Maailma.
Paradiisiaia tarkuse puu
Ja õunapuu olid tehtud puust,
Ja kaval madugi, kes Eva kiusatusse viis,
Oli-oli tõesti, öelda tihakem, ka tema oli puust.
Kuid paraku! me maailm mandub, paraku! kõik laguneb;
Ja meie, tarkade ja jumalate viimsed pärijad,
(Rääkides.)
ja puust peaga mehed,
(Lauldes.)
Meie, väiksed veiderdajad,
Oleme vaid kääbused,
Oleme vaid sandid.
Et küünitada rahva poole laval oma päid,
Külvates tarkust, peab meie pettekujudele
Luust-lihast sõrmede vahelt puhutama hingestatud õhku.

D (rääkides): On aga olemas mõningaid inimesi, kelle nimi osutab, et nad oleksid justkui kuulsa puupeaga inimtõu järglased nagu teiegi. Näituseks… seersant Bobillot.

G: Talle on ka mälestusmärk püstitatud.

D: Ja on nõnda palju inimesi, kelle perekonnanimi on Tamm!

G: Siin, mu kulla sõber, te vassite.
(Laulab.)
Leidub kaht sorti puust tehtud mehi,
Pead kel peensusteni töödeldud,
Imetlusväärsete õpetuste talletajaid,
Ning lojuseid, ma mõtlen tahumatuid tüüpe,
Jah! tõesti – lojuseid ja puupäid.

D: Kas targaks saadakse?…

G: Mu sõber, öelge parem – puupeaga inimeseks.

D: Kas puupeaga inimeseks või kõvaks puupeaks saadakse kui… keel on pehme?

G (laulab): Veinis peitub tõde, ta on tõe lahus,
Mis on laenat metsalt ja puuvaatidelt,
Veini täis, muutute ju teiegi üleni puust
Vaadi sarnaseks.
Hüpikud ja puunukud
On igavesed joodikud.

D (räägib): Ja nad on puust, et kukkudes mitte katki minna. See on tõesti soodne. (Jääb unelema.) Aga teie, tähendab, ei joo, sest teie lõualuud on juba puitunud?

G: Igatahes, et neid veel kaua sel kujul säilitada ning et jõuda sünnipärase tarkuseni.

D: Arthur, kaks…

G: Pernod’d?

D: Ei, Premjääri – Esimest, nagu Napooleon.

G: Teie terviseks, tulevane suur puumees. Juues saate targemaks. (Balletimuusika.) Hee! Kuhu te ometi jooksete, kiiremini kui mõni puuhobune? (Laulab.) Naisukeisi, siin leidub väikseid naisukeisi! Ega’s me ole papist poisid!
G (räägib): Te tahate öelda?…

D: Et mul on teist kahju, vaene Guignol, kõige teie… targa peaga. Te jääte paljudestki rõõmudest ilma. Kas polnud üks teie puust eellasi mitte… Abélard?

G (vääneldes ja püherdades eeslaval): Ei ta olnud Abélard, sest ta sigitas ju kõik mu vanaisad ja isa ja minu enda. Aga väikestel lastel Champs-Élysees’l ja Tuileries’ aias ja Lyonis ma lasen muidugi uskuda, et Guignoli hüpiknukud tulevad puust kapsalehe alt… (Laulab.)
Nelja Kunsti Kabarees
Põnnama ei löö mitte üks mees.
Neljas Kunstis me Guignol
Mitte üks raas pole Abélard!
Puust on siin vaid tema pea,
Oma teada väga hea,
Altpoolt aga mitte üks tonks.
Nelja Kunsti Kabarees, Nelja Kunsti Kabarees
Ta pole papist poiss ega puust mees!

(Tulevad kaks Väikest Naisukest, keda Direktor ja Guignol jämekoomiliselt suudlevad. Pentsik tants.)

ESIMENE VAATUS
Poola kuninga lossi saal

Esimene stseen
Isand Ubu, Kuningas Waclaw

KUNINGAS WACLAW (kulisside vahelt): Hõi, isand Ubu, isand Ubu!

ISAND UBU (tuleb): Ehhee! kae, kuningas küsib minu järele. (Kõrvale.) Kuningas Waclaw, te tormate hävingu suunas ja teid notitakse maha!

W (tuleb teiselt poolt): Kas te jälle tegelete joomisega, et ei kuule, kui ma teid kutsun?

U: Jah, Kõrgus, ma olen jokkis, sest ma jõin liiga palju prantsuse veini.

W: Nagu minagi täna hommikul – ma usun, et me oleme pommis nagu kaks poolakat.

U: Mida te lõppude lõpuks soovite, Kõrgus?

W: Üllas isand Ubu, tulge mu kõrvale akna alla, vaatame, kuidas sõjavägi mööda marsib.

U (kõrvale): Tähelepanu, hetk on käes! (Kuningale.) Lähme, lähme.

W (akna all): Ahhaa! sealt tuleb ratsakaardiväelaste rügement Danzigist. Nad on jube ilusad, tõsijutt.

U: Leiate või? Mulle paistavad kaunis viletsad. Vaadake seda siin all. (Karjub aknast välja.) Millal sa ennast viimati pesid, kõlvatu suli?

W: See on väga puhas sõdur. Mis teil ometi on, isand Ubu?

U: Vaat mis mul on! (Peahoop kõhtu.)

W: Lurjus!

U: PERSERAE. (Nuiahoop.)

W: Närukael, pätt, päevavaras, uskmatu, musulman!

U: Säh, alkass, kassi piss, tõhk, nuhk, haisev ätt, läti pätt, vene russ, kapsauss, ilge polt, poola kult!

W: Appi! Ma olen surnud!

U (keerutades kuningat maas nuia abil esikülge pidi ringi): Säh, komejant, turusant, poljakk, kalmõkk, rääbakutt, haisukott, sitapott! Nüüd on ilusti surnud või? Eh, assa küll! (Teeb lõpu peale.) Nüüd olen hoopis mina kuningas! (Ära.)

Teine stseen
Kuninganna, Bougrelas

KUNINGANNA: Mis kohutav lärm see on? Appi! kuningas on surnud!

B: Mu isa!

K: Mu abikaasa! Mu kallis Waclaw! Mui hakkab halb! Bougrelas, toeta mind!

B: Hah! mis on, mu ema?

K: Ma olen täitsa haige, usu mind, Bougrelas. Mulle pole jäänud rohkem kui kaks tundi elada. Kuidas ma peaksin sinu meelest kõiki neid hoope taluma? Kuningas tapetud, ja sina, kes sa esindad kõige üllamat tõugu, kes kunagi mõõka kandnud, oled sunnitud minema maapakku nagu salakaubavedaja.

B: Ja kelle tõttu, suur Jumal! Kelle pärast? Mingi labase isand Ubu, ei tea kust välja hüpanud seikleja, alatu lurjuse, häbitu hulguse pärast! Ja kui mõelda veel, et mu isa teda ülendas ja krahviks tegi ja sel matsil polnud häbi talle kätt külge panna.

K: Oo Bougrelas! Ma mäletan, kui õnnelikud me olime enne selle Ubu-isanda saabumist! Nüüd aga, paraku, on kõik muutunud!

B: Mida sa tahad? Ärgem jätkem lootust ja ärgem iial loobugem oma õigustest.

K: Sinule ma soovin seda, mu kallis laps, minul aga jääb see õnnelik päev nägemata.

B: Heh! mis sul on? Ta kahvatab, ta kukub, appi! Oo mu Jumal! ta süda ei löö enam. Ta on surnud! On see võimalik? Veel üks isand Ubu ohver! (Peidab näo kätesse ja nutab.) Oo mu Jumal! kui kurb on leida end neljateistkümneaastaselt verise kättemaksu tööriistana! (Langeb üha metsikumasse ahastusse. Samal ajal tulevad Esivanemate vaimud. Üks neist läheneb Bougrelas’le.)

В: Ah! mida ma näen? kogu mu perekond, mu esiisad… Mis ime läbi?

VARI: Tea, Bougrelas, et oma elu ajal olin ma senjöör Mathias von Königsberg, esimene kuningas ja dünastia rajaja. Ma panen meie kättemaksu sinu õlule. (Ulatab talle suure mõõga.) Ja et see mõõk, mille ma sulle annan, ei leiaks puhkust enne, kui on anastaja surnuks pistnud.

(Varjud kaovad.)

B: Ah! tulgu ta nüüd, see isand Ubu, see suli, see närakas! Kui ma ta kätte saan… (Mõõka vibutades ära.)

Kolmas stseen
Isand Ubu

U: Patsavutsi! Nüüd olen mina selle maa kuningas. Ma olen kuskilt juba seedehäire külge saand ja nüüd ma hakkan üle võtma kogu phynantsi, pärast mida ma tapan kõik maha ja lähen minema. Kaks tükki ongi juba surnud. Õnneks on siin üks luuk, kust ma nad alla viskan. Üks! ja kaks! Ja teised lendavad neile kohe varsti järele.

Neljas stseen
Isand Ubu, Emand Ubu, seejärel Ülikud, Kohtuametnikud, Mitmesugused isikud

U: Tooge siia ülikute kassa ja ülikute sau ja ülikute nuga ja ülikute nui! Ja pärast las ülikud astuvad ette. (Ülikuid tõugatakse jõhkralt edasi.)

EMAND UBU: Halastust, hoia end tagasi, isand Ubu.

U: Mul on au teile teatada, et kuningriigi rikastumise vajadusest lähtudes hävitan ma kõik ülikud ja võtan üle nende vara.

ÜLIKUD: Oo õudust! Siia, rahvas ja sõdurid!

U: Tooge minu juurde esimene ülik ja ulatage mulle ülikute nui. Need, kes surma mõistetakse, viskan ma luugist alla; nad kukuvad keldrikorrusele, kus nad maha lüüakse. (Ülikule.) Kes sina oled, pühvlinägu?

ÜLIK: Vitebski krahv.

U: Kui suur su sissetulek on?

Ü: Kolm miljonit riigitaalrit.

U: Surma mõistetud! (Nuiahoop.)

EU: Milline matslik metsikus!

U: Teine Ülik, kes sina oled? – Vastad ka või, pühvlinägu?

Ü: Poseni suurkrahv.

U: Oivaline! Oivaline! Ma ei küsigi enam edasi. Luugist alla. (Nuiahoop.) Kolmas Ülik, kes sina oled? on sul alles ilge lõust.

Ü: Kuramaa, Riia, Tallinna ja Jelgava krahv.

U: Väga hää! väga hää! Muud midagi ei ole?

Ü: Mitte midagi.

U: Tähendab, luugist alla. Neljas Ülik, kes sina oled?

Ü: Podoolia krahv.

U: Mis su sissetulek on?

Ü: Ma olen laostunud.

U: Selle rumala sõna eest kasi kohe luugist alla. (Raevunud hoop.) Viies Ülik, kes sina oled? Sul on päris rõõmus nägu peas.

Ü: Thorni markkrahv, Polotski kuberner.

U: Ei kaalu just palju. Muud midagi pole?

Ü: Minule sellest piisas.

U: Noojah! Parem pool muna kui tühi koor. Luugist alla, sõbrake. – Mida sina seal kiuksud, emand Ubu?

EU: Sa oled liiga metsik, isand Ubu.

U: Häh! Ma rikastun. Ma hakkan nüüd lugema OMA varade nimekirja. Sekretär, lugege ette MINU nimekiri MINU varade ja valduste kohta.

SEKRETÄR: Podoolia vürstkond, Poseni suurkrahvkond, Kuramaa krahvkond, Sandomiri krahvkond, Vitebski krahvkond, Polotski kubermang, Thorni markkrahvkond.

U: Ja edasi?

S: See on kõik.

U: Kuidas kõik! Või olgu pealegi, lähme edasi kohtunike juurde. Seadusi hakkan nüüdsest peale tegema mina.

MITU HÄÄLT: Seda me veel vaatame.

U: Kõigepealt ma reformin kohtukorra ning seejärel läheme finantsküsimuste juurde.

MITMED KOHTUAMETNIKUD: Me oleme igasuguste muudatuste vastu.

U: Perserae. Esiteks, kohtunikele ei maksta nüüdsest enam palka.

KOHTUNIKUD: Ja millest me elama hakkame? Me oleme vaesed.

U: Te saate endale trahvid, mida määrate, ja surmamõistetute varad.

ÜKS KOHTUNIK: Õudus.

TEINE: Alatus.

KOLMAS: Skandaal.

NELJAS: Kõlvatus.

KÕIK: Seesugustel tingimustel me keeldume kohut mõistmast.

U: Kohtunikud luugist alla! (Nood rabelevad asjata vastu.)

EU: Oeh! Mida sa teed, isand Ubu! Kes nüüd kohut mõistma hakkab?

U: Kesse ikka! Mina. Küll sa näed, kui libedalt see läheb.

EU: Jaa, sellest tuleb alles lugu.

U: Kuule, jää juba vait, vana ohmu. Nüüd, härrased, lähme edasi finantsküsimuste juurde. FINANTSISTID: Tal polegi häbi.

U: Härrased, me seame sisse kümneprotsendilise omandimaksu, teise samasuguse kaubanduse ja tööstuse tarvis, kolmanda abielude pealt ja neljanda vallaliste pealt, ja viienda surnute pealt, viisteist franki nägu.

ESIMENE FINANTSIST: Aga see on ju tobe, isand Ubu.

TEINE F: See on absurdne.

ESIMENE F: Siin pole saba ega sarvi.

U: Te ju pilkate mind! Toodagu mulle kastrul – ma leiutan teie auks finantsistisousti.

EU: Aga mis kuningas sa lõpuks oled, isand Ubu, kui sa kõik viimseni maha tapad.

U: Hää, perserae! Luugist alla! Tooge kõik, mis tähtsatest isikutest järgi on jäänud! (Nimetatute defilee ja tekst ad libitum.) Sina, kes sa imelikul kombel Élysée kuulsa esiratsutajaga sarnaned, luugist alla! Ja teie, meie politseiprefekt, kõigi teile kuuluvate auavalduste saatel, luugist alla! Luugist alla see Inglise saadik, ja et mitte kadedust tekitada, tooge siia ka üks Prantsuse saadik, ükskõik missugune; ja sina, kuulus antisemiit, luugist alla; ja sina ka, semiitlik juut, ja sina ka, vaimulik, ja sina ka, aaptekker, luugist alla, ja sina kah, tsensor, ja sina, süfiliitik, ka luugist alla! Näh, laulik siin uksega eksind, küllalt sind nähtud, luugist alla! Ohoh! ohoh! See siin ei teegi laule, vaid treib hoopis ajaleheartikleid, aga see ei tähenda, et ikka poleks päevast päeva sama vana laul – luugist alla! Laske käia, visake kõik see mees luugist alla, luugist alla, luugist alla! Tehke kähku, luugist alla, luugist alla!

Eesriie. – Esimese vaatuse lõpp.

TEINE VAATUS
Paremal lahtikäiva aknaga tuuleveski, vasakul kaljud, taamal on aimata merd

Esimene stseen
Tulevad Poola väed, nende ees kindral Lascy.

Rivilaul (Claude Terrasse’i “Poolakate marsi” viisil).
Minu vormikuuel kaks, kolm, neli nööpi ees,
Tal on viis nööpi ees!
Kuus, seitse, kaheksa nööpi ees,
Tal on üheksa nööpi ees!
Kümme, üksteist, kaksteist nööpi ees,
Tal on kolmteist nööpi ees!

Minu vormikuuel neliteist nööpi, viisteist nööpi ees,
Tal on kuusteist nööpi ees!
Kaheksateist, kakskend nööpi,
Kakskend nööpi ees!
Kakskend üks nööpi ees,
Tal on kolngend nööpi ees!

Minu vormikuuel kolngend, nelgend nööpi ees,
Tal on nelgend nööpi ees!
Nelikend viis nööpi ees,
Tal on viis nööpi ees!
Sada kümme nööpi ees,
Tal on kümme nööpi ees!

Minu vormikuuel viiskend tuhat nööpi ees,
Tal on tuhat nööpi ees…

KINDRAL LASCY: Diviis, seis! Vasakule rivistu! Paremale… joondu! Paigal! Vabalt. Sõdurid, ma olen teiega rahul. Ärge unustage, et te olete sõjaväelased, ja sõjaväelastest saavad alati parimad soldatid. Et käia au ja kuulsuse teed, tuleb kanda keha raskus kõigepealt paremale jalale, ja siis kohe järsult paigalt võtta… Valvel! Marsiks: paremalt poolt… paremale! Diviis, edasi! rivijuht, paremale, marss! Üks, kaks, üks, kaks… (Soldatid ning Lascy nende kõrval ära, röökides.)

SOLDATID: Elagu Poola! Elagu isand Ubu!

U (tuleb kiivris ja turvises): Ahhaa! Emand Ubu, siin ma olengi oma turvises ja relvastatud pisikese puupilpaga. Olen valmis minema sõtta tsaari vastu, aga varstimaid olen ma sedavõrd koormatud, et ma käiagi ei suuda, kui mind ka taga aetakse.

EU: Fuih, igavene lurjus.

U: Ah! Kogu see vanaraud segab mind. See ei lõpe kunagi, ja venelased lähenevad ja tapavad mu varsti ära.

EU: Kui ilus ta on oma kiivri ja turvistikuga, justkui relvastatud kõrvits.

U: Ah, nüüd ma ronin igatahes hobuse selga. Tooge, härrased, see phynantshobune.

EU: Isand Ubu, sinu hobune ei jaksaks sind enam kanda, ta pole juba viis päeva midagi söönud ja on peaaegu surnud.

U: See on hea hobune! Mind sunnitakse selle kronu eest maksma 12 soud päevas, ja tema ei jõua mind kanda. Ubusarve nimel, te kas irvitate, või siis hoopis tahate mind paljaks varastada? Toodagu mulle siis teine lojus, aga jalgsi ma ei lähe, patsavutsi!

(Kahvanägu Giron, keda kehastab neeger, toob kohale hiiglasliku hobuse.)

U: Tänan, truu kahvanägu Giron. (Silitab hobust.) Ho-hoo… Ma tõusen üles sadulasse. Oeh! Ma hakkan kukkuma. (Hobune hakkab liikuma.) Aeh, pidage mu lojus kinni. Suur Jumal, ma kukun maha ja saan otsa!!! (Kaob kulisside vahele.)

EU: Ta on tõepoolest nõrgamõistuslik. (Naerab.) Ahhaa, ta tõsteti üles, aga kukkus jälle maha.

U (naaseb hobuse seljas): Patsavutsi, ma olen poolsurnud! Aga ükstaspuha, ma lähen sõtta ja tapan kõik ära. Hoidku alt kõik, kes otse ei kõnni. Nuud mia panõ taskusse koos nina ja hammaste väänamise ja keele väljatõmbamisega.

EU: Head õnne, härra Ubu.

U: Ma unustasin öelda, et ma usaldan valitsemise sinu hooleks. Aga phynantsraamat on mul kaasas, nii et seda halvem sulle, kui sa minu tagant varastad. Jätan truu Gironi sulle abiks. Hüvasti, emand Ubu. Ole mõistlik, hoia oma voorust.

EU: Hüvasti, isand Ubu. Tapa siis tsaar ära.

U: Kindlapeale. Nina ja hammaste väänamine, keele väljatõmbamine ja pisikese puupilpa ajamine kõrvadesse. (Kaugeneb fanfaarihelide saatel.)

Teine stseen
Emand Ubu, Kahvanägu Giron

EU: Nüüd, kus see suur tola läinud on, lähme võtame jooksuga kõik Poola aarded oma valdusse. Siia, Giron, tule aita mind.

KG: Mida teha, käskijanna?

EU: Kõike! Mu kallis abikaasa tahab, et sa teda kõiges asendaksid, senikaua kui ta sõjas on. Nii et täna õhtul…

KG: Oih! Käskijanna!

EU: Ära punasta, mu kallis – sinu näol see ei paista väljagi! Ja vahepeal ma vajan sinu abi, et aarded ümber kolida.

(Väga kiiresti, räägivad kolimise käigus.)

EU: Esteks mul silma hakkab üks pott,
Üks… poola pott – mis üllatus! vott!

KG: Üks voodivaip, mis põdranahast, kuninganna jagu,
Surnd kuninganna, vaene – mul tast kahju nagu!

EU: See tema põdranaha pea
Näeb välja kui mu kaasa hea.

KG: Ja väiksed rohupudelid, kust rahvas purju jõi,
Kui August Jota valitses ja Poolale õnne tõi.

EU (kandes klistiirikannu): Ja vesipiip, mis kuningaile siin
On rõõmu toonud rohkemgi kui viin.

KG: Siin kohvritesse salamisi
On pandud dokustaate riigikaitselisi.

EU (kandes käes luuda): Ja siin on luud, mis Poola uueks lõi
Ja platsi vanast rämpsust puhtaks lõi.

EU: Aih! Ma kuulen lärmi! Isand Ubu on juba tagasi jõudnud! põgeneme!

(Tormavad minema, pillates aarded käest.)

Kolmas stseen
Sõjavägi marsib üle lava. Seejärel tuleb ISAND UBU, tirides enda järel pikka ohelikku.

U: Sarviksass! Issa püss! Põrssapea! Me saame lüüa – hah! me kärvame janusse ja oleme väsinud, sest kartusest oma ratsaloomi puruks muljuda me käisime kogu tee jalgsi, tirides (alles siis ilmub ka hobune) hobust valjaidpidi järel. Ent naasnuna Poolasse mõtleme me oma patafüüsika-alaseid teadmisi kasutades ja oma nõuandjate valgustamisel välja automobiili, mis meie hobust lohistaks, ja õhusõiduki, et transportida tervet armeed. Aga sealt tuleb tõtates Nikolai Rensky. Hee! Mis sellel poisil viga on?

RENSKY: Kõik on kadunud, Kõrgus, poolakad tegid mässu, Giron on kadunud ja emand Ubu põgenenud ja kõik riigi aarded ja finantsid kaasa võtnud.

U: Juba!!! – Öölind, õnnetusetooja, saabastega öökull! Kust sa need kuulujutud korjasid? Veel üks sihuke! Ja kes selle taga on? Vean kihla, et kasakad. Kust sa tuled?

R: Varssavist, aulik härra.

U: Sa persekukkund poisiuss, kui ma sind usuksin, siis ma laseksin tervel armeel sama teed pidi tagasi minna. Aga härra poiss, sul on seljas rohkem sulgi kui ajusid ja sa nägid unes lollusi. Mine eelpostide juurde, mu poiss, venelased pole kaugel, ja peagi tuleb meil relvad haarata.

LASCY: Isand Ubu, kas te ei näe tasandikul venelasi?

U: Venelased jah, tõsi ta on! Nüüd olen kena mina küll. Kui oleks veel võimalik ära minna, aga üldsegi mitte, me asume kõrgendikul ja siin künka otsas jääme kõigi löökide märklauaks. SÕDURID: Venelased! Vaenlased!

U: Lähme, härrased, võtame nüüd oma lahingupositsioonid sisse. Meie jääme künkale ega tee sugugi seda rumalat viga, et alla roniksime. Mina hoidun keskele nagu elav kindlus ja teie liibute tihedasti minu vastu. Mina soovitan teil tulirelvadesse niipalju kuule sisse toppida, kui nad vähegi kannatavad, sest 8 kuuli võib tappa 8 venelast ja samavõrra vähem ronib neid mulle pähe elama. Ma saadame jalaväelased jalgsi künka jalamile, et venelasi vastu võtta ja neid natuke tappa, ratsaväelased nende taha, et nad saaksid sinna segadusse sisse söösta, ja kahurväe käesoleva tuuleveski ümber, et inimhunnikutesse tuld anda. Mis meisse puutub, siis meie hoidume siia tuuleveski sisemusse ja tulistame oma phynantspüstoliga aknast välja, ukse peale paneme selle kepi, ja kui keegi proovib siseneda, siis häda talle!

SÕJAVÄGI: Teie käsud, Kuningas Ubu, saavad täidetud.

U: Hee! Küll läheb hästi, meie võidame. Mis kell on?

(Kuuldub kolm käo kukkumist: Kuku! Kuku! Kuku!)

L: Kell on üksteist hommikul.

U: Lähme siis lõunale, sest ega venelased enne keskpäeva ei ründa. Härra kindral, öelge sõduritele, et nad rahuldaksid oma vajadused ja alustaksid laulu Poolamaast.

L: Tähelepanu! Parem pool ja vasak pool, võtke ringi. Kaks sammu tagasi, jätta! (Sõjavägi ära, suur vahemäng, Isand Ubu alustab laulu, Sõjavägi naaseb esimese salmi lõpuks.)

Laul Poolamaast:

U: Kui purje tõmban ennast,
Siis kaob mul hingepiin.
Seepärast tule, vennas,
Ma londi likku viin!
KOOR: Viin viin viin viin viin viin!

Nii ütles August Jota,
Meil janu kannul käib,
Nüüd neela, ära oota,
Me oodata ei täi.
KOOR: Täi täi täi täi täi täi!

Mu kiivrituti au eest väljas,
Valvel kõik see mees
Ja peksame ka janus, näljas –
Võitlus ootab ees!
KOOR: Pees pees pees pees pees pees!

Kui viin nii kaunilt voolab
Ja magus maitseb suus
Siis hüüdkem – proosit, Poola!
Ja elagu Ubu!
Koor: Buu buu buu buu buu buu!

U: Tublid poisid, oo, ma jumaldan neid! Ja nüüd lauda!

SÕDURID: Rünnakule!

U: Öelge meie härra sõjalisele intendandile, et ta tooks meile proviandi, mis terve armee jaoks reservi on pandud.

L: Aga isand Ubu, provianti pole, süüa ei ole mitte midagi.

U: Mis kurat, sa küünisahv! Ei ole midagi süüa? Ja millele mõtleb siis meie sõjaline intendantuur? L: Kas te ei mäletagi enam, kuidas te ta luugist alla ajasite?

U: Aah! ma hingan kergendatult. Ma teadsin küll, et see suurepärane karistus sai määratud õige asja eest. Kellelegi pole saladuseks, et talle meeldis nuumata reamehi surnukehi, vabandust! lihakehi täis – kalkunite päranippe, grillkanu, koerapasteete, lillkapsaid perseraega ja teisi kodulinde. Lõppude lõpuks ma lähen ise ja vaatan, kas leidub midagi, millega meie vatsa vooderdada.

L (kisendab): Mida te head süüa leidsite, isand Ubu?

U (naaseb luuaga): Ma ei leidnud muud peale selle. Maitske natuke.

LASCY ja kogu SÕJAVÄGI: Puhh! Puhh! Puhh! Ma olen surnud! Alatu isand Ubu, reetur ja vilets pätt!

(Krampides tõmmeldes ära. Kaugusest hakkab kostma suurtükikõminat.)

U (üksi): Aga minul on küll nälg. Mida ma oma patsavutsi topiksin? (Esimene kuul kõhtu.)

L (tuleb jälle): Aulik Ubu, venelased ründavad.

U: No ja siis? Mida mina sinu arvates peaksin nüüd tegema? Ega mina neil seda käskinud teha. Kuid siiski, härrad finantstegelased, valmistugem võitluseks. (Teine kuul, Isand Ubu on tagurpidi, kuid kargab mitu korda hirmsa raksuga patsavutsi pealt tagasi.)

L: Teine kuul, siia ma ei jää. (Põgeneb.)

U: Ah! ma ei tahagi enam niiväga. Siin sajab tina ja rauda. Hei! aulikud vene soldatihärrad, olge ettevaatlikud, ärge siia tulistage, siin on rahvast.

HÄÄL VÄLJASTPOOLT: Hurraa, tehke ruumi tsaarile! (Venelased üle lava.)

U: Lahingusse, ma lähen ja ründan selle pisikese puutükiga moskoviidi tsaari!

TSAAR (ilmub): Shoknozof, katastroof, sitalohv!

U: Säh, said! (Tsaar kisub ta käest kepi ja äsab vastu.) Oih! aga ikkagi! aih, härra, vabandust, jätke mind rahule! Oi, aga ma tõesti ei teinud seda meelega! Ai! ma olen surnud, ma olen läbi! (Teeb sääred, Tsaar talle järele.)

L (mööda minnes): Sedapuhku läks küll paanikaks.

U: Ahhaa! Nüüd on paras aeg jalgadele valu anda. Nonii, härrased poolakad, edasi! või ei, õigemini tagasi!

POOLAKAD (üle lava tormates): Päästku end, kes saab, päästku end, kes saab!

(Põgenevad, venelased kannul.)

Neljas stseen
Algul tühi lava, siis läheb KARU mööda.

U (tuleb): Polegi rohkem kedagi? Mihukesed rahvahulgad, kus alles põgenesid! Kuhu peitu minna, suur Jumal? Aa, siia majja, siin ma olen kindlasti ohutus paigas.

L (väljub veskist): Kes siin veel elus on?

U: Appi! Aa, see oled sina, Lascy, ah et sina peitsid kah ennast siia, sind polegi veel ära tapetud?

L: Heh! Härra Ubu, kas olete oma hirmust ja põgenemisest toibunud?

U: Jaa, hirmu ma enam ei tunne, aga ma põgenen veel.

L: Mihuke siga.

KARU (kulisside vahel): Urrh!

L: Mis möirgamine see on? Minge vaatama, isand Ubu.

U: Oo ei, see veel puudus, vean kihla, et jälle venelased, mul on kõrini; ja pealegi kui nad mind ründavad, siis on väga lihtne, miä pista’ nuud omale taskusse.

Viies stseen
Samad. Tuleb KARU.

L: Oih! härra Ubu!

U: Oi, kassanäe, vahi misuke pisike kutsa. Minu meelest väga nunnu.

L: Vaata ette! Ah! milline hiiglasuur karu.

U: Karu! Ah, hirmuäratav elukas. Ma, vaene inimene, olengi nahka pistetud. Kaitsku mind Jumal. Ja tulebki minu poole. Ei, võtab hoopis Lascy kinni. Ohhoo, see on juba parem! (Karu viskub Lascyle peale, kes kaitseb ennast. Isand Ubu varjub veskisse.)

L: Minu juurde! minu juurde! appi, härra Ubu!

U (pistes pea veskiaknast välja): Võta näpust! Saa aga ise hakkama, mu sõber; meie siin loeme hetkel oma Issameiet. Aeg on antud igaühele, millal ta alla neelatakse.

L: Ta pigistab, ta pureb mind!

U: Pühitsetud saagu sinu nimi.

(Lascy, keda karu oma haardes hoiab, laseb kuuldavale hirmsa karje; karu ületab teda lõugade vahel lohistades lava ning kaob.)

U: Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev… Noh! ongi teine ää söödud ja minul hea rahulik. Ja päästa meid ära kurjast, aamen. Ma võin aknalt alla kobida. Me võlgneme oma pääsemise oma vaprusele ja arukusele, hetkegi ei kõhelnud me ronimast siia veskisse, mis kindlasti on püstitatud selleks, et meie palvetel oleks taevasse jõudmiseks lühem maa läbida. Ka ei suuda ma enam ja mind haarab veider soov magama jääda. Aga selles majas ma ei uinu, sest isegi puuvillase tanuga (paneb pähe) ei maksa ronida tuuleveskisse, kui kardad tuuletõmbust!

(Ubu on voodis, kusjuures klassikalisel ja Guignolile igiomasel kombel ilmuvad hiired, ämblikud jne.)

U: Lageda taeva all oleks mõnusam. (Kerge lärm väljas.) On see jälle karu? Ta tuleb pistab mu nahka. Ei mingit lootust magada, kuid selle pisikese puutükiga saan temast jagu küll. (Ilmub Emand Ubu, kes ka kepihoobi vastu võtab.) Ahhaa! Emand Ubu! Ma teadsin küll, et see on mingi loom! Kuidas, see oled sina, loll tulehark? Kust sa tuled?

EU: Varssavist, poolakad ajasid mind taga.

U: Mind ajasid jälle venelased taga, kaks kaunishinge saavad kokku.

EU: Ütle parem, et kaunishing kohtas eeslit!

U: Ah! Emand Ubu, ma lasen teil ajud välja kiskuda ja tagumiku lõhki rebida! (Raputab teda.)

EU: Tule parem minuga, see maa ei ole rahulik. Lahkume siit, kasutame juhust ja asume mere kaldale ja lähme esimese laeva peale, mis ankru hiivab. Aga kuhu minna?

U: Kuhu me läheme, emand Ubu? Quo vadimus? Vastus on lihtne – Prantsusmaale.

Kõik võlud, veetlused on koos me Prantsusmaal:
Seal suvekuudel soe ja külm on talve a’al,
Institutsioonid kõik on pandud klaasist kappi,
Et ei puudutataks kirikut ega pappi,
Ning hästi hoitud seal on armee võimusau
Ja bürokraatide ainsa plekita au.
Kuid tunnistada võib ometigi mu kaigas,
Pole kogu see värk nii kaljukindlalt paigas.
Vatti mässitud on rahujõud, rahandus
Ja kohtukorraldus justnagu habras ehe;
Kuid minu kaikast veel neil sünnib pahandus.
Taas koidab kuldne aeg, mis looduslikult ehe:
Saab rahva targal nõul valitud parlament,
Kel teostub iga plaan ja programmdokument,
Käib riigivanker siis nii uhke mürinaga,
Justkui isand Ubu oleks õitsengu taga.
Me maa on teaduste ja ka kunstide maa;
On nüüdseks viimaseid saand juba neli: Niisiis
Nüüd nelja kunsti maaks kuulutatagu ta
Ehk kuulsaks kabareeks Montmartre’il Pariisis!¹

Sinna lähmegi nüüd elama, emand Ubu.

EU: Braavo. Lähme Prantsusmaale, isand Ubu.

U: Ma näen laeva, mis läheneb, oleme päästetud.

BOUGRELAS: Veel mitte!

ISAND JA EMAND UBU: Aii! See on Bougrelas!

B: Alatu isand Ubu, sa tapsid mu isa, kuningas Waclawi (Isand Ubu kiunatab), sa tapsid mu ema, kuninganna Rosamundi (Isand Ubu kiunatab), sa tapsid kogu mu perekonna, sa tapsid ülikud, sa tapsid kohtunikud, sa tapsid finantsistid, aga on üks asi, mida sa ei tapnud, sest ta on võitmatu – rahvuslik sandarmeeria!

(Tulevad kaks sandarmit.)

U (segaselt): Kuhu peitu minna, suur Jumal? Mis saab emand Ubust? Hüvasti, emand Ubu, sa oled täna nii kole, kas sellepärast, et meil on võõraid?

(Tuleb kahvanägu Giron.)

EU: Meie truu Giron saadab mind Prantsusmaale.

B: Ja teie, sandarmid, saadate isand Ubut. Viige ta vangikongi või õigemini tapamajja, kus tal karistuseks kõigi kuritegude eest ajud välja lastakse.

LÕPULAUL (Tuntud viisil.)
Isand Ubu kahe Sandarmi vahel, Emand Ubu, Bougrelas, Kahvanägu Giron

Kauni Prantsusmaa kaldad
Meid / Teid ootavad juba
Meil / Teil kiirelt sinna jõuda,
Õrn tuuleõhk, luba!

Nüüd asume / asute teele
Ja rõõmsaks teeb meele,
Et taevas särab kuu,
Ja elagu isand Ubu!

Nüüd taevas meile tasugu
Ja lootus hinge asugu,
Sest voorus võidab alati,
Tirilimpimpii, tirilimpimpii!
Ja tasutud saab niikuinii…

(Laev kaob silmist. – Eesriie.)

 

Isand Ubu ja patafüüsika leiutamine on Afred Jarry (1873-1907) kaks olulist panust maailmakultuuri. Õigupoolest sündis küll esimene 1880. aastatel Rennes’i lütseumi viieteistaastaste koolipoiste ühisloominguna, prototüübiks füüsikaõpetaja Hébert, kes nende silmis kehastas kõike, mis maailmas groteskset. Kui Jarry 1888. a oktoobris samas lütseumis õpinguid alustas, tegi ta koos koolivendadega nukunäidendi, mida esitati korduvalt nii õpilaste kodudes kui Rennes’is ja 1891.a esimest korda Pariisis, kus Jarry tollal juba õppis.

Tõeline läbimurre tuli aga alles 1896. a 10. ja 11. detsembril, mil etendus Theatre de l’Oeuvre’is “päristeatri” jaoks kirjutatud versioon “Kuningas Ubu”. Etendus põhjustas šoki, millest teatrimaailm tänini toibunud ei ole. Esietendusel olid kohal poliitika-, ajakirjandus- ja kirjandusmaailma juhtivad nimed ja kui isand Ubu ütles esimese repliigi “Merdre” (perserae), puhkes lärm, nii et näitleja ei saanud järgmised viisteist minutit midagi öelda. Keegi ei olnud uusaegse teatri laval veel midagi niisugust kuuldavale toonud. Paljud publiku hulgast lahkusid, orkestriaugus läks rüseluseks. Jarry pooldajad karjusid, et lahkujad ei taipa miskit ka Shakespeare’ist ega Wagnerist. Teised hüüdsid: “Kas te ei mõista, et autor peab meid lollikarjaks!” Kui Ubut kehastanud näitleja suutis sarve puhudes publiku maha vaigistada ja öelda veel kord “Merdre”, algas uus märul. Selle vaibudes aga viis trupp etenduse kuulsusrikka lõpuni.

Jarry kirjutas näidendile järjed “Sarvekandja Ubu” ja “Aheldatud Ubu”. “Ubu künkal” on “Kuningas Ubu” kahevaatuseline kokkuvõte, kohandus nukuteatri nõuetele ja seega omamoodi tagasipöördumine “Ubu” eellukku. Juurde on lisatud eelmäng ja lõppu on muudetud: Ubu saab sedapuhku karistuse. “Ubu künkal” esietendus 27. nov 1901 Montmartre’i Nelja Kunsti Kabarees (Cabaret artistic les 4-z Arts).

Küllap on Ubu teatriajaloo esimene tõeline antikangelane, kes hoolimata väljavabandatavate või lunastavate iseloomujoonte puudumisest on ometigi meie kõigi moodi. Jarry soovis oma kangelasega “näidata muutumatut inimlikku jaburust, kiimalisust, igavest õgardlust, türanniaks tõusnud instinkti madalust ning täissöönud inimese vooruslikkust, vagadust, patriotismi ja kõrgeid ideaale”.

Ehkki juba isand Ubu on patafüüsikateadusega tuttav, arendas selle peensusteni välja Jarry teine oluline tegelaskuju dr Faustroll romaanis Gestes et opinions du docteur Faustrolle, pataphysicien (1898, Patafüüsik dr Faustrolli teod ja arvamised): “Patafüüsika on imaginaarsete lahenduste teadus, mis sümboolselt omistab virtuaalsuses kirjeldatud objektide omadused nende eritunnustele.” Patafüüsika on üks samm metafüüsikast kaugemale, ta on teadus üksikfaktidest, erandite seaduspärasustest. Patafüüsika jaoks on kõik võrdväärne, ta on naljast kaugel. Patafüüsika taga ei ole enam midagi, kõik on patafüüsiline, ent ainult vähesed praktiseerivad patafüüsikat teadlikult.

20. sajandi mõtlemises on patafüüsikal väärikad traditsioonid ja sel mõttevoolul on olnud palju teadlikke ja ebateadlikke järgijaid (vt nt Vikerkaar 1997, nr 10-11, lk 96-104 ja käesolevas nr-s lk 119-131). Ja mõistagi on Jarry anarhiline ja hallutsinatiivne looming mõjutanud enamikku dadaiste ja absurdiste.