Marie Lemonnier: Kas Venemaa sõda Ukraina vastu on „ajaloo pöördepunkt“?
Olivier Roy: Pigem samm tagasi, eriti kuna see protsess on käinud juba aastaid. Praegune sõda on kooskõlas sellega, mida Putin on teinud Gruusias ja mujal. Putin on alati öelnud, et Ukraina ei ole tema silmis tõeline riik. Jahmatav on aga olnud kallaletungi jõhkrus. Sõja vallapäästmine on hullumeelne samm, sest see ei jäta muud valikut kui vastupanu. Aga esmajoones ka seetõttu, et Putin ei mõista, et tegu on teistsuguse ajajärguga. Putin on ühtaegu 19. sajandi strateeg ja soviett. Tal on territoriaalne võimu-visioon ja kultuuriline nägemus Vene impeeriumist, mille keskmes on slaavlus ja õigusk. Putin pole aru saanud sellest, et on olemas ka Ukraina patriotism ja et seda on paradoksaalselt tugevdanud Nõukogude süsteem, mis põhines sotsialistlike riikide föderatsioonil. Ukraina, Gruusia ja Armeenia puhul ning isegi Kesk-Aasias on see sünnitanud „vabariikliku“ natsionalismi.
Putin tahab olla uus Peeter Suur ja kirjutada oma nime ajalukku Vene impeeriumi taastajana; see on tema kinnismõte. Kuid 19. sajandi sõja alustamine 21. sajandil on hullumeelsus. Arvan, et ta on tulistanud endale jalga.
ML: Kas see sissetung on samasugune strateegiline viga nagu 1979. aasta sissetung Afganistani?
OR: Kindlasti, kuid mitte põhjustel, mida tavaliselt tuuakse: patiseisu ja isolatsiooni risk, sanktsioonid ja okupatsiooni majanduslik kulukus. See invasioon lõhub tolle Venemaale soodsa uue geostrateegilise konfiguratsiooni, mis oli tekkimas pärast Putini võimuletulekut 2000. aastal ja põhines Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ nägemusel. Oleme näinud, kuidas osa Lääne avalikust arvamusest hakkas nihkuma Putini Venemaa poole: teatav osa kristlikust parempoolsusest koos enamikuga populistidest, nagu ka mitmesugused konservatiivsed ringkonnad. See algas juba konfliktidest Serbias ja Kosovos, kui mõned kõrgemad ametiisikud ja intellektuaalid hakkasid küsima, ega me ole valinud valet vaenlast, kas Läänel poleks loogilisem toetada bosnialaste ja kosovolaste asemel Serbiat.
Mõistagi oli sel nihkel ka oma nimi: „islamioht“. 9/11 teravdas seda arusaama, eriti kui tekkisid populistlikud liikumised, mis keskendusid islami tõrjumisele. Mitmesuguseid kohalikke konflikte on tõlgendatud kristliku Lääne ja islami vahelise võitlusena, alates Sudaanist ja Süüriast kuni Balkani ja Kaukasuseni. Bashar al-Assadit ei toeta mitte üksnes venelased, vaid ka need, kes esinevad idakristlaste kaitsjatena. 2005. aasta rahutusi Prantsuse banlieue’des kirjeldasid analüütikud ja Houellebecqi taolised romaanikirjanikud kui „eurooplaste“ ja „moslemite“ vahelise kodusõja algust ning kui osa globaalsest džihaadist. Selles mängus paistis Venemaa kõikide nende reaktsiooniliste servagruppide silmis liitlasena või isegi Lääne kaitsevallina. Olen kuulnud, kuidas Front national’i endine liige ja Ecole de Guerre’i geostrateegia professor Aymeric Chauprade kutsus üles alliansile kristliku Euroopa, õigeuskliku Venemaa ja Iraani šiiitide vahel suure vaenlase, sunniitliku islami vastu.
ML: 2019. aastal te pühendasite essee „Kas Euroopa on kristlik?“ nende gruppide süvenevale lähenemisele …
OR: Jah, sest neile strateegiatele lisandus veel üks strateegiline visioon: väärtuste sõda Läänes. Putini Venemaad tajusid paljud konservatiivsed kristlased (vt nt Prantsuse katoliiklaste võrgulehte Salon Beige) kui kaitsevalli traditsiooniliste, LGBT- ja abordivastaste väärtuste ees, samal ajal kui õugeusukirik paistis koostöös poliitilise võimuga võitlevat hingede tagasivõitmise eest.
See seletab paljude Ameerika evangeelsete protestantide ja konservatiivsete katoliiklaste poolehoidu Putinile. Sellel rindel seisid ka Poola ja Ungari juhid, kuigi nad on igavese Venemaa suhtes umbusklikumad, nagu ka Donald Trumpi nõuandjad (Steve Bannon). Mis Prantsusmaasse puutub, siis meenutatagu Marine Le Peni külaskäiku Venemaale 2015. aastal, mis oli tõeline teetähis. Rääkimata siis veel Euroopa poliitikutele väga tulusate sinekuuride jagamisest, mis tegi neist igasuguste siseveendumuste puududes president Putini lobistid.
ML: Kas see sõda paistab teile pigem Putini kaotuse kui võiduna?
OR: Jah. Kogu selle pehme võimu, mille Putin oli viimasel kahekümnel aastal saavutanud ja mis võimaldas tal olla globaalne mängija, tõi ta ohvriks lihtsalt territoriaalsele nägemusele Vene võimust. Kogu see geostrateegiline allianss populistliku parempoolsusega ja Lääne religioossete konservatiividega, mis raskendas Moskvale surve avaldamist ja sanktsioonide kehtestamist, on haihtunud õhku. Võime nüüd näha, kuidas tema imetlejad võtavad sõnu tagasi, nende hulgas Zemmour, kes tavaliselt ei kõhkle radikaalsete seisukohtade võtmise ees, vaid uhkustab nendega. Putin on muutunud kellekski õigustamatuks, sest ta ajab hirmu peale. Tänaseks on kõikidel eurooplastel tekkinud umbusurefleks. Kõik Putiniga sümpatiseerijad või need, kes pooldasid Venemaaga kokkuleppele jõudmist, nagu Berlusconi, Marine Le Pen, Schröder (esimene Euroopa eks-juht, kes liitus Nord Streami konsortsiumiga), Fillon jne, on devalveerunud. Nende reaktsioon on kõnekas, nad on tummad, sest ei leia isegi mingit asendusõigustust.
ML: Milliseid järeldusi sellest teha?
OR: Tsivilisatsioonide kokkupõrke teoreetik Samuel Huntington ütles 1993. aastal Foreign Affairsis: „Kui võti peitub tsivilisatsiooni mõistes, siis peab Venemaa ja Ukraina vahelise vägivalla tõenäosus olema väike.“ Loo moraal on selles, et Venemaa praegune sõjaline sekkumine Ukrainas on andnud meile selge tõestuse (paljude teiste kõrval), et tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ei tööta, kuigi see andis inspiratsiooni paljudele geostrateegia üle mõtlejatele. Idee, nagu oleks Nõukogude Liidu kokkukukkumine pöördumatu ja nagu me liiguksime kristluse ja islami vastasseisu poole, on kukkunud kokku ja me näeme, et sellele pole Putini nägemuses kunagi mingit rolli kuulunudki. Venemaa on Katariina Suurest alates alati moslemeid oma impeeriumi lõiminud. Ja Putinil on imperiaalne nägemus, kindlasti ei põhine tema geostrateegia religioonil, nagu mõned Euroopa parempoolsed ja paremäärmuslased uskusid.
Faktid on üsna selged. Putini neljast sõjalisest sekkumisest endisesse Nõukogude ruumi on kolm toimunud kristlike ja õigeusu maade vastu. Otsene agressioon Gruusia vastu võeti ette moslemitest abhaaslaste nimel. Viimases konfliktis Mägi-Karabahhi pärast kutsusid Prantsuse paremäärmuslased ja vabariiklased üles kristlikule solidaarsusele türgi-islami ohu vastu. Ma pidin neile ühes Le Monde’i artiklis meelde tuletama, et venelased olid pigem Aserbaidžaani ja sugugi mitte armeenlaste poolel. Nad lasid aseritel Karabahhi üle võtta ja seejärel teesklesid sekkumist. Pärast Tšetšeeni sõda on Putin toetanud tšetšeenide juhti Ramzan Kadõrovit. Ainus koht geograafilises Euroopas, kus rakendatakse šariaadi õigust, on Tšetšeenia vabariik Venemaal. Rünnak teise õigeuskliku riigi, Ukraina vastu rõhutab lõhesid õigeusumaailmas, aga ka kristlikus maailmas üldiselt (Ukraina katoliiklik uniaadikirik on Ukraina patriotismi kants). Ainus Ukraina patriarh, kes veel tunnustab Moskva metropoliit Kirilli ülimust, Onufrius, kutsus just äsja usklikke üles kaitsma Ukraina kodumaad. Putin on kaotanud oma taotluses olla õigeusumaailma esindaja.
ML: Ütlete, et maailm pole muutumas, vaid me kogeme endise protsessi jätku. Kas sellegipoolest ei valitse oht, et geopoliitiline kaart joonistatakse ringi? Hiinlaste esialgsed kõhklused Vene rünnakut hukka mõista on tekitanud muret.
OR: Arvan, et siin tuleb olla väga hoolikas. Hiinlased ei saanud seda hukka mõista, sest nad tahavad pidada enesele õigust tungida Taiwani. Samal ajal aga lähevad hiinlaste ja venelaste sügavamad huvid lahku. Ameeriklased saavad endale lubada seismist kahel rindel, Vaiksel ookeanil ja Euroopas, eriti kui eurooplased otsustavad oma kaitset tugevdada. Hiinlased aga ei soovi mitmel rindel olla, nagu ka mitte venelased.
ML: Sõda on tulnud üllatusena, kuigi Putin ütles juba kahekümne kahe aasta eest võimule tulles, et ta peab Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi ajalooliseks katastroofiks.
OR: Jah, selles mõttes on alahinnatud venelaste vimma ja nõrdimust Nõukogude Liidu langemise pärast. See oli kohutav trauma, sest kõik kukkus kokku, ilma et midagi oleks juhtunud, ilma sõja või revolutsioonita. Inimesed ei saanud sellest aru. Kui režiim muutub pärast sissetungi, sõda, tohutut katastroofi, siis meil on vähemalt olemas arusaamise elemendid. Aga kui sa ärkad ühtäkki üles ja režiim on uus või sul on uus kodakondsus ja riik on uus, siis see on suur trauma. Putini viga on selle trauma eest kolmkümmend aastat hiljem kätte maksta. Nüüd leidub juba terve põlvkond venelasi, kellele Nõukogude Liit sugugi korda ei lähe, kes pole seda kogenudki. Putin on paigale tardunud. Ta ei saanud aru, et maad on võtnud uued natsionalismid, et venekeelne ukrainlane saab samuti olla Ukraina patrioot ning võidelda Vene invasiooni vastu.
10. märts 2022
Tõlkinud M. V.
Olivier Roy (sünd 1949) on prantsuse politoloog, iseäranis poliitilise islami spetsialist.
Lisa kommentaar