9. juuni
Kell kolm kohtusime Ivan Franko Ülikooli ees Halõna Krukiga, kelle luuletusi ma olen Loomingule kahel korral tõlkinud. Halõna nägi välja kena, õitsev ja rõõmus, tunduvalt rõõmsam kui eelmisel aastal. Jalutasime mõne tänavavahe, ja ka Halõna leidis, et võiksime maha istuda Shoco kohvikus. Paistab, et Lvivi literaadid tõesti armastavad seda kanti.
Halõna oli just Hay festivalilt tulnud. Viimase aasta jooksul on ta kõvasti reisinud, käinud lausa kolmekümnel maal oma luulet lugemas või Ukraina saatuse ja kirjanduse üle arutlemas. Põhiliselt Euroopas, aga ka USA-s.
Halõna mees, kes on eelmise aasta veebruarist saati sõjas olnud, käis talvel vahepeal Lvivis, talle tehti maooperatsioon, mida sai teha ainult sõjaväehaiglas. Mis muidugi olevatki paremini varustatud. Aga lihtsalt operatsioonile pääsemiseks olevat tulnud end läbi närida metsikust bürokraatiast. Kuu aega sai mees taastuda, siis pidi jälle rindele minema, suurtükiväkke.
Kui Halõna meest haiglas vaatamas käis, olevat pilt olnud masendav: noored mehed ühe silmaga, ühe käega, ratastoolis. Halõna hinnangul on motiveeritus ja meeleolud armees aasta jooksul alla läinud: nad ei saa ju seal korralikult magada ega süüagi.
Ta ütles, et ei loe ikka veel ilukirjandust. See tähendab, kirjutab küll luulet ja loeb-kuulab teiste oma, aga näiteks romaanižanr tundub talle täiesti irrelevantne. Tal enesel oleks materjali proosateoseks küllaga, aga proosat kirjutada ta ei suuda. Lasteluuletusi olevat tal terve kogumiku jagu, aga need on kirjutatud enne sõda ja praegu pole õige aeg selliseid mängulisi tekste avaldada.
Kui ta eelmisel aastal USA-sse lendas, oli ta läinud New Yorki kohale neli päeva enne kirjandussündmust, et linnas ringi vaadata. Ta ju mäletas, et oli kunagi nii väga tahtnud seal igasugu kohti näha! Aga tookord polnud ta suutnud oma NYC hotellitoastki välja tulla, sest uuteks muljeteks polnud lihtsalt jaksu. “Sõjaajal on inimese emotsioonide palett väga väike,” ütles ta. “Nüansse pole, liiga raske on võõrsil õiget emotsiooni leida, et uusi kohti vaadata. Elamused – sihukest asja sa sõja ajal ei otsi. Erinevatest, varjundirohketeks emotsioonideks pole lihtsalt ressursse.”
Ka Halõna tunnistas, et tema luuletuste tõlgete hulk on tohutult kasvanud, kuigi eks ta loomingut oli ju enne sõdagi tõlgitud. Halõna ütles “sõja algus”, ei hakanud iga kord “täiemahulist invasiooni” välja hääldama. Tema uued, sõjaaegsed luuletused olevat stiililt hoopis teistmoodi kui varasemad. Dokumentaalsed, ta enese sõnul lihtsad (tundub küll, et eesti uussiirus on ikka lihtsam). Halõna värsiridu, mis ta oli FB-s postitanud, oli kasutatud ühe surmasaanud sõduri hauakivil. Omaksed võtsid Halõnaga ühendust, küsisid, kas Halõna tahaks, et ta nimi raiutaks hauakivile värsirea alla, aga Halõna ei tahtnud, tundes, et see pole autoriloomingu teema, pole tähtis, kes kirjutas, vaid sõnum ise.
“Ma ei pea sõjast kirjutama, aga see lihtsalt tuleb!” ütles ta. “Ma ei arva, et see oleks mingi missioon, kodanikukohustus, aga need tekstid sel teemal lihtsalt tekivad.” Ta tunnistab, et tahaks vahel ka muud kirjutada, aga muud kirjutised lihtsalt ei hakka tööle.
Kuigi, eks see ole probleem jah, et kui ukraina luule vastu huvi tuntakse, siis otsitaksegi sõjaluulet. “Aga me oleme ju ka muust kirjutanud! Miks peab sõda olema meie põhiteema, kas see on ainus, mis teeb meid huvitavaks?”
Halõna tunnistas, et teinekord tundub, et ukrainlasi kutsutakse välisüritustele mitte solidaarsusest ja tahtmisest Ukrainat toetada, vaid selleks, et käia ajaga kaasas, tuua sisse aktuaalseid teemasid. Iga endast lugu pidav festival kutsub kohale kohustuslikud ukrainlased! Aga asi seegi, leidis Halõna, alguspunktina on see hea, vähemalt saab ta olla oma maa sõnumitooja.
Küsin, kas tal on teinekord ka imelik kuulata oma välismaa kolleegide luulet. Nende argielust, väikestest kirgedest, poeskäikudest, aluspükstest (nagu mõne aja eest arvasid kurjad kriitikud saksa tänapäeva luule kohta). Ta tunnistas, et jah, teinekord küll. Üks norra luuletaja oli Stockholmis lugenud tekste kohalikust ökoloogilisest probleemist, mispeale Halõna oli mõelnud, et vaat kui tore väikesemõõduline häda, mille üle südant valutada. Kui ainult mõelda Ukraina keskkonnakahjudele, kus mastaabid on hoopis teised! (Muide, olin enne seda jutuajamist ukrainlastelt kuulnud ja kuulsin ka hiljem, et neile tundub, et rahvusvahelised looduskaitseorganisatsioonid ja keskkonnakaitsjad on sõja suhtes kuidagi mökud, ei reageeri, ei võta midagi ette.)
Halõna arvas, et neil, kes sõja eest põgenesid, pole kindlasti lihtsam. Pigem ikka raskem – kergem on olla Ukrainas. Iseäranis muidugi Lääne-Ukrainas, kus pommid eriti tsiviilelanike pihta ei kuku. Aga siiski. “Meie oleme õnnelikud, kui ellu jääme,” ütles ta, “õnnelikud, et oleme järjekordse rünnaku üle elanud, aga neil, kes on võõrsil, sellist ellujäämise tunnet ei ole. Nad on ärevil, mures, ei tea, mida ette võtta. Ses mõttes on lihtsam olla siinsamas, kuigi sa ei suuda ju kohapeal ka midagi teha. Aga vähemalt koged seda ise.” Temagi tunnistas, et tekkinud on “kummaline kogukonnatunne, mis meid hoiab”.
Välismaa kolleegide seas, ütles Halõna, teeb ta pidevat selgitustööd. Iseäranis teemal “ukraina kirjanikud ja vene dissidendid”, sest see teema köeb ikka edasi. Aprillis oli Halõna sattunud Der Standardi artiklisse “Ukraina kultuuriskeene ägedas tülis kõigega, mis vene päritolu” (“Ukrainische Kulturszene im heftigen Streit über alles Russische“). Halõna oli FB-s märtsikuus (14.3.) kirjutanud kommentaari, mis kõlab umbes nii: “Ärge jääge kinni Oscarisse, mis anti filmile “Navalnõi”, Vene revanš marsib edasi, vahepeal selgus, et Leipzigi Raamatulaat andis vene luuletajale Maria Stepanovale 2023. aasta eest Euroopa Mõistmisauhinna [Preis zur Europäischen Verständigung], kuna oma luulekeelega aitavat ta “mitteimperiaalset” Venemaad.” Halõna viitas ka sellele, et mõni ukraina poeet tajub konjunktuuri ja jätkab Stepanova tõlkimist.
Seepeale reageeris Stepanova sõbranna Maria Kijanovska, ukrainlanna, samuti luuletaja, kes hakkas mustama Halõna vabatahtlikku tööd. Kui Halõna teda kohtuga ähvardas, kustutas Kijanovska oma postituse. Odessa luuletaja Ljudmõla Hersonska nimetas Kruki ja tema pooldajate käitumist “sitatormiks”. Hersonska abikaasa on Boriss Hersonski, võib-olla üks kuulsamaid Ukraina venekeelseid luuletajaid (kes Krimmi annekteerimisest saati luuletab ka ukraina keeles).
Eks ta ole, Navalnõi-filmiga samas kategoorias kandideeris Oscarile ka Ukraina film Luhanski lastest (“The House Made of Splinters“). Ja ukrainlased on muidugi tundlikult välja noppinud kõik selle, mida Navalnõi on Ukraina kohta tundetult öelnud (et Krimm jääb Venemaa osaks ega ole võileib, mida antakse käest kätte, ja et venelased ja ukrainlased on sama rahvas). Et tegu on Vene režiimi vastasega, ei pruugi veel tähendada, et dissident ikkagi imperialistlikult ei mõtleks.
Timothy Snyder, ukrainlaste sümpaatne kaitseingel, võttis samal päeval, kui Halõna oma kommentaari kirjutas, sõna ÜRO Julgeolekunõukogus, kus ta rääkis “russofoobia” mõistest kui imperiaalse Venemaa propagandavõttest. Venelased teevad iseendist ohvri, aga nad ei ole mitte “russofoobide”, vaid iseendi ohvrid. Tapavad ise massiliselt vene keele rääkijaid, rikuvad tervete põlvkondade noorte venelaste elud trauma ja süütundega ära.
Aga New Yorgis juhtuski jälle nii, rääkis Halõna, et vene literaatidest said justkui ukrainlaste viha ohvrid. Festival The World Voices kutsus kohale ukrainlased (Artem Tšehhi, Irõna Tsilõki ja Artem Tšapei), kes olevat alles viimasel hetkel teada saanud, et samale üritusele on kutsutud ka vene esinejad, teiste seas Maša Gessen. Vene literaatide sündmus jäeti ära, aga venelased said sellega ikkagi rohkem tähelepanu kui ukrainlased. Maša Gessen ähvardas ka, et astub Ameerika PEN-klubist välja, kui see laseb ukrainlastel niimoodi venelasi mustata. Ukrainlased, nt kirjanik ja filosoof Volodõmõr Jermolenko, Ukraina PEN-i president, leidsid seepeale, et vene dissidendid mängivad üha enam topeltohvrit: nüüd on nad nii Putini kui ka julmade ukrainlaste ohvrid.
Kergeid sahinaid oli Ukrainas põhjustanud seegi, kui Andruhhovõtš oli Norras esinenud samal sündmusel koos Mihhail Šiškiniga.
Ah, keerulised, jube keerulised on need suhted.
Küsisin Halõnalt, mida tema teeks, kui ta oleks venelane. Mis keeles ta kirjutaks?
“Püüaksin vist tõesti vähemalt ajutiselt inglise keelele üle minna,” arvas ta.
Ta rääkis ka, et õigupoolest vene keelest viimasel ajal ukraina keelde suurt midagi ei tõlgitagi, sest nõudlust pole. Mitte ainult literaadid ei lähe ukraina keele peale üle, vaid ka muude alade inimesed. Kiievis ja Harkivis panevad inimesed, kelle kodukeel oli vanasti vene keel, oma lapsed ukrainakeelsesse kooli.
Mõtlesin, et see on üks hirmus dialektika. Kui ukraina keelt võtta kui üht olendit või liiki, on praegune situatsioon talle igati soodus: keel õitseb ja levib üha enam.
Ka Halõna arvas, et sõda kestab veel mitu aastat, jääb hauduma. Mis Donetskist saab? Halõna rääkis mulle sellest piirkonnast enne pikalt kui kasakate kunagisest varjupaigast. Ukraina riik olevat lubanud, et ühegi isehakanud rahvavabariigi egiidi all tegutsenud Ukraina kodaniku üle kohut mõistma ei hakata, kui nad pole just toime pannud tõestatud sõjakurjategusid.
Pidin hakkama sättima, et ooperisse minna, Puccini “Turandot’d” vaatama. Jätsime Halõnaga sealsamas südamlikult hüvasti, kus Juliagagi, siirdusin ümber nurga hotelli, kus Mikko oli end juba valmis seadnud.
Oli ilus pilvealune õhtupoolik. Ootasime natuke aega ooperi ees, siis saatis Orõsja mulle sõnumi, et nad jäävad Andrõiga veidi hiljaks – mingu me juba ees sisse. Ta saatis mulle elektroonilised piletid, tema oli need meile nimelt välja teinud. Orõsja teadis, et piletid tuleb varakult ära osta, mina olin jokutama jäänud, arvates, et häid kohti on viimase hetkeni saadaval. Aga saal oli rahvast täis. Naised olid väga kaunilt üles löödud, moes näisid olevat valge ja must. Mehed kandsid ülikonna asemel sageli võšivanka-särki. See paistis üldse olevat teema, ka tänaval käisid paljud ringi neis särkides, ja nagu telekast nägime, Ülemraadas samuti.
Otsisime oma kohad üles, enne viimast käredat kella jõudsid siiski kohale ka Orõsja ja Andrõi, nad olid auto jätnud Juri katedraali juurde (poolteist kilomeetrit ooperist) ja terve tee jooksnud, Orõsja, vaeseke, kontsakingadel. See meenutas mulle mu oma elu, mina käin Estonia Kontserdisaalis ikka jooksuga.
Etenduse eel kuulutati ukraina ja inglise keeles, et õhuhäire korral tuleb minna varjendisse ja kui õhuhäire kestab alla tunni, siis etendust jätkatakse. Siis mängiti ukraina hümni, sain kaasa laulda. Hümni järel hüüti “Слава Україні! – Героям слава!” ja isegi plaksutati.
Etenduse timukas Pu-Tin-Pao tekitas inimestes elevust. Aga tuli välja, et originaalis see nimi just sihuke oligi, 1926. aasta esietenduselgi.
Vaheajal jõime Proseccot, üks klaas maksis 100 grivnat ehk 2.50€. Ka ooperiteatris liikus ringi sõdurimundris poisse ja mehi, üks oli karkudega, üks ühe jalaga (teise jala asemel oli metallvarras). Orõsja ütles, et oli näinud ka üht ühekäelist.
Ooperi fuajees oli ka kipspeade näitus – kõik puha literaatide kipspead, teiste hulgas ka Lina Kostenko ja Serhi Žadan. Žadani ma olen tõlkinud ja temaga ka kohtunud. Aga kui ma esimest korda Ukrainas käisin, 2014. aasta kevadel eesti tänapäeva luulest rääkimas, sain teada, et üks tudengite lemmikuid oli Kostenko. Mina polnud teda tollal õigupoolest lugenudki, olin ainult nime kuulnud. Avastasin ta pärast Rajametsa “Peeglist ja Pegasosest”. Nüüd olin selle raamatu reisile kaasa võtnud ja palunud Mikkol Kostenkot ette lugeda, kui me läbi Poola sõitsime. Mulle jäi eriti meelde luuletus Kuust, kus luuletajal oli hea meel, et see nii kõrgel on ja inimesed oma kommetega sinna ei jõua, muidu käiks Kuu peal kah üks joobnud jorin. Tore luuletus. Ja toredad kipspead igal juhul.
Liu osatäitja oli kõige parem laulja ja ma arvasin, et tema saab ka kõige suurema aplausi, aga no ei, ikkagi hüüti kõige rohkem priskele Turandot’le. Etendus lõpetati sealt, kus ta Puccinil pooleli jäi, ei mingit õnnelikku finaali.
Pärast ooperit läksime Andrõi lemmikpubisse Zalizna Šapka, “raudmüts”. Tellisin pekki, seekord polnudki me seda veel söönud, ja selles kõrtsis oli see imeliselt hea. Seintel olid muuhulgas kaunistuseks ekraanid leekides Kremliga. Kui kõrts kinni pandi, jalutasime koos Orõsja ja Andrõiga nende autoni. Oli soe õhtu, lõunamaiselt pime, pärnad juba õitsesid ja lõhnasid.
Lisa kommentaar