1. mai
Ärkasin sel hommikul juba kesklinnas, Opera Passage Hotelis, mille akendest avanes uhke vaade Prospekt Svobodõle, samuti linnavalitsuse ja ladina katedraali tornidele. Rahuajal käib prospektil ilmselt ööpäevaringselt vilgas elutegevus, aga komandanditund kell 23 tähendas täielikku öövaikust kui mõni politsei- või kiirabiauto välja arvata.
Lviv on praegu ülerahvastatud ja üleautostatud; linn, kus elanikke on 720 000, on vastu võtnud 300 000 sõjapõgenikku. Idast pagenud inimesed on oma autod parkinud pikkadesse rodudesse, kust viimased muidu välja ei saa, kui esimesed pole eest ära sõitnud. Juhid on jätnud oma telefoninumbrid armatuurlauale, nii et kui keegi viimastest tahab liikuma hakata, tuleb tal teha kümneid kõnesid. Sain teada, et AA numbrimärgil tähendab Kiievit, AX Harkivit. BC on kohalike number. Orysia ütles, et suur osa lastega inimesi on Lvivist lahkunud, aga lapsi oli ikkagi päris palju näha, ooperiteatri ees kärutasid nad mõnuga mänguautodes ringi: ilmselt Ida-Ukraina põgenike omad.
Pärastlõunal sain kokku Ostap Slyvynskyga (või eestipäraselt Slõvõnskõiga), šarmantse kolleegiga, keda ma tunnen alates 2014. aastast, Riia luulepäevadelt.
Istusime Ostapiga välikohvikusse jalakäijate alal alternatiivse Les Kurbase teatri lähistel; see tundus olevat kunstnike, st intelligentide ja hipsterite kant, inimesed käisid loovamalt riides (roosade pükstega šikk habemik, mitmed kaalutletud sokikombinatsioonid) ja iga natukese aja tagant ütles Ostapile keegi tere. Kui tahtsime klaasikese veini teha, polnud see paraku võimalik, sest tänaval ei lubatud ikka veel alkot juua. Ostap rääkis, et kohe pärast sõja algust oli Ukrainas välja kuulutatud alkoholikeeld, nii poodides kui ka kõrtsides, mis oli väldanud kaks kuud. Vahetult enne minu tulekut oli see lõppenud, siseruumides tohtis jälle alkoholi juua, aga väljas miskipärast mitte.
Ostap õpetab Ivan Franko ülikoolis poola keelt ja ilukirjanduse tõlkimist. On tõlkinud Tokarczukit ja Miłoszit. Tunnistas, et saab aru kõigist slaavi keeltest, aga valdab neist seitset; meie oleme temaga alati inglise keelt tääkinud.
Ütlesin talle, et olen inglise keelt siin-seal ka Lvivi tänavail kuulnud, mispeale Ostap tunnistas, et jah, välismaalasi siin leidub: kui ta sõja algul vabatahtlikuna raudteejaamas töötas ja põgenikke aitas, kohtus ta tööpostil USA vanapaariga, samuti jaapanlasega, kes oli ekstra Ukrainasse kohale sõitnud, ühtki võõrkeelt oskamata. Julge mees. Need, kes suveniiripoes inglise keelt räägivad ja Vene sõjalaevaga T-särke ostavad, on kah ilmselt vabatahtlikud või Punase Risti töötajad. Mnjah, punane rist – nägin, et mõne apteegi sildil oli seegi muudetud sinikollaseks.
Küsisin, kas Ostap tulirelvaga oskab ümber käia. Ja ennäe, selgus, et oskabki: ta oli nimelt kohe sõja algul läinud kursustele. Kalašnikovi pidi oskama kasutada, aga varem ei teadnud relvadest midagi. Ta olevat tahtnud ka rindele minna – “Ma ei tahtnud kodus istuda nagu idioot!” –, aga tolleks hetkeks oli armees mehi küllalt. Oli küsitud, kas ta kutse sai. Ei saanud? Vaat siis mingu koju.
Algul tuli jutuks saksa vaimuinimeste nõme avalik kiri Olaf Scholzile, mille ajakiri Emma oli avaldanud paari päeva eest. Hambutuse tipp, mögin sellest, kuidas Saksamaa ei tohiks “otseselt ega kaudselt” Ukrainale raskerelvastust saata, et konflikti mitte eskaleerida: tuleb leida “kompromiss”, mis mõlemale poolele sobiks. Allakirjutanute seas Alexander Kluge, Martin Walser, Alice Schwarzer. Olin FB-s pannud kirja lingile juurde okse-emotikoni. Eks mitmed allakirjutanud olid ka parajalt vanad, Kluge ja Walser ei adunud võib-olla enam eriti biiti. Kuigi vanemaks saades võiks inimene ju minna ka üha julgemaks. Emma-ajakirja peatoimetaja Schwarzeriga, elupõlise feministiga, olin seitsme aasta eest Viinis naisüritusel kohtunud – ta tundus pigem ekstravagantne kui terav pliiats, aga tollal mõtlesin, et olgu milline tahes, peaasi, et naiste asja ajab.
Kuid jah, see valus Saksa küsimus: Ostapile oli see ammu tuska teinud. Üks asi on Realpolitik, aga teine asi kogu see piiratus, suutmatus või tahtmatus Vene imperialismi ja agressiivsust läbi näha. Olgu, sel on ajaloolised põhjused (“ega me ometi natsidena ei paista”), aga kaua võib. Ostap oli pidanud niisugust suhtumist mitmel kirjandusüritusel kogema.
Tahtsin väga teada, mida ta arvab Zabužko TLS-s (ja ka Vikerkaares) ilmunud artiklist. Kus Zabužko – kellega ma olen kunagi samas autos Lutskist Kiievisse sõitnud – ütleb: “Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele.” Mina pidasin seda esialgu väga omapäraseks, õige kaugele minevaks tõlgenduseks. Tõepoolest, kas siis loovmaailmas ei valitse arusaam, et pidevjoon kunstiteoses kujutatu ja vaataja/lugeja edasise käitumise vahel puudub? Ja kas saab poolteist sajandit tagasi kirjutatud teostele inkrimineerida Putini Venemaa (või Stalini jt Venemaa) käitumismustrite kujundamist? Kunagi kirjutas ka Žižek sellest, et luuletajad on kudunud Jugoslaavia sõja jaoks ideoloogilist võrku, suurte ühisideedega spontaanset moraalsust lõhkunud (vt “Sõjalis-poeetiline kompleks”, 2008), aga kuhu me niimoodi jõuame, luuletaja ei julge lõpuks enam istuda ega astuda? Seevastu Ostap kinnitas, et Zabužko võttis üsna selgelt kokku selle, kuidas paljud ukraina vaimuinimesed praegu tõepoolest mõtlevad ja tunnevad. Mis Dostojevskisse puutub, siis ei saa ju öelda, et kõigile neil aruteludel vene rahva missiooni üle pole olnud mingit kaalu. Ja kurjategija hingeelu… Aga see on ju kirjanikke huvitanud globaalselt, ütlesin ma, mis siis veel, kui mitte see? Aga tõstetud on näiteks küsimus, kas sotsiaalne ebaõiglus õigustab tapmist, ütles Ostap. Ja implitsiitset kolonialistlikku mõtlemist esineb nii paljudel. Puškinil, palun väga. Sellest peaks vähemalt rääkima – nende elementide esiletoomine ei tähenda ju käntseldamist.
Ta kinnitas, et paljude ukrainlaste jaoks on praegu ka Gogol muutunud komplitseeritud kujuks. Muide, Vene sõdurite kottidest olevat leitud raamatuid, ja sealhulgas just Gogolit! “Tarass Bulba” tõlgendamine pole praegu kerge.
Mis Gogolisse puutub, siis kahjuks olin ise hiljuti leidnud šovinistliku tsitaadi mulle nii sümpaatselt Nabokovilt: “Peame tänama saatust (ja autori janu maailmakuulsuse järele) selle eest, et ta ei pöördunud ukraina dialekti (sic!) kui väljendusvahendi poole, sest siis oleks ta kadunud. Kui ma tahan head õudusunenägu, kujutan ette, kuidas Gogol kirjutab köide köite järel väike-vene dialektis Dikanka ja Mirgorodi värki vaimudest, kes kummitavad Dnepri kallastel, burlesksetest juutidest ja ringisebivatest kasakatest.” Eh, ebameeldiv, nii nagu T.S. Elioti antisemitism. Aga panetunud skeptiline humanitaar oskab ehk kirjaniku stilistilise andekuse ja maailmavaatelise piiratuse (või laiskuse) lahus hoida, aga koolilastele peab sellistest asjadest rääkima. Et kirjanik ei ole oma ameti või ande pärast a priori hea ega tark.
Oh, ma sain ju hästi aru, kuidas ukrainlastele see malarussi-teema on võinud läbi aegade närvidele käia. Sain aru, et nad küsivad, miks on Venemaale olnud lubatud oma rahva erilise missiooni jutt, sellal kui ülejäänud rahvaste puhul on säärast ideearendust peetud parimal juhul jaburaks või otseselt natslikuks? Selliste möönduste tegemine on kurvastavalt olnud justkui üks osa lääne vasakpoolsuse hoiakute paketist. Nagu langeksid venelased samasse kategooriasse mingite rõhutud rahvakildudega, kelle juures veel oma ülimuslikkust kuulutavate legendide promomine on sallitud.
Venelaste ülbus paistab välja sellestki, et nad Ukrainat nii halvasti tunnevad, ütles Ostap. Oma jaburas jonnis väidavad nad jätkuvalt, et Ukraina legitiimne president on Janukovitš – ja tõesti, pakuvad veel praegugi ukrainlastele selle topise välja! “Naersime, nii et pisarad silmas.” Ka lootusest Kiiev kolme päevaga ära võtta paistab totaalne ignorantsus. “Väikesele vennale” pole võetud vaevaks tähelepanu pöörata, info on puudulik ja tendentslik, ja see maksab nüüd kätte. Muidugi ukrainlased ainult aplodeerivad Vene korruptsioonile ja sõjalisele mädasusele: kuidas see saakski teisiti olla.
Mu küsimuse peale, kas ukrainlastel on ehk mõni riik, millest räägitakse kui võimalikust eeskujust, jääb Ostap mõttesse ja ütleb siis, et ei, tõesti mitte, Ukraina on liiga erisugune.
Kui küsisin, kas Ukraina tuleb sõjast välja teistsuguse riigina, ütles ta, et kindlasti. Me ei ole enam osa Vene narratiivist, meil on nüüd ka muu maailma jaoks oma selgejooneline narratiiv ja tugev identiteet. Meil on nüüd lääne jaoks oma imago, ukrainlastel on oma loomujoon, mida teatakse: vaprus. Ostap muigas sümpaatselt; mingi tore ironistlik hoiak oli ikka selgelt alles.
Ostap kinnitas Orysia väidet, et 2014. aastast algas ukraina keelde tõlkimise buum. Nõukaajal olla olnud ukraina keelde tõlkimine hermeetiline, puhas kunst, mida tehti tellimuseta, isiklikust huvist, kõrgel tasemel. Ka pärast N. Liidu lagunemist oli ukraina keelde tõlgitud kirjandusel olnud raske turul konkureerida: venekeelsed tiraažid olid suuremad, kaanehind madalam, ja kõik oskasid ju niikuinii vene keelt lugeda. Kui mõnest hitist oli juba venekeelne tõlge olemas, juhtus tihti, et ukrainakeelne enam eriti ei müünud. Potteri ukraina tõlkega seepärast kiirustatigi.
Uurisin, kas mõned varem vene keeles kirjutanud kirjanikud on ka ukraina keelele üle läinud, ja ta ütles, et jah. Eesti keeldegi tõlgitud Kurkov pidavat krimi jätkuvalt vene keeles kirjutama, sest tal on juba oma stiil välja töötatud, aga lasteraamatuid, muinasjutte ja esseesid kirjutavat ta nüüd ukraina keeles. Donetskis sündinud venekeelne Volodõmõr Rafejenko, keda Ostap väga kiitis, oli ümber asunud Lääne-Ukrainasse ja hakanud ukraina keeles kirjutama, uuele keelele ülemineku raskustest ja koomikast kirjutas ta ka romaani “Mondegreen” (2019). Tõepoolest, kunagi Vene Auhinna võitnud Vladimirist sai Volodõmõr.
Venemeelseid kirjanikke on vähe, ütles Ostap, aga üks neist on Luhanski “vabariiki” toetav Jelena Zaslavskaja, kes on varem esindanud Ukrainat Saksa (ah, jälle!) festivalidel. Vaatasin järele, et üks mu tuttav Berliinist, Alexander Filyuta, on sellist poeeti ka saksa keelde tõlkinud. Ostap pidas suureks õnnetuseks, et ta on Zaslavskajaga kõrvuti Jan Wagneri toimetatud saksakeelses antoloogias Grand Tour. Reisen durch die junge Lyrik Europas. Sellest olla pahandus tõusnud, mispeale Wagner olla vastanud, et “me pole poliitilised”. Kuigi Zaslavskaja oma venemeelsusega on seda ju selgelt. Mõtlesin hiljem, et õigupoolest peaksin ka mina olema selles antoloogias esindatud, Corneliuse tõlgetega (kuigi raamatut pole väljaandjad mulle seni saatnud).
Olin kohusetundlikult lugenud läbi Vikerkaares kunagi ilmunud Timofi Havrõlivi teksti (2010) ja küsisin, mis see “Lvivi tekst” on, millest Havrõlin räägib. Ah, ei teagi, ütles Ostap, kunagi sai seda tõesti otsitud, just sellal, kui Havrõlivi artikkel on ilmunud, st nullindate teises pooles. Ilmselt sai mõeldud mingit kompleksset teksti, mis hõlmaks Lvivi erinevaid kihistusi, ukraina, poola, juudi, austria kultuuri. Aga Ukraina barokk? küsisin. Oo, need on huvitavad tekstid 17. sajandist, kui ukraina keel oli segu kirikuslaavi, poola ja kohalikust kõnekeelest.
Sain teada, et 90ndatel olevat Ukrainaski lokanud kirjanduslik psühhoanalüüs, lakaniaanid olevat põhiliselt tegutsenud Kiievis. Nila Zborowska oli 2006 avaldanud ukraina kirjanduse psühhoanalüütilise käsitluse ema-isa kuju läbi, pealkirjaga The Code of Ukrainian Literature. Kõlab ambitsioonikalt. Northrop Fry olla 90ndatel popp olnud, hoolega püüti ukraina kirjandust jungiaanlikke arhetüüpidesse sobitada.
Kui küsisin, keda võiks ukrainlastest kindlasti eesti keelde tõlkida, soovitas Ostap Juri Andruhhovõtši viimast romaani “Pадіо Ніч ” (“Raadio öö”), mis olevat ta seni parim romaan. Tema tütar Sofia olevat samuti hea romaanikirjanik; näiteks võiks kaaluda armastusromaani “Felix Austria”, mis räägib ajast, kui Lääne-Ukraina oli Austria all. Selle järgi olevat tehtud filmgi.
Ja muidugi, eelkõige võiks tõlkida ukraina 1920ndate kirjandust! See oli kuldaeg, praegu väga in, 90ndatel justkui taasavastus. Neil olevat ka sari “Meie 20ndad”, Наші 20-тi.
Kõik oleks võinud teisiti minna, ütles Ostap unistavalt. Ukraina kirjandusest oleks võinud kujuneda midagi hoopis teistsugust. Ukraina riigist.
Aga niisugust solidaarsust nagu praegu polevat ta enne tajunud. Ka Maidani ega oranži revolutsiooni ajal mitte. Zelenski kohta olid Ostap ja ta tutvusringkond mõelnud, kuidas teda ometi saab valida, aga praegu ei kritiseeri presidenti enam keegi. Jah, Orysiagi oli rääkinud, et kui kuskil kommentaariumis hakkab keegi mõne praeguse tegija üle õiendama, et näe, mis ta kunagi tegi ja ütles, vaibutatakse see maha laadis “sellest me räägime pärast”. Kui Maidani ajal oli ka erinevaid “halli varjundeid”; siis nüüd enam mitte. Zelenski filmikangelase imago ajas Ostapit muidugi muigama, erilise kurioossumina rääkis ta sellest, et talle oli pakutud Zelenski eluloo tõlkimist poola keelest ukraina keelde. Biograafiatööstus on väle, pole midagi öelda.
Kui pakkusin, et Porošenko poleks ju sõjaaja liidrina üldse nii seksikas, ütles Ostap mu üllatuseks, et mine sa tea. 2014. aastal, kui Ukraina rünnakuteks sugugi valmis polnud, käitus ta ju siiski nagu tough guy, suutis edasise agressiooni peatada.
Ah jah, keegi BBC ajakirjanik olla Ostapile helistanud ja küsinud, miks ukrainlased nüüd sõjas nii palju ropendavad ja kas see on kena. Tema olla vastanud, et ei ole kena, aga ropendame. Aga miks te venelasi orkideks kutsute? See on eufemism, oli Ostap öelnud. Selle peale oli BBC inimene rõõmustanud.
Istusime kohvikus väga kaua, peaaegu neli tundi. Jahedaks selle ajaga ei läinud. Vaatamata teemadele kadus mul kohataju kuidagi täitsa ära. See oleks võinud olla mis tahes Kesk-Euroopa kohvik kevadiselt erkroheliste puude all. Kui lõpuks tõusime, teatasin, et lähen kingitusi ostma. Olin juba ostnud mitu paari Bayraktari-sokke. Bayraktar, muidugi, ütles Ostap: see läheb üha enam moodi ka lemmikloomade nimena.
Lisa kommentaar